Kõik Kurest- ehk kuidas keegi mind ei aita ja Kassiabi endale “vabatahlikke” saab

Räägin siis teile pikalt sellest kuramuse kassisaagast, mis mul olnud on:

2010 aasta 7 okt sain ma Kassiabist kassi, kelle algne nimi oli Shot, aga mina muutsin selle Kureks. Kurg oli esialgu VÄGA arg ja elas umbes esimesed pool aastat ennast varjates. Blogiarhiividest leidsin ma, et esimese Kuresügamise sain ma teha alles 2010 aasta detsembris!

Kõik oli suurepärane. Joss ja Kurg said sõbraks ja Kassiabi kirjutas oma kodukale isegi loo sellest, kui tore on see, et minusugune hurmav/võrratu/imekaunis ja muidu tubli neiu sellisest arast kassist täitsa asja saab:

http://www.kassiabi.ee/index.php?1010271328012

Sel kevadel kadusid korraga ära mu MÕLEMAD kassid. Joosep, käis mul nagunii alatihti väljas ja tuli alati koju tagasi, seega tema üle ma eriti ei muretsenud, küll aga oli mure Kure pärast, kes on selline arake ja kardab kõike. Ju siis oli ta Jossi eeskujul lahti jäetud aknast välja läinud (kuna mu aken oli alati lahti ja Kurg kunagi välja ei kippunud, ei osanud ma seda ka toona karta). Kui Joss tagasi ei tulnudki, siis ma eeldasin, et kuna ta selline sõbralik ja megailus kiisu, siis mingi vanamutt ta endale koju viis ja enam õue ei lase, sest muidu oleks ta ju ikka vast koju tulnud.

Kleepisin üle mustamäe pildi mõlemast kassist sildiga “Teadmata kadunud!” ja jäin ootama. Mingi aja pärast pöördusin palvega Kassiabi poole, et Kurge leida. Nagu ma mainisin, siis Jossi ootasin ma nagunii iga hetk tagasi (Peamisel seepärast, et teades Joosepit ja kui hävitusvõimeline kass ta on, lootsin ma, et see kassirööviv vanamutt varsti oma veast aru saab ja Jossi tänavale heidab, et ta siis kepsutades koju tagasi tuleks)

Kassiabist selgus aga see, et Joosep on hoopis seal ja nimeks oli talle pandud Norman. Ma muuseas olin seda pilti nende kodukal näinud ja viskasin veel nalja sõpradele, et kui ma Jossi üles ei leia, siis võtan Normani ja keegi ei saagi vahest aru. Oh mind naljanina. Ma ei mõelnud kordagi, et see võiks päriselt olla ka Joosep, sest ta leiti lausa loomaaia juurest.  See minu kodust päris kaugel ju ometigi.

Ega Kassiabi kahtles ka Joosepi tagasiandmises, sest nende sõnul olid pildid ammu üleval ja ma ilmselgelt ikka olen kummaline kasse kaotav eit. Ometi nad Jossi ikka andsid tagasi ilma suurema jonnita. Ilmselt seetõttu, et Joosepit ma nende käest ei saanud ja neil ei olnud tekkinud temaga mingit megaultraconnectionit või nii.

Kure sain tagasi aga tänu tähelepanelikule vanatädile, kes Kurge garaažide juures märkas ja ta asukoha mulle ütles (tänu siis kuulutustele, mis igale poole kleepisin). Loomapüüdja saigi mu kassi kätte ja nõnda sain ma ta koju tagasi. Oh seda jumala õnne, mida ma siis tundsin. Mmmm. Ma olin nii nii nii nii õnnelik. Ask any one of my friends, eksole.

Paraku oli väga halb ajastus, ma nimelt kolisin. Kolimise ajaks viisin kassid ema juurde ja lugesin sõnad peale, et ta rõdu ust lahti ei teeks. Kuna aga Kurg eriti ei tundnud selle vastu huvi, siis ei arvanud mu ema, et ka mingi probleem oleks. Kuigi ust hoiti kinni suutis Kurg ikka välja lipsata siis, kui ema sõbranna rõdule suitsule läks. Ema jooksis kohe kassile järgi, kuid talle Kurg ennast kätte ei andnud, vaid jooksis sõna otseses mõttes pimedusse.

Järgmisel päeval kui asjast teada sain läksin küll kassi otsima, kuid tulutult. Jälle palusin abi Kassiabilt, kes pakkusid anda mulle enda lõksu. See oli päevi põõsas, kuid sisse sinna Kurg ei läinud. Nägin kassi mitu korda, kuid õues oli ta eiriti pelglik ja ma teda kätte ei saanudki.

Kassiabi sõnul hakkasin ma neid siis ignoreerima, kuid see tundub üsna absurdne, sest MIKS MA PEAKS SEDA TEGEMA? Peale minu hoidsid Kure suhtes silmi lahti kõik mu Õika sõpsid. Paljud isegi nägid teda, aga vat kätte ei saanud keegi. Kurg ei läinud ema majast sugugi kaugele, vaid püsis õnneks umbes samas kandis.

Vahepeal olin lootuse täiesti kaotanud, kui keegi teda nädalaid ei näinud, kuid ta ennast ikka aeg-ajalt ilmutas ja käis isegi ema akna all süüa karjumas. Kätte aga teda ei saanud, sest söögiga jooksis ta kohe autode alla ja põgenes kuskile autorodude sisse. Õikal sitaks autosid majade vahel ometigi. Väle on see loom, VÄLE ma ütlen.

Minagi käisin seal kuulutusi kleepimas, kuid see oli ka üsna tühi töö, sest enamasti kisuvad õelad inimesed või lapsed need üsna kiiresti maha, ma ei tea küll, miks.

Ühesõnaga, ei olnud ma enam Kassiabiga kontaktis, kuna arvasin, et nemad on omapoolsed otsingud lõpetanud, kui lõksu endaga kaasa võtsid.

Mida külmemaks läksid ilmad, seda tihedamini kassi otsimas käisin, aga viimasel ajal isegi jälle ei näinud teda üldse ja mure oli ikka suur. (Küsige kasvõi K’lt mitu korda ma talle ikka ja jälle halasin, et mul kurekass peal)

Seda suurem oli mu üllatus, kui mu järjekordselt üles pandud kuulutuse peale sain kõne vanalt naiselt, kes ütles, et Kassiabi sai mu kassi ammu kätte ja et tal olevat juba uus kodu. Ta teadis seda, sest oli enne helistanud kellelegi sealt Kassiabist, kus ta siis kirjeldas, et leidsis sellise kuulutuse jne. Kassiabist paluti naisel mulle edasi öelda, et ma selle kassi otsimise lõpetaks, kuna ta elab õnnelikult uues kodus.

Helistasin kohe Kassiabisse, kus mulle öeldi, et kuna kass oli enne kadunud olnud ja teisegi kassi andsid nemad mulle tagasi, et nad ei plaaninudki minu looma mulle enam tagasi anda. Üles olid pannud ka oma kodulehele kuulutuse, et Shot(see oli ta nimi enne kui ma ta Kassiabist sain) otsib uut kodu.

Naine telefonist ütles, et tema Kurepüügiga ei tegelenud isiklikult ja soovitas mul pöörduda meilitsi kassipüüdjate poole ja kirjutada neile südamlik kiri, et küllap ehk kass ikka tagasi antakse. Kirjutasin pika pika kirja, kus kirjeldasin, kui väga kurge igatsen ja kuidas teda ikka koju ootan. Vastust ma ei saanud.

Näitan ka katkendeid sellest südamlikust kirjast:

Teinekord ikka helistati, aga seal on taoline kass, musta asemel halliga, iga kord tormasin kohale ja see ei olnudki mu kurg 🙁

Iga kord, kui ema juures käisin, siis käisin autode kõrval lamamas ja KURRRG-KURU-KURU-KURU röökimas ja ei leidnud teda üldse. Kaks korda nägin teda ka, kuid kuna ta ennast kätte ei andnud, siis helistasin pets.ee lehelt saadud loomapüüdja numbrile, kuid nendel nädalavahetusteti kassipüüdjat ei olevat. Kurg rabas ainult söögi käest ära ja põgenes megakiiresti autode vahele, kust ma teda enam isegi üles ei leidnud.

Täna pärast tööd tegin oma hariliku rutiini – printisin välja hunniku Kure pilte, kirjutasin peale südantlõhestavat teksti ja lisasin igale paberile ka klausli “kes selle kuulutuse maha võtab on sitapea, sest ma tahan ju oma kassi tagasi!!!” sest keegi idioot suudab need alati paari tunniga maha kiskuda:( Ostsin kaasa Kure lemmikut -räime ja läksin jälle autode vahele kondama.

Ja tänu tänastele plakatitele ma head uudised saingi, et Kurg on elus ja terve ja kinni püütud!!!

Ma saan aru, et teile on jäänud võib-olla mulje, et mul on oma kassidest täitsa suva, kuid ma võin teile käsi südamel ja oma enda vasaku kopsu nimel vanduda, et asjalood nii ei ole. Iga kord kui õues vihma sadas, siis oleks ma lausa tihkuda tahtnud, et minu väike Kuru peab kuskil tänaval elama ja igatsesin teda iga sekundi. Ma kartsin seda, et ilmad lähevad külmaks ja vaene väike kureke peab kuskil auto all roiskunud sööki nosima, mida ta prügikastist leiab.

Ma armastan oma kasse TÄIEGA. Ma igatsen seda, kuidas ma kodus “kassid, kassid, kassid” hüüan ja siis Kurg ja Joosep tulevad kambas kõppkõppkõpp kööki ja kukuvad ennast vastu jalgu hõõruma ja sööma hakkavad.

Ma igatsen seda, kuidas kurg ennast sellili lükkab, et ma teda kõhu alt sügada saan ja siis ta käppadega õhku sõtkuma ja nurruma hakkab. Ja ma igatsen seda, kuidas Kurg mu koju tulekul on nii rõõmus, et isegi ta väike lumivalge sabaotsakene värisema hakkab. Ja ma igatsen seda, et kui ma poest kilusid ostan, siis Kurg neid lausa lõrisedes järama kukub ja pärast nagu kalakombinaat lehkab. Ma igatsen seda, kuidas kassid keras koos magavad ja teineteist lakuvad ja ma igatsen isegi seda, kuidas Kurg hambakest teeb. Ehk siis tuleb hõõrub ennast vastu jalgu, nii, et üks kihv vastu nahka lohiseb :((((((

Ma ei ole üldsegi halb kassipidaja, ma tean oma kasside lemmiksööke ja ma mängin nendega laseriga ja kassikulinatega ja mulle meeldib neid patsutada ja paitada ja nende kurrumist kuulata.

Ma ausalt hellitan Kurekese surnuks, kui te ta mulle tagasi annate :((( Ja kui te ei anna, siis olen ma sunnitud sooritama eneka, sest ma olen NIII NIII NII ammu Kurge igatsenud ja otsinud ja muretsenud ja tihkunud ta pärast. Isegi unes olen näinud mitu korda, et ma leian ta üles ja saan tagasi ja hommikul olen niiii pettunud elus ja lähen jälle sinna õika autorodude vahele küürutama ja nagu vana penskar “Kuru kuru kuru kuru!” kriiskama 🙁

Ma ei oska rohkem isegi sõnadega väljendada kui kallis kurg mulle on, seega lisan miljon pilti armsast kurest ja tema õnnelikust silmaläikest kui ta saab minu ja Jossiga kodus olla 🙁

Palun palun palun helistage mulle kohe kui ma võin ta koju tuua ja ma torman sinna kui keravälk!!!!

Minu meelest MAAILMA südantpuistavaim kiri!

Pärast päevi ootamist, mitmeid kirju ja SMSe minu poolt sain lõpuks neilt sellise kirja:

Tere!

Täname, saime kätte nii teie kirja kui SMSid. Kassiabis on palju erinevaid kasside eest hoolitsevaid inimesi ja edastasime teie kirja vabatahtlikele, kes tegelesid Shoti püüdmisega ning kelle vastutusel on kass hetkel. Kuna Kassiabis on korraga kodu otsimas väga palju kasse ja vabatahtlikud tegelevad kõigi probleemidega enda päevatöö kõrvalt, siis ei ole vajalik rohkem kirju või SMSe saata. Meil on teie kontakt olemas ja võtame teiega kindlasti ise ühendust. Kassiga on kõik korras, ta asub eraldi hoiukodus, temaga on külastatud loomakliinikut.

Parimate soovidega Kairi

Ootasin  siis ikkagi veel ja läksin lõpuks täitsa närvi, sest keegi ei olnud nõus minuga rääkima ega mulle midagi vastama ega seletama. Mingi hetk pakkusid, et ok ok, tule vabatahlikuks, siis vaatame, mis asjast saab. Ütlesin, et tavai, lets do it, aga siis jälle mitte keegi mulle ei vastanud loomulikult. Lõpuks sain sellise kirja:

 Tere!

Edastan Kassiabi otsuse Shoti osas. Vabandan, et vastus võttis aega, arutasime seda küsimust tõesti põhjalikult. Kassiabi vabatahtlikud tegelesid Shoti püüdmisega alates 27. juunist 2012. Alates 1. juulist ei vastanud Te enam Shoti püüdmise huvides saadetud Kassiabi e-kirjadele ega telefonikõnedele. Shot oli hulkuv kass kolm kuud, sellega loobusite ka omanikuõigustest kassile. 22. septembril suutsid Kassiabi vabatahtlikud Shoti kinni püüda.

Otsuse tegemisel võtsime arvesse, et olete ka varem Kassiabi poole pöördunud palvega kodust välja pääsenud Shoti püüdmiseks. Korduvalt hulkuma pääsenud kassid muutuvad enda püüdlustes õue saada järjest kavalamaks. Nüüdseks on Shot muutunud erivajadusega kassiks, kes vajab erakordselt kogenud omanikku ning tema jaoks seatud kodu (võred lahtikäivatel akendel, topeltuksed, pidev jälgimine jne).

Kassiabi kohus on tagada kõikide meie kaudu kodu otsivate loomade puhul nende sattumine kodusse, kus kindlustatakse nende heaolu, turvalisus ja kohaliku omavalitsuse koerte ja kasside pidamise eeskirjade täitmine. Oleme kindlad, et Teie soovid on head, kuid kahjuks ei ole Te suutnud neid kriteeriume täita. Selle tõttu ei pea Kassiabi võimalikuks Shoti Teie hoole alla anda. Loodame, et soovides loomale head, olete pakutud lahendusega nõus.

Parimate soovidega, Kassiabi vabatahtlikud

Ma lugesin seda kirja ja hakkasin nutma. Ei, mitte niivõrd kurbusest vaid RAEVUST. Mul on selline rõve komme, et kui ma lähen ERITI närvi, siis hakkan ma lihtsalt nutma. Mõistus oli täiesti otsas.

Muidugi helistasin ma neile kohe ja nende jutt oli noh.. bullshit. Nende väited siis:

Kass on nüüd nende poolt kiibitud, seega nende oma –  sama hea, et kui ma võtan oma naabri koera, kiibin ära ja siis ütlen: “Hurraa, minu koer!”

Ma loobusin oma kassitahtmisõigustest sellega, et ei vastanud nende kõnedele? KUS selline seadus kirjas on?

Rääkides seadustest, siis on looma õigus ära võtta 2 inimesel: politseil ja vetenaaril. Kassiabi ei ole kumbagi neist. Seega hoiavad nad kassi enda käes ebaseaduslikult ja on toime pannud KASSIRÖÖVI!

Samuti see siis, et kui ma neile nats aega vabatahtlik olen, et siis EHK nad annavad mulle Kure tagasi. Et ma pean neile TÕESTAMA, et olen sobilik inimene. Andke andeks. Kas siis need, kes tahavad last saada näiteks, peaksid ka pool aastat lastekodus töötama. Muidu ei ole piisav tõestus, et ikka suur loomasõber on eksole.

Siis räägivad nad endale vastu ka: jätavad kassi endale, et vältida kassi õue sattumist. Jätta kass neile, sest mina ei saa teda oma korteris õue lasta? Wtf?

Võtsin ühendust loomakaitsega, kes soovitas mulle politseisse avaldus teha. Ka loomakaitse sõnul on Kassiabi näol tegemist organisatsiooniga, kes on “natukene liialt emotsionaalsed” ja rikuvad Eesti riigi seadusi, kui nad nõnda käituvad.

Politseisse helistamine oli feil. Kuuldes, et tegemist ei ole tõukassiga, saadeti mind üsna otseselt pikalt ja öeldi, et kui ma tahan, et politsei tegeleks mõrvade ja tähtsate asjadega, siis pistku perse ma see kassijutt. (Ok, ilmselgelt liialdan, nõnda minuga ei räägitud:( Aga öeldi, et nemad ei aita ja see on naeruväärne.)

Siis helistasin Loomapolitseisse, kus soovitati saata kiri MUPOle. Tegin seda ja sealt helistati mulle tagasi, et see pole MUPO asi, vaid ikka tavalise politsei asi. Blaah, surnud ring!

Olin siis juba Kassiabi pakkumisega nõus. Tavai, lähen käin seal kuid ja olen suurepärane vabatahlik. Muidugi ma võluks neid oma veetlusega ja nad ikka vast lõpuks annaks mulle Kure tagasi, aga SEE EI OLE AUS! NAD RIKUVAD FAKING SEADUST ja mina peaksin nende ees lömitama. Sest neil on mingi homemade reeglid ja seega saavad nad teha mida tahavad, eksole?

Kassiabil on kindlasti puudus kohtadest kassidele ja hoiukodudest, ometi ei anta tagasi kassi, kellel ON kodu ja keda armastatakse ja koju oodatakse.

Mupost helistas mulle eile siiski üks naine, kes ütles, et tema luges mu kirja ja võtab selle teema endale südameasjaks. Sest Kassiabi teguviis on lubamatu.

Tema rääkis siis ka Kassiabiga ja mupo töötaja sõnul ei ole ta iial rääkinud nii põikpäiste inimestega.

Ehk siis, nad väidavad vist, et Kurg ei ole Kurg, vaid suvakas hulkuv kass, kelle nad ISE leidsid. Kui mupo töötaja ütles, et te ju otsisite, kuna inimene ise palus teid appi ja siis võtate talt üldse looma ära, et who does that, siis olid nad ikka oma joru edasi ajanud.

Ühesõnaga lubas Kassiabi rääkida oma juristiga ja siis muposse tagasi helistada. Huvitav, kas nende jurist teab Eesti riigi seadusi? Loodame..

Igatahes on mu loo point see, et mul pole midagi selle vastu, et minna ja olla VABATAHTLIK (mitte peale sunnitud vabatahlik) aga nad võiks ikka Kure ENNE tagasi anda. Mitte mängida kampa sitapäid, kes röövivad teise armastatud kassi ära, eksole??

Ma saan aru, et tegu on toreda organisatsiooniga, nad aitavad kindlasti paljusid. aga minult minu kallikese ära võtmine ei ole mu aitamine, vaid konkreetselt HINGE SITTUMINE, nagu ütleks Sannu.

Mind ei aita Kassiabi ega loomakaitse ega politsei. Ainukese lootusekiire olen ma saanud mupost! Saate aru, vihatud mupost!

Palun öelge mulle, mida ma selles olukorras nüüd tegema peaks? Mupo tädi soovitab kohtusse anda, usub, et paari kuuga saaks kassi kätte. Sama paar kuud võiks ma ju olla vabatahtlik ja mitte nendega huiata.. aga mulle tundub, et nemad mind ikka KÕVASTI rohkem huianud on.

Ja pange mu sõnu tähele, seda asja ma enne ei jäta, kui kurg käes!

(Ja ma mõtlen seda tõsiselt, mitte nagu see kord, kui ma kõikidele rääkisin kui leim foursquare on ja siis lõpuks seda ise kasutama hakkasin)

KURG SHALL BE MINE!