Puhkus on ikka täies hoos ja see hõlmab ka suuremas hulgas looduses olemist. Reedel läksime näiteks mu vanematega Haapsalusse, kus sai grillitud ja Kardoga tähistaevast vahtides jalutatud. Kõik oli hirmus romantiline, kuni selle hetkeni, kui Kardo osutas udusele põllule ja küsis: “Mis see on?!”. See oli mingi must kogu keset põldu… Arvata on, et kaua ma enam seal romantikat teha ei tahtnud ja avaldasin soovi talusse tagasi minna.
“Iga õdukas hakkab ju nii, et tulevad noored põllule romanssi tegema ja siis tuleb mingi vend ja tapab nad ära,” seletasin ma Kardole, mis moodi elu käib. “Lähme parem tagasi, seal on mu vanemad, kes meid kaitsta saavad.”
“Mina ka ju kaitsen sind! Vähemalt ma laseks ennast enne ära tappa,” lohutas ta mind seepeale.
“Mismoodi see ka parem oleks? Ma pigem oleks ise esimesena tapetud,” väristasin ma õlgu. “Muidu ma pean esiteks vaatama, kuidas sind ära süüakse, siis üritama natukene joosta, feilima ja siis saada ise ära söönuks,” tegin ma talle selgeks, et siiski oleks targem tagasi pöörduda.
Päeval läksime põllule tagasi, et teha kindlaks, mis sorti koll meid varitses.
Ei olnud miskit.
Aga kangelasteod siiski jätkusid. Reisisime Tallinna tagasi ja esimese asjana jooksin ma pessu. Ümisesin dušši all parasjagu viisijuppi ja sheivisin, kui äkki märkasin kaenla all mingit imelikku täppi, nagu oleks sünnimärk või väike kärnake.
Pöörasin ennast rohkem valguse poole ja MIDA KURADIT PEAVAD MU SILMAD NÄGEMA, sünnimärgikesel on väikesed jalakesed! Mul ei ole kunagi elus puuki olnud ja mõte sellest, et mingisugune organism istub mu sees ja toitub minust ajas mind ropsima (sorri, Mari). Pesin ennast ülihelikiirusel ära ja jooksin Kardo ema juurde. Tõmbasin kohe poolalasti ja näitasin talle enda peatse surma põhjust. Ta arvas ka, et ehk peaks ikka traumapunkti sõitma, et need siis seal puugi eemaldaks.
Tulin ikkagi Kardole ka näitama ja see tubli mees näpistas mind natukene kaenlaaugust ja eemaldas puugi võidukalt. Ma olin päästetud!
Aga THERE’S MORE! Umbes pool tundi hiljem kudrutasin ma Kurge ja arvake, mis ilmus tema seljast? Jah, see oli suuuuur puuk. Ka selle võttis Kardo Kure seljast ära, ainult, et me ei saa päris täpselt aru, kas see sindrinahk tuli üleni välja. No loodame.
Ühesõnaga on Kardo juba 50% meie pere elanikest päästnud kohutavast puugisurmast.
Lõpetuseks pildike sellest, kuidas me teel Eestisse tahtsime teha ühel päevalillepõllul pilti, aga ma ei julgenud läbi taimede sinna minna. Noh, et äkki saan puugi või muu putukas katsub mind:
Näitan siis juba glamuurset pilti, mille me siis sellise vaeva peale saime kah:
Edit: Joss tuli sülle kudrutama ja arvake, mille ma tema kaelalt leidsin 😀 Selle nokkis sedapuhku ära siiski Kardo emme. Oh neid sangarlikke pereonnaliikmeid.
11 kommentaari
Ei päriselt. Kui sa tüübist natukenegi hoolid ei lase sa tal sellisel moel võljas ringi liikuda. Ta ei leia sedasi isegi saekaatris tööd. Ja üleüldse. See on lihtsalt nii vale. See tundub isegi nagu patoloogia. Ma soovitan tüüpi igatahes tugevalt survestama hakata, sest vennikene ei saa silmnähtavalt aru, mida ta seljas kannab ja mis märgi see talle endale ja ümbritsevatele jätab. Kui tüüp hakkab midagi üleolevat vastu rääkima või ilmutab halba koostöövalmidust, siis on see ainult hea. Parem kohe välja selgitada, kui koostöövõimeline poiss on. Ja kas ta on kuulnud kunagi sõna “kompromiss”. Muidu juhtub veel nii, et 5a pärast hakkab tüüp millegi laiduväärsega liialdama ja ei taha KA SIIS head nõu kuulda võtta. Aita teda enne, kui on hilja! See on lihtsalt nii valus vaatepilt…-poiss on ju selgelt hädas.
Mul on hea meel, et sa muret tunned. Kui tüli ei tekita, siis sooviks sinu pilti ka oma meilile mariann@naisteleht.ee, ma tahaks näha, et mismoodi need õiged mehed siis riides käivad, et ma enda oma ka survestada teaks 🙂
Ette tänades, Mariann
Igas juhuks mainin, et pugiring ei tule alati hammustuse kohale. See võib tulla suvalisse kohta. Jälgi kogu keha!
Absoluutselt käin EMOs puuke eemaldamas ja vilistan kõigile (räigem väljend kustutet), kes arvavad, et ei peaks.
A teeks äkki nii, et igaüks eemaldab need kus tahab? Minu poolest võite kopteriga USA parimasse haiglasse ka neid eemaldama lennata, minult see tükki ei võta 😀
Misasja? Lase kutil oma ilge nokats ja kukepüksid ümber vahetada! Selline riietus ei ole nagunii jätkusuutlik. Ruttu-ruttu!
Ilmselgelt siiski nagu on…
Ma ei taha vastik olla, aga inimesed, paluuuuuun ärge käige EMOs puuke eemaldamas. Selliste probleemide tõttu peavad kauem ootama teised inimesed, kellel on palju tõsisemad jamad (nt mahalõigatud sõrm), aga kes ikkagi lähevad “rohelise koodi” alla, sest otseselt eluohtliku olukorraga ei ole tegemist kummagi puhul. Pealegi ei saa niikuinii mitte midagi teha, et võimalikke haigusi ära hoida.
Enesetunnet võiks paar nädalat tähelepanelikumalt jälgida. Punane laienev ring viitab borrelioosi võimalikkusele (raviks antibiotsid), entsefaliit sarnaneb natuke ägedale gripile (kõrge palavik, jube enesetunne, kuklakangestus ja muu selline). Aga enamus puuke ei kanna mingeid haiguseid, nii et üle põdeda ka ei maksa 🙂
Muide, ma teistelt julgen puuke (pintsettide abil 🙂 ära korjata, aga kui mingi putukas ronib minu peal, siis ma flipin täiega ära 😀
Tundus ka mulle üsna lamp emosse minna, selle pärast ei läinud ka 😀 Aga silma hoian peal küll ja proovin mitte surra
Paari nädala pärast vaata, et sul punast ringi selle puugi hammustuse kohal ei oleks. Kui on, siis pead minema vereanalüüse tegema, nii igaks juhuks.
Ja kassidele ei tee need puugid midagi. Minu oma kevadel selline korralik puugikorjaja.
Ma ise googeldasin ka kohe, et mis on entsefaliidi ja borrelioosi tunnusmärgid, vist olen veel pääsenud. Aga eks ma kontrollin paari nädala pärast, tänud soovituse eest :))