olen elus

Eilse päeva õppetund: ära joo kunagi erinevaid kihisevaid alkohoolseid jooke. NEVER! Ma nüüd tean omast käest. Ühtlasi tean, mis tunne on pool tundi tagasi söödud saiaviilu kolm korda välja oksendada. See on grrrrreeeeaaaat!

Aga kuna ma olen nüüd jälle elu ja tervise juures, siis käisin last lasteaeda viimas, Kardo läks hommikul EHHF’ile. Räpparmees nagu ta on. Eile ma sain ühe SheIn paki ka ja eeem…ma olin KÕIKIDE asjadega rahul, uskuge või mitte. Lükkasin nad kõik endale hommikul selga ja sundisin Kardot pilti tegema.

Hall hõlst: SheIn (mul selline roosa juba oli, aga see nii hea pekivarjamisrüü, et tellisin teise veel!)

Püksid: SheIn (Pidin XL suuruses tellima, et jalga läheks, aga yolo)

Kott: SheIn (Holy shit, see tundub PÄRIS nahast olevat, uskuge või mitte. Selline mõnus, raskem ja mitte ükski niit kuskil ei tolgenda. Sees on mõnus russide leopardimuster, aga mis siis)
Kingad: ka SheIn

Ohatis: Saadetis jumalalt

Muuseas, viskasin Mari lasteaeda ja jutt oli, et lähen poole kaheks järele. Mõtlesin, et suht random oleks 774 aastat kuskil aia taga konutada ja mõtlesin selleks ajaks koju tulla, kui juhtus suht normal insident. Ma copyn selle Malluka lehelt siia ka:

Tegijal ikka juhtub, eksole. Astun mina siis lasteaiast kodu poole, kui äkki märkan ühes suures aias väikest last värava kõrval “Emmmmeeee!!! AIIIIAAAA!” röökimas. Papud olid lapse kõrval maas ja ta seisis käbide ja okaste otsas, kedagi silmapiiril ei paistnud. Läksin tasakesti väravast sisse ja kartsin, et kohe kargab keegi välja, et krt mis hulgud mu aias siin, tont! Aga ei, panin siis lapsele jalanõud jalga ja küsisin, et kus emme on. Ei vastanud. Võtsin ta sülle ja kõndisin maja poole. See oli selline mitme korteriga maja, sellepärast palusin lapsel näidata, et milline tema uks on. Näitas. Näitas ust ka. Lasen mina seal kella, keegi lahti ei tee. “Emme magab…” ütles laps nii kurvalt ja dramaatiliselt, et mina loomulikult juba ette kujutasin, kuidas ta ema raudselt SURNUD on vms. Kuradi ID kanal, mida ma pidevalt vaatan. Äkki sõnas laps hoopis, et emme läks poodi. Nojah, kui poodi, siis poodi. Ütlesin talle, et ootame siis koos. Ta nõustus, kuid äkki kargas püsti ja hüüdis: “Kutsume emme ka ootama!”. Nii jooksis ta siis teisele poole maja, kus oli veel üks maja, mille uksel ta ema ja õed. “Ah, ta käibki nii võõrastele karjumas,” rehmas ema käega. “Heagaiga,” hüüdis tüdruk mulle ise rõõmsalt, kui ma siis koju minema asusin. Kle jah, heagaiga sulle ka, väike valetaja 😀 Igatahes olen ma rõõmus, et ma ei pidanud kellegi laipa leidma 😀

Lapsed on ikka normaalsed vigurvändad, seega lõpetame tänase postitusega pildiga Marist lasteaias.