Ma lugesin täna ühte kommentaari oma diivanipostituse alt ja see kommentaar ei lähe mu peast lihtsalt enam ära. Nimelt oli ta selline:
Esiteks tahan ma mainida, et ma saan aru kommentaari kirjutanud inimesest, sest ilmselgelt on need kaadrid teda tõsiselt häirinud/ärritanud/masendanud. Teiseks tahaksin öelda, et mind ka. Ma ei tea, kas on veel kedagi, kes neid näinud pole, aga kui veel ei ole, siis tehke endale teene ja palun ärge vaadake.
Mitte sellepärast, et sõjakoledusi peaks maha vaikima. Ma saan aru, et sellest tulebki juttu teha ja mitte lasta muutuda mingisuguseks rõvedaks tavalisuseks, mis kuskil Ukrainas toimub, aga… Huh, ma ei oska vist oma sõnu praegu peas isegi lauseteks muuta.
Ma nägin neid pilte. Korduvalt. Uudistes, mitmes instagrami storys, igal pool. Ma nägin neid ja ma näen neid siiamaani iga päev mitu korda oma peas. Ma võin istuda ja rauhumeeli telekat vaadata, kui äkki on mul jälle silme ees see pilt elututest kehades, kelle otsas on kolme-aastane vägistatud tüdruk. Ma näen pilti, kuidas autod, mille peale on kirjutatud suurelt LAPSED, on puruks tulistatud, nii et klaasidki veel verised. Ma näen pilte, kus emad kirjutavad oma väikelaste kehadele igaks juhuks nende andmeid, kui nad peaksid surma/vigastatud saama. Uskuge mind, ma NÄEN NEID. Ma võiks lausa öelda, et ma mitte ainult ei näe, vaid ma tunnen ka.
Ma tunnen hirmu, paanikat, viha, õudust, kurbust. Ma tunnen seda kõike. Aga mis kõige lõpuks alles jääb, on ahastus. Ma ei suuda enam mõelda, mida need inimesed tunnevad, sest ma ei suuda seda oma sees kanda. Ma ei taha jagada neid pilte, sest ma arvan, et kõik on neid juba näinud ja nad tunnevad täpselt sama.
Ausalt, isegi selle kõige kirjutamine praegu ajab natukene nutma, sest ma ei taha, et maailmas keegi peaks selliseid asju läbi elama. Ja see on kohutav, et nad peavad. Ning paratamatult hakkan ma kohe mõtlema, et mida MINA siis tunneks, mida ma teeks. Järgi jääb ahastus, õud, hirm, paanika, viha.
Ma ei taha seda tunnet enda sisse. Ja ma ei mõtle seda selle all nüüd ka nii, et ah suva, ärme enam räägi, las olla – muidugi mitte. Aga ma tunnen, et mina hetkel enam ei jõua. Ma niigi ääri-veeri ronisin kuskilt august välja ja iga selline mõte kisub mind sinna tagasi. Sest ma ei oska aidata. Ma ei saa aidata.
Kas see, kui mina ka neid pilte jagaks, kas see oleks vajalik? Kui te ütlete, et jah on, sest paljud äkki pole näinud ja see muudaks kuidagi seda olukorda. Okei, ma jagaks. Aga ma tegelikult tunnen ennast nii kasutuna. Mitte miski, mida ma teeksin, ei aita seda olukorda. Jah, ma olen annetanud raha, pakkunud välja ka ajutist peatumispaika, jaganud üleskutseid, otsinud põgenikele asju. Kuid see, mis seal toimub, seda ma ei saa lõpetada. Lihtsalt ei saa ega oska.
Kas see tähendab siis seda, et ma ei või enam midagi teha? Ei või mõelda oma kodust, teha tööd, panna oma mõtteid kuskile mujale? Sest ausalt, ma pigem mõtlen oma uuest diivanist, kui jälle sellest väiksest surnud ja vägistatud tüdrukust oma surnud perekonna otsas kuhja visatuna. Palun andke andeks, ma ei suuda.
Ka need, kes ütlesid mulle, et tere tore, kui homme tuleb sõda, siis kas sa ikka veel muretsed oma diivani üle, siis ei, ei muretse. Ilmselt siis on meil kõigil miljon muud mure. Aga kas ma pean juba praegu neid ette kaasas kandma? Sest nagu öeldud, ma ei suuda.
Ja kui see teeb mind vastutustundetuks ja ignorantseks influenceriks, kes oma “võimu ei kasuta”, siis ma ei teagi, mida öelda. Sest kui ma suudaks päriselt midagigi teha, ma teeks. Aga praegu… Lihtsalt proovin edasi elada. Kuni antakse, või nii.
Aga need pildid. Need elavad mu peas ikka igapäevaselt edasi. Ka siis, kui ma nendest ei räägi. Lihtsalt võtan oma tiburullid tugevamini kaissu ja sunnin ennast muudele mõtetele. Lihtsalt nii on.
87 kommentaari
See sõja teema kajastub igapäevaselt kõigi peas, kes ise uurib ja puurib, kellele see lihtsalt ette tuleb kuskil..
Aga kas tõesti see inimene pidi lausa vihast kommentaari panema, et tal endal hakkas nyyd parem ka??
Inimesed elavad argielu edasi, ei saa kõigile kõike nina alla hõõruda. Ta oleks võinud su blogi lugemise asemel diivanil kassida mitte kellelegi ära panna vms!?
Sul on täiesti õigus, juba iseenda terve mõistuse säilimise nimel tuleb oma elu edasi elada nii palju kui see antud olukorras vähegi võimalik on. Kui kellelgi on sinu X postitusi “häiriv lugeda” siis olge lahked ja ärge lugege. Lapake hommikust õhtuni neid Ukraina õudusi ja muutuge iga päevaga järjest kurjemaks ja kibestunumaks kõigi teiste peale, kes seda teie meelest piisavalt ei tee. Mul on tegelikult siiralt kahju inimestest, kes aru ei saa, et end sinna õudsasse infovälja vägisi surudes ei tee nad midagi kasulikku ukrainlastele, küll aga kahjustavad oma lähedasi (ja kaugemaid) siinsamas.
Laste vägistamine on asi,millest pole võimalik aru saada. Miks seda oldakse nõus tegema? Kuidas sellega pärast edasi elatakse? Kuidas magatakse?mida mõeldakse, kuidas räägitakse…kas tuntakse uhkust ?kas vanemad patsutavad rahulolevalt õlale ja tõstavad pitsi?kas üldse tuntakse ja mõeldakse midagi…ja miks nii jätkuvalt edasi tehakse pärast igasugu avalikku hukkamõistu….
Mina nt mõtlen uue terassimööbli ostmisest ja et kuu lõpus reisin ema ja õega viini.see on meil esimene ühisreis ja mul pole õrna aimugi, kuidas kõik välja kukub.hiljuti vaatasin netflixis filmi,kuidas yks airbnb korteri omanik paigaldas turvakaamerad kõigisse väljaüüritatavisse korterisse ja oma kodus sai ta kõike arvutiekraanidelt jälgida:p ma loodan et meie korteri peremeees nii ekstreemne pole.ma ei vaata teadlikult sõjakoleduste pilte.tean,et peale regulaarsete annetuste ma hetkel ei saa ukraina inimesi mitte kuidagi aidata.töötan hooldekodus,kus hoolealused on vaimsete ja fyysilisete puuetega,igasuguste.minevikega ja kõiksugu asju elus üle elanud, olen täiesti teadlik elu tumedamast poolest ja oma vabal ajal tahangi ammutada endasse niipalju helgust ja rõõmu ja ilu kui võimalik. Elame ise ja laseme kõikidel teistel ka elada! Kuniks elul on antud olla,elagu kõik see mis meid rõõmsaks ja õnnelikuks teeb
Mina kui võõras inimene, hindan kõige rohkem Sinu ehedust. Ja seda, et Sa jagad oma elu ja mõtteid ilma nö filtrita.
See on lahe ja liigutav!
Ja samas on Sul huumorimeelt ja mingi seletamatu asi veel… Proovisin teisi blogisid lugeda… ehedust nagu oli, aga masendusse ajas. Et ei tahagi nagu lugeda enam.
Aga Sinu blogis on see miski, mis tagasi toob. See on midagi unikaalset, mida kopeerida ei saa.
Vot seda tahtsingi öelda.
Ja eks blogija jääb ikka selleks, kelle peal mõni oma probleeme lahendab! 😉
Inimene on teisele peegel, kindel see.
Sellised mõtted sellel teemal.
See on nii õige mõte – “Aga kas ma pean juba praegu neid (muresid) ette kaasas kandma?” Muretseme ja tegutseme vastavalt tõesti siis kui see hetk on käes, aga seni aitame ja toetame abivajajaid oma võimaluste piires.
Üks asi mis aitab, on aitamine. Kas see on siis toiduabi, üllatuspakid lastele või midagi muud – asjad, milles Sa oled nii hea niisamagi.
Me ei saa aidata neid, kes on Ukrainas – aga me saame teha midagigi nende jaoks, kes on jõudnud siia. Emad lastega.
Ma saan täiesti sinust aru. Ka mina tunnen täpselt sama moodi, lihtsalt ma pole tuntud ega minu blogi ei loe keegi peale tuttavate , seega keegi ei kobise minu kallala aga sul on täiesti õigus teha oma asja ja sa teed seda hästi.
Mis puutub uudiste voogudes seonduvate pidevate Butcha ja üldse sõja piltide ja uudiste järgimisse, siis on praegu Eestis depressiooni ja ärevushäirete reaalne arv kasvanud nii palju, et tavainimesel pole isegi võimalust enam abi saada psühholoogidelt, psühhiaatritelt. Haiglaravi järjekorrad on meeletud pikad. Inimesed ei saa aru, kuidas kõigi nende piltide ja feed’ide jälgimine neile mõjub.
Loomulikult on see kõik õudne ja mu oma tuttavad on Ukrainast ja samas tuttavate kogukonnad aitavad neid meeletult ka.
Ka ise püüan teha kõik mis saan et aidata aga selleks et aidata teisi tuleb, kõigepealt aidata iseennast ja kui kõik see toob kaasa depressiooni, ahastustunde tekkimise, siis ei tee sa ei endale ega teistele head sellega et jälgid ainult uudiseid. Info jõuab meieni nii või naa. Tuleb osata ennast kaitsta, et saaksime olla valmis tulevikuks ja olla vaimselt terved et aidata ka teisi.
Jõudu ja jaksu sulle! Too ikka meile rõõmu oma blogiga, sest uudised jõuavad meieni nii või naa aga sinu blogi vb mitte nii kergelt!
Väga-väga paljud tunnevad sõjaohvritele kaasa, väga paljud aitavad. Aga tööd tehakse ikka. Ja meelt lahutatakse ka, ja loodetavasti saavad seda teha võimalikult varsti ja võimalikult paljud nendest, kes praegu sõjatsooni(de)s on.
Natuke õelalt – Anne-Mari ju ka, selle asemel, et mõtiskleda, kuidas Butša koleduste taustal maailma paremaks teha, veetis aega kurja kommentaari saatmisele (rääkimata blogilugemisest). Väga “konstruktiivne”, eks!
PS – paistab, et suht paljud lugejad siiski suhestusid selle diivani-teemaga ja said su murest aru. Ära lase end üksikust kriitilisest kommentaarist kurvastada. Kõik ei pea olema ju takkakiitjad?
Olen siiani neid sõjakoledusi vaid kasvava hämminguga jälginud ja küsinud, et kui hulluks veel minna saab?! Aga eile murdusin, kui lugesin, et vägistatakse ja tapetakse väikeseid lapsi. Sees tõmbas krampi ja lihtsalt nutsin. Ei mäletagi, et mingi uudis mind kunagi oleks nii endast välja viinud. Viha ja kurbus ja tohutud emotsioonid.
Paar päeva tagasi lubasin lapsele, et läheme täna ujuma. Jõudsime siin Kuressaares spa juurde, parklas oli tavapäratult palju Ukraina numbrimärkidega autosid ja hoones sees väga palju naisi-lapsi. Jälle tõmbas sees krampi ja võitlesin seal pisaratega.
Lihtsalt sadistid on need vene sõdurid!
Mind nii ärritavad need “holier than thou” targutajad, kes nõuavad teistelt pisaraid ja nõuavad, et sa käituks ja räägiks nii nagu nemad õigeks peavad.
Mu isa näiteks hoiab end kogu sõjaga ultrakursis, vaatab kõiki pilte ja videosid, kuulab helisalvestisi jne. Aga tal on oskus end kuidagi välja lülitada nendel hetkedel, kui ta parajasti ei tarbi seda meediat. Mina seda ei oska. Ma ei saa neid nähtud pilte enam peast ära, ma ei suuda loetud sõjakoleduste kirjeldusi lihtsalt taustale lükata. Mul on 1-aastane laps ja iga jumala päev mul tuleb klomp kurku kui ta näiteks lihtsalt rõõmsalt mängib või kilkab, sest mõtlen, mis olukorras samasugused väiksed pudinad Ukrainas on ja kui räigelt ebaõiglane see on.
Kui sõda algas, hoidsin ka end kõigega kursis ja see hakkas meeletult ajudele, ei saanud enam magada ning ärevushood kimbutasid täiega. Lõpetasin uudiste tarbimise lõpuks pea täielikult ära. Suured uudised jõuavad minuni nagunii, aga ma ei pea detailideni kursis olema iga üksikisiku hukkumisviisiga. Ma lihtsalt ei tule vaimselt toime sellega.
Me eestlastena oleme alati ebakindlas olukorras ja me ei tea kunagi, millal suur üllas Venemaa otsustab siia kedagi vabastama tulla. Ja kui sõda on meie õuel, mis kasu on siis sellest, et kogu rahuaja ise istusime pead norgus ja hoidsime oma elu pausil? Ukraina on väga suur ja sõjast puutumata osas elavad isegi ukrainlased ise oma elu edasi, käivad tööl ja poes ning ostavad isegi mööblit omale. Aga meie justkui ei tohiks mingit rõõmu enam elus tunda enne kui sõda läbi? Ühtki muud elulist teemat enam arutada ei või, sest Ukrainas on sõda? Me eestlastena oleme alati ebakindlas olukorras ja me ei tea kunagi, millal suur üllas Venemaa otsustab siia kedagi vabastama tulla. Ja kui sõda on meie õuel, mis kasu on siis sellest, et kogu rahuaja ise istusime pead norgus ja hoidsime oma elu pausil?
Ma loen just nimelt hea meelega sinu diivani unistusi ja tapeedifopaasid. Sellised tavalised teemad just rahustavad ja tekitavad tunde, et kogu maailm ümberringi ei põle.
Nii minu mõtted ja tunded! Aitäh selle eest ☺️
Minu jaoks ei ole see kauge asi. Lihtswlt ôudsed foto… Minu töötajate pered on hetkel nende ôuduste keskel ja ei saa vene vâgede poolt okupeeritud linnast ära. Ja samas on inimesi, ka Eestis, kes küsivad, et miks neid Ukrianlasi siia vaja on, me kaotame oma mugavuses. Ja ma ei saa sellest aru. Sinu lugejaskonna seas on potentsiaalselt palju neid väikeste kohtade noori naisi, kes on samuti vastuvôtlikud sellele pôgenikevastasele ideoloogiale. Ja sul on reaalselt vôimalus neid inimesi môjutada môtlema ja vôibolla avame tänu sellele mônele pôgenike perele lahke südame. Sul ei ole mingit kohustust seda teha, diivanipostitus on sama legit, see on sinu eli, jagad mida tahad. Kohustust pole, aga vôimalus on. Lihtsalt vôimalus.:
Jah nahh sa siin diivanit nurud, mine võta Baidenilt mõnes tankid ja mine sõtta.
Eestlane on ikka üks kummaline tegelane küll. Saavad ühtemoodi sõimata nii need, kes jagavad neid pilte kui need, kes ei jaga . Aga näe kohale ei jõua, et need, kes saaks miskit ette võtta istuvad veits kõrgemal kohal kui Mallu diivan.
Mallu, asi pole üldse Ukraina versus diivanis. Sa loe palun kokku mitu diivanit sa oma elus ostnud oled? See on ebatavaliselt suur kogus ja teeb su fännid nõutuks. Ma saan aru, et sinu raha ja sissetulek, et ise tead mis sellega teha ja mis see teiste asi on. Tegelikult pole ka selles asi, vaid su pidev rapsimine on asendus endas peituvale probleemile – rahutusele. Sa võid iga kuu omale uue diivani hankida aga see ei paranda sinu enesetunnet kuigi kauaks ja varsti otsid taas põhjuseid. Sa võid lõpmatuseni nii käituda aga rahulolematus ei kahane , see on alati sinuga. Ei aita kolimine, mööblivahetus… jne
Alati kui soovime, leiame põhjuse, et midagi endale õigustada ja siinkohal su lugejad tunnevad selle ära ja igaüks reageerib OMA valu ja kogemuse põhjal, oskamata ehk arugi saada mis sind taga ajab. Tundes vaid, et miski ses loos on miski mäda või kohatu või tasakaalust väljas.
Ma mõtlesin, et ma seda diivani asja ei kommi, sest näis, et see oleks lootusetu üritus. Täna sa ründad neid, kes seda rapsimist püüavad sulle omal moel nähtavaks teha. Ma ei ütle , et see on hästi tehtud aga sinu kibelus uue järele ei olnud ka nagu arukalt ajastatud.
Sorry , ma ei taha sind solvata. Püüa järele mõelda.
Ma tean, et ma rapsin, see mulle uudiseks ei ole ja miks ma selle peale ka solvuma peaks. Samas ma ei tunne, et ma sellega kellelegi liiga teeks
Ausalt ei ole vaja absull kõigil ka neid rõvedaid pilte koguaeg jagada. Instat ma vabse ei viitsi kasutada enam, sest muud sealt ei näe kui Ukraina Ukraina otsa. Ilmselgelt kahju aga kurat inimestes tekib masendus juba. Miks ma pean enda elu pooleli jätma sellepärast, et seal sõda on. Iraagis ja kus iganes on koguaeg sõda, KOGUAEG lapsed surevad. Miks kunagi sellest keegi ei räägi? Mulle väga meeldib kui vähemalt keegigi ei jaga 24/7 neid kaadreid ja uudiseid. Laske elada ka natuke.. Tundub nagu peaksid kõik elama päevast päeva samamoodi nagu tunnevad end Ukrainalased sõjas. Ma ei mõista, kui meile sõda tuleb, siis nkn tunneme seda. Ma ei ole Venemaa poolt grammi ka mitte aga mulle ei meeldi, et enamjaolt Eestlaste õlule kõik sätitakse. Meie annetused on top1 (olid vähemalt), meie võtnud kõige rohkem inimesi. Igatepidi aidatakse aga elama pead mõtetes ja käitudes ikka nagu ise oleksid seal sõjakoldes.
Kui on üks asi, mida ma tean sinu kohta siis on see, et sa oled sitaks hea südamega ja empaat! see., et keegi sellise kommentaari kirjutas, ei võta sinu headust vähemaks. Ma siiralt loodan, et saad selle kommentaari kuidagi oma peast erase’ida. (Mul ka ath ja tean, mis tunned😀)Paljud sinu lugejad on su fännid sest sul on hea süda ja cool brain😀 also very humoorikas neiu ütleks!!!!
Ära lase pead norgu! sa oled andnud endast parima ja aidanud paljusid paljusid paljusid (kordades ja kordades rohkem, kui mõni muu Silvi Jõgevalt)
Eino ega tuleb teha diivaniasju kui peab. DONT LET DEM FOOL YA ainult ükskord me elame!!
Kuidagi naljakas, et unistada ei või kallidest asjadest ja uutest asjadest, isegi kui raha pole. Sorry mida?!
Inimesed muudavad meelt, mõned asjad töötavad paremini kodudes kui teised. Nagu hallooo, alati ei klapi kõik .
Tõesti hea, et neil on Mallukas keda pureda, muidu äkki rööviks pargis võõraste peale…..(loud eye roll)
Ma näen neid pilte juba mitu päeva oma peas.Igakord pisarad voolavad, eriti see 3a tüdruk.
Ma ei saa normaalselt magada ega mõelda(ilmselt mõjutab see ka, et mul endal sama vana tüdruk kodus).Iga asi meenutab seda õõnestavat pilti.
Kui nii jätkub, siis ma pean hakkama ise abi otsima kuskilt, see lihtsalt too much.
Tead, ma mõtlen nii, et kui meil oleks siin sõda ja pildid meie õudustest jõuaksid teiste maade meediasse, siis kas meile läheks korda see, kas ja kuidas need uudiste lugejad selle infoga tegutsevad? Kas meile läheks korda, kas kõik jagavad õudusi või kutsuvad kõiki neid õudusi läbi elama ja nendest pidevalt rääkima? Või pigem me tahaksime, et meid ollakse valmis toetama ja meid vastu võtma? Või seda, et ollakse valmis säilitama oma vaimset tervist? Mina isiklikult arvan, et iga okas loeb ja see, kuidas abiks ollakse, on alati oluline ja peab igaühe seest tulema. Ja kui midagi või vähegi annab aimu, et mujal maailmas valitseb normaalsus, siis ma ei paneks kätt ette. Seega, teades, mida siia pagenud inimesed arvavad, pole mittekuimidagi halba selles, et ma loen su diivaniasja või kreemipostitust 🙂 Seda enam, et sinu blogi lugemine on vabatahtlik. Kui on tehtud klikk sinu blogile selle asemel, et delfis või err-s sõjauudiseid jälgida, siis on see olnud inimese vaba valik ja sulle ette kirjutada, millest kirjutada, on minu arust vale 🙂
Ma olen feissaris juba sõbralisti korrigeerinud inimestest, kes peavad vajalikuks kõiki neid õudsaid uudiseid iga päev oma seinal jagada. Ma EI TAHA seda näha 24/7. Ma tean, et see toimub, aga reaalselt mina isiklikult ei saa midagi teha, et seda seal ei oleks. Kui ma tahan kursis olla ja seda koledust tarbida, siis ma loen uudiseid. Kui ma ei taha ärevushäiret saada, siis ma surun selle kõik alla ja elan oma elu edasi praegu. Ausalt öeldes võiks meedia hoopis natuke tagasi tõmmata oma inimeste hirmutamise ja infosõjaga – arvamusartiklid, mida keegi arvab, kuidas võiks olla ja saaks olla ei vii meid küll kuhugi peale depressiooni.
Sellist ignorantset ja isekat kommentaari on valus lugeda 🤦♀️
Muidugi võib Mallukas kõigest muust kirjutada, sest ta pole uudistekanal ja emana oleks sellist asja raske koguaeg kajastada AGA öelda, et sellest tuleks meedias vähem kirjutada on ikka väga imelik. Tõesti, nii kurb, et sul Malle nii keeruline on 🙄 kahjuks paljude Ukraina inimeste jaoks on see reaalsus.
Et siis nagu vanal “heal” nõukaajal, kui Praha kevade ajal kandis televisioon Nõukogude tankide rünnaku ajal tsiviilinimeste vastu üle kaunist klaverikontserti? Suletud ühiskonnaks nimetatakse seda. On õigus mitte lugeda uudiseid, mis ei meeldi; aga et meediakajastust vähem võiks olla, paneb ikka silmi pööritama küll. Kas oleksid sedasi ka siis mõelnud, kui ise nõukogude terrori all kannatanuksid okupatsiooni ajal? Et pole neil seal läänes vaja teada midagi neist mahalaskmistest, arreteerimistest, küüditamistest, spekuleerida ega arvamust avaldada, langevad veel depressiooni.
Mitte, et see tähendaks, et samal ajal uut diivanit ei võiks tahta, see ei kahjusta kedagi.
Ma ka täpselt ei tea, kust jookseb piir. Oma elu edasi elamine on siiski normaalne, aga samas kui see elu on pidevalt näiteks uute sisustuselementide ja mööbli üle obsessimine (sest see postitus ju oli diivani obsessioonist, ei saa ju eitada), siis ikka võib inimestel tekkida küsimusi, et kuidas sellised diivani vms asjade kinnisideed praegusel ajal veidi leevendust ei saa.
Ahh mina ka ei tea…
Kui pidevalt ma siis “obsessin” või ütle siis sina, millest ma mõelda ja unistada võin?
Imelik aga olen neid sõja pilte esimesest päevast peale vaadanud. Ja neid vaadates 0 emotsiooni. Pigem vaataks veel ja veel.
Tekkis mõte kas sellisel asjal on diagnoos.
Näiteks pilte vaadates kus jalgrattaga mees oli külili ja surnud tekkis pähe mõte, et näe üks joobes jalgrattur pikali kukkunud.
Ma pikka juttu ei tee sest JÄLLE saan nutta. Kallistan oma kolmeaastast ja palun, palun sind, et kirjuta kõigest muust aga mitte sõjast. Ma ei suuda enam nutta.
Ära üldse põe. Enda pidev piinamine ja teadlik hirmus ja masenduses hoidmine ei tee Ukrainas kellegi elu kergemaks. Seega – sel ei ole lihtsalt mõtet. Aitame nagu saame, ongi kõik.
Nägin eile samuti pilte Ukraina sõjakoledustest. Inimesena, naisena, emana ei jätku mul sõnu, et mis loomastunud inimesed nii teevad. Kui esialgu avasin need vabatahtlikult uudisteportaalist, siis päeva jooksul jooksid need pildid läbi nii mitmete kanalite, et õhtuks ma enam meediat ei tarbinud, sest lihtsalt ei jaksanud näha, tunda. Seetõttu ma olen õnnelik, et on kohti, kus teemat käsitletakse vähem (pilte jagatakse vähem) ja siit etteheiteid ei tule. AGA kui vaadata sinu blogi, siis mingi hetk sa kogusid annetusi Ukrainlaste heaks (nagu selgus, siis üsna vastuolulise väljakutsega reklaamidel klikkida) ja järgmisel hetkel küsisid annetusi enda jaoks ning seda tehes võrdustasid sa minu silmis oma üsna pillava eluviisi hetkelist kaotust Ukrainas toimuvaga. See ärritas paljusid, aga kuna see oli sinu valik, siis ole tubli ja kannata ära. Ja järgmine kord jälle tuleb positiivne kommentaar. Lihtsalt seekord ei saanud vaikida.
Oh püha issand! Miks ja kust võetakse õigus öelda teisele inimesele halvasti? Niigi maailmas hullumaja ja siis me omavahel ei suuda head olla! Mina ootan su postitusi ja elan sulle kaasa! Tapeet või diivan! Sellepärast sa ju oledki sisulooja ✨✨✨!
Ausalt öeldes kõik jagavadki ja vahelduseks on tore ka midagi muud peale sõjakoleduste vaadata/lugeda.
Kusjuures selle konkreetse pildi kohta on venekeelses artiklis öeldud hoopis, et see väike tüdruk sai mingi mürsukillu või plahvatava asjaga pihta ja et kohene surm oli. Sõjakoledus on sõjakoledus igal juhul aga natuke vähem rõvedam versioon. Meedia levitab tihti lugusid mis pole tõde. Seda on nii palju välja tulnud ka teistes sellistes olukordades. Ja see ei tähenda et sõda poleks. Lihtsalt moonutatakse tõde.
https://zona.media/article/2022/03/29/banned-mykolaiv
Ja laps oli paljas ja käed kinni seotud, sest? Mul on kõrini, et inimesed usuvad seda venelaste räägitud paska. Teada on nagunii, et vene sõjavägi paras kari väärastunud haigeid inimesi, kes on jubedaid sõjakuritegusid teinud ka mujal sõdades. Niiet ükski artikkel seda fakti ei muuda. Tee silmad lahti ja lõpeta see ajupesulehtede lugemine. Ma tahaks päriselt seda väärastunud kampa näha, kes on võimelised lastele ja naistele nii tegema ja mul on 0 kaastunnet ühegi vene armees tegutseva inimese vastu, võiks nad kõik kenasti raketiga kuule lennutada.
Olen Sinuga täpselt sama meelt!
Päris õudne, kui enam ei tohi millestki unistada ka. Tuleb välja, et kui sööd ja jood või meelelahutust tarbid või millestki muust kui sõjast mõtled, siis tuleb hoopis süümekaid tunda, sest jumala eest mõtle, mis seal Ukrainas toimub.
Ja kõik riigid ja riigijuhid räägivad kui šokeeritud nad sellest võikusest on, aga keegi midagi ette ju ei võta, lisame aga veel sanktsioone, aga sellel sadistil nendest savi ja laseb rahus edasi. Kus me teame, mis seal Mariupolis või mujalgi veel korraldatud on. Tulevad järgmisest kohast õõvastavad kaadrid ja kõik on jälle šokeeritud jne jne. Aga keegi tegelikult midagi ei tee. See ajab hoopis vihale.
Mulle ka väga meeldiks, kui sinu blogist saaks lugeda seda, mida alati oled kirjutanud. Ma näen neid Ukraina õuduseid kogu aeg. Mõtlen sellele, kui hommikul ärkan, kuni õhtuni, mil magama lähen. Las olla midagigi, mis mõtted korraks mujale viib. Ja ma teadlikult vaatan, ja loen uudiseid vähem, mis ei tähenda, et mulle korda ei läheks, aga ma tahan oma elu ka edasi elada. Oleksin vabalt läinud kas või sinna piiri peale vabatahtlikuks – appi. Aga kuna jäin lapseootele, siis ma kahjuks ei saa mõelda ainult sellele enam, mida mina tahan. Ja ma tahaks sellest lapseootusest ka rõõmu tunda, ja kujuta ette, julgen unistada ilusast tulevikust, ning plaanin ka beebiasju soetama hakata. Elu ju peab edasi minema. Olen lapsepõlves vanavanematelt päris palju kuulnud lugusid siinsest sõjast ja küüditamisest, saan aru, kui jube see on, aga ikkagi tuleb oma elu jätkata. See elu jätkub omamoodi ka siis, kui sõda peaks siia jõudma, mida ma loodan, et ei juhtu. Vaevalt, et unistamine mingi asja ostmisest tähendab seda, et inimesel puudub empaatiavõime. Sellest kommentaarist jääb mulje, et kõik me peaks end koju sulgema, ainult kõige kesisemaga leppima, ja päevast päeva nutma.
Ma nägin ka selle väikese tüdruku pilti. Lihtsalt nutsin ja palusin oma väikeste tütarde isalt, et kui vähegi mingi jama hakkab pihta siin ka, siis palun kohe pakime asjad ja läheme minema Eestist.. ta ei ole üldse selle vastu. Meie mõlemi esivanemaid küüditati, tehti puupaljaks, tapeti… kes ellu jäid neist ja seda õudust meile edasi rääkisid ei soovi eal, et me sama läbi teeks… ja mina tahan oma lapsi kasvamas näha tervete ja õnnelike inimestena nii palju kõik vähegi minu võimuses… minu kodu on seal kus on mu pere… see on ajuvaba..kas krt kogu maailm kavatsebki jääda seda tuumapommi ähvardust kartma.. et kui me neilt ei osta midagi kohe tuumapomm või ei maksa rublas.. ei räägi venekeelt, ei anna viisasid..no mida iganes, et kohe tuumapomm… aitab nendest elukatest juba… mul isa üks päev ütles ka, et mida see jumal seal üleval mõtles, kui sellised väärastunud siia ilmale lõi… vot pole me usklikud, aga vaikselt juba hakkad ka mõtlema, et mida see big guy seal üleval mõtles… 🥴
Sorri aga ma ei saa aru , mis see pidev sõjast leierdamine aitab? Me kõik teame mis seal toimub ja ootame selle lõppu. Instagrami stoorid ei lõpeta seda sõda, sama blogi postitustega..
Ei, palun ära jaga neid pilte. Ma olen samuti neid näinud ja tunnen õudu,kui sellele kõigele mõtlen, aga sealsamas olen mega õnnelik, kui sa kirjutadki diivanist. Sest see on nii hea ja lihtne lugemine ja sellega ei kaasne mingit paska,mis iga päev teemaks on.
See, mis Ukrainas toimub, on kohutav. Kas kellelgi gakkab kergem, kui ma seda kõike söögi alla ja söögi peale vaatan? Ei hakka.
Iga päev sureb maailmas tuhandeid inimesi. Koledatesse haigustesse, nälga, sõja ja vägivalla tõttu. Iga päev vägistatakse, väärkoheldakse jne. Kas see tähendab, et meie elu peab seisma?
Mina leian, et kindlasti ei tohi maailmas toimuvast koledusest mööda vaadata, aga minu jaoks pole seda vaja vōimendada. On vaja ka midagi ilusat, on vaja niisama igapäevast. On vaja nautida, kuni see on võimalik, sest me ei tea, mis saab homme.
Töötasin nädal aega põgenikega. Nägin otse Harkivist , Kiievist vms kohast tulnud inimesi. Naisi, vanureid, pubekaid, lapsi…ja mul hakkas natuke häbi. Et meie inimesed paanitsevad, on ärevad, hädaldavad jms. Mida need inimesed siis veel tegema peaks kes kõike seda päriselt läbi elama peavad? Kas neid üldse kuidagi aitab see kui ma jätan oma lastega loomaaias käimata või oma diivani värvi pärast virisemata? Ei! Peale nendega kohtumist sain lihtsalt aru kui õnnelik ma olen, et mul on tavalised mured. Tavaline elu oma murede ja rõõmudega. Ja ausalt,ma kavatsen seda seni elada ka kuni saab! Ja samal ajal pühendada oma aega ja raha nende aitamisele, kes seda vajavad.
Vabandust kui kedagi riivasin.
Sinu blogipostitused just toovad mõtted maailma õudustelt mujale ja loen neid alati hea meelega.
Ootan rohkem igapäevaelulisi postitusi😀
Täiesti teemaväline küsimus ka.. avapildil on sul nii ilusad tennised, kust need pärit on? 😅
Ega oma elu ei saa sellepärast seisma jätta. Jah on kurb, et selliseid asju toimub ja mōistan seda eriti hästi kuna endal on ka pere, väike laps, aga kui me ainult sōjale keskenduksime 24/7 oma kodudes, siis me oleksime kōik varsti Paldiski maantee ukse taga järjekorras.
Minul on isiklikult hea meel midagi muud ka lugeda/näha. Veel enam kui inimesel on sihid, see on hea. Kui ei ole sihte, mis sa siis teed? Tiksud argipäeva päevast-päeva lihtsalt ōhtusse ja mandud? Nii ka ju ei saa. Ma ei tea see kommentaar mis sulle kirjutati kōlab enamvähem samamoodi, et hetkel on sōdas Ukrainas (kahjuks) ja ärme me keegi nüüd tööle lähe, istume kodus ja nutame koos nendega 24/7 ja jätame oma eraelu unarusse?!?
Eile trennis tahtsin mitu korda nutma pursata, lambi hetketel, kui see jubedus meelde tuli. Ja ma isegi ei ole näind seda pilti lapsest, kes oma õe otsas lebas aga mulle piisas sellest, et lugesin sellest ja nii mõnestki asjast, et pildid mu peas jooksma panna. Niii valus on !!! Praegu ka klomp kurgus jälle. Aga vastik tõde ongi see, et me krt ei saaa mitte midagi teha.
Ja see ongi okei, et mõtled oma argistele asjadele jne, f*ck them, kes kritiseerivad!
Kõik, kes saavad, elavad ju tegelikult oma elusid endist viisi edasi. Kes mõtleb, et tahaks uut käekotti, kes mõteb, et tellin uue köögi, kes mõtelb, et lähen panen kabedad tissid, kes teeb kergekäelisi kiirmoe tellimusi… Mina, näe, mõtlen, et hakkan poiste toas remonti tegema. Aga vist ei tohiks, solidaarsusest ukrainlaste vastu peaks vist edasi elama nii nagu on ning olema tänulik. Olen muidugi ka. Ja kes teab, vb ongi mõttetu remontida, sest keegi ei garanteeri, et varsti mei endal siin pommiauk pole. Aga kuni see nii pole, tuleb mu meelest ikkagi edasi elada, uskuda ja loota, et kuskil kellegi võimuses on see õudus ära lõpetada. Need kaadrid ei kaokellegi peast ja ainus, mida ma teha saan, on õpetada ma lapsi olema tänulikud praeguse eest, kallistada neid rohkem, kaisutada neid rohkem, olla neile olemas rohkem, leida lohutust sellest, et me praegu veel nii saame. Sinu ainus häda näib olevat see, et sa oled see va suunamudija, kelle hääl on suurem kui naabri Kallel või naabri Sirjel. Huvitav, et pole hukka mõistetud veel need mudijad, kes on beebiootel ja elavad ainult oma õndsas rasedusmullis, jagavad, mis nad päeval söövad, kuidas kõhuke kasvab, mis trendiriideid kannavad. Kuidas nad üldse julgevad, ah.. Elavad oma esimese maailma probleemidega ja mõtlevad, milliseid kärusid ja turvahälle oma lapsele soetada, jagavad, kui jälle skoorivad kuskilt nunnud lutikesed, mähkmekesed, riidekesed… Või kujutage pilti, kuidas iniemsed julgevad praegu üldse abielluda? Selleks on neil vaja nii tühiseid asju nagu kleit, ülikond, dekoratsioonid, jumestus, fotograaf jne… Samas kui paar riiki allpool on selline tragöödia ja pakku pääsenud sõjapõgenikel pole enam midagi alles.. Kogu see elu on silmakirjalik ja ebaõiglane jne. Kas tõesti ei tohi midagi enam kajastada? Kuidas telekas võivad olla meelelahutussaated nagu “Maskis laulja” jmt?
Ma ikka leian, et lootus ja võimalikult tavapärast elu edasi elamine on just see, mis meid vaimselt terve ja elus hoiab. Kes saab, see aitab nii, kuidas see on meile võimaldatud, taha või vajalike asjade näol. Teine valik on 100% masenduda ja manduda ja jätta kohe oma elu elamata, eksisteerida hirmus ja masenduses. Leian ka, et uudiseid näevad ja loevad kõik, ei pea kõik blogijad ja instagrammerid ja mõjuisikud seda kõike lisaks veel kajastama. Samas kelle jaoks on meelelahutus liig, see jätab ju need ajaviitemeedia jälgimata. Või ei? Kes sellist kriitikat üldse välja toob, on ise silmakirjalik, et meelelahutust tarbib. Või tullaksegi siia lootuses näha, millisena Mallukas sõjauudiseid kajastab? No ma ei tea.. Ma pole kordagi selle eesmärgiga kellegi blogisse ega stoorisse läinud, et leida sealt eest, kudias kõik nüüd ennastsalgavalt oma eludega üleöö rahul on, enam mitte millegi üle ei nurise (või vähemalt ei näita teistele välja), kuidas seal nüüd mistahes asju kajastatakse, võttes eelkõige arvesse maailmas toimuvat…………. See on absurd ju.
Pole hullu, ma tahan ka uut diivanit! See ùlejäänud masendusteem, seda kuuleb/näeb/tunneb nagunii. Nii, et diivani teema vahele on Ok !
Aitäh, et meid argimuredega mõistuse juures hoiad. Ausalt! Iga täie aruga inimene saab ju isegi aru, et see mis maailmas toimub, pole normaalne, aga kas sellega on kuidagigi meist rohkem kasu, kui oma vaimse tervise täielikult ära lõhume…
Ma toesti ei saa nendest inimestest aru🤦🏽♀️ Ma saan aru, et see nis Ukrainas toimub on vaga-vaga sydantlohestav aga palun vabandust selleparast ei saa jatta enda elu seisma, kuna mingi seniilne vanakurat on moelnud, et oleks ok sellise asjaga alustada.
Kōik mis sa ütled on õige. See on sinu blogi mida me muud meelelahutuseks/ajaviiteks loeme . Ma saan aru, et lugejad toovad sulle leiba lauale aga see ei tähenda lõppude lõpuks midagi. Kui mulle ei meeldi ma ei loe. Ja arvatavasti on nii palju erinevaid inimesi, et kui mind ei huvita enam siis tuleb järgmine lugeja keda enne ei huvitanud aga nüüd just huvitab. Ükskõik kelle poole kummardad, keegi jääb alati selja taha ja tema näb tagumikku. Ehk siis kummarda kuhu suunda tahad, kellelegi näitad ikka perset!
Ole sina ise ja küll sulle lugejaid jätkub ❤
Tõesti oh jah. Ega sellise kommentaari peale ei oskagi muud öelda. Jumal tänataud, et on vähemalt yks kohtki veel jäänud, kus ei kirjutata ja ei arutata sõjast. See on nii kohutav ja rõve ja hirmus, et võibki saada paanikahoo ja närvivapustuse takkapihta. Sõnadest jääb puudu, et seda endast välja saada ja ma miljon korda loen kasvõi iga päev su diivanist ja siilist ja kassidest ja ükspuha millest, peaasi, et mitte sõjast. Seda jõledust tuleb uksest ja aknast, kõik uudised ja lehed on tapetud laste, naiste, pilte täis. Ärme siin seda räägi. Olgu kasvõi üks kohtki, kus saab unistustes olla ja nalja teha. KUi nad ise Ukrainas edasi pulmi peavad ja iluoppe teevad, las siis meil Eestis jääda seegi õigus, blogis mitte sõjast kirjutada.
Loen neid kommentaare ja mõtlen kui lühike on inimeste mälu. Keegi ei mäleta kui palju oled varasemalt abistanud ja andnud enda hinge tagant viimased kopikad ära. Kuidas saab keegi üldse eeldada, et sind ei koti.
Unistama peab, sest kui me laseme selle hirmu ja kurjuse oma sisse, siis jäävad ka meie elud elamata.
Sul on õigus hoida oma blogi ja sotsiaalmeediat täpselt sellisena nagu sa arvad, et on õige. Ja vahel on meil kõigil õigus võtta hetk, et mõistuse juurde jääda ja olla parimad versioonid endast oma lastele.
Pea vastu!
Mind võib nimetada ka pead liivaalla peitjaks, aga ma üsna teadlikult juba väldin neid pilte… ma ei suuda elada selle teadmisega, et sellised koledused toimuvad siin maailmas. Miks ma väldin? Mul on ka kaks last kodus, kellele ma pean olema hea ema. Kahjuks aga selliseid pilte ja postitusi päevad läbi jagades ja vaadates mõjub see mu vaimsele tervisele nii halvasti, et ma ei saa enam funktsioneerida.. jah ma proovisin, ma hoidsin ennast iga sekund kursis kõigega umbes 2 nädalat järjest. See mis minust siis järgi oli, ei olnud enam inimene. Me saame kõik aidata omal moel, aga ei tohi ära unustada seda, et ka meil on pered kes vajavad meie jäägitut pühendumist iga päev! Püüdkem kõike seda teha nii, et mõtlete ka iseenda ja oma pere heaolule. Igaüks aitab omamoodi ja ma ei leia, et me peaksime nüüd päevad läbi ainult blogima sellest või ammutama neid uudiseid, ma kordan- väga tahtis on selle kõige juures ka ise inimeseks jääda ❤️
Täpselt sama.
Ma saan täista sust aru. Ma olen ise ath ja aspergers. Ja ma reaalset TUNNNEN seda, mida ma näen. Enda sees- nagu see juhtuks minuga. Minu lastega. See tõmbab hinge kinni ja ainus viis, kuidas sellest tundest lahti tundub, et saab- oleks kuskilt sillalt vist alla hüpata.
Ma võtan iga õhtu unerohtu- muidu ei tule uni ja täpset see, mida sa kirjeldasid hakkab peas jooksma ja miski lihtsat neelab mu endasse. Ma ei saa nii. Olen enda jaoks võtnud sellise ùtluse aluseks- et kui tahad maailma päästa, alusta sellest, et mine koju ja armasta oma perekonda. Ja just selleks ma väldin kõike halba nii paju kui ma saan. Ma ei saa midagi teha, ja kui ma lasen kõigel halval ennast halvata, siis ei ole mind olemas ka mu enda laste jaoks. Nii on raske elada. Kohutav.
Istud lauas ja keegi räägib midagi koledat. Ja sa lihtsalt lähed lukku. Kõik lähevad edasi eludega, ja siis oled sina. Kes sa mõtled nüüd elulõpuni sellele jutule. Iga õhtu magama minnes.. või lihtsalt kui mõni nõrgem hetk tabab.
Seega- Mother Teresa:
“If you want to change the world, go home and love your family”
Mina olen paljudele pannud unfollow, kes jagavad ainult seda “sõjateemat”. Jaa, loomulikult on see aktuaalne teema, aga niigi on kõik kohad seda täis 🤮
Tuleb elada normaalset elu, kuniks meil seda antud on.
Muidugi on mul kahju neist inimestest, aga praegu tunnen, et pean aitama ennast ja oma peret, et kuidagi veel selles hullumeelses maailmas normaalseks jääda. Isekas, ma tean 🙃
Niiet jätka samas vaimus ja ma ei pane Sulle unfollow ☺️
See on kurb ja kole, mis toimub ja iga täiemõistuse juures olev inimene teab ja saab aru sellest. Oma vaimse tervise huvides ei loe ajalehti ja järjest panen unfollow neile, kes ei hoiata ette, et järgmine story/pilt/video on kellegi laibast. Ootaksin sama ka muudelt väljaannetelt, et artikli esipilt ei oleks see kõige räigem vaid pealkirjas on hoiatus ja kui tahan seda näha siis avan. Viimased ööd näen unes, et mind aetakse taga, lastakse minu pihta või lihtsalt ketrab see koguaeg mu peas. Võite mind kõik risti lüüa nende mõtete eest aga nii on ja mul on meeletult kahju sellepärast, et inimestel on mulje, et enam ei tohi oma elu üldse elada.
🫂❤️
See on nii kurb ja mõistmatu, et inimesed ei saa aru, kes influencer on.
Oleksid sa selle töö eest raha võtnud ja diivani ostnud, poleks nagu kellelgi kobisemist. Aga kui töö asemel makstakse diivaniga või mis iganes muu toote/teenusega, siis järelikult oled selle tasuta saanud.
Ma ise ei ole influencer, aga mul on nii vastik lugeda neid kibestunud kommentaare teiste pihta, kes on reaalselt ju tööd teinud. Oeh. Loodetavavasti kaob see peagi ära ja inimesed mõtlevad veidi kaugemale.
Ma olen Sinuga 100% nõus. Ma ise ei vaata ega loe uudiseid just seetõttu, et ma ei taha seda kõike näha. Mitte et ma ei hooliks, aga mis kasu mina sellest saan? (Ei ma ei ole omakasupüüdlik). Lihtsalt, kui ma seda kõike nii südamesse hetkel võtan ja kui ma neid asju jagan ja nutan ja mida iganes veel, kuidas see siis olukorrale kaasa aitab? Ei aitagi kuidagi. Mul on hea meel lugeda muid asju, mis vähekenegi mõtted sellest kõigest eemale viib.
Ma ei leia, et ma peaks praegu masetsema ja nutma jne. Mul on oma pere, vaevalt mu laps tahab oma ema sellisena näha ja ma ei usu et mu mees ka töölt tulles mingit masetsevat mutti näha tahab. Ma pean eelkõige iseendale ja oma perele mõtlema, et ma üldse saaksin teisi aidata.
Ma elan selle järgi “ära muretse asjade pärast, mida sa muuta ei saa”. Ma ei tea, kui ma panen oma profiilipildile Ukraina lipu, kas see siis muudab midagi? Ilmselt mitte. Niiet ei tasu lolliks minna sellega. Tuleb see mis tuleb, nii kaua tuleb ennast hoida.
Taevashalasta! Mallu! Absoluutselt on Sul õigus tunda oma rõõme! Sul on õigus mõelda muid mõtteid! Sul on õigus arutleda oma diivani üle niiiiipalju kui süda lustib ja see ei ole absoluutselt mitte kellegi asi kritiseerida! Ennekõike oled sa inimene ja ema ja kui sellised teemad suudavad Sul aidata inimesena toimida mitte hirmunud tombuna vedeleda siis anna kuuma!
Mõni inimene elab oma õudust ja leina välja sellega, et süüdistab neid (sind), kes tema meelest “valesti” leinavad. Tunne talle tema abituses kaasa ja lihtsalt igno. Meil kõigil on oma limiit, kui palju kräppi me suudame taluda ja kellelgi pole õigust teisele dikteerida, kus see piir peab asuma. Ainuke inimene, kellele me ever võiksime tahta meele järele olla, oleme me ise.
Tean, mul on lihtne kraaksuda, sest ma pole avaliku elu tegelane. Ma ei saa kellegi käest piki päid ja jalgu, kui julgen vahepeal unistada ja rõõmus olla. Aga see jutt kehtib siiski kõigile ühtemoodi. Peace! 🙂
Kursis tuleb olla mujal toimuvaga kuid enda elu ei saa elamata ja planeerimata jätta.
Aitäh sulle, et sa seda ei tee!
Tead. Ma ka ei suuda… see on nii ahastust tekitav…
Inimene ei ole loodud, et k6ike seda infotulva, mis Internetist tuleb, vastu võtta… ja kui seda proovida, siis jääb alles inimvare.
Ei m6tlegi, et peaks täielikult pea liiva alla peitu panema… aga mis kasu toob see, kui IGALT POOLT üha uuesti ja uuesti neid samu pilte näha???
Minu hetkeülesanne on hoida oma last hetkel teadmatuses ja kaitstuna ja ise ka hakkama saada seal kõrval. Kui juhtub kogu asi siia ka tulema, siis ilmselgelt ma ka kaitsen oma pisikest niikaua kui mind on… aga selle jaoks on mul vaja praegu ka end hoida…. ja seda aitab see, kui ma ei näe 24/7 kogu aeg seda infot.. jah. Saan selle info iga x aja tagant kätte, aga rohkem ei taha / suuda /saa
Ei palun ära sina ka hakka neid jagama! PALUN! Jaa see on kohutav, aga me ei saa hetkel sinna mitte essugi teha. Mul on kahju. Väga väga kahju, aga me ei saa seda olukorda muuta!!
Soovitan neid pilte jagada, just seda, kus laps pere otsas hunnikus on. See on õudne, samas see on kainestav. Kui varem mõtlesin, et sõja korral jään siia, siis neid roimasi, piinamisi ja vägistamisi nähes olen aru saanud, et sõda polegi ainult sõdurite vahel ja kaevikutes…
Loomulikult ei ole sinu kohustus hakata humanitaarabiblogiks või kajastada sõjauudiseid oma sotsiaalmeedias…… me kõik näeme ju neid niikuinii igas kanalis. Aga tbh, see ~sain hirmkalli diivani tasuta, aga nüüd tahaks juba uut kallist diivanit, äkki teist värvi~ oli veits veider mulle ka jah. Aga jah ega meie kellegi igapäeva elu pole täiesti seisma jäänud, pole minu asi arvustada su soove muidugi ja ma loen blogi alati huviga , you do you, ma ei kirjutanud eelmise posti alla ise midagi ja loodan sulle parimat 😊
See jutt, et kõik minu sisu oleks nagu kuidagi üles ehitatud praalimisel, mida ma “tasuta” sain, hakkab ausalt vanaks jääma. Ma teen tööd, saan mõnikord selle eest asju, nii lihtsalt on. Samuti olen ma lihtsalt naine, kes tahaks et ta kodu oleks võimalikult hubane ja mugav, kas see on veits veider?
Ahhh. Aghghghhh.
Sõja teema on nii rets, et eelmine öö pärast selle väikse tüdruku pilti mida mainisid, jäi minul põhimõtteliselt magamata. Keda huvitab eks? Hoidsin öö läbi oma piiga kätt ja nutsin…nagu me ilmselt kõik, kes sisimas, kes avalikult…
Mingis mõttes saan aru ka sellest kommenteerijast, sest tihti on mul olnud sama tunne IG vms jälgides, et “wtf te näitate siin oma uusi riideid v keksite reisidel veiniklaas käes v Sinu puhul diivani teema vms, et kas te aru ei saa mis toimub Ukrainas?!?!jne…”…
Aga siis on olnud minu valik – kas vaatan-loen edasi v panen selle nö mõttetu jutu kinni. Ei loe. Kassin sõja teemat. Mõni päev ei loe muud kui uudiseid/nutan sõjapilte vaadates ja siis teine päev, kui on natukene parem, siis loen nt Su diivani posti, mis võib tunduda pseudo, aga samas kuskil sisimas mõistan, et kui kuskil midagi “pigistab” ja see oleks Sinu võimuses muuta, siis tasub selle peale mõelda ikka. On justkui ka tore jälgida, et keegi suudab nö normaalselt funktsioneerida kogu selle õuduse sees.
Hetkel oleme kõik “katki” selle mõttetu sõja pärast. Kes klähvib välja, kes jätab enda sisse.
Ma ei poolda igat su posti ja arvamust, aga samas Su kodust mööda kõndides* tean, et seal elab päris inimene oma päris mõtete/soovide ja kolme väikse armsa piigaga, kes on hoitud ja armastatud. Jäägugi nii. Muu on mõttetu “müra”.
*ei ole stalker, elan samas kandis 🙂
Olen ka tegelikult pikalt mõelnud, et sa alles küsisid raha, et ellu jääda aga siis hakkas järjest tulema mida kõike sul vaja on veel. Veits selline sitamaitse on suus, et inimene kes alles sisuliselt kerjas oma lugejatelt raha, unistab nüüd mitme tonnisest diivanist. Praegu võiks tõesti oma platvormi veidi kasulikuma jaoks kasutada aga kes minagi olen, et siin midagi öelda….
Palun näidata mulle kohta, kus ma ütlesin, et mul on vaja raha, et ellu jääda? Ja kas UNISTADA ei või? Reaalselt? Ma unistan majast ka, see on ka vale?
Sõjateemadest kõrvale kaldudes aga Mallu! Kui sa Männikul elasid, siis oleksid peaaegu korteri ostnud, sest pidev majaga möllamine oli too much 😀 See oleks hea content kui jälle kolima ja remontima hakkaksid, aga mõtle selle üle natuke 😀
Mul täpselt samad mõtted, väga ilusti kokku võetud!
Üldjuhul kommentaare ei kirjuta, aga nüüd lausa pean sõna võtma. Ma ei saa aru sellistest inimestest ja kommentaaridest. Ma olen kohutavalt häiritud sellest, mis toimub, suvalistel aegadel tahab nutt peale tulla, sest see on nii õudne ja ebaõiglane, mis toimub. Aga kas see tähendab, et ma ei tohi oma elu elada seni, kuni see veel normaalne on? Kas need kommentaatorid, kes selliseid kommentaare kirjutavad, tulid töölt ära, et hommikust õhtuni Ukraina teemalisi uudiseid lugeda, kaasa elada, sest muidu oleks lugupidamatu?
Minu arust on see hea vaheldus, kui ma saan lugeda midagi täiesti suvalist ja igapäevast, mis viib mõtted eemale maailmas toimuvast õudusest. Seega mina ootan jätkuvalt tavalisi postitusi igapäeva elust.
Ma annan parima, et neid toota. Mul mustandeid päris palju 😀
Ühinen. Me kõik teame, nãeme ja loeme uudiseid. Ja ma tõesti ei soovi igalpool blogides ka veel seda teemat nãha. Olekski hea end sellest vãlja lûlitada. See on sinu blogi ja kirjutad ja avaldad seda mida ise tahad..jãtka samas vaimus ja ära pane tåhele
+1
Ma ka täpselt ei tea, kust jookseb piir. Oma elu edasi elamine on siiski normaalne, aga samas kui see elu on pidevalt näiteks uute sisustuselementide ja mööbli üle obsessimine (sest see postitus ju oli diivani obsessioonist, ei saa ju eitada), siis ikka võib inimestel tekkida küsimusi, et kuidas sellised diivani vms asjade kinnisideed praegusel ajal veidi leevendust ei saa.
Ahh mina ka ei tea…
PALUN ÄRA HAKKA JAGAMA NEID PILTE ja kõike muud, mida nagunii uksest ja aknast igal pool jagatakse! Meil kõigil on õigus edasi elada oma elusid täpselt nii nagu me ise õigeks peame ja rääkida/kirjutada kõigest, mis meie jaoks on hetkel oluline ja vajalik. Kogu maailm ei pea peast segi minema selle pärast, et kuskil on midagi väga halvasti (nagunii muidugi juba läks kogu selle c…a-p…ga ).
Ma olen 100% kindel, et mitte keegi ei noominud sind varasemalt kõikide sinu postituste eest, kui kuskil mujal maailmas käis mingi sõda. Minu jaoks on ikka väga huvitav, et kõikide muude sõdade ajal oli fain oma elu edasi elada, aga nüüd on see nagu mingi surmapatt?
Ma tõesõna ei hakka seda tegema, ma ei suuda 🥲
Mul on täpselt samad tunded.
Ma arvan et iga vähegi inimlik ja normaalne inimene tunneb valu, ahastust, masendust, viha, ärevust, kurbust seoses sõjaga Ukrainas. Kõik need kohutavad pildid…tõesti suvalisel ajahetkel tulevad need silme ette, süda tahab lõhkeda sest see kõik on lihtsalt kohutav mis toimub aastal 2022. Samas elu mis meile antud on, tahab elamist, ärge seda unustage!
Ühel õhtul, enne magamajäämist scrollisin instas. Viimasena hüppas ette story, kuhu oli ainult kirjutatud lühikesed lööklaused a la tapeti naine, kes toitis imikut autos, väike tüdruk vägistati… Praegugi hakkab äng sisse kogunema. Ma ei suutnud uinuda. Sees valutas. Oleks tahtnud nutta, karjuda. Väga halb hakkas…nii füüsiliselt, kui vaimselt… Valus, väga valus. .
See on kohutaaaav!
Mul on hea meel et sa selliseid pilte ei jaga ja räägid sellistel nö lihtsatel teemadel. AITÄH sulle selle eest, sest minu ärevus on selle kõige pärast nii suur, et mul on tunne, et saan varsti paanikahoo, su postituste lugemine natukenegi leevendab seda tunnet.
Mul on ausalt sama asi. Kui jään mõtlema ja lugema, siis see kassib niii kohutavalt ära
Ma vist mingi kivist südamega, aga pole reaalselt ühtegi pisarat valanud. Või peaks, sest ühiskond nõuab? Sest keegi Anne või Malle ütleb, et nüüd nutad, sest kõik peavad nutma. Et siis hoolin justkui vähem, kui iga päev ei postita sel teemal?