Rase, kes hääletab ja joob kohvi

…ja muid ebarasedalikke asju tegin.

Kogu see seiklus hakkas pihta reedel, kus ma esiti sain hommikusöögi voodisse:

Kaks olevat mulle ja kaks titale mõeldud. Noh, vähemalt sõin ma nendest pooled ära (ikka need, mis lapsele mõeldud) ja rüüpasin kohvi peale.

Ma ei saa midagi parata, aga rasedus on mulle tekitanud KOHUTAVA kohvi isu. Kui ma enne jõin heal juhul 2-3 tassi kuus, siis nüüd võib juhtuda, et joon sama koguse ühe päevaga. Kuna ämmakas väitis, et see normaalne kogus, siis ma ei viitsi isegi eriti põdeda. Mõni teeb heroiini ja saab terve lapse, vaevalt et see kohvi nüüd minu tegelasele midagi teeb. Eriti arvestades, kui lahjat kohvi ma joon. Pool tassi kohvi, pool piima ja ikka suhkrut kah. Täielik magus pläga, aga mulle meeldib.

Okei, kohvi lainelt nüüd sinna, et plaan oli meil saada Pärnusse. Üks kompanjoonidest tuli Tartust bussiga, Kardo otsustas ka bussiga Pärnusse minna, mina ja Sander olime aga nii seiklusjanus, et otsustasime hääletada.

Jah, jällegist olen ma väga ebadaamilik ja ma ei ole kindel, kas rasedana on sünnis hääletada – noh, ehk saab vägistatud. Minu lootus oli sellel, et ma saan vägistamise korral öelda: “Vabandage härra, aga mind juba on vägistatud.”

Igatahes, meid ei vägistatud, vaid saime hoopis kiiresti ja tasuta Pärnusse.

Pärnus saime kokku mu vanematega, käisime söömas, visiteerisime Grillfesti ja vaatasime Pärnus ringi. Kujutage ette, Kardo polnud kunagi seda eriti teha saanud, sest polnud sinnakanti sattunud. Noh, mina pean Pärnut ikka enda kodulinnaks, sest ma olen seal aastaid elanud lapsena ja alati, kui ma Pärnu sildi alt sisse sõidan, siis tuleb mulle soe kodutunne sisse 🙂

Väisasime silla juures olevat kirbuturgu, kust sain endale kaks paari kõrvarõngaid ja ühe eurise kaabu, millega ma nägin naeruväärne välja (pildil olen ma ta pingile sokutanud), aga kuna Kardo ei lubanud mul ilma mütsita ringi käia, sest ta arvas, et ma kohe dramaatiliselt minestan, sest ma olen ju ometi RASE, siis ma ikka ostsin ta endale. Pean tõdema, et vahepeal tõmbas natukene uimaseks küll, kui päike lagipähe paistis, seega päris tarbetu ost see ei olnud.

Visiteerisime ka Pärnu randa, mis oli amazing. Rand oli rahvast paksult täis ja siis me paar tunnikest ka praadisime ennast seal, et ikka sellest laibavalgest nahast lahti saada. Aususe mõttes ütlen, et mina küll ei saanud ja olen nüüd laibavalge edasi. Aga ega nii oluliselt see mind kah ei heiduta.

Palun pöörata tähelepanu sellele, et alumisel pildil olev tätoveering on ülemisel kõhu tagustesse avarustesse kadunud ja minu silmale enamuse ajast mitte nähtav. Ma tunnen ennast nagu need paksud mehed, kes enda noksi ei näe. Ma kurtsin rannas ka, et ma ei näe korralikult oma varbaidki, ilma et ma peaks üle kõhu upitama neid vaatama. Oh seda paksu elu.

Esialgu lamasin ma tooli peal, aga siis tahtsin ma seljale ka päikest ja küll hakkas siis jebimine pihta. Kõigepealt avastasin ma, et ma ei saa kõhuli lamada. Noh, ma unustan pidevalt ära, et ma rase olen. Seega sättisin ma ennast hooga kõhuli ja kargasin püsti.

Kolisin siis maha rätiku peale, aga kae nalja, ikka oli ebamugav. Õnneks on liiva üks võludest see, et teda saab kaevata. Seega kaevasin ma enda kõhule augu ja lamasin rahulikult, kuni ma mõistsin, et tissidele on ka auke vaja.

Päris naljakas oli see, et kui ma kõhuga päikese poole olin, siis laps täiega rabeles ja müdistas, aga kui ma ta külma ja pimedasse liivaauku panin, siis ta oli eluga rahul ja lasi mul inimese kombel päevitada.

Ja noh, mis veel. Käisime triljon korda söömas, poisid jõid õlle, sest kuumus oli tappev ja mina olin lihtsalt võrratu ja imekaunis, nagu see eluke meil käib.

Vahelduseks siis muudele meestele ikka pilt peiksiga ka. Inetu kaabu jälle ka ennast pildile peitnud.

Igatahes oli mul võrratu nädalavahetus, veel võrratumate inimestega.

Ja mis teie tegite?