tuleb soovidega ettevaatlik olla

Kunagi juurdlesin ma selle üle, mis tunne oleks minestada. Vahetult peale seda minestasin ma Mustika keskuse kulinaarialeti äärde. Oleks võinud arvata, et ma enam siis kunagi millegi üle ei juurdle, aga kae nalja – ükskord hakkasin juurdlema, et mis tunne on siis, kui sul on kanüül käes.

Tulemus:

Ehk siis juhtus nii, et esmakordselt elus sattusin haiglasse. Paanikasse minna pole vaja – olen elus. Samuti on elus mu sees elav vennike. Aga meist kahest pani kanüül siiski minu sisse. Paraku.

Ühesõnaga, sellest, mis juhtus, kirjutan ma oma homses Delfi beebiblogis, seega ma topelt ei viitsi kirjutada. Kuigi topelt ei kärisevat.

Ühtlasi oli mul haiglas palju aega mõelda.

Näiteks see laul “meie kiisul kriimud silmad”. Mis kuramuse lastelaul see on? Miks on mingi mütsiga, piipu suitsetav kõuts(Mis tal seal piibus on? Kanep?Kräkk?) keset metsa, kännu otsas ja kisub juustest vaeseid lapsi, kes pole veel lugemise kunsti selgeks saanud? Ja miks paitab ta neid, kes oskavad lugeda? Lugemisfetishiga pedofiilist kass? Ja see on lastelaul?

Johhaidii ma ütlen.

Aga ma ei tohiks selle üle vist eriti juurelda, sest järgmine hetk leitakse mind lahtise jalaluumurruga kuskilt võsast – süüdlaseks narkomaanist kass.

Might happen!