Kõik, kes mind teavad, peaksid kursis olema, et ma natukene kardan kummitusi. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma kunagi ainult ID kanalilt kummitusesaateid vaatan, või lihtsalt mu värske hirve laadne ärevil ja paranoiline hing kujutab asju ette, aga olukord nüüd järgnev – ma istun oma elutoas ja kõik tuled põlevad, mina istun keras diivanil ja olen MEGA HIRMUL.
Istusin rahulikult elutoas, tsillisin arvutis ja vaatasin poole silmaga telekat, äkitselt kuulsin kiiret koputust enda metalluksele. See on siis väliskoridoris. Sisemine uks oli ka kinni, seega ei saanud need kassid olla, kes seal… koputavad. Aga ma ei mõelnudki esimese hooga, et need kassid olema peaks, sest koputus oli nii äkiline, kiire ja nõudlik, et ma arvasin, et ma uputan oma alumisi naabreid või maja põleb. Läksin siis uksesilmast kaema, et kes see seal kobistab ja kae nalja, koridor on kottpime. Minu trepikojas lähevad tuled liikumisanduri peale igal korrusel põlema. Seega isegi, kui keegi oleks omast arust pulli teinud ja ära jooksnud, siis oleks tuli sellegipoolest põlema jäänud. Pluss ma elan trepikojas, kus elavad pmst ainult penskarid. Seega… KUMMITUSED!
Kassid on muuseas ka mõlemad elutoas, seega ei saanud ka nemad siin mingit klõbinat teha.
Miks ründavad need imelikud helid alati siis, kui kedagi siin ei ole?
3 kommentaari
[…] olen siin blogis korduvalt enne kummitustest rääkinud. Noh, ükskord ma kuulsin kuidas kummitus mu uksele koputas. Teine kord arvasin ma, et kummitus kustutas mu tuled ära, aga tegelikult oli see ainult Kardo ja […]
Vaeseke! Ma Vaskjalas metsa ääres elades kuulsin ükskord õuest inimese samme. Öösel. Meie maja on metsa ääres, põllu peal, päraperses kuhu inimesed ära ei eksi. Isa polnud ka kodus. Megacreepy oli 🙁 Siiamaani ei tea, wtf see oli.
ma ei julge elada 🙁