Vaadake, millisel hirmunul moel ma ennast nagu uss ümber lapse olen põiminud!
Täna pärast pikka tööpäeva sattusin ma veidikeseks Kätlinile külla. Tema, teadupoolest, sai lapse kätte juba jaanipäeval, ehk siis on tema usinalt juba pea kuu aega emaks olemist harjutanud. Ja see tundus ERITI IMELIK!
Kätu ise oli väga tubli, mul endal hakkas lihtsalt…Paanika? Kabuhirm? Sünnitusjärgne depressioon enne sünnitust? Ma ei tea – igatahes olin ma üsna ärevil.
Esiteks ta tundus liiga väike, et teda käes hoida, kuid samas liiga suur, et ühestki august välja mahtuda niimoodi, et üks inimene samal ajal ellu jääda suudaks. Aga Kätu suutis…Ja noh, olgem ausad, miljonid teised on ka maailmas seda suutnud, aga teate, MA OLEN VÄGA NÕRK JA ABITU!
Ma vaatasin väikest Jassut ja mõtlesin oma peas: “Jessake, palun ära anna teda mulle sülle, oh jumal, tee nii, et ta teda mulle sülle ei annaks! Oota, misasja?! Ma vist ikka PEAKS ta sülla võtma, et proovida? IIIK, ma ei julge!”
Kuidagi puiselt sirutasin käed ette ja lootsin siiralt, et ma teda sülle võttes krõksti ta kaela ei murra. Üsna nigel lugu oleks kellelgi last esmakordselt süles hoides ta mõrvata. Sain ta siis kuidagi endale sülle ja ta vaatas mind maailma kõige põlglikuma näoga, justkui mõeldes: “No jumal, KES SEE veel on?”.
Siis natukene tegi muid nägusid ka ja siis äkki naeratas. Ma olen kuulnud, et see on mingi teema kiviajast, et laps tahab ennast emotsionaalselt oma vanemate külge siduda ja teeb armast nägu – noh, et teda maha ei jäetaks, või ära ei söödaks.
“Ära karda, väike Jasper, ma ei söö sind ära,” kinnitasin ma talle ausa näoga, mille peale otsustas ta suust piima välja ajada ja seda endale kurku tõmmates lämbuma hakata. Ja muidugi oli Kätu sellel hetkel just toast väljas. Ok, tegelt ta jäi ikka ellu, aga ma sekundiks arvasin, et ta sureb! Lapsed köhivad ikka nii dramaatiliselt…
Ma nii kardan nüüd Mari kätte saada. Mõtle, kui ma ta kaela kogemata pooleks murran! Või kui ta ära lämbub?! Seda kõike muidugi üldse juhul, kui ma ta endast välja saan.
APPI, MILLESSE MA ENNAST MÄSSINUD OLEN?
*Pedofoobia, mu kallid sõbrad, on hirm väikelaste ees.
6 kommentaari
Mina enne lapse saamist kogu hingest vältisin väikelastega perede külastamist sest noortel emadel on väga häiriv komme oma pesamunasid teistele noortele naistele sülle toppida, eeldades et kõik naisolevused lausa põlevad soovist nende last hoida.No ei põle. Mina ei tahtnud ega osanud ega tahtnud isegi osata. Ei saa öelda, et oma poissi kätte saades automaatselt mingi krõks käis ja instinkt pläraki kohal or smth. Lihtsalt harjumuse asi. Suht hingasin ikka kergendatult iga kord kui ma mähkmevahetuse ja muude lapse sülle võtmist eeldavate protseduuridega ilma poega maha pillamata hakkama sain. Aga eriline ja armas oli ta küll kohe – mitte nagu teised tited. Neist ei arva ma siiamaani ise emagi olles suurt midagi. Vääks nagu vääks ikka. Niiet laste-fänni ei saanud minust pärast sünnitust ka mitte ja ma olen täie veendumuse juures (jah vihake mind nüüd kõik) et minu laps on see suur erand ja seega ütlemata nummi lapsolevus. Teised beebid on ikka kuidagi imelikud….
usu, oma isikliku lapsega tuleb kõik iseenesest! minu emainstinkt töötab küll peaasjalikult ainult mu enda laste puhul.
ma loodan, et mul kah mingi instinkt tuleb 😀
Minul on siis ka miskitsorti pedofoobia. Igatahes kardan, et enda pisikest hoian ka esmalt ikka tükk aega hirmunud näoga süles nii, et mina kardan teda rohkem kui tema mind. 😀
Kõik saab korda! 🙂 Peale seda kui Su kaunitar esimest korda Su rinnal on saad kohe mingi imelise väe ja saad hakkama kõigega!
Pealegi sünnitusmajas ämmaemand ka näitab a ja o ette 😉
seda väge tahaks ma näha 😀