Viimnepäev

Kõndisin täna kontorisse ja klomp tuli aina kurku. Kuidas saab olla, et on minu viimane päev Naistelehes? Kuidas saab see ajakiri ilma minuta ilmuda? Mida teevad mu kolleegid ilma mu vapustava huumorita? Kes ennast nüüd igapäevaselt tööl alandama hakkab? Kelle laud kõige räpasem on? Kelle lood nüüd kõige rohkem toimetamist vajavad? Oeh, hoidsin pisaraid tagasi ja tulin tööle. “Ole tugev!” ütlesin ma endale ja astusin kontorisse sisse.

Ei, ma ei olnud tugev. Ma nutsin nagu pensionär, kes avastab ootamatult turul kartulahinna 30 senti kõrgenenud olevat. Südamest tihkusin lausa.

Kuidas ma sain ka mitte nutta, kui kõik mulle muudkui lilli ja kingitusi andsid ja mind kallistama kukkusid. Ma ei oska emotsionaalsetes olukordades olla. Eriti rasedana olen ma nõrk! Ja pehmo! Nüüd on meik laiali ja söön oma torti. Ja kringlit. Ja plaadipirukat. Ja õunu. Ja joon kohvi.

 

See hernekaunake on tegelikult pross. Aga tal on mitu tähendust. Esiteks on tal kolm hernekest, nagu meid hakkab olema kolm. Öelge nüüd kõik kooris: “AWWW!”. Ja teine tähendus on see, et ta näeb välja nagu vagiina ja kõik toimetuses ju teadsid, et ma tahtsin endale sellist torti, kus beebi vagiinast pea välja lükkab. Vähemalt sain selle puuduoleva vagiina.

                 Sellise kulina Marile sain ka. Seda saab nöörist tõmmata ja siis ta laulab ja muu uhke värk.

Juhiks tähelepanu veel sellele imekaunile tordile. Kõik, kes seda mekkinud on, on taevani kiitnud. Sees on tal mangokreem ja peal on martsipanikate. Kuidagi banaanine on see olukord ka. Tordi sain ma Torditoast ja hingehinda ma selle kolmekilose juraka eest maksma ei pidanud. Vaadake kindlalt sinna lehele, Hele teeb nii ilusaid kooke. Ja muidugi suured tänud talle kiire reageerimise eest! Soovitan teda nüüd kõikidele. Kui katsikud tulevad, siis tahan ikka oma vagiinakooki, mis arvad, Hele?

 

Lilli sain kah. Oh seda viimast päeva. Kallis Naisteleht, ma jään sind igatsema 🙁