soovinädal: KASSID!!!

Sel nädalal tuleb iga postitus nii, et teema valib eelmise posti esimene kommentaar. Teine soovinädala postitus on siis teie ees ja see räägib sellest, kuidas ma endale kassid sain . Hakkame siis aga pihta.

JOOSEP KAASIK (Ja natuke Pauli ka)

2010. aasta juulis saabusin ma tagasi kodumaale oma pikalt Austraalia rännakult. Kodu tundus tühi, sest mul ei olnud kassi 🙁 Ma enne Aussi vihkasin kasse, aga kui ma ükskord Sydneys tööle jalutades kassi leidsin, kellele ma Paul nimeks panin, siis sulas mu süda ja ma sain kassiparasiidi. Ma nii tahtsin Pauli Eestisse ka tuua, aga a) see maksis hingehinda b) tal oli mingisugune healoomuline kasvaja kuskil kõhus, mis oleks tähendanud poolt aastat lisakarantiiini kuskil väikses puuris ja see tundus loomapiinamine. Seega leidsin ma talle uue kodu. Mingi armas noorpaar viis ta oma vanaemale ja mina muudkui nutsin. Minu väike Paulike 🙁

Paul koos pardiga, kelle Tim kuskilt põllult oma ema pesast varastas. 

Paul niisama riiulil leiba luusse laskmas.

Joosep, kui ta veel tuttuus oli.

Ühel õhtul helistaski mulle üks tüdruk eriti ootamatult ja ütles, et tavai, kass on Tallinnas, tule aga järgi. Minul polnud remont pmst alustatudki, aga noh, mis siis ikka. Kasuisa viis mu hommikul vara kohale ja tõimegi Josssi koju. Tegelt tal alguses nime polnudki, aga autos kutsus My teda Joosepiks ja kuidagi niimoodi ta endale selle nime saigi. Meie väike Joosu-Moosu või Joskam-Moskam.

Uhkelt oma uue kodu aknal.

Kuigi Joss oli imeilus, oli tal siiski üks väikene miinus. Ta oli ilge sitapea! Ta jooksis ringi nagu hull, lükkas ümber kõik, mis talle teele jäi ja hävitas kõik, mis talle silma alla sattus. Puhtahull noh! Ja ma ei tea miks, aga mulle tundus, et kui vaesel loomal on igav, siis on talle sõpra vaja.

KURG 

Kirjutasingi siis Kassiabisse ja edasine on juba Kassiabi kodulehel kirjas. 2010. aasta 7dal oktoobril tõingi ma Kure koju. Joosepiga said nad kohe normaalselt läbi, ainult kiusama kippus Joosep teda. Aga mida julgemaks läks Kurg, seda rohkem tagasi tõmbus Joosep. Ehk sellepärast, et Kurg Joosepist sada korda suurem oli 😀

Kurg oma igapäevasel kohal, peidus, Joss olukorda üle tsekkimas.

Et ikka kassid mõistaksid, et nad on mulle ühekallid, pidasin ma vajalikuks nad maalida enda korteriustele. Sest noh, mulle meeldib asju ustele maalida 😀

Ja nüüd on nad maailma suurimad sõbrad 🙂 Mis siis, et mõlemad isased ja öeldakse, et need ei pruugi omavahel läbi saada, aga näete, mul saavad. Ei teagi, kas asi oli selles, et Kurg on nii leplik, või et Joss oli alles poeg, aga nii see eluke meil käib.

Lõpetuseks pilt Joosepist, kes mängib nähtamatut klaverit.