Mõtlesin siin, et pole ammu ühtegi tätoveeringut teinud, juba mitu-mitu kuud. Seega polnd muud miskit parata, kui Pireti juurde aeg kirja. Mul oli muidugi idee kah olemas. Nagu ma siin mainisin, siis ma sügisel avastasin enda jaoks igasugused luuleraamatud ja ühest nendest pärines lause “Aitäh, et sa minuga juhtusid”. Arvestades kogu seda tralli, mis mu elus toimunud on lähiajal, siis tundus see kuidagi igati paslik ja noh, õige asi, mis kirja saada võiks. Ja kuna ma selle raamatu autoriga põgusalt…
-
Tasub vaid natsakene vinguda ja halada, et ma ei tea, kus on mälukaart, kui äkki mulle meelde tuli, et äkki peaks käekotti vaatama. Seal ta muidugi oli ka. Mul kohe justkui langes koorem südamelt.…
-
Ma olen terve elu elanud teadmisega, et ühel päeval teen ma endale palju tätoveeringuid. Alustasin ma naeruväärset vara ja naeruväärse tätoveeringuga. Selleks oli kass, mille mu esimene peika teha soovitas. Ma võisin mingi 14…
-
Täna seadsin ma oma sammud Mamas Pride salongi ja lasin ennast veidike tätoveerida. Ma pean tunnistama, et hirmu polnud. Kammoon, ma olen 50 sentimeetrise lapse enda vagiinast välja pressinud, asi see käsi siis ära…
-
Sain täna kavandi enda tätoveeringust kätte ja noh…Ma juba armastan seda!…
-
Mina ja Kardo lähme endale üheskoos tätoveeringut tegema. Tema suht teab, mida tema tahab, aga mina mitte. Minu kriteeriumiteks on: a) Ma tahan, et see oleks värviline b) Ma tahan, et seal oleks nööpe…