See on nagu see hetk, kus sa mõtled et ” a mis siis”. A mis siis, et mu ema on haiglas, jumal teab miks. A mis siis, et ma olen üksi kodus, a mis siis et ma happy pole, a mis siis, et ma maganud pole, a mis siis, et üli külm on, a mis siis, et ma ei oska midagi öelda, veelvähem midagi mõelda, a mis siis, et kõigest “missiis” on? Blaah, tegelt ka, kui ma enne vaevasin ennast nende “what if’idega” siis nüüd ma ei vaevagi enam millegagi. Suva, kuigi nats imelik on olla kell pool neli öösel üksi kodus, ema mingi haiglas tilgutite all, vend kuskil nõmmel jumal teab kelle juurdes.. ja mina mõtlen et ” a mis siis”
Kommentaarid puuduvad