Praeguse seisuga olen läbi lugenud 426 ankeeti (need ainult gmailis, FB’i lehe omi ei lugenud kokku) ja katsun vahepeal arglikult käega, et kas mu silmadest juba jookseb verd?
Ma ei mäleta, millal mul viimati NII pingeline olla oli 😀 Ma oleks tahtnud ju kõikidele kohe vastata, aga ankeedid tuli ju läbi ka lugeda ja osad Kardole ette lugeda ja siis naljakaid pilte arvutisse seivida ja TEGELIKULT jõudsin ma täna veel kasuisa sünnipäevalgi käia ja ühe loo Nipiraamatusse valmis kirjutada ja Delfi beebiblogi valmis vorpida ja nüüd on lugu nii, et kell on varsti KAKS ja mina olen ikka üleval! Mina, kes ma juba kell 11 koomaunne vajun. Aga vähemalt on HETKEL kõikidele kirjadele vastatud!
Hauda see blogi mind ajab! HAUDA!
Mitte, et nüüd eriliselt kurb oleks lugeda mitusadat kirja, kus kõik mind komplimenteerivad ja kiidavad. Ma reaalselt mõtlesin, et peaks need välja printima ja sita tuju korral lugema hakkama vms. Aga kuhu ma tahtsin oma halaga jõuda:
SUURED TÄNUD TEILE! Mulle tõesti meeldis väga enda lugejatega nn “tutvuda” ja need, kes kirjutasid, et nad nagu teaksid mind päriselt ja tahaks mulle tänaval tsau öelda, siis öelge jah! Või noh, pigem öelge mulle kohe tsau, kui saadate mulle pärast creepy kirja “ma nägin sind rimis…”. Siis ma võin hakata kartma, et sa oled kirvemõrtsukas 🙁
Kuigi jah, suht imelik oleks vist endal ka võõrast tänaval tervitada, aga ma ei tea. Tulge külla siis näiteks? Ausalt, mulle hakkasite ka KÕIK TE, kes te ankeedi mulle saatsite, meeldima. Ok, mõned intensiivsemalt, kui teised, aga noh, mis iganes 😀 Ma kohe tunnen, et ma klapiks nende inimestega ja mul pole uute houmide vastu midagi. ERITI rasedate uute houmide vastu, sest neid mul väga pole. Nii et ärge peljake – tulge külla (mõni lugeja on käinud, ausalt kah :D) või lisage mind FB sõbraks ja siis puhuge minuga juttu vms. (Mõistsin nüüd, et kõlan nagu megasõbratu eit, kes anub inimesi endaga suhtlema, seega lõpetan 🙁 )
Ja ma homme kirjutan pikemalt statistikast, mida ma vaikselt ankeete lugedes tegin ja homme teen soovipostituse kah ära, sest on soovinädal ja nüüd ma jälle teen ju sohki, sest ei kirjuta soovitud teemal. Oh mind vana põrgulist.
Aga ok, ma PEAN magama minema, sest ma olen väeti ja hädine naine. HEAD ÖÖD, kallid põdrad!
7 kommentaari
Hei! Palun jaga parooli, et ma saaksin lugeda sinu postitust teemal Austraalia! 🙂
Poleks arvanud, et see pilt siia jõuab, aga ega ma kade ka pole. 😀 Lisaks, et kassid õnneks kedagi igal sammul ei jälita. Fotol viiakse neile lihtsalt söögipoolist. Igatahes jaksu ülejäänud kirjade lugemiseks! 🙂
Ma nägin täna unes ka, et sain parooli kätte. Aga unes tuli see väikese nännikotiga. Mingid purgikesed jms asjad olid seal sees, aga täpsemalt on meeles ainult üks, mille kohta unenäo-sõbranna ütles, et tegu on küünenahaõliga. Jamh 😀
Ma mõtlesin eile terve päeva (paanikas!), et sa vist oled küll sünnitama läinud, nii pikk vaikus ju 😀
haha, see jama võib ka mingi hetk tulla, aga ma annaks ikka kenasti teada 😀
haha, mulle tundub, et nendes kirjades oli pääääris palju ühiseid jooni, tundsin ennast küll sealt ära 😀
tegelt oleks äge, kui sa mingeid parimaid pärleid ja huvitavaid asju blogis ka välja tooks, mida sulle kirjutati – autori nime ei pea ju avaldama 🙂
Ni vahva oled! Ilusat und sulle!