Joosep on LEITUD!

Mu süda aimab halba. Joosepit on viimati nähtud esmaspäeva lõunal ja nüüd on juba KOLMAPÄEV, inimesed!

Ma pean tunnistama, et ma lausa kartsin seda postitust kirjutada – äkki tuleb jälle Kassiabi, leiab Jossi nagu niuhti üles ja ütleb mulle, et ma rahumeeli nüüd oma raskesti tagasi võideldud Kurega elaks. Aga kaks päeva on juba liig, mis liig.

Nagu ma olen mainunud, siis siin Männikul saavad mõlemad kassid õues käia. Alguses oli Jossil kaelas Kure vana rihmake, siis ostsime neile uued bandiidirihmad:

Selle kiskus Joss muidugi korduvalt lahti ja lõpuks kaotas hoopistükkis ära. No selge pilt. Proovisime siis jätta muljet, et Joss on jäägripeol käinud, kahjuks ei meeldinud talle ka see look.

Ühesõnaga, tal ei olnud juba viimased nädal aega rihma 🙁 Kaugel Joss ei käinud, enamasti istus ta värava ees ja nautis seda, kui mõni mööda jalutav mutike teda paitas ja rääkis, kui ilus kass ta on. Seda juhtus muuseas hämmastavalt tihti. Ükskord pakkus üks mees mulle isegi, et ostab Joosepi ära. Pidin siiski keelduma, sest eur maailma ilusaima kassi eest, kes ühtlasi on mu hinge haldjake, on ilmselgelt liiga vähe.

Sülle Jossi keegi haarata ei saanud, et temaga koju minna. Noh, kuigi Joss on sõbralik ja tahab pai, siis ta VIHKAB süllevõtmist. Mul on aastatega kujunenud oma nipid ja asendid, kuidas ma seda teha saan, üldiselt lõppeb see lihtsalt veenide rappimisega. Küll aga on Joosep varmas kutsumise peale kaasa minema. Täitsa ausalt.

Minuga käis ta korduvalt siin poes – nägi, et ma lähen ja muudkui kappas kaasa. Kuna ta siit Nelgi tänava nurgalt kunagi ise kaugemale ei lähe, siis ma tean täpselt, et ta võib üli lähedal olla ja lihtsalt EI OSKA tagasi tulla. Ta ei ole kõige kirkam kriit karbis..

Ükskord läksin jälle poodi, Joosep kappas kaasa. Tagasiteel hakkas see sindrinahk aga midagi põõsast otsima ja ei tulnud ja ei tulnud mulle järele. Lõpuks mõtlesin, et haaran ta siis sülle ja tulen eluga selle nurgani nii ära – no minut kõndimist max. Ta tuli mulle NII RÄMEDALT kallale, et inimesed vist arvasid, et ma peksan oma kassi päise päeva ajal. Solvusin siis ja ütlesin, et fain. Jää siis sinna – mul olid rasked poekotid ka. Jalutasin nendega siiis koju ja mingi 45 minta pärast läksin sama põõsa juurde tagasi.

Joss oli ikka seal, KABUHIRMUS ja oli väga õnnelik mind nähes. Enam ta ei tahtnud küll mulle kallale tulla, vaid karjus ainult “mjäuuu-mjäu-mjäuu” ja kõndis ustavalt minuga koos koju tagasi. Aga näed, üksi ei osanud tulla.. No on jobu.

Ühesõnaga ma kardan, et keegi vaatas, et oi, hulkuv kiisu ja:

a) sai ta kuidagi endaga tuppa.

b) jalutas temaga kuskile kaugusesse (mis ei pruugi olla kaugel) kuni Joss ühel hetkel loobus koostööst ja sinna ta jäetigi.

c) ta on jälle kuskil puu otsas.

Seega, kõik Männikul (eriti Pihlaka tänava raadiuses elavad inimesed) hoidke silmad lahti Joosepi suhtes. I love him 🙁