Uncategorized @et

nii on, kuidas elu käib

7. november 2012

Kuus päeva oleme me juba Tenerifel olnud. Kõik ööd on kuidagi mingisse kategooriasse langenud. Esimene öö oli kassisitasaaga, teine öö kartsime Sannuga kummitust, kes meie voodi all hambaid krigistas, kolmas öö virelesin haigevoodis, neljas öö nautisime kohalikku kraami ja vaatasime filme, viies öö oli skandaale täis ja tänane öö ei ole veel käes, aga küllap temagi tuleb.

Esimesel ööl kõndisime purupurjus sannuga mööda tätoveerimissalongist, kui Sander röögatas: “Malluuu, teeme tätoveeringud!”. Mina ütlesin, et jaja, muidugi teeme ja kõndsime edasi. Mõned päevad hiljem nägime jälle ühte, seekord oli päine päev ja seekord kaine Sannu läks jälle elevile: “Mallu lähme sisse ja teeeme!”. Ma olin skeptiline, aga mõtlesin, et noh lähme kaeme asja. Väljusime sealt teadmisega, et tunni pärast lähme me tagasi ja saame endale coolid tätuuuud.

Sander muidugi mõtles esimese viie mintaga ümber, aga mina jäin endale kindlaks. Saagu siis olema see uhke Tenerife mälestus, kui nii peab. Läksime Sannuga sööma ja hakkasime juurdlema, et mis pildi tegema peaks. Kõrvale sõin ma hukatuslikku tuunikalasalatit, mis mind veel sama õhtu surema pani. Aga sellest hiljem.

Igatahes tehti minu 1 pilt valmis ja selle ajaga oli Sannu jälle ümber mõelnud ja kui minu omad valmis said, sai ka tema endale uhke tätoveeringu. Küll me olime rahul.
Siiani oleme. Kreemitame neid hoolikalt, joome veel hoolikamalt ja päikest võtame ka hoolikalt. Senimaani on need aina usinalt paranenud. Lisaks pildi ka, aga vat nääääed, ei saa, sest nett on siin ikka MEGAaeglane. Mis siis ikka.

Ahja ja siis ma ära suringi. Õhtul enne magamaminekut tundsin, et kõht nagu nats valutab, aga ma ei pööranud sellele oluliselt tähelepanu. Kuni hetkeni, kus ma ärkasin kell 12 selle peale üles, et taltsutamatult oksendada. See kena ja ääretult meeldiv rituaal kordus iga tunni aja tagant ja kestis hommikuni, mil ma suutsin vaid nutta ja väriseda ja surra. Terve päeva lamasin ja magasin ja.. ee surin. Õnneks järgmiseks hommikuks oli klaar. Kuradi tuunikala…

Ma kirjutaks veel, näiteks sellest, kuidas eile naftasheigi pojaga vaadet nautimas käisime ja ma talle “hobu hobu hobu” tegin. A ei viitsi.

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

0 Kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist