Esiteks ei oska ma miskit öelda selle kohta, et keegi minu isiklikke tähelepanekuid nõnda suureks lapsevaenuks peab, et sellest lausa Perekooli teema tegema peab, aga veel vähem oskan ma midagi kosta nii suurele hulgale inimestele, kes kohe mulle selle peale ilusaid asju ütlema tulid. See on väga armas ja üllatav korraga. Seda siis nii Perekoolis, minu blogi Facebooki lehel, siinsamas kommentaariumis ja muidugi ka see vana hea päris elu.
Ma tunnen ennast natuke ka… mingi uue grupi alla käivat. PREGNANT PEOPLE! Ja kui üks meist on hädas, siis viis tuleb appi. Sest me oleme koos selles salapärases grupeeringus. Halleluuja!
Kõige enam tahaksin vabandada inimese ees, kelle hüüdnimi paistab olevat muff38 ja kes kirjutas Perekooli nii:
“Muidugi ei tea keegi, milline nende rasedus olema hakkab. Siiski arvan, et blogi autor on natuke üle reageerinud. Ei, mina pole see ninnunännu tibuemme, kellel kõik on hästi olnud. Mul on olnud piisavalt igast jamasid selle rasedusega seoses, alates looteveeuuringutest kuni poes saia paarimeetrise kandmise tõttu hingeldamist. Siis kui inimene otsustab lapse saada, peab ta mõistma, et kõik pole nii tore ja lilleline. Tihtipeale suudame unustada, et maailmas on paare, kes on mitmeid aastaid last saada üritanud või on saanud teada, et nad ei saagi lapsi. Sellised paarid on vamis kasvõi pea peal selle kogu kolgata tee läbi käima, et endal laps sünniks. Muidugi on halb, et süda paha ja väsimus peal, aga ei tasu niivõrd isekas olla ja mõelda, et “oi kus mul nüüd alles halb elu” .. kasvõi sinu enda naaber võib olla üks neist inimestest, kes kasvavat kõhtu kadedusega vaatavad kuna endal pole võimalik lapsi saada. Samuti… mida negatiivsemalt ise sellesse suhtud, seda rohkem saab ka laps aru, et teda ei pruugita üldse tahta..tõesti, miks sa lapsi teed kui sellega kaasnevate asjade pärast NII meeleheitel oled? Jutu/pildi järgi on tunne siiski küll, et tegu on 18-25 vanuses neiuga ja olles ise 21, on mul häbi.
“omgrasedus” ja “ma lähen kindlalt megapaksuks” tooks välja just eriti tollest tekstist.”
Ma muidugi mõistan su pahameelt, kallis muff, sest nüüd sinu teksti lugedes mõistan, kuidas olen terve elu ENDA TEADMATA väga ebaviisakas olnud. Näiteks tean ma nüüd, et iial ei maksa mainida, et ma blogi pean, sest seda tuleb ju kirjutada arvutiga ja alati võib seltskonnas olla keegi, kellel pole raha, et arvutit osta ja siis ma põhimõtteliselt hõõrun seda ju talle nina alla! Samuti pole vist mõtet kuskil rääkida oma jalutuskäigust mingisse looduskaunisse kohta, sest neid jutte võib kuulda ratastoolis olev inimene ja mõnituseks pidada. Ja loomulikult üritan ma kõhu saabudes seda igati peita, et viljastumisvõimetud naabrid kadedaks ei saaks. Lapse sünniks tuleb vist küll kuskile tühermaale kolida, aga noh, see on tulevikumuusika.
Esiteks ei oska ma vist eriti hästi ennast veel selle “emmendusega” seostada ja seetõttu ei olegi ma ehk nii “ninnunännu” ja roosiõieline. Aga fear not, my dear friends. Ma tegelikult ei istu ainult hädaldades kodus ja vihka maailma. Tegelikult olen ma käinud kilgates bodysid ostmas (roosasid loomulikult, sest mul on HINGES selline tunne, et see ei saa poiss olla) ja ma vahepeal patsutan rahulolevalt enda pekikõhtu ja räägin nii sealse elaniku, kui ka oma kassidega, kes mind siis kahtlustavalt vaatavad, et kõik on ikka suurepärane. Sest vahepeal ongi kõik suurepärane!
Päriselt kah.
Enamasti küll siis, kui mul ühes peos on shokolaad, peal minimaalselt üks kass (parematel hetkedel kaks), teises peos õun või banaaan ja õues paistab päike.
Ma isegi vaatasin ükspäev “Supernannyt” ja olin rahul, et korjan eelteadmisi ja tundsin ennast ühtlasi juba imetabase lapsevanemana.
Aga laske mina ka vingun aeg-ajalt, eks?
15 kommentaari
Mina olen sinu rasedusest paar kuud maas, ja vot minu arust on küll see tore, et sa siin blogid ning absoluutselt kõik oma tunded välja tood.
Minu jaoks on samuti kõik võõras praegu ja hea on lugeda sinu kogemust.
Ei saa aru miks vaja inimestel kritiseerida, ju nad ei tea milleks blogimine on või on lihtsalt kitsarinnalised.
Ah, tegelt on suva, mida need teised kaagutavad. Ongi igasuguseid erinevaid tundeid ja emotsioone, eriti alguses 🙂
Oksendasin ka esimesega – kui kaua just – ei mäleta enam hästi, aga kolm kuud tuli kindlalt ära, vbl kauemgi. Kohati ikka päris ägedalt. Abi oli kuiva küpsise närimisest, aga mitte alati. Aga teisega, mitte kordagi, nii palju kui mäletan.
Ma olen ka seda kuulnud, aga ei paista eriti aitavat. Seevastu tuli mul meelde selline nali, et olin sõbranna juures ja küsisin, et kas sul midagi juua on, mille peale pakkus ta mulle hoopis küpsist… 😀
Mina olin üks nendest naiivitarides kes uskus, et rasedus on imeline aeg.Mu ema kes on sünnitanud 4 last ja õed kes on 2lapsega hakkama saanud..ei maininud mitte kui mitte midagi..sellest õudusest mis mind ees ootab.
Kui ma neile kurtma hakkasin enda hädadest..siis nad noogutasid nõusolevalt…jaa jaa minul oli ka nii..
See on ülemailme vandenõu..isegi raamatud levitavad vale infot…Miks keegi ei räägi mis pärsielt rasedusega kaasneb!… Ja kui sa ootad II trimesteri-heaolustaadiumit, siis kahjuks pean ma sind kurvastama..sellist asja ei eksisteeri-see on väljamõeldis!
Ma arvan, et võrreldes esimese trimestri iivelduse, kõhuvalu ja muude jamade ning viimase trimestri igivaalaks olemise, paistes jäsemete, väga keerulise õige magamisasendi leidmisega on teine küll üsna lill. Enamasti muidugi tagantjärgi mõeldes 😀 .
Ma siiski loodan, et sa valetad ja II trimestri heaolufaas on mul nuka taga 😀
Kulla Mallu! Ma ei tunne sind isiklikult ja pole päriselus ka kunagi näinud, aga tahtsin sulle oma poolehoidu avaldada. Olen ise kahe lapse ema ja sinu rasedusetähelepanekud vastasid 100% tõele. Kõik nii ongi!! Ja sellest hoolimata on tore lapsi saada ja ema olla! Kindlasti on ka raseduses toredaid asju, aga ei maksa kogu asjast mingit roosamannat kokku ju valetada, kuid on olemas ka asjal tõest oma negatiivsed küljed ja nendest tuleb ka ausalt rääkida.
Ma arvan ka, et mis siin ikka ilustada. Eks enamik naisi varem või hiljem saab selle tõe ise teada 😀
Mulle ka. Ja mul on väga kahju inimestest, kes su blogi ehk alles nüüd avastasid, irooniat ja muud taolist ammugi ei mõista ning kõike su kirjutatut täie tõsidusega ja pühasõnana võtavad. Võib-olla sa ikka oled Neitsi-Maarja noh? Ja alustad siin mingit rasedusvastast liikumist, appimaivõi, peaks vist ka kohe perekooli kommenteerima minema.
PS palju õnne muidu! 🙂 Ja kindlasti on sul veel palju suurepäraseid hetki ees, päriselt ka. Seni vingu rahus. We, your true followers, support you. Always.
Mul tuleb kohe pisar silma, ma ei teadnudki, et mul on sellised asjad nagu true followers 😀 (ma harjund vaid pragada saama, kiituste kha pealt jään nagu nõutuks :D) aga tänuuud!
See on jah jube naljakas, kuidas siis nagu üldse ei tohikski (ega polekski põhjust) vinguda, kui on teadmine, et aga kellelgi kusagil läheb ju veel s*temini. Oma isiklik traagika polegi mingi traagika, sest keegi teine nagunii elab kusagil halvemini.
Soovin sulle palju jaksu ja vingu ikka edasi, äkki mõni naiivitar muidu mõtlebki, et rasedus ongi ilus asi ja kui endal jube s*tt on, siis on petta saand.
päris siiralt naljakas ja tore on!
Ma ei taha kellelegi sellist petlikku muljet siin ilmas jätta!
Mulle nii meeldib su blogi!
ja mulle sa!