Nonii, nagu ma eile lubasin, siis ma pean vaikselt hakkama takkajärgi elust ka kirjutama. Pikka aega oli mulle kirstunaelaks Kristina tüdrukuteõhtu korraldamine. Ja kui ma ütlen kirstunael, siis justnimelt KIRSTUNAEL see oli, sest üldse mingite üllatuspidude korraldamine on selline kepp (vabandage labast väljendit), et kui mul edaspidises elus on valida, kas ma lasen viiel marutõbisel hüäänil ennast kõrist närida, või korraldan üllatuspeo, siis … tere, hüäänid! Mõte on ju ilus, tahaks, et sõber saaks ilusa päeva ja värki, aga tegelikult…
