uhke üksindus

Kardo läkski nüüd oma uhkele reisule ja mina jäin üksinda tema voodisse vedelema. No nagu KIUSTE hakkasid mu jalad täna õhtul täiega valutama, enne küll sellist asja ei olnud. Aga noh, eks ta ole loogiline, et kui kedagi ligidal ei ole, kes jalamassaaži teeks, siis ähvardavad jalad paistetusest ära kukkuda.

Halleluuja.

Homme, minu ja Kardo aastapäeval, mõtlesin kirjutada enda ja Kardo tutvumisloo ka. Ikka parooli all, ta muidu ei lubanud. Ah tead, tegelt ta tahtis, et ma pooled asjad ära muudaks ja ilustaks, aga ega see elu nõnda ilus polegi, seega keeldusin ja kirjutan ikka nii, kuidas ise tahan.

Ja mis ta ikka teha saaks, ta ise läks ju ära, niiet nüüd leppigu tulemustega. Ja üldse tahtsin ma sellest nii kauni ja ülistava loo kirjutada, aga praegu siin valutavate jalgadega istudes mõtlen küll, et ah…tead…käigu ta ka persse 😀

Aga selle üksi olemisega on see ka, et kuigi siin on mu kassid, siis ma ikka kardan endiselt üksi magada. Jah, olen hingelt viiene, aga mida ma sinna teha saan, ah?

Aga jah, homseni siis. Paroolisoovid endiselt plz mariannkaasik@gmail.com.

Muud soovid ka.