Alles rääkisin siin sellest, kuidas ma olen nn “naiselikult abitu” ja mulle kirjutas selle peale üks neiu, kes kurtis, et tema mees ei taha üldse rasedusest midagi teada ega kuulda. Inimene tahtis teada, et kas on lootust, et mees peale lapse sündi normaliseerub ja hakkab selliseks südamlikuks ja armsaks peikaks, nagu Kardo mulle on (Noh, nii palju kui ta siit blogist tema kohta lugenud oli)
Nagu ma ka talle ütlesin, siis mina ei ole meeste hingeeluga eriti kursis. St. ma ei saa neist ÜLDSE aru. Nagu mehed ei saavat ka naisest aru ja muu selline surnud ring. Samuti ei oska ma öelda, kas mehed peale lapse sündi muutuvad. Loogiline oleks pakkuda, et mõned muutuvad ja mõned mitte. Aga üsna kindlalt väidaksin ma, et kui mees lihtsalt EI OLE selline kallistaja-musitaja-kudrutaja, siis ei saa temast selline ka peale seitsme lapse ja isegi mitte pärast paaviani sündi.
Inimesed on sellised, nagu nad on, that’s it!
On ju üsna loogiline mõelda, et igale inimtüübile leidub enda sobiv kaaslane. Nagu ma siin kirjutasin mõni aeg tagasi, siis ma ise selline suur ninnunännutaja ei ole. See aga ei tähenda üldse, et mulle ei meeldiks, kui mind kaisutatakse ja musitatakse ja paitatakse. Vastupidiselt – kui ma piisaval hulgal kudrutusi ei saa, siis ma hakkan jorisema ja torisema ja tüli üles kiskuma. Sest mulle tundub, et mind on igaveseks hüljatud ja unustatud. Sellised ratsionaalsed hirmud siis…
Igatahes oli mul kunagi peika, kes oli igati tubli ja muidu tore inimene, aga vot tema ei olnud ka selline kudrutaja. Ja kuna mina ka ei olnud, siis me kudrutasime ikka hirmus vähe. Kohe nii väga, et mina hakkasin jorisema ja torisema ja tüli üles kiskuma: “Miks sa mind kunagi kaissu ei võtaaaa?”, “Miks sa mind kunagi ei kudrutaaaa?” jne. Te võite seda tramburaid endale ise ette kujutada.
Praegu ma mõtlen, et küll on kahju, et ma niimoodi mölisesin. Oleks võinud ju kohe aru saada, et kes tahab hellust, peab leidma endale hellust jagava mehe. Mitte võtma tavalise, tuima ja külma Eesti mehe ja ise mitte mingit moodi initsiatiivi näidates äkitselt armastust nõudma.
Ja tema arvas, et mina tahan temast enda tallaalust teha. Noh, ma päriselt meelega seda küll ei tahtnud. KÜLL AGA, meeldiks mulle, kui mees teekski alati nii, et mul oleks hea. Ma ei mõtle seda nii, et kui mees tahab minna sõpradega välja ja mina jonnin, et ma tahan, et ta mu sõbrannadeõhtul meie varbaküüsi lakiks, et ta siis kummardades mu soovi täidab, aga mulle meeldib see mõte, et naised ongi armsad ja õrnad ja nende eest tulebki hoolitseda 🙂 Ja kui minuga nii käitutakse, siis ma käitun ju loomulikult täpselt sama moodi vastu.
Näiteks ma tahan, et mu mees eelistakski mind teistele inimestele. See tundub minu meelest IGATI ratsionaalne ja normaalne nõue, sest mina küll eelistan oma meest teistele inimestele. Sellepärast on mul alati kahju kuulda/lugeda, kuidas mehed peavad kõige tähtsamaks oma sõpru ja nende arvamust (mitte, et need ka tähtsad poleks), aga näiteks rase naine kodus võiks ikka tähtsam olla. Või niisama naine, vahet ei ole tegelikult. Sest hea tujuga naised on tegelikult väga mõnusad.
Samuti eeldan ma, et kui ma ei viitsi poodi minna, siis tema läheb poodi. Noh, jällegi võin ma siin mängida selle rasedakaardi lauale, aga tegelikult on see ju kena, kui mees muidu ka nii kena viitsib olla ja ma ei hakka siin isegi rääkima, kui tihti Kardo mulle voodisse hommikusööki toob, sest ma ei taha kedagi väga kadedaks teha 🙂
Ma ei väida, et kui ma väga hulluks lähen, et Kardo mulle siis ei ütleks, et ma nagu idioot käitun, aga mul on temasse piisavalt usku (ja tean ennast piisavalt hästi), et ju siis ma olengi tol hetkel käitunud nagu idioot. Tuleb arvesse võtta ja edasi elada.
Veel on minu meelest Kardo imetabane omadus MITTE minuga vaielda, kui ma pahane olen. See on täiesti 100% mõttetu, sest ma taidlen teinekord nagu hullumeelne oma (vale)arvamusega, aga ma ei anna alla! Ja kui mina ise kellegagi niimoodi taidlen, siis ma ei suuda neile kunagi MITTE MIDAGI vastu öelda, eriti kui ma arvan, et mul on õigus. Aga näed, tema suudab, sest ta ei taha, et ma pahane oleks. See on ju üsna ratsionaalne käitumine eks? Sest ma pärast saan ikka aru, kui ma eksinud olen, aga tol hetkel küll mitte.
Iga kord, kui me uksest välja läheme, siis küsib Kardo alati: “Kas sul võtmed on kaasas? Kas sa pissil käisid?”, sest ta teab, et ma unustan kõik maailma asjad ära.
Ja ta ei tee seda, sest ta on mu tallaalune, vaid ikka selle pärast, et ta on imetabaselt hea mees. Ma päriselt ei jõua teda mitte kunagi ära kiita ja minu silmad pole tõesti nii toredat inimest näinud. Või noh, mulle sobivat inimest, kui nii võib öelda. Mulle meeldib, et ta saab aru lihtsast tõest, et õnnelik naine ongi õnnelik elu. Ja mulle tundub, et tema arvab, et mina olen ka tema vastu imetabaselt hea ja noh, nii see eluke meil veerebki.
Loo moraal siis see, et kui sa tahaksid endale sinist autot, siis sa ju ostaks sinise auto, eks? Mitte näiteks valge auto ja siis vinguks, et kurat, oleks see auto vaid sinine. Sama on meestega ka – tulebki selline leida, kes juba on selline, nagu sa tahaks, et su mees sinuga oleks. Sest muuta sa inimest üldjuhul ei saa.
Selline see eluke on.
5 kommentaari
Naistel on väga erinevad soovid. Osadele naistele käivad hoolitsevad mehed närvidele ja nad eelistavad karme ja ükskõikseid mehi. Päriselt ka. Olen selliseid kohanud.
Heas tujus naine võib olla ka väga ülbe ja ebameeldiv.
Ja 10 aastat hiljem oled ise Kardost lahus, üks põhjuseid see, et ta oli liiga nunnu.
No ei saa aru, kui sa tahad õrnusi, siis mine ja kallista ise meest. Küll ta selle peale üles sulab.Miks ta peaks hakkama tülinoriva naisega õrnutsema?
No täpselt, lihtsalt ei tahtnud ise, aga tahtsin, et teine teeks 😀 Aga nüüd õnneks saan ise küsimatagi, jee
Oehh nii armas lugu ja selline tunne,et nagu räägiksid minu elust. Kõik on nii nagu olen alati unistanud.. Usun,et selle võlu peitubki õiges inimeses.. Õige ongi see keda enam muutma ei pea .
Inimesed võiks seda triviaalset tõde rohkem meeles pidada.