Ma otsustasin sel aastal eriti varakult päkapikundusega tegelema hakata. Lihtsalt sellepärast, et varasesmatel aastetel on natuke liiga mitu korda juhtunud, et avastan umbes varahommikul õudusega, et tegelikult peaksid sussid aknalaual ja üks vend (mina) sinna sisse midagi poetanud olema. Seda, kas mu lapsed päkapikke “usuvad”, ma ei teagi. Nad pole kunagi küsinud, kas nood vennikesed ikka päriselt olemas on. Mari eelmine aasta ütles mulle ühe korra pettunult, et pean hoolikam olema ja mitte päkapikke ära unustama… Khm, tema vist siis…
