Mu jutu point on see, et Nirti kirjutas umbe sellest, et tema kunagi ikka täie pasaga lõikus ennast ja tegi suitsukonidega endale arme kätele. Igatahes oli keegi ebaviisakas tulnud temalt küsima, mis juhtus ja see näitas seda, et küsija oli ülbe ja oleks pidand ise aru saama ja minema roomama. Kõik kommenteerijad olid ka nii toetavad: oioiiii tibulind, keegi tuli sult su armide kohta küsima? oioii vaene laps, issand kuidas sind ikka kiusatakse, endal sul niigi raske elu” Ja kui mina kommenteerisin, et minu arust on lõikumine nii ehk naa kuidagi väärastunud mõttemaailma tulemus, siis võiks kuidagi lahedama viisi endale haiget teha, ilma et inimesed teada saaks, sest see on ju ülbus, kui keegi teab. No ma ei saa aru misasi see lõikumine üldse on: jeejee vaadake mind kõik, ma lõigun ennast, nagu ma tahaks ennast ära tappa, aga tegelt kui ma surra tahaks siis mul kodus suuremaid nuge ka, niiet ma lihtsalt teen pulli ja kerjan kaastunnet ja tähelepanu:)
Igatahes, avaldasin arvamust, et minuarust on see lamp tegevus, sain teada, et mul tuleb vitust vägunooli ja muidu olen alkohoolik:D Igatahes point on see, et mul ei tohi olla oma arvamust. Ma oleks pidanud nagu teised talle ikka kaasa tundma ja siis kiruma seda suvakat, kes talt küsida julges miks ta selline masshohistist emohakatis on. No püüha vana perse. Maailm on ikka naljakas.
Edit: Ma ei ela ju oma elu blogis, nagu mõned, ning seetõttu ei teadnud et seda postitust kuskilt lugeda saab:) Aga noh maailm ongi tagurpidi- kõõmad peavad ilublooge, varsti hakkab mu lambi otsast õunu ka kukkuma.
Liis jumal tänatud, et need d. eestisse maha jäävad:(
21 kommentaari
aitäh valgustamise eest, ma olen endast jah nats mööda rääkind
Oiii kui..meeldiv:(
Ja muidu, ma tean küll kui kaua rotid elavad, aga selle sõbra mõtte ma olen ammu maha matnud, sest noh, Rosin sööks ta ära ja pärast mängiks selle kontidega noolemängu vms.
a äkki polnud asi selles, et sul oli oma arvamus vaid selles, et see oli lollakas?
ja kes oled sina ütlemaks, et kellegi teise arvamus on lollakas? arvamus on arvamus. minu meelest just Nirti on ise selle eest väga teravalt kunagi seisnud, et kõigil võib olla oma isiklik mõttemaailm… nii et teistsuguse arvamuse eest ei tohi kõrri karata.
eriti kuna no tõesti, enesele füüsilise valu tekitamine pole ju eluterve. see võib olla sõltuvus/soov/probleem/nauditav/jne, aga eluterve siiski mitte.
(:
oleme nüüd ausad ja ütleme nagu asi on: emod ongi tähelepanu hoorad (jumal teab, kas see on tegelikult üks sõna:O)
Ei tea, kui hästi jumal eesti keelega kursis on, aga põhikoolis õpetatakse küll, et eesti keeles kirjutatakse kaks sõna kokku, kui esimene liiki näitab. Kui tegu on hooraga, kes kuulub inimesele/osaühingule nimega Tähelepanu või elab Tähelepanu tänavas, on lahku.
Oi, Mallukas, arva ära, kes veel plaanib juulis Hollandisse minna! Mõtle, kui tore, kui me seal kohtuksime – kui välja arvata see, et sa pead meid koledateks ja meie sind khm, äärmiselt väheinformeerituks ja kehva lastetuba omavaks, võiksime me ju suurepäraselt läbi saada. 🙂
P.S. Ma ei viitsi teise teema alla eraldi kommentaari panna, kustuta hiljem ära, kui seda teemat risustama ei taha – kui sa ikka veel plaanid rosinale sõbra võtmist, siis rottide keskmine eluiga on tunduvalt pikem, kui neid mitmekaupa koos peetakse, aga isane rott ei pruugi teist (eriti isast) omaks võtta ja eriti dominantne tüüp võib tema puuri pandud pisikese ka maha murda. Emasega aga isast muidugi eriti kokku panna ei saa, sest nad on üsna tootlikud. Üks võimalus asja lahendamiseks on panna teine rott pisikese puuriga suure puuri sisse või peale/kõrvale ja paar päeva seal hoida, et nad harjuksid üksteisega, enne kui päris kokku lased. Aga kui üks isastest on agressiivne, ei taga ka see õnnestumist.
Üldiselt nõustun sellega, et eneselõikujatel on tavaliselt mingi tähelepanuvajadus, mida nad muudmoodi välja elada ei suuda. Täpselt nagu nendelgi, kes enesetapust hämavad, aga kunagi tegudeni ei jõua. Ja Nirti on natuke ülekäte läinud just sellega, et liiga oma emotsioonidesse kinni jäänud ja tammub seetõttu ühe koha peal (liigne vingumine jne). Samas, seda olen ma isegi oma blogis teinud :D. Tagantjärele ajab päris naerma, aga enese kiusuks maha neid poste ei võta, need sümboliseerivad teatud ajajärku mu (EVS-)elus.
Heitsin kiire pilgu mõnedele esimestele selle sissekande kommentaaridele, kus räägiti sõnavabadusest. Muidugi, asja olemus on hea, aga siin jooksevad väga selged piirid. Sest igaühe rumalust ei saa ka tõena võtta. Igasugune üliemotsionaalne hämamine, st arvamus, mis lähtub liiga isiklikest tunnetest ehk egost ja sellele põhjustatud valust, on jama. Ja jääb alati jamaks. Elu on mäng, kus tuleks osaleda, aga alati meeles pidada, et liiga tõsiselt ja liiga emotsionaalselt ei tasu asja võtta, sest siis me kaotame oma väärikuse. 😉
abiellun sinuga:D
tahaks küll hullult täiskasvanulik olla, aga nii tobeda kommentaari peale ütlen ma küll ainult et : sa oled ise lollakas:D
Sul on õigus omada oma arvamust, ükskõik kui loll see ka on, ausalt.
Ühtlasi on teistel õigus seda kritiseerida – või selle üle nalja heita. Sest see on nii lollakas.
haha, aga sina oled geenius:)
Üks asi on oma arvamus, teine on räme ilkumine. Erinev arvamus võib olla, tingimusel, et see vähemalt üritab austada midagi endast erinevat.
Mallukas ei üritanudki viisakas olla, laksas kohe esimese kommentaariga räigesse hinnangute andmisesse, hukkamõistu ja solvangutesse. Nagu täiesti tüüpiline kitsarinnaline inimene kunagi.
Kui mulle näkku sülitatakse mu oma kodus (=blogis), siis mul tõesti ei ole enesevalitsemist, et hakata nüüd ninnunännutama mingit teemat sada korda läbi, et ka see või teine mallukas lõpuks asjale pihta saaks.
Samuti soovin ma, et antud paskvill vigadest ja ebatäpsustest puhastataks: ma ei ole kuskil maininud suitsukonisid, elementaarne lugemisoskus võiks Internetti pruukides siiski juba selge olla. Muus osas on tegu kliinilise juhtumiga, kus täisealine inimene ei ole võimeline lahti mõtestama täiesti lihtsas eesti keeles kirjutatud teksti ning kes lisaks sellele põeb patoloogilist ärapanemisvajadust.
Üldiselt olen ma selle blogi noorukesele autorile väga tänulik, et ta oma kohaolekuga mu teemat ilmestas, sest enam värvikamat ja paremat näidet sellest, milliste inimeste ja nende eelarvamuste ning suhtumistega tuleb iga päev kokku põrgata, ei ole võimalik ette kujutada.
Sa kirjutad sellest, et sa tahad, et õelad inimesed ei hakkaks seltskonnas kõva häälega inisema, et "Mis see sul seal käe peal on?!" ning seda interpreteeritakse niimoodi, et kerjad haletsust ja tähelepanu. Ma ei oska isegi konkreetselt näha, et mismoodi see seos tõmmatud sai, sest ma ei taha muud kui ignoreerimist selles osas ja seda, et mind rahule jäetaks, et ma saaks rahulikult ise oma probleemidest üle saada. Ei tohiks olla eriti keeruline mõista.
Tähelepanu kerjamise osas on mul aga palju õppida, alustan selle blogi lugemisest, see peaks mind kõvasti edendama selles osas. Sellist kino pole ammu nähtud.
Aga hakkka siis lugema, ja ma loodan et sa saad ennast kõvasti haritud
Kui emod ei blogiks oleks teemad asjalikumad.
Loomulikult olen, mis sa arvasid siis ?
Ma saan aru, et kriitikataluvust tänapäeval enam koolis ei õpetata – kriitika võib indigopõngerjaid pahandada ju…
Mul on aga selline tunne, et kui emod ei blogiks, siis oleks Eesti blogimaastik poole hõredam. Mina tean kolme tüüpi blogijai Maarjamaal – emod, kommunistd ning mõned üksikud peaga mõtlejad.
Emo seisund on kliiniline nähtus, kommunist olemine on vaimne hälve.
Kumba gruppi sa ise kuulud siis ? Peaga mõtlemist su puhul küll välja ei paista eriti…
Emo on kujunenud sõimusõnaks. Sama inimloomuse tüüpi võib aga nimetada ka tundlikuks kunstnikunatuuriks, nagu seda varasematel aegadel on tehtud.
Miks aga just seda tüüpi inimene tihti blogib? Selleks, et blogida peab olema mingi ora, mis inimeste blogima ajab, tihti on selleks oraks just miski valus või ebameeldiv. Seega on mingi pideva ebameeldivastundega inimese puhul olemas pidev stiimul ennast väljendada.
Iseenesest võib samamoodi stiimuliks olla ka suur vaimustus, suur viha või mingi muu sama intensiivne tunne, aga neid blogisid enamasti emo-olemises ei süüdistata.
Eks sinu subjektiivne arvamus põhineb ikka sellel, et minul pole sinu pea ja sinul pole minu pea.
mallukas – leia oma tekstist loogikaviga:
No ma ei saa aru misasi see lõikumine üldse on: jeejee vaadake mind kõik, ma lõigun ennast, nagu ma tahaks ennast ära tappa, aga tegelt kui ma surra tahaks siis mul kodus suuremaid nuge ka, niiet ma lihtsalt teen pulli ja kerjan kaastunnet ja tähelepanu:)
puust ja punaseks – esimesena ütled, et sa ei saa sellest aru ning siis pakud välja teise poole mõtted, mis kindlasti on ka tõsi, eksole, millest muidu sedasorti Kindlad Hinnangud?
vata – sel hetkel, kui inimene end vigastab, ei mõtle ta absoluutselt teiste inimeste peale, seega ei proovi ta ka teiste tähelepanu püüda. samuti on enesetapp ja enesevigastamine kaks väga erinevat tegu, enesevigastajad väga sageli ei mõtle enesetapu poole ka mitte. kui eesmärk on enesetapp, siis tehakse seda, kui eesmärk on endale haiget teha, siis täpselt see see eesmärk ongi – endale haiget teha. ning, ei, probleeme enesevigastamine ei lahenda, ei usu ka, et ükski enesevigastaja seda mõtleks, aga sel hetkel võib füüsiline valu leevendada hingelist. ehk siis – eesmärk on HETKEKS hingevalust vabaneda. probleemide tõeline lahendamine on pikem protsess, noh.
mis puutub armidesse, siis need jäävad. mina nt pole end vigastanud vist kümme aastat, kuid õrnad armid on nähtavad siiani. enamasti on nad riiete all, aga nt ujulas on need teistele näha. või ka saunas, kus nad nähtavamaks muutuvad nahavärvuse muutumise tõttu.
kui küsitakse, siis vastan. fakt on, et ega ma enam end ei vigastaks. tollastest asjadest sain lõpuks teisiti üle. aga olid ajad, olid majad, teod tehtud, aega sellest ammu merre voolanud – mis sest enam.
aga mis mõte on sinusugustel teha PRAEGU nägusid ja pööritada silmi seepärast, et mul KÜMME AASTAT TAGASI oli vähem oskusi enda asjadega toime tulla?
usu, juba viie aasta pärast loed sa oma praegust blogi (ma ei mõtle sugugi ainult seda sissekannet, vaid üldisemalt) ja… tunned ära siinse kirjutaja ning saad temast aru… aga enam ammu ei mõtle nii.
ma väga loodan, vähemalt. muidu oleks asja nimi arengupeetus…
samamoodi saavad ka praegused enesevigastajad neist asjust lõpuks üle ja elavad oma elu edasi.
ja võib-olla on juba saanud praegu? kust sina seda tead, silmapööritaja?