Nagu ma enne öelnud olen, siis ma ei suuda ennast kuidagi eemale hoida nendest kommentaariumitest. Ega ma ausalt väga hinge võta, aga mind lihtsalt ÜLLATAB kõik see, mis seal toimub.
Esiteks on inimesed hämmingus, et ma olen nii kogenematu ja neile tundub, nagu oleksin ma KOGEMATA rasedaks jäänud. Tahate ma avaldan selle hirmsa tõe? Ma JÄINGI kogemata rasedaks, mis me nüüd ära teeme? Kas ma kaotan tänu sellele õiguse omada siis raseduse kohta arvamust? Sest ma pole veetnud kuid pulkadele pissides ja pöidlaid pihus hoides?
Miks on kogemata rasestumine selline surmapatt. Ma ei ole mingi joodik, kes kogemata rasestumise all mõtleb seda, et jäin mälli ja paar kuud hiljem meenus, et kuule ups, pole vist päevi kaua olnud. Ma võtsin kahe käega pille, pool aastat enne rasedaks jäämist sain veel isegi upgrade’i teistele pillidele, mida kasutades pidi rasestumisprotsent veel väiksem olema.
Seega MINU MEELEST peaks minu rasedus lausa jumalaime olema, mitte põhjus, miks mind maha teha. Kas me elame kuskil keskajas? Hoidku jumal sohilapse eest, eks?
Ja see sohilapsendus on ka omaette teema. Sest paljudele kommentaatoritele paistab hambusse jäävat ka see, et ma kasutan sõna “peika”. Ma saan aru, et mõned inimesed on abielus ja see on väga kena, aga mis me nüüd siis ära teeme, kui mina ei ole? Kas ma peaksin kohe abielluma hakkama, sest ma olen rase? Kas mul peaks häbi olema öelda sõna peika? Kas lapse isa oleks kuidagi parem viide talle? Minu meelest on üsna loogiline, et peika ongi lapse isa 🙂 Muidugi läheb teinekord ka teisiti, aga see on juba sootuks muu jutt.
Ja lõpetuseks on üsna kurb kuulda, et päriselt kah täiskasvanud inimesed mulle Perekoolis nurisünnitust ennustavad. Who the fuck does that?
39 kommentaari
Olen kogu su jutuga 110% nõus. Jäin ise ka kogemata rasedaks ja jagan oma õnne ja õnnetusi kõigiga, kes kuulata/lugeda tahavad.
Ühesõnaga, pole mõtet neid kurjasid ja kibestunud inimesi enam kiruda (sest meil kõigil on õigus oma arvamusele, eks?), aga las nad jauravad – tehku seda omaette.
Mõnusat kõhukasvatamist ja tugevat meelt! Olen sinuga suhteliselt samas seisus – igal päeval uut moodi idioot, sest avastan aga asju, mida peaks, tohiks, ei peaks ja ei võiks teha. Kes ütles, et rasedate elu on lust ja lillepidu? 🙂
Päikest!
Hei, mu meelest Sa Mariann otsid ise igas situatsioonis võimalusi vastandumiseks. Kasvõi seesama sõnavõtt siin blogis on ka kantud mõttest “mina ja nemad”. See on natuke ebaküps lähenemine ja võimalik, et mitte Sinu lapseootus vaid Sinu suhtumine on see, mis kutsub kriitkat esile.
Kogemata juhtunud laps, kellele antakse võimalus sündida, on elu kompliment sulle. Nii ütles oma tervise pärast mitte kunagi lapsi saanud ristiema, kui olin 19 ja jäin kah kogemata, abielueelselt ja ülikooli alguses titeootele.
Olen sellele hiljem elus sageli mõelnud, eriti siis, kui mõni planeerib ja planeerib ja kuidagi ei õnnestu. “Juhtunud” laps tundub tõepoolest nagu kingitus, mille väärtus aastatega kasvab.
Ma loen su blogi pisukese äratundmisega, selles on palju sarnast minu kunagiste mõtetega. Igatahes elan kaasa!
Sellest laste planeerimisest ja mitteplaneerimisest lajatab mu arust kõige paremini Justini isa (shitmydadsays@twitter):
“It’s never the right time to have kids, but it’s always the right time for screwing. God’s not a dumbshit. He knows how it works.”
Olen kolmandat kuud esmarase, pole abielus ja laps polnud samuti planeeritud. Minu jaoks pole ka rasedus just kõige meeldivam kogemus siiani olnud ja “vingun” samuti palju selle üle, sest see on minu jaoks täiesti uus ja natuke hirmutav(mis on minu arust täiesti normaalne või ei?). Aga see ei tähenda, et ma seda last ei ootaks. Ilmselt paneks nad seal Perekoolis kõik sellised rasedad nurisünnitama kui võimalik oleks.
Igaljuhul mulle su blogipostitused meeldivad ja äratundmist on nendes küllaga. Edu Sulle ja ära tee vihkajatest väljagi! Eestlase parim toit on ikka teine eestlane jne. : )
See kurjade inimeste kontsentratsioon on üheks põhjuseks, miks ma ei ole julenud ühtki neist perekoolidest-tupsufoorumitest jmt kohtadest uurima hakata ja piirdun tarkuse ammutamisel raamatute ja sõprade-tuttavatega. Pole mulle vaja seda jama ellu, niigi pool aega muretsen asjade pärast, mida arvatavasti valesti teen…
Vahemärkus: ma vihkan väljendit “elu ilusaim aeg”.
See on definitsioonina kuradist – sõnastab ära, et muud ajad on vähem ilusad.
Mina helistasin oma raseduse ajal noorte seksimure telefonile ja nutsin toru otsas, sest ma olin veendunud, et see ei ole normaalne, et mul juba kaks nädalat järjest kogu aeg süda paha on ja ma kogu aeg oksendan.
Muuseas nägin ma seetõttu oma kuuenda kuu ajal (kümnest kuust) bikiinides välja nagu vaevu-vaevu rase.
Aga muidugi ma jäin ka suht kogemata rasedaks (idee oli mu endaoma, aga noormehega ei konsulteerinud), nii et ilmselt see oli jumala karistus või midagi.
Hea uudis on, et nurisünnitust ei olnud =P
Imestama paneb, et ei olnud. Ometi sa olid nii negatiivne 😀
Ma olen ka muidugi nõus sellega, et ega rasedus ei ole tõesti tihtipeale “elu ilusaim aeg”, ilus on see mõte oma lapsest kõhus ja see laps ise, kui ta ära sünnib. Ja no ma ei vabandaks neid kommenteerijaid sellega, et äkki nendel ei õnnestu rasedaks jääda või muud mured. Sest kui sa oledki nii õnnetu oma seisu üle, siis viimane koht kus passida on perekool ja beebiblogi. See on selline ärritav teema üleüldse, kuidas inimesed saavad nii lühinägelikud olla ja elu must-valgelt võtta..
Minagi arvan, et lapsed tulevad siis, kui tulla tahavad. Vahel saad lihtsalt alles hiljem aru, et see oligi just õige aeg.
Kommentaare ära lihtsalt loe.
Ma olen nüüd kohutav inimene, et julgesin siin sõna võtta ? Hetkel selline tunne, et kõik võtsid siin minu vastu ühisrinde. Kuigi ma lihtsalt üritasin seletada miks mõni võib-olla nii õel on.
Pole öelnudki, et Mallul nüüd mingi hullumoodi paha oleks slp, et julgeb öelda, et tal on paha ja raske jne 😀
Tahtsin lihtsalt seletada miks teised sellele viltu vaatavad vms…
Aga jamh, üldiselt Mallu, palju õnne sulle minupoolt ka ja hoia end. Ära loe seda saasta, kui sa tead, et see sind ärritab. See pole kelleleg hea 😀
Kes sind ikka nii väga rünnanud on. Väga viisakas ja meeldiv arutelu ju. Sul on omast kohast õigus – eks mingi põhjus ole kõigil räuskajatel – lihtsalt mind ei huvita need põhjused eriti, kui kommentaar on kirjaoskamatu, pahatahtlik ja ebaviisakas korraga.
Ma ei saa üldse aru inimestest, kes lapsi hullult tahavad. 😀
Lapsed tulevad, kui tulevad ja asi ants. On neid vaja sunniviisiliselt siia maailma korraldada? Niigi ülerahvastatud planeet.
Ohohohoooooo,mis nüüd toimub? Mis Perekool ja kommentaarium? Pole neid netilk. eales lugenud ja pole ka plaanis. Sinu blogi aga näed loen ja no tore on,sest nii ennast tunnen siin vahest ära,lihtsalt sa noorem variant. Ja ma ka jäin nö. kogemata rasedaks, heh,lausa 2 X jutti.Ja paremat tahta poleks osanud,sest ju me mehega pole “lapseplaneerija” tüüpi. Hea juhtub tihti ootamatult oodatult,eks ole!
Seda ka veel, et inimene, kes saab maha mõttekäiguga “nurisünnitus ju tuleb neg mõttetest (sic!)” ilmselt mõtleb mingi muu organi kui pea-ajuga. Panustan seljaajule.
Nii. Esiteks, sul on juba lähtepunkt vale. Sa nimelt oma arust esitad oma kaebed “miks te mulle nii halvasti ütlete” normaalsetele inimestele.
Palun jäta meelde: inimesed, kes Delfis, Postimehes või kus iganes anonüümses kommentaariumis päev päeva järel kommenteerivad, ei ole normaalsed. Nad on normaalsusest sama kaugel kui Kuu Maast. Ei ole mõtet oma aega ja närvirakke kulutada selle saasta lugemisele ja saati siis veel arutlemisele, et MIKS küll keegi niimoodi peaks kirjutama. Sest ta on debiil, sellepärast.
Perekool on ainult mõni kraad parem – seal ekirjutab vahel paar täitsa adekvaatset tegelast ka. Ometi ei loe ma seda nende pärast, vaid ikka üldise paranormaalsuse nautimise rõõmust. Eile näiteks lugesin teemat, kus üks naine kirjutas, et temal on probleem oma uue mehega, too nimelt olevat muidu igakülgselt hea, aga voodis lihtsalt igav. Natuke näpib siit-sealt ja siis nühib niisama. Ei mingit spontaansust. Naine samal ajal tahaks teha ja saada suuseksi, seksida ka mujal kui voodis, ja üldse olla selline veidi vabama käitumisega. Üks kommentaator leidis selle peale, et naisel on ilmselt väga madal enesehinnang, miks muidu ta ennast läbi seksi defineerib niimoodi, ja et see, mida too naine kirjeldanud oli, oli ju suisa PERVERSNE.
Nii et Mallu, sorry, aga kogemata rasedaks jäämine on ilmselt sama hull kui suhuvõtt. PERVERSNE.
Üleüldse – ega korralik naisterahvas avalikult rasedusest ei räägi… Sellega ta ju tunnistab, et on seksinud! Päris mehega!
Jah, eks suk ole tuline õigus. Edaspidi ignon. Mis seal ikka.
Abileu on maitseasi ja selle usulist külge ei toetaks ültse.
Rasedus on kah enda asi, inimesed peaks ennem enda probleemidega tegelema kui teiste asjadesse nina topivad mida nad muidugi ei tee.
Eile just elukaaslasega arutasime, et miks ometigi on alati kõigi teiste asi, mida inimesed, kes neisse üldse ei puutu enda voodis, kodus ja kurat teab kus veel teevad. Nüüd siis on asi jõudnud sinnamaale, et ei tohi enam teisiti tunda/mõelda ka, sest kui sa kogemata juhtud raseduse ajal veidi kurtma, ilmub nurga tagant välja kari vikladega naisi, kes on väga solvunud, sest nemad annaksid kõik, et last saada.
Muidugi on see kurb, kui inimene soovib väga endale last aga loodus kahjuks ei võimalda või muudab selle väga valulikuks teekonnaks, aga kuidas õigustab see neid Perekooli tatipritsijaid, kes teevad maha inimesi, kellel juhtumisi selliseid probleeme pole?
Mis õigustab Sind, perekooli loll kägu, sõimama ja mõnitama teisi, kellel on sinust nendest sõltumata põhjustel mingis valdkonnas veidi rohkem vedanud?
Kusjuures need perekooli õelutsejad ei ole sugugi lastetud tegelased, vaid samamoodi rasedad ja lastega.
Vana mehe ja paljulapselise isana, vanaisana:
Iga rasestumine on tegelikult “kogemata”. Üks asi on valmisolek ja soov saada emaks/isaks. Teine asi on asja tehniline pool. Ka kõige suurema valmisoleku puhul ei käi see nüüd täpselt ja alati tellitult, et pihtas ja põhjas.
Tunduvalt olulisem on valmisolek edaspidiseks, elu lõpuni. Olenemata sellest eelloost – miks, kuidas ja kellega.
Ah täiesti umbes on need perekooli tibu-emmed.Mina olen kahe käega poolt su kirjutistele.Seda enam ,et olen ka rase, ja kusjuures mõtted on täpselt samad.Peale nende lugude lugemist sain aru,et ma polegi ainuke nö ” kohutav inimene” maailmas.JA LÕPUKS keegi räägib avalikult nendest asjades, mitte läbi lilede,issand kui ilus ja tore kõik on ! lase aga edasi, las täiuslikud emmed täristavad, kuigi tegelikult võiksid nad oma veel täiuslikumaid lapsi kasvatada ,selle asemel et kuskil foorumis p*ska kirjutada 🙂
Kui sain teada, et TÄITSA KOGEMATA olen rasedaks jäänud ja oma rumalusest guugeldasin, et ega ma liigse alkoholitarbimisega endale teadmata lapsele juba pöördumatut kahju ei ole tekitanud, leidsin tuhat +1 vastust stiilis “issand, kui vastutustundetu on kogemata rasedaks jääda”, “enne rasedust võiks ikka mõned kuud ikka alkoholita olla”, “kas tõesti on nii raske ilma alkoholita elada” …
Tundsin end tõelise joodikuna ja mõtlesin, et kas ma olen ainuke hälbega, kes “ei ole veetnud kuid pulgale pissides”. Õnneks on selliseid “vastutustundetuid” rasedaid siiski veel!
Aga fakt on see, et alkoholita on ju raske elada 🙂
otseloomulikult on kohutav, kuidas keegi kusagil tahab väga last ja ei saa ja siis Sulle ei meeldi “natuke” ebamugavust maivõi…
Mina näiteks ei virise kunagi, et kotlett hallitab- sest keegi kuskil parajasti nälgib surnuks;
ei virise kunagi, et mul on jalatsitel põhi lahti ja need on 2 numbrit väiksemad- sest kellelgi kusagil pole jalgu, mille otsa neid pannagi;
ei virise kunagi selle üle, et palk on väiksem kui teistel (mis siis et sellest ära ei ela), sest keegi kusagil saab veel vähem…
ei viriseks, kui peaksin elama 4 põlvkonna ja kaheksa lapsega ühetoalises korteris, sest kõigil pole sedagi…
Jah, patt on üldse kõige selle pärast viriseda. Jah… oudziiz…
#oo-püha-sarkasmus
Ühtlasi on mul häbi tänaval kõndida, sest jalutud ei saa kõndida. Seega vedelen kodus ja söön hallitavat kotletti. Teadagi, mis põhjustel.
katkemine ja üldse mitte laste samine on absoluutselt väga kurb, aga see ei peaks võtma ära inimeselt, kes on jäänud rasedaks, õigust enda kogemust kirjeldada. iga inimese samm või sõna võib teha haiget kellelegi teisele, see ei tähenda, et me ei peaks oma elu elama nii nagu meie seda teeme, et me peaks igal sammul kartma, et äkki ma riivan kedagi sellega või kedagi teist tollega, nii ei saakski elada ju.
nii nagu raseduse rõõmud, käivad ka raseduse mured kogu lapse saamise protsessi juurde ja miks ometi ei võiks inimene sellest kirjutada. oleks, et ta oleks avalikult teada andnud, et vot jäin kogemata rasedaks, vot ma ei taha seda last, vot ma ei armasta teda jne. aga siit kirjutistest kumab minu jaoks küll läbi õhevil noor ema, kes on nö täiega asjas sees.
ja kes on siis normaalne rase tolle perekoolika arvates? see, kes kannatab kõik ära ja ei tee piiksugi, mis siis et iga asja peale süda pahaks läheb? no kui tema nii suudab, palun väga. aga aktsepteerigu ka teisi variante. mitte miski ei ole kunagi must-valge. elage ja laske teistel ka elada!
Mallu, aitäh, et oled kirja pannud selle, mis oled 🙂
Katrin
Lihtsalt üritasin seletada natukene ka nende ´´õelate´´ inimeste vaatevinklist asja. Ja ega ma ei arvagi, et ei tohiks midagi öelda jne. No pangu sajaga, isegi mul on hea lugeda 🙂
Ma kirjutan kahe käega alla Katrini kommentaarile!
lipsuke, see et inimene ei saa lapsi või on elanud üle katkemise, ei tähenda, et tal oleks rohkem õigust millelegi. Et üks ei või hädaldada, seevastu teine võib hukka mõista lihtsalt sellepärast, et ta ei saa lapsi näiteks? Mina ka ei saa loomulikul teel lapsi ja see ongi väga kurb, aga ma pole seetõttu elus kibestunud inimene, kes ei suuda taluda mõtetki teiste õnnest. Ja üldse, kui selline kadedus silmist välja pritsib, siis võiks ju hoopis õnnelik olla, et näe, paras talle, las oksendab. 😀
Aga jah, mind on alati kummastanud inimesed, kel puudub absoluutselt igasugune huumorimeeel.
“paras talle, las oksendab.”
Kuldne kommentaar =)
No umbes nii mõtlen ka mina, Katrin 🙂
Ma saan aru miks mõned hukka mõistavad sind seal. Sest paljud annaksid pool elu, et olla seal kus sina. Õnnelikult ja tervelt rase. Ja usu mind, kui oled katkemise vms üle elanud siis saadki pahaseks, et kuidas ta julgeb vinguda, olgu õnnelik selle üle mis tal on. Sest nii paljud tahavad väga aga ei saa ja nad oleksid sillas kui neil oleks need sümptomid ja oleksid ka rasedad.
ma julgen kahelda, et keegi sillas oleks kui tal päevad läbi paha olla on- see ei ole “õnnelik ja terve rase”, tean omast kogemusest.
Ma arvan, et lipsuke pidas silmas seda, et kui naisel on üks raseduse peetumine ja nurisünnitus teise järel (tean selliseid, kes kunagi 1-2 kuud kauem kandnud pole rasedust), siis ta oleks nõus kas või päevad läbi 9 kuud verd oksendama ja tilgutite all istuma, et ainult saaks selle lapse. Sama kehtib ka viljatute kohta jne.Ei pruugi olla terve rase, küll aga õnnelik, sest nii mõnegi jaoks on paha olemine väga väike hind, mida maksta.
Väga huvitav hukkamõistu viis – anda mulle teada, et kui liigselt virisen, siis nurisünnitan 😀
Issandjumal, Perekooli külastajatest ma ei saa enam ammu aru. Nagu tõesti torgiks inimesi liialt see, et keegi suudab raseduse üle vinguda. WTF. Ma kardan, et kui ma kunagi peaks rasedaks jääma, siis mina bitchin ja nutan ka väga palju. Hell, mis probleemid, inimesed.
Ma kujutan ette, kuidas mingi täiskasvanud naine istub praegu kodus ja kirjutab sellist saasta perekooli. Aga ju siis olen ma teda nii väga riivanud 😀
:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D:D