Tagasi tulles siis leebemale lainele, räägin ma taaskord ühest võrratust raseduse staadiumist, mille ma arvasin enda jaoks juba möödas olevat ja selleks on nutmine. See võib juhtuda täiesti ootamatult, suvalise asja peale ja random kohtades.
Üks päev tekkis mul kohutav burgeri isu ja kuna me sõpradega kõik autos istusime, tegin ettepaneku Hesburgerisse minna. Ei tea, kas ma rääkisin liiga vaikselt, või olime me juba liiga kaugel, igatahes olime me ühel hetkel juba sihtpunktis ja asi mida mul ei olnud, oli Hesburger mu pihus. Astusin autost välja ja puhkesin südantlõhestavalt nutma.
See ei olnud isegi jonninutt, vaid ma reaalselt tundsin, kuidas mu süda puruneb tuhandeks killuks ja mitte iial ei saa ma enam kogeda rõõmu ja et mu terve edaspidine elu ilma Hesburgerita on üks lõputu hädaorg.
Seisin seal, nägu vastu Kardot pressitud ja muudkui ulgusin. Ta natukene arvas, et ma olen hulluks läinud, aga siis mõistis, et olukord on siiski kriitiline ja tõi mulle selle burksi. “Ma oleks võinud jalgrattaga või jooksuga ka minna, kui sellel hetkel poleks autot olnud,” ütles ta nüüd suuremeelselt, kui palusin tal olukorda tagantjärgi kommenteerida. No kas see pole temast mitte tore? Ta on üldse igati tore mu vastu, pean tõdema.
Aga ega see ei jäänud esimeseks ega viimaseks korraks, kus ma nutma hakkan. Mulle tundub, et raseduse alguse raev on asendunud kurbusega. Asjad, mis mind enne mega närvi oleks ajanud, ajavad mind nüüd lihtsalt ohjeldamatult nutma ja ma ei saa seda absoluutselt kontrollida!
Mõnikord, kui ma tunnen õrna liigutust enda sees, tekib klomp kurku. Hiljuti nägin poes paljasjalgset onu, kes ostis endale ÜHE ÕUNA. Tahtsin sealsamas maha pikali heita ja natukene nutta, et vaesel olnul ei ole ei saapaid, ega raha näiteks kahe õuna jaoks.
Täna, kui ma ärkasin selle peale, et kassid teineteist kallistasid ja pesid, tuli mulle jälle pisar silma. Appike, nad on ju nagu väiksed karvased vennad! Isegi see mõte praegu tekitab mulle klombi kurku.
Mis minuga toimub?
No ma ei tea, kes südametu hing ei nutaks sellist bondimist vaadates. Eriti cute oli see, et nad olid ju minu kaisus ja lõpuks otsustas Joosep ka minu kulmud ära pesta…Oma haisva kassihingeõhuga…Aga mõte on see, mis loeb 🙂
10 kommentaari
Oota vaid, peale rasedust oled veel “eidem”! 😉
usu mind, peale konservi söömist ei saa see kuidagi roosilisemalt lõhnata kui…konserv
Hakkad saama täiskavanuks, heas mõttes. Maailm versus mina, asendub empaatilise lähenemisega, mis muud. Tore ju. Muidu terve kassi hinegõhk ei peaks haisema. Mina arvasin ka, et loomade hinegõhk ongi natuke paha lõhnaga, aga ei ole nii.
Ma nutan õhtul patja. Ja hommikul peegli ees. Miks? Who the fuck knows… Ju siis on vaja!
ma lahistasin viimati nutta, kui panin oma poja beebialbumit esimese aasta kohta kokku. Lihtsalt istusin, vaatasin pilte ja nutsin. Piltide valimine võttis nädal aega (?!).
ma ka ütleks, et vaata, mis pärast sünnitamist saama hakkab!:D esiteks nutad sa haiglas kui oma magavat last vaatad ja mõtiskled, et mismoodi see pallike kõhus nüüd selliseks INIMESEKS moodustus?! ja et ta ikka nii nunnu on! ja siis tuleb nutt selle peale, et imetamine teeb nibud nii krdi valusaks, et roniks hammaste abil mööda seinu üles. aga õnneks see möödub üsna pea. (soovitan selle leevendamiseks imetada natuke aega nibukaitsmetega, hoolimata sellest, mis laitjad ütlevad!).
no ja pärast nutad sa siis kui kuskil sarjas v reality shows on mingid sünnitusteemad, eriti siis kui on see hetk, kus laps käes 😀 ja muidugi kurvastavad sügavalt lood elu karmimast poolest kõige õrnemate suhtes. mais c’est la vie.
Oeh, minul läks see nutmine pärast sünnitust veel hullemaks. Ükspäev valasin näiteks pisaraid Katy Perry “Firework’i” video peale. Ja igasugused telesaated… “Extreme makeover: home edition” ajas mind juba rasedana nutma. “Ma ei teadnud, et olen rase” sünnitamise kohad kisuvad pisara välja. Isegi see, kui mu oma laps midagi uut teeb paneb mu nutma. Või kui ta magab eriti nunnult, kallistab oma isa… Hullumaja 😀
Olen 21 nädalat rase ja endal sama teema vaatan telekast filmi ja nutan, iseegi mõni reklaam ajab nutma , rääkimata lauludest. Iga teravam ütlemine võib lõppeda nutuga. Vahest ei saa ma tõesti ise ka aru miks nutan lihtsalt mingi pisiasi ja kui mees küsib mis viga siis olengi tavaliselt vastanud ”ah ,ei midagi”. Ise ka imestan kuidas selline ”pehmo” võin olla 😀
Kui Sa Grey anatoomiat juhuslikult vaatad, siis Meredith oli paar osa tagasi samasugune 🙂 Ma ise ka mõtlesin (ise muudkui naerdes nende pisarate üle), et kas see on tõesti reaalselt ka võimalik. Aga ongi. Ja naljakas on sellegipoolest 😀 Usun, et mõne kuu pärast või aasta pärast vaatad Sinagi ajas tagasi ja naerad 🙂
Muidugi ma vaatan Grey anatoomiat ja tunnen väga suurt rahulolu, et ma saan Meredithiga ühel ajal rase olla 😀 however lame it sounds 😀
Ega ma jah nii traagiliselt seda võtagi, aga vahepeal hakkab lihtsalt NII KURB!