Eelmise postituse pealkirjas mainitet konn osutus mitte surnuks, vaid hoopis erakordselt vastupidavaks loomakeseks. Lugu oli järgmine – Kardo oli eile tööl, mina vaatasin, et no mida kuradit see Joosep krõbistab omaette riidekuhja kõrval. Äkki hüppas välja konn, keda kassihärra ilmselgelt luuranud oli. Konn hüppas voodi juurde, Joss püüdis ta kinni ja natuke aega käis väike rabistamine, kui tuppa saabus vaikus.
Vaikuse katkestasin mina, kes ma astusin mingi hetk hiljem voodist välja ja OTSE konna peale, nõnda, et see konn lausa lendas mu jala alt välja. Selle peale vaatas Joosep: “Jesss! Konn on veel elus!” ja lohistas konna voodi alla. Ma olin rahul, et ma ei pidanud ise konnalaibaga tegelema ja nõnda see asi jäigi.
Kuni õhtuni, sest siis ma otsustasin koju naasnud Kardole ka öelda, et meil on voodi all surnud konn. No nii igaks petteks. Otsis Kardo, mis ta otsis, aga konna ta ei leidnud. Lõpuks loobus ja ütles, et tead jäägu see konnalaip sinna, kus ta parasjagu olla tahab.
Mingi pool tundi hiljem jookseb Joosep voodi poole, suur ELUS konn suus tolknemas. Mina hakkasin karjuma ja Kardo hakkas karjuma ja Joss pani konna nõutult maha. Seda olukorda kasutas ära konn, kes pressis ennast mingisugusesse diivanipilusse, kust Kardo teda kätte ei saanud. Joss ka õnneks mitte. Nüüd ma ei teagi, kas vaene konn vedeleb ikka diivani vahele pressituna, või söödi ta öösel ära, või suutis ta põgeneda?
Kogu selle “päästame konna” projekti käigus nägin ma äkitselt maailma suurimat ämblikku üle seina jooksmas. “Mis kuradi hullumajas me siin elame?” röögatasin ma esiti, kuid siis mõistsin, et tegemist on täiesti hariliku toiduahelaga, et noh on kass, kes sööb konna, konn, kes võiks süüa ämblikku, ämblik, kes võiks süüa sääski ja sääsed, kes söövad meid.
“Kas peaks ahela sulgema näiteks ühe kassi ära söömisega?”
Lõpetuseks näitan meie maja kasside uhiuusi aksessuaare:
10 kommentaari
Uskumatu, see must-valge kass on täpselt samasugune nagu minu oma ( vähemalt selle nurga alt):D täielik koopia, Esiti vaatasingi et… holy mowly … minu oma !:P
Samas on inimene oma külmetushaigustega rotile ohtlik…
Aga, mida mina nägin Tartu Bussijaamas. Rotike karbis reisis Pärnu suunas. Kuum ilm ja rotikesele anti juua omaniku veepudeli korgi pealt. Veetilk jäi yle ja see läks lipsti omaniku suhu ja see hiire kasutuses olnud kork pandi uuesti pudeli peale.
Oh, ah! Issanda loomaaed on rikkalik.
Soomes pöetakse haigust- rotakuume ehk rotist saadud viirus.
Need rätikud on niiiiii nunnud 😀 Peaks enda kassile ka sellise hankima, kust said?
Hmm, see oli miskine loomapood Järve keskuses. Ainuke miinus oli see, et esimene kord püsisid need kaelas 24h ja mõlemal oli kadunud. Loomapoest öeldi, et kasside rihmade kinnitused peavadki lõdvad olema, sest nad võivad muidu ennast kuskile üles puua. Loomavihkajad, nagu me Kardoga oleme, liimisime me eile need kinnitused superatakiga kinni. Nüüd tuleb üle lootma jääda, et kassidel enesetapusoove pole 😀
lindudel on täheldatud toksoplasmoosi.
Kassidest ja rasedatest rääkides – ma sattusin sellise toksoplasmoosiga seotud info peale:
Risk factors most strongly predictive of acute infection in pregnant women were eating undercooked lamb, beef, or game, contact with soil, and travel outside Europe and the United States and Canada. Contact with cats was not a risk factor.
Allikas siin: http://www.bmj.com/content/321/7254/142
Ma ei ole küll veel ühestki otsast rase, aga olen paadunud kassiinimesena juba jõudnud mõelda, mida siis tulevikus öelda kassikastijutuga tulijatele. Mulle on jäänud mulje, et see teema on sul aktuaalne 😀
See lugu meenutas mulle ühte vaablasetapupäeva. Ehk siis kuidas me vaene väike julge kass eluga riskides metsikult suure vaablasega pool päeva võitles. Mees pelgab igasugu lendavaid ja sumisevaid olendeid ja kass tunneb millegipärast kohust me elamist valvata ja kaitsta. Võitis kah. 😉
HAHA, bandiidid? 😀
Heh, ma muuseas ei tulnud selle pealegi, et ma tõepoolest riietasin nad ju bandiitideks. Ma ise arvasin, et tegu on moeka kaelarätikuga 😀