only in männiku

Männiku on üks naljakas kant. Siin on nii ilus ühest küljest – mets ja karjäär ja loodus ja muu säärane tavaar. Samas on siin ka hunnik joodikuid, prükkareid, jalutud ja vägistajaid. St. ma vägistajaid pole näinud. Või kui olen, siis nende vabal päeval.

Siinkohal esitlen teile kahte stseeni Männiku elust. Esimene toimus mõni aeg tagasi, teine täna.

Koht: Bussipeatus

Ootan bussi. Tõstan käekoti pingile ja enda sülle asetan kilo mureleid, et Kardol oleks midagi näksida, kui ta kunagi koju jõuab. Samas peatuses on ka naine oma kolme lapsega.

Laps1: Emme, ma tahan ka marju.
Ema: Mine küsi siis tädi käest!

Laps loomulikult tuligi ja küsis. Kuigi olukord tundus natsa kummaline, tegin koti lahti ja nentisin, et need on pesemata. Poiss rehmas käega ja pistis paar tükki suhu.
Laps2: Mina tahan ka marju!
Ema(üsna tülpinult): Mine võta siis jumala eest! Ja too mulle ka!!

***

Jalutan intervjuult koju. Äkki märkan, et keset tänavat vedeleb mees. Kuigi ma näen neid vedelevad jalutud mehi siin põhimõtteliselt iga päev, siis ei olnud see kuigi ainulaadne, aga kuna meedia ju pasundab sellest, kui ükskõiksed on inimesed (ja on ka!) siis astusin ligi.

Mina: “Kas on ehk abi vaja?”

Vedelev mees: “Ei, abi ei ole vaja. Mul siin niigi hea. Laman ja naeran.”

Kuigi ta otseselt ei naernud, ei saa ma inimesele ju keset tänavat lesimist keelata ja ütlesin, et selge pilt ja soovisin head päeva.

Vedelev mees: “Aga kas sa ei küsi, et miks ma naeran?”

Mina: “Võin küsida küll. Miks sa siis naerad?”

Vedelev mees: “Ma laman Jalaka tänaval, endal pole jalgugi. Sama hästi võiksin ma Varaka tänaval lamada, sest mul pole sentigi!”

Lõpetuseks pilt mu tulevikust: