Kui ma teist last ootasin,oli mul neeru pais ja pidin Tartu haiglasse minema uuringtele ja noh uuringutest sai nädal haiglas…pandi ka kanüül kuhu siis kolm korda päevas süstiti üüratuma suure süstlaga Antibiootikume..no ja ühel kenal õhtul tuli nooruke õde ja hakkas mulle seda AB doosi andma kui ühel hetkel nägin et naha all on hiigel suur punn mis järjest paisus,küsisin et kas see on nagu normaalne või ? siis tädi vaatas ja ütles ,et oi ei ole aga vahet pole süstime ära ja hommikul paneme teise käe peale kanüüli :O :O :O nagu wtf,mul oli ka niiiii valus ja tema ikka süstis edasi,järgmisel päeval ja ka ülejärgmisel oli käsi jube valus,punn on ikka alles ,väiksem aga sellest tekkis mul sooneummistus ja enam sinna kohta kanüüli panna ei saa igatahes hommikul pandi kanüül teise kätte,sellega ka omaette jama,ei leitud korraga nn head soont ja siis surgiti ka kätt kolmest kohast :S lõpuks leiti siis hea koht….täpselt liigese koha peal ,kanüül oli siis sellises kohas kus kätt liigutada ei saanud.aga noh lõpuks oli ikkagi häppi end 😀
hea on et arsti ära ei oodanud, oleks siis veel Dr. Armin (vist oli selline nimi) tulnud, siis sa oleks täieliku shoki veel otsa saanud… ma sünnitasin ka Pelgus oma poisid ja siis see Armin seal ikka sõimas ja sajatas seal korralikult, oli parasjagu enamus naiste suur hirm seal. Kuna ma seal haiglas veetsin aga aega nii pikalt, siis lõpuks sai see mulle siiski suht talutavaks koos nende õdede ja arstidega. See kõik oli nüüd muidugi juba pea 5 aastat tagasi, nüüd on ka v-o see punt sealt mujale liikunud…
Omg, mul hakkas lihtsalt niihalb su postitust ja kommentaare lugedes. Õnneks, olgu jumal v batman v kes iganes, tänatud, et mul pole elus olnud palju vaja arstide vahet joosta, aga nooooo for real, ma ei lase vist enam kunagi kedagi endalt verd võtma o.O Ma niigi kardan kogu seda protsessi nii kohutavalt, et pean hambad ristis ja pea eemale pööratult seal värisedes istuma…… tsiisuskraist, ma ütlen !!
Mul hakkab juba ainuüksi seda pilti vaadates valus :(.
Ja sellele tädile infoks, vere võtmine võib olla valus ka kui seda teeb suhteliselt ebakompetentne isik. Iga kord lähen koduhaigla laborisse hirmuga, kui vaja neid vereproove anda, kuna absoluutselt iga kord on neil tükk tegu, et veri kätte saada – küll peidavad need veenid end ära ja siis nad hakkavad mu kätt hõõruma ja peksma ning lõpuks kuidagi õnnestub see veri kätte ka saada. Samas perearsti õde teeb kaks liigutust ja juba on proov võetud.
Mallukas saada haiglasse lühike kirjeldus ja pildid. Ei tohiks seda asja niimoodi jätta, sinu käsi on kriminaalselt sinine ja no nii ikka ei saa. Piktide näol on sul hard evidence, use it.
Minu sünnitused olid ITK-s ja ei kahetse seda valikut sugugi. Ämmakad olid toredad, hilisem personal samuti. Toredate seikade koha pealt tuleb meelde see, et too tädi, kes mähkmeid jmt tavaari igal hommikul vaikselt palatisse poetas, avastas alles viimasel ehk viiendal päeval, et meil ei ole mitte üks, vaid kaks last palatis. Vahepeal käisime aga rõõmsalt mähkmeid valvepostist juurde küsimas. Jagati kõike lahkelt ja kuna meie tibidele jagatavad Pampersid ei sobinud, anti hoopis mingeid spets enneaegsete mähkusid (poetati üks peaaegu täis pakk koju ka kaasa, lihtsalt niisama).
Negatiivse (niivõrd-kuivõrd) koha pealt oli see, et kaksikute sünni juures oli vist mingi 5-6 inimest pidevalt juures sagimas. Privaatsus… mnjah. Aga kolmanda plikaga leppisin kokku, et üle teatud kellaaja ei venita ning kohal ta oligi. Valveämmakas, kes sisse võttis, tahtis algul küll koju saata, et pole sünnitaja nägu. Sama ütles ka oma ämmakas 30 min enne plika saabumist siinpoolsusesse…
Point? Enamasti kui ise konkreetne ja enam-vähem normaalne olla, siis suhtutakse ikka nagu inimesse, kuigi kui midagi vaja või ei oska, tuleb kohe öelda. Kui vaja, ka mitu korda.
Kanüüliga on sul pahasti küll,,, mul verekeskuses osati kord kolm auku ja sinikat teha ning saadeti koju, sest veene polevat. Sinikate vastu aitab vanaemade trikk (see tasub meelde jätta, kui Sul laps maailma avastama hakkab) – natuke võid sinika peale kaotab selle tavaliselt kui võluväel. Toimemehhanismi pole siiani viitsinud uurida.
Just sellepärast ma õpingi õeks, et muuta kasvõi mõne patsiendi haiglakogemuse meeldivamaks. Sellega, et naeratan, olen sõbralik ja ei nähva ilma asjata 🙂
Aga noh, ma olen selline haige inimene, kes ARMASTAB haiglaõhkkonda!
Mis puudutab praktikante, siis mina ei laseks ka igal praktikandil enda peal katsetada. Hirm nõelte ees on lihtsalt liiga suur. Samuti koolis harjutades valin ma väga kindlalt oma partneri välja, kui läheb teineteise torkimiseks. Ning ma oleks ka valiv ise patsient olles. Kindla käega ja enesekindlal praktikandil laseks ma enda peal harjutada küll, aga kui juba peale vaadates on näha et inimesel on hirm ja ta ei ole oma tegevuses kindel, siis las ta harjutab mõne nõelakartmatu inimese peal, kellel ei tekiks sellest veel suuremat nõelapaanikat.
Mina seevastu kardan kabuhirmus haiglaid – ma mäletan siiani, kuidas mu vanaema haiglas surnuna vedeles seal voodis ja see pilt tuleb mul ALATI silme ette, kui ma mõtlen haiglatest. Jube 🙁
Aga kuidas inimene ikka enesekindlaks saab? Tulebki proovida ju. Minu esimene pandud kanüül oli ikka väga jube. Käed värisesid, nõel värises, verd voolas kanüülist, sest ma ei saanud korki peale. Mina ei olnud seda ka koolis kellegi peal harjutanud, hell, ma polnud seda koolis õppinudki. Aga tehtud sain.
Ma lihtsalt mõtlen, et kui praktikandile satuvad esimese praktika ajal järjest kõik kartvad inimesed, kes ei lase enda peal teha ning ütlevad, et tehku kellegi teise peal aga no ei ole kedagi teist, siis kuidas ta enesekindlaks muutub, et kartja peal teha? Ei saagi siis ju praktika ajal kanüüli panna?
Vajab äramärkimist, et ma ise kardan ka jubedalt süste ja kanüüle.
Halbade kogemuste kohta ei ütle midagi aga praktikantide kohalt võtan küll sõna. Ma õpin ämmaemandaks ja seega küllalt praktikal saanud süsti teha, kanüüli panna ja kõike muudki. Kas te kõik, kes praktikante kirute tahate, et kunagi oleks veel õdesid/ämmaemandaid/kiirabitehnikuid? Aga kus me siis harjutame? Andke andeks aga koolis kunstkätt või kursakaaslasi torkida ning nukul sünnitust vastu võtta ei ole see. Kas see oleks siis parem kui me lõpetame kooli, saame paberi kätte ning siis tuleme “valmis ämmaemandatena” teil esimesi kordi kanüüle panema ning sünnitusi vastu võtma ainult teoreetiliste teadmistega?
Mul on olnud naisi, kes ütlevad, et nemad praktikanti ei soovi. Et pole meie vastu isiklikult midagi aga harjutagu me teiste peal. Aga kelle teiste? Kui kõik nii ütlevad, siis varsti lähebki nii, et tuleme tööle ainult teooria baasil.
Jah, ma ei väida, et praktikandil on õigus panna kanüüli lisavigastusi tekitades. Tegelikult õpetatakse meid ka kontrollima, et kas kanüül sai soonde ning on ka juhendaja kellelt abi küsida. Lisaks ei tähenda see, et õde mingi toimingu teeb seda, et see ka õigesti tehakse. On ka minul olnud olukorda, kus juhendaja viie korraga ei saa kanüüli sisse ning kutsub siis kellegi teise. Vabandust aga kanüül tuleb sisse saada. Isegi siis kui see tähendab sinikaid ja paistes või valusat kätt. Ma ei usu, et keegi eelistab keisrist ilma jääda ja lapsel surra lasta, sest ei taha valusat kätt. Või lasta endal sünnitusjärgselt verekaotusesse surra, sest tilga jaoks vajalik kanüül teeb käe siniseks.
Mul oli praktikal juhtum, kus toodi lõhkenud munasarjaga emakavälise rasedusega naine. Kiirabi oli üritanud kanüüli panna, osakonnas üritasime verd võtta, et verergruppi määrata ja kanüüli panna, et opile saata. Ta oli tõesti elu-surma piiril, sest üle kolmveerandi verest oli kõhuõõnde voolanud. Ning jah, see oli tõeline vägistamine arstide poolt, et seda verd kätte ja kanüüli sisse saada. Ja käsi südamel, sel hetkel ei mõelnud mitte keegi, et kas tal pärast käsi valus on. Tõenäoliselt oli ropult valus aga esmatähtis oli olukord päästa.
Ja mis kõige huvitavam, miks keegi kunagi “päris arsti” ei nõua kui resident tuleb?
Igatahes, palun vabandust, et see teema mulle kommentaaridest hinge jäi ning üle võlli näiteid siia tõin aga mind ajab lihtsalt nii keema kui praktikantidesse halvasti suhtutakse. Selleks me ju õpimegi.
Minul ei ole praktikantide vastu mitte kui miskit, inimene ju peabki õppima. Lihtsalt kurtsin enda hala 🙁 Ja mu kanüüliga vägistatud veenist võttis ju verd täitsa valmis arst, niiet ei näita siin näpuga kellelegi 😀
Selle looga tuli mul meelde minu 3a(sel ajal veel 2,8a) lapse verevõtt.Lasteosakonnas, kolm tädi kallal ja lisaks mina.Laps röökis ja see oli nii kohutav.Mõlemad käed sorgiti ära, ühest kohast mitu korda torgiti ja kasu mitte mida.Mida ei leitud oli pisikese lapse veen.Lõpuks tuli kogu selle triangli peale kohale üks tore arst kes esimese katsega sai selle vereproovi võetud.Kui tema ka poleks hakkama saanud siis lihtsalt oleksin loobunud, see oli lihtsalt nii jube.Ma ei taha ette ka kujutada mida laps tunda võis, see võis megalt valus olla.Ümberringi vöörad tädid, ette pannakse mingi laulev ja kriiskav raamat ja nutta ka ei lubata kuna pole ju hullu ja kohe on kõik möödas.Tulime sealt siis lõpuks ära nagu haavatud sõdur, nelja lillelise plaastriga 🙁 Aga ülbust täis on tõesti nii need dispetserid kui ka paljud arstid, miski ei ole ju valus ega ebamugav.ja rasedale ALATI õeldakse, et mis sa siis veel teed kui sünnitama hakkad, mõtle kui valus siis on ja vat siis on küll tunne, et käige te kõik kuradile.
Igaljuhul sidumismängud peate te praegu vahele jätma, sest muidu lähed liialt siniseks 😛 kiiret paranemist ja ehk sünnitamise ajal trehvad paremate arstidega 🙂
Kui endal südamerütmihäired tekkisid siis pidid mul ntx kiirabitöötajad peaaegu omavahel tülli minema kui suur kanüül panna… Aga õnneks endal haiglas ebameeldivaid õdesid ega arste polnud. Okei üks öösel vist isegi natukene nähvas kui küsima läksin, et kas see on normaalne et natuke verd tuleb emakast… Siis kuidagi ebameeldiva vastuse sain: et muidugi on, et vaadaku ma miks ma haiglas üldse olen…
Lonkisin siis tagasi palatisse ja lootsin ainult et hommikul saan minekut. Põgenema ma ei pidanud ja lõunaks olin kodus. Ja nüüd loodan ainult, et sünnitama minnes on normaalsed arstid ja enda ja lapsega kõik korras peaasi et peaksin võimalikult vähe haiglas viibima.
Ma ei saa aru kuidas saab käe nii siniseks muuta :S
Mina näiteks sõitsin hoopis Tartust Põlva, sest mulle tundusid seal paljud suhtumisega: No mida Sa tahad, mul jäi kohvi pooleli. 2x Põlvas sünnitanud ja midagi halba pole öelda. Ämmakad Sveta ja Krister on super toredad ja naeratavad ja toetavad. See kolmas seal oli küll, issand kuidas ta plärtsus naistega, sain minagi sõimata. Üks sai, et mida sa karjud, 10 minutit ja titt on käes! Sel hetkel hakkasin jalgu ristis hoidma, et jumala eest mul veel ei tuleks. Õnneks ei tulnud ka sel päeval, ootas toredad ämmakad ära (olin esilekutsumisega). Eks neid lolle igalpool, aga no.. ma oleks vist perse saatnud selle kes ütles et sünnitusvalud on veel hullemad… Tegelikult ka, mis kuradi arst Sa selline oled? Laps käes, siis mine tagasi ja ütle näkku, et tead, mu sinine käsi oli valusam kui sünnitamine! Ja kõnni minema. Meenutuseks võid selle sama pildi ka talle välja printida!
Mina olen kolm last Pelgus sünnitanud. Esimene kord oli personal päris õudne. Aga viimased kaks korda oli kõik ikka väga tip top. ÄEd olid hoolivad ja aitasid. Samuti pealesünnitust tõi ämmakas mulle teed sinna sünnituspalatisse, kuna ma olin oma hääle ära uutanud.:D Seega jah ei sa öelda et ITK või Pelgu on head-halvad. Ikka on nii nagu juhtub. Ja Pelgu sünnituseelne ongi üks väga veider osakond.:D Ma pidin esilekutsumisele minema, aga kuna sünnituseelses kohti polnud ja oli ainult nädal üle tähtaja otsustasime arstiga, et ootame veel paar päeva. Aga omaasjad olin juba sinna garderoobi ära andnud. Siis tuli mingi sanitar mu juurde, kes pidi mu asjad ära tooma ja ütles, et tal ei ole aega minuga tegeleda, et otsigu ma ise see garderoob üles ja võtku oma asjad ja mingu minema, kui ma siia ei jää.
Mu väga hea sõbranna sünnitas 3 aastat tagasi ja terve oma raseduse aja rääkis, et tahab vesisünnitust. Noh, kui siis kodus valutama hakkas ja mehega haigla poole teele asus, helistas ta pelgusse, et uurida, kas vesisünnitust saab, et ta on teel. Selle peale teavitas tõre tädike talle telefoni torusse, et mida te valite, mis vahet sel on, kuidas te sünnitate. Siis sõbranna tänas viisakalt ja pani kõne kinni. Ja helistas Keskhaiglasse. Sealsele tädikesele esitas sama küsimuse, et kas vesisünnitust saab? Vastuseks oli, et muidugi saab ja kaua teil siia jõudmine aega võtab ja et panevad juba vanni vett täis 🙂 . Kohale jõudes juba kõik ootasid ja vann oli ka valmis pandud. See on põhjus, miks mulle ei meeldi pelgu haigla.
Just selliste jubedate juttude pärast ma keeldusingi Tallinnas sünnitamast! Mis siis, et ma ise Tallinna külje all elan. Enamik ikka vaatas mind kui hullumeelset, kui ma teatasin, et mina lähen Tartusse sünnitama 😀 Õnneks oli mul esilekutsumisega (diabeedi pärast ja et laps kõhus liiga suureks ei kasvaks) sünnitus ja seega oli kuupäev paika pandud, et millal minek ja sellevõrra oli see plaan ka kergemini teostatav. Ja no mina jäin Tartu Ülikooli kliinikumiga väga rahule. See pikk sõit sinna ja hiljem tagasi – totally worth it! 🙂
Ära nüüd niiväga Pelgut kartma ka hakka. Nagu keegi kommenteeris juba varem, on sünnitusosakonnas teine olukord (mitte et ma ise sealse emo-ga kursis oleks). Ma sünnitasin aasta tagasi novembris. Läksime kohale tunni jooksul pärast vee tulemist (tuhude vahed ei olnud veel piisavalt kaua piisavalt lühikesed olnud, aga mul hakkas selg rämedalt valutama ja ei olnud nõus enam kodus olema) ning õnneks ukselt tagasi ei saadetud, kuigi see esmane läbivaataja-tädi oli ka vist veidi kuskile kaugesse minevikku kinni jäänud ja mitte just eriti sõbraliku maneeriga. Ämmaemandad (mul oli sünnitusel algul üks ja hiljem teine) oli mõlemad toredad noored inimesed, mingeid pretensioone nende suhtes küll olla ei saa.
Isver susrver. Endal oli selline lugu ,et läksin tavapärasesse kontrolli Pelku ja siis üks tädi tegi seal ülimat paanikat ja lasi mind kauemaks sinna kontrolli jätta. Lõpuks kui selgus ,et asjad on ikka korras ja mina tahtsin koju minna, selgus ,et kell on nii palju ,et enam ei lasta mind koju vaid nüüd jäängi nii kauaks kuni laps tulema hakkab. Paar päeva sai seal ikka väga tühjalt passitud ,aga lõpuks otsustati ,et kutsutakse esile ikka sünnitus. (mul oli muide nädal üle läinud, aga tirtsul polnud kiiret ja minul ka mitte).Ohh see kõik oli jube ja poolte valude käigus otsustati teha keiser ikkagi ja selleks ,et tuimestid ja asjad sisse lasta pidin andma väriseva käega allkirja ja samal ajal üritati ka mulle kanüüli sisse ajada…kaks korda topiti läbi veeni, siis prooviti teist kätt..ja läks sama moodi ja lõpuks saadi see mulle parema käe pöidla juurde :S Igat moodi tehti iga haiget seal.
Samas..kui ikka lõpuks lapse enda sülle saad, siis läheb see kõik pahameel ikka meelest. Mäletad küll ,et oli nii ja naa ,aga enam ei hoolinud nii väga. Meid hoiti kokku 5 päeva haiglas ja lõpuks lasti koju. Nüüd on kõik väga korras ja laliseme siin tibiga..ise on nüüd üle nelja kuu vana 🙂 Olen kuulnud õudukaid ka teistest haiglatest..aga õde sünnitas mul samas haiglas..paar kuud hiljem ja tal oli kõik korras. Kõik oleneb vist vahetusest ja inimestest 🙂
Ei lähe ka raseduse ja kanüüliga kokku ja isegi haigla teine, aga kevadel sôitsin haige ja pm sureva lapsega- laps vaid magas nagu laip süles, poknud 3 päeva söönudki- Mustamäe haiglasse. Sealt saadeti meid nakkushaiguse kliinikusse, Paldiski mnt-le. Seal siis ootasime sellise lapsega ca tund aega kuskil külmas eesruumis-märts oli sel aastal ju külm alles! Kui ütlesime, et meid saadeti Mustakalt ja on ette hekiststud, saime sôimata, et järjekord on. Lôpuks tuli noor arst, kes meid kiiresti sisse viis, et jah, mei eelisjärjekird.
Lapsel oli Rotaviirus. Sain sôimata, miks enne ei tulnud- lapsel polnud sümptomeid. Ei palavikku, oksendamist jms. Vaid kôht oli lahti. Loomulikult pandi kanüül ja tilguti, mis oli lapsel küljes 5h, sest ôde ei suutnud seda korralikuklt tilkuma saanda.
ôed.. Oh. Nakkuskliinik ja ôde ei pesnud käsi, kui lapsega tegeles, ei kandnud kindaid. Teine ôde kandis kindaid, vahetas veenist tilgutit ja puhus selle rohuse ja verise kinda täis ja andis lapsele mängida.
Paar päeva peale koju saamist oli jälle laps haige ja kui arst käskis kiirabi kutsuda, siis sealt kästi taksoga tulla. Jätsin minemata. Ônneks laps sai kodus terveks.
Meil siin on ütlus, et kui mingi trauma juhtub, istu isiklikku autosse ja hakka Tallinna poole sõitma. Poole tee pealt võid kiirabisse helistada sest sa EI TAHA et nad sind Tallinna asemel kohalikku haiglasse viivad 🙂 Ise pole asja nii traagiliselt võtnud ja olen kohalikus traumapunktis käinud kaks korda. Personal oli mõlemal korral erinev ja ka kogemused olid erinevad kui öö ja päev.
Kõige hullemad verevõtmised siiani on tegelikult olnud rasedana ämmaemanda juures, kui neid korralisi vereproove võeti. Mul oli väga hea, asjatundlik ja sõbralik ämmakas aga no vere võtmiseks olid tal mingisugused hiigeljämedad orgid ja iga kord oli mul käsi pärast sinine.
Kui nüüd sünnitushaiglatest rääkida siis minule jäid küll ITK-st aasta tagasi ainult positiivsed mälestused, polnud midagi häda ei arstidel ega õdedel. Kui laps käes, näitasid õed oma esimese lapse sünnitanud emale viisakalt ja sõbralikult kõik vajalik ette, kuidas last toita, imiku silmi ja naba puhastada. Keegi lolliks ei sõimanud. Kohe pean muidugi ka üles tunnistama et mul oli sünnitusel tasuline ämmaemand. Puhtalt sellel põhjusel, et ma kardan meditsiinitöötajaid. Olen vahel kokku puutunud ikka tõsise asjatundmatuse ja tigeduse kombinatsioonidega. (loomulikult enamasti ikka toredate ja abivalmis inimestega aga need teised jäävad ju rohkem meelde) Ja meedia vahendusel tundub, et ükskõik mis apsakas ka ei juhtuks, arstidel on alati õigus. Ilmselt ma olen paranoiline, ma tean küll aga ei saa sinna midagi parata.
Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba ennast kellegi kätesse usaldan, siis vähemalt niipalju saan ma asja juhtida, et tegemist oleks ühe kindla inimesega, keda ma varem näinud olen ja usaldan ja kellel on minuga sarnased põhimõtted (soovisin võimalikult loomulikku sünnitust). Lugesin enne sünnitust nii ITK-s kui Pelgus sünnitajate kogemusi ja see asi tundus kuidagi täiesti juhuslik – kas satub tore ämmakas või saad sõimata. Igal juhul oli minu sünnituskogemus väga hea ja kestis haiglas ainult tund aega (esimese korra kohta pole paha, eks). Valus oli loomulikult aga kiire ja ilma tõsisemate rebenditeta. Hullem kui haiglas sünnitada, oli tegelikult tund aega kestev sünnitusvaludes sõit siit kolkast Tallinna. ma vannun, et tundsin iga viimast kui tänavaauku. Ja ämmakas oli ülitore – tundus nagu oleks usaldusväärse sõbranna leebel aga kindlal juhendamisel sünnitanud. Veelkord, asi oli lihtsalt minu enda isiklike foobiate rahustamises – olen täiesti kindel et ka ilma tasulise ämmaemandata on võimalik hea sünnituskogemus saada.
Krt, ma vihkan sellist lohutamist nagu “Mõtle, kui valus sünnitamine veel on.” Toome näiteks alati midagi hullemat, et nö praegune valu kahvatuks. Ise olen haige kodus mingi mölaga, köha, nohu jms ning mu kaasa ka lohutas endaarust, et oleks palju hullem kui kõrvapõletik ka oleks. Nagu see mu praeguse olemise kuidagi paremaks teeks 😀
Aga eelmisel aastal olin neeruvaagnapõletikuga haiglas, ning igal hommikul kell 7 pidin kraadima ennast. Istusin siis voodis kraadiklaas all ning samal ajal mu palatis mingi mutike käis endale kraanist vett valamas, unustas muidugi vee jooksma. Tükk aega nirises seal, siis mul viskas kopa ette ja mõtlesin, et panen kinni. Of Course suutsin unustada, et mul kraadiklaas all on ning see lendas kildudeks kui püsti tõusin. Sain õelt valusa sõimuvalingu mis tipnes sellega, et ma olen palju hullem kui kõik vanamehed siin haiglas. Selline mulje jäi, nagu kurjategija olen ja meelega tekitan haigla patsientitele ja personalile elavhõbeda mürgituse. Hea, et mind välja ei visatud veel 😀
Mina olin ka neeruvaagnapõletikuga haiglas. Kaks päeva olin kodus olnud 41 palavikuga ja kui ema kiirabi kutsus, ütlesid nemad, et me ei tea mis viga on, minge esmaspäeval perearsti juurde. Ema seisis ukse ees ja ütles, et ilma lapseta ei lähe kuskile. Nii nad siis mu tilgutite alla panid ja haiglasse viisid. Seal vedelesin 2 päeva, kooma ja ärkveloleku piiril. Tehti vereülekandeid ja muid lõbusaid asju. Lõpuks otsustati MRT uuring teha ja siis alles avastati oioi, näe äge neeruvaagna põletik.
Peale selle, et ma peaaegu lusika nurka viskasin, lasti minu kallale ka noor neidis kes lükkas kanüüli veenist läbi. Antibiootikum kenasti kogunes naha alla. Üritasin aga mul lihtsalt ei olnud jaksu kedagi hüüda, häält ei tulnud!!! Ainult nutsin suurest valust. Õnneks tuli ema sel hetkel palatisse ja nägi, et ma nutan ja käsi on kergelt paistes. Kutsus siis kellegi, kes selle kanüüli õigesse kohta pani. Pärast kahte nädalat sain koju, käed üleni sinised ja auke täis. Lugesin kokku, vist oli rohkem kui 18 kanüüliauku kätes.
ma arvasin siiani et ma olen ainuke kes alati sõimata saab haiglas käies ja verd andes. mu mõlemad käed on sellised olnud pärast haiglast pääsemist ja lõpux võeti vereproov nukkide vahelt.
Ma olen mõnikord mõelnud, kui olen loomadega arsti juures käinud, et inimeste arstid võiksid olla sama hoolivad kui loomaarstid. Ilmselgelt on seda liiga palju palutud. Ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus käitutud ei ole mitte ainult ebaviisakalt, vaid lausa vastikult. Ja sa ähvradad rasedat? Mida veel? Peksad pimedas lapsi ja kiikhobuseid?
Üks üle ootuste positiivne kogemus oli Paldiski mnt polikliinikus(ei, mitte vaimuhaiglas :P), kus ütlesin tädile, et ma kardan väga ja ei saa sinna midagi parata. Tädi ütles, et ta ise võtab iga päev teistelt verd, aga kui ise peab andma, siis hakkavad ka pisarad iseenesest voolama.
Nii, et mõni pärl ikka leidub. Heas mõttes pärl.
Aga see üks eriti ebameeldiv kord, kus ka verd kätte ei saadud ja veeni niimoodi rapiti, et see lausa läbi torgiti, jäi selline hirm, et veel mitmeid kordi peale seda panin pildi kotti, kui verd hakati võtma :-/
Oh jumal, jumal, kino missugune… Ma teadsin, et tegin väga hästi, et peale esimest visiiti end kohe ITKsse üle lasin viia. Pelgulinna ei tundunud mulle algusest peale päris täpne oma arstide ja õdede poolest, kõik olid nii kurjad ja trotsi täis. Nagu rasedahormoonidele veel negatiivseid emotsioone juurde on vaja pookida, eks.
Loodan, et sul on tuju parem juba ja et enesetunne hakkab ka paremaks minema. Kodus teki all on ikka kõige parem. Võta Üllar ka kaissu ja nunnuta Kure ja Joosepiga, kassid oskavad magicut teha. 🙁
Mul on kahjuks ka väga palju selliseid kogemusi olnud. Just emodes. Olen 3 aastat doonor olnud ja seal verd loovutades pole keegi kunagi öelnud, et oleks pahad veenid vms, alati saavad ilusti kõik kätte ja tehtud. Aga jah emodes, mulle on alati sattunud need õpilased. Mustamäel pandi kanüül veenist üldse mööda ja tilguti tilkuma ja lõpuks mul oli käe peal nagu hiigelsuur kasvaja, sest kõik see vedelik kogunes naha alla. Kuna keegi hüüdmise peale ei tulnud ka, läksin siis selle tilgutikotiga haigla peale õdesid otsima, et kas see on normaalne? Siis muidugi PIGISTATI kõik see käe seest välja, oli sinine ja roheline ja valus ja paistes ja hakkas mu teise käe veeni nüsima, millega ta – ülla ülla- samuti hakkama ei saanud. Siis prooviti randmele kanüüli saada, ka ei õnnestunud. Lõpuks tuli üks suur matsakas naine, kes oli siis vanemõde või midagi ja surkas suure kanüüli mulle sinna sinikasse! Mul olid käed lõpuks igalt poolt kinni seotud ja see vaatepilt hiljem oli ikka väga väga jube. Läksin haiglasse kõhuvaluga, see kadus pärast torkimisi ära. Äkki on see nende uus ravimeetod? Et teeme igale poole mujale haiget, siis unustatakse ära, mis enne üldse valutas…Järgmine kord lääne-tallinna emosse minnes, rääkisin seal, kuidas mind mustamäel torgiti, ütlesid et jaja, meie ikka oskame ja nii ei juhtu.. sealt tulin 5 auguga..Haiglas võiksid enne ikka küsida patsiendilt, kas nad on nõus laskma enda kallale neid õpilasi praktiseerima või mitte.
Olen ise ka praegu pelgus arvel ja seal ühe korra erakorralises käinud, aga siis jäin küll väga rahule. Ei pidanud ootama ka üldse, rääkisin valveämmakale oma mure ära ja sain kohe arstile, kes vaatas mu läbi ja andis rohud kaasa ja sain 15 minutiga juba koju ja kõik oli korras. Aga raseduse alguses itk emos käies oli jube, ma istusin seal külmas koridoris üle 2 tunni. Kohale jõudes valvelauast veel hüüti õele, kes suitsupausile läks, et patsient tuli, ta ainult nähvas vastu, et teda ei huvita, ta läheb suitsule. Nojah siis. Ja kõige geniaalsem oli muidugi see, et võtsid mult mingi kuus totsikut vereproove ja selle peale ei tulnud, et sealt rasedustest ka võtta. Tehti hoopis ultraheli, kus siis öeldi, et ma ei tea, ma ei näe, äkki on rasedus, äkki on hoopis kasvaja. Mine mujale arstile.. Nojah siis. Paberitele kirjutatigi. Vist on rase. Halleluuja. Õnneks pelgus osati see ikka ära kinnitada ja ei hakatud vähiga hirmutama.
Vaeseke! Mul endal õnneks oli Pelgu kogemus täitsa OK. Kuigi mul oli ikka päris maratonsünnitus tavalisega võrreldes. Veed tulid ära, aga sünnitegevust ei alanud ja võeti sünnituseelsesse sisse. Sain iga 4 tunni tagant penitsilliini veeni. Neljapäeva õhtust saadik olin haiglas ja pühapäeva varahommikul tehti keiser. Vahepeal käis esilekutsumine igal võimalikul moel. Personal oli igati tore ja toetav, ainult viimane valvearst oleks pidanud juba varem aru saama, et loomulikust sünnitusest ei tule midagi välja. Ta muudkui pressis peale, et kui juba nii kaugele jõutud, siis tuleb ise ära sünnitada. Aga lõpuks ikka tehti keiser ja hiljem sain teada, et lapse pea oli vales asendis ja ei oleks kuidagi läbi mahtunud.
Ja kuuenda korruse peretoaga olen ka väga rahul. Terve kuues korrus jättis pigem hotelli mulje ja haiglat meenutas ainult see, et vahetevahel mingid valgete kitlitega tegelased käisid uksest sisse-välja. Väga toredad ämmaemandad olid ka sel ajal valves, kui ma seal olin. Kokku olime lapse ja mehega sees 3 päeva ja pärast oli isegi kurb ära tulla, sest seal tehti kõik sinu jaoks ette-taha ära. Söök oli ka täiesti talutav, kuigi esimesel päeval pärast oppi oli minu jaoks ainult mingi lurr.
Nii et mina soovitan küll mitte veel Pelgule käega lüüa.
Issand.Ja ma arvasin just,et Pelgus on väga super.Kuna ise olin ITK s ja tahtsin sealt põgeneda.TÕSISELT.Küsisin juba mehelt ja emalt,et kas nad saavad mulle midagi teha ka,kui minema panen lapsega siit …Lihtsalt niii kohutav käitumine ja suhtumine oli.Iga valesti tehtud asja eest sain sõimata ja vaadati mind nagu idiooti..Kas nad tõesti arvasid,et esimese lapsega PEAN ma kõike oskama ja teadma ja tegema?!!See oli tõesti kohutav..Õnneks pidin olema kaks päeva ja sain välja.Ukse peal vandusin veel,et mitte kunagi ma sinna tagasi enam ei lähe.Arstid kõik olen saanud õnneks mujale,mul tulevad külmavärinad peale,kui mõtlen nendele kibestunud muttidele seal.
Sellist suhtumist päästeameti töötaja poolt olen ma ka varem kuulnud. Kunagi umbes 10 aastat tagasi oli mu tuttavatega umbes samasugune asi, et kiirabi lihtsalt keeldus välja sõitmast nende vähi haige lapse pärast, sest perekonnal on endal auto olemas ja tulgu toogu laps ise haiglasse. Tegelikult aga oli asi juba seal maal, et laps oli langenud koomasse ja enam kahjuks ta ei ärganud. Elas koomas veel mõne aja ja…
Ma väga loodan, et muidu on Pelgus ikka toredad ämmakad, sest sellise suhtumise peale,ma küll keelduks last väjutama. Kui muu ei aita tuleb sõita TÜ Maarjamõisa kliinikumi, siin on mega-giga-hüper-super toredad ämmaemandad, alati valmis aitama ja toetama. 🙂 Isegi mind, kes ma seal neid nii palju kordi käisin neid tüütamas. 😀
Kohutav lihtsalt, aga samas kahjuks ei midagi üllatavat:( Kiirabiga on minul olnud päris palju negatiivset. Just see suhtumine hämmastab nagu oleks nad niisama kutsunud. Ja mida nad üldse vinguvad ja kobisevad. See ju nende töö!!! Igatahes meile tuli ükskord kiirabi niimoodi koju, et no loomulikult olid arstid veendunud, et me kutsusime nad niisama ja nende käitumine oli ikka uskumatu. Nimelt üks arst kõigutas end kiiktoolil ja teine näppis minu asju kapi peal…täiesti hämmastav lihtsalt. Ja kõige tipuks ei viinud nad mu elukaaslast, kellele sai kiirabi kutsutud, haiglasse. Järgmisel päeval läksime ise haiglasse…ta võeti vastu ja ta oli kuu aega haiglas. Vot niimoodi töötab meie kiirabi.
Aga kohutavalt kahju, et sul niimoodi läks:( Tegelikult tuleks ikkagi sellistest juhtumistest kuskile teada anda, sest vastasel juhul ei muutugi see käitumine.
Ja ära praegu ette muretse seoses selle sünnitamisega seal haiglas. Tean palju positiivseid kogemusi sünnitusega Pelgulinnas, nii et püüa ikka positiivselt mõelda:) Raske küll, aga püüa siiski.
Ei haaku küll sünnitamisega aga on ka mulle neid nõelu omajagu veenidesse topitud. Et mitte kõlada kui narkarina siis oli tegu siiski meditsiinilise torkimisega (kuigi Tartu Maarjamõisas mulle öeldi, et mul on ikka nii ilusad veenid et hakka või narkariks – go figure siis!). Kunagi pidin vereproovi andma minema ja sattus mulle üks algaja, mingi imega sai nõela veeni aga sealt edasi läks allamäge. Tädil hakkasid käed nii värisema kui oli aeg panna see ampull sinna nõela otsa kuhu veri koguti, see tal väga hästi ei õnnestunud ja terve see väike ampull lendas koos minu verega sinna kabineti põrandale. Me mõlemad seal siis vaatasime, et näe kui tore (mul samal ajal nõel veenis). Mingi moment tõusis kõrvalt lauast üks teine tädi, kes selle algaja minema saatis ja tegeles minuga edasi ja torkis ära ka mu teise käe nii et kabinetist lahkusin kahe teibitud käega (ja viisaka sinikaga).
Mõned aastad tagasi käisin Pärnu haiglas põlveopil ja neid frukte seal jagub ka. Olin juba laua peal lebos, hakati narkoosi jaoks asju valmis panema kui lõpuks mulle ka öeldi, et tehakse seljasüst (ometi olin varem öelnud, et ma pigem oleks “koomas”). Selle peale pistsin kriiskama, et palun pange mind ikka magama ja et no tõesti ma ei taha näha ega kuulda kuidas te seal kardina taga mu ihuliiget nülite. Vastutasuks peale pikka nurumist see tädike nähvas et nohh ole õnnelik ja inglise keelne sõna shoved on kõige õigem kirjeldamaks seda kanüüli panekut. Lisaks peale oppi tõmmati mul põlv elastikuga kinni ja no ikka nii korralikult et veri ei käinud enam läbi ja midagi enam alla poole põlve ei tundnud. Selle peale sain ühelt õelt riielda kui ütlesin et ma ei saa oma jalga liigutada et ärgu kujutagu ma ette ja see peabki nii olema, sul oli ju opp! Vot kus lops!
Ausalt öeldes ma kirjutaksin haiglale kaebekirja, sest tänapäeval peavad ka õed ja teised meditsiinitöötajad patsiente kui mitte inimlikult ja sõbralikult, siis vähmalt kliendina kohtlema. Kiri peaks olema viisakas ja nördimust väljendav, vältima lahmimist ja liigset emotsionaalsust. Kirjuta kindlasti!
Minu kõige mastaapsem jalgalaskmine oli 12-aastaselt, kui hambaarstile mineku asemel läksin bussijaama ja putkasin suure hirmuga 200 km kaugusele..
Ma just sain haiglas koolituse, kus Semetroni tädi jagas infot, et Baktolan Vital pidi lisaks kõigele muule heale olema imeline abivahend sinikate puhul ( http://www.semetron.ee/?selected=7599)
Olen Pelgus naiste nõuandlas käinud 3 korda ja kõik need kogemused on jätnud halva mälestuse, arstide suhtumine absoluutselt kohtutav (saan aru, et tõenäoliselt mulle lihtsalt sattus selline kuri mutt ja ülejäänud kollektiiv veidi inimlikum). Soovitan Ida-Tallinna Keskhaiglat (Ravi tänaval), olin seal rasedana arvel ja ka sünnitasin – ainult kiidusõnad!
Ma arvasin, et ma olin ainuke vastutustundetu rase, kes haiglast jooksu pani.Kui ma last ootasin, see oli umbes 9 nädal äkki, viidi mind oksendamisega haiglasse. Mulle topiti ka see kanyyl kätte ja tehti iivelduse vastane syst. Siis sain sõimata, et mix ma nii kõhna olen ja et rase peab korralikult sööma. Ning arutleti kas ma olen yldse piisavalt vana, et synnitada ja lapsega hakkama sada. Taheti sotsaalametnik kutsuda, kuigi ma olin siis 19 ja suunati palatisse ootama arsti. Nii ma siis ootasingi 4 tundi arsti. Lõpuks läksin mingi õe juude ja palusin kanüüli ära võtta. Ta võttiski, mina jooksin kohe oma palatisse võtsin oma seitse asja ja panin punuma. 🙂 Mul helistati mehele ja sõimati, et meie laps võib ära surra kui ma haiglasse ei lähe. Mulle helistati mitmeid kordi ka, et ma tagasi läheks.
Ka mina suutsin korra haiglast jalga lasta, olin niigi juba 3 pikka päeva olnud, ja enam ei tahtnud ja nii nukker olin ja siis lihtsalt helistasingi koju, et mind lubatakse ära ja kadusin 😀 Keegi ühendust ei võtnud, kuid järgmisel ämmaka külastusel sain noomida!! Aga sina oskad ikka ja jälle midagi kokku keerata, muidugi samas ei tahaks mina ka seal olla kui arstid nii pahad on :s Mis ma ikka öelda oskan, ära rohkem lolluseid tee! Ja kadugu su sinikad ka ära 🙂 !!
Minu arvates on kummaline see, et kui oled rase või noor ema siis kiputakse vahel sind ennast ka lapse või poolemeelsena kohtlema a la sõnavõtud “Titale ei meeldi kui emme nutab”. No mis kuradi ninnunännu, kes nii räägib?
Nii. Kurat. Ei see ei ole normaalne mis seal toimus. Mina olen kohutav õiendaja ja õigluse taganõudja. Kui sa ise hormoonide möllus ei jaksa karm olla, siis võta kindlasti alati keegi kapp kaasa, kes sinu eest seisab. Neid hulllumeelseid õdesid ja arste ja ämmakaid on nii pelgus kui keskhaiglas, seega peab oskama enda eest seista. Loodan, et Kardo on sul selline badass kui sünnitusel tuleb keegi keksima stiilis “sünnitamine ongi valus, ära karju nii kõvasti”, siis taipohh, kuI Kardo neile kohe paremhaaki ei anna, siis ausalt, kutsu mind kohale!!
Ma sünnitasin 1.2 aastat tagasi oma pärdiku ka Pelgus ja kuna veetsin neli ja pool päeva sünnituseelses esilekutsumises, võin oma kogemusest julgustuseks öelda, et sünnitusosakonnas oli nagu teine sajand. Sünnituseelses siis oli aeg kuhugi 1980ndatesse seisma jäänud (enamus tegelasi suht kurjad ja tigedad), samas sünnitusosakonnas olid noored blondid ämmaemandad kui missid reas ja suhtumine-suhtlemine väga mõnus. Ainult sanitar, kes pärast sünnitamist verd ja muud läga lapiga kokku lükkas, üritas mulle rämedalt selgeks teha, et ühele 11 tundi sünnitanud naisele peaks oma tagumiku kergitamine käkitegu olema, et tema oma sitase kaltsuga kilelina puhtaks pühkida saaks. Other than that all good ja mina viisin nädal hiljem sünnitusosakonda kotitäie iseküpsetatud mandliküpsiseid, kuna nad olid täiega seda väärt. Nii et ära karda, inimesed on tegelikult ilusad ja head 🙂
Oi tunnen kaasa, ka minul oli paar a. tagasi taoline kogemus. Õhtul hakkas parem külg valutama ja mees veel tegi nalja, et äkki pimesool. Jah, tõesti, väga naljakas. Järgmisel hommikul oli valu suurem ja õhtuks käskis ta mu venda ( sest ma ju ise puiklesin meeletult vastu ja ta ise oli ka tööl ), et too mind kohemaid haiglasse viiks. Seal sattusin ka ühe rohelise neiu otsa, kes mu kätt korralikult nüsis ja vahepeal ( ma ei suutnud enam seda pealt vaadata ja vaatasin eemale ) suutis see neiu mu oma verega mu pükstele mitmeid veretäppe tekitada. Lõpuks sai ta siis kanüüli sisse ja mu käsi tahtis juba otsast tulla. Võeti siis verd ja mõõdeti palavikku ja nii ma seal lebasin, tund aega. Siis tuli järgmine arst, kes saatis mu miskipärast naistearstile ja nii ma siis selle nüsitud käe ja kanüüli ning veriste pükstega naistearsti kabineti poole astusin. Kohale jõudes olid kabineti taga vaid rasedad naised. Üritasin siis oma vereplekke ja kätt nii hästi, kui võimalik peita, kuna endal ajas vaatepilt südame pahaks, soovisin säästa vaeseid rasedaid, kes mind vaatama pidid. Seda, millal arst mind vastu võtab mulle otseloomulikult ei öeldud ja ma arvasin, et ju nad ikka helistavad arstile ja too kutsub mu sisse aga tutkit. Istusin sealgi pea tund aega, kui lõpuks uksele koputasin ja ütlesin, et mind saatis see ja see arsti, võeti mind kohe vastu ( eriti tobe oli selle juures, et kabinetis oli pukil tol hetkel teine neiu – kardina taga küll aga ikkagi ). Vaatas siis lõpuks minu üle ja ütles, et tema küll midagi valesti ei näe ja saatis mu tolle arsti juurde tagasi. Siis topiti mind tilguti alla ( ma isegi ei mäleta, millega tegu oli, aga aitas küll ). 15 min ja valu oli nagu võlu väel kadunud, istusin seal veel pea 2 h ja keegi välja minust ei teinud. Lõpuks palusin arstil, et kanüül välja võetaks, tahaksin vetsus ära käia. Miskipärast mind kuulati ja niikui ma kabinetist välja sain panin ukse poole jooksu :D. Hiljem veel mõtlesin, et kindlasti hakatakse otsima ja helistama ( sai ju nii oma, kui mehe andmed antud ) aga ei midagi ( ei tea, kas see on nüüd hea või halb ? ) Aga vot sellised lood.
Miskipärast tõesti kulub aega, kui üks arst peab mitmesaja patsiendiga tegelema 🙂 Ja laboris masinad ei ole ka veel nii tasemel, et sekundiga suudavad analüüsidele vastused anda 😀 Looda, et Sinu pärast kunagi keegi haiglas jooksma ei hakka, sest siis järelikult
löövad inglikesed pea kohal kella ja hakka hüvasti jätma. Mida rahulikumalt Sinuga tegeletakse, seda parem on järelikult Sinu tervis 🙂
Vere loovutuse järel soovitasid toredad Punase Risti töötajad alati kanüüli kohta pinge all hoida(st. Peale suruda) siis ei pidavat sinikaid tulema. Nüüd on see pigem tagant järele tarkus kuid järgmiseks korraks abiks ikka!
Kiiret paranemist!
Ma tean seda isegi, aga siis see mulle pähe ei tulnud. Nii valus oli, ma ei saanud näpuotsagagi seda puudutada. Seega pigistama ma nagunii poleks seal seda hakanud ::D
Tunnen kaasa sulle, olin just ise eelmise nädala kolmapäeval lääne-tallinna keskhaiglas põletushaavadega, ja lasti cutasepti otse haavadele peale. Aga oi juudas, kus nad said ka sõimata! 😀
Sinika vastu aitab hästi Lioton 1000 geel, see on jahutava toimega ja samuti sisaldab hepariini, mis verd vedeldab ja seetõttu ka see kole laik sul kiiremini ära kaob 🙂
62 kommentaari
Kui ma teist last ootasin,oli mul neeru pais ja pidin Tartu haiglasse minema uuringtele ja noh uuringutest sai nädal haiglas…pandi ka kanüül kuhu siis kolm korda päevas süstiti üüratuma suure süstlaga Antibiootikume..no ja ühel kenal õhtul tuli nooruke õde ja hakkas mulle seda AB doosi andma kui ühel hetkel nägin et naha all on hiigel suur punn mis järjest paisus,küsisin et kas see on nagu normaalne või ? siis tädi vaatas ja ütles ,et oi ei ole aga vahet pole süstime ära ja hommikul paneme teise käe peale kanüüli :O :O :O nagu wtf,mul oli ka niiiii valus ja tema ikka süstis edasi,järgmisel päeval ja ka ülejärgmisel oli käsi jube valus,punn on ikka alles ,väiksem aga sellest tekkis mul sooneummistus ja enam sinna kohta kanüüli panna ei saa igatahes hommikul pandi kanüül teise kätte,sellega ka omaette jama,ei leitud korraga nn head soont ja siis surgiti ka kätt kolmest kohast :S lõpuks leiti siis hea koht….täpselt liigese koha peal ,kanüül oli siis sellises kohas kus kätt liigutada ei saanud.aga noh lõpuks oli ikkagi häppi end 😀
hea on et arsti ära ei oodanud, oleks siis veel Dr. Armin (vist oli selline nimi) tulnud, siis sa oleks täieliku shoki veel otsa saanud… ma sünnitasin ka Pelgus oma poisid ja siis see Armin seal ikka sõimas ja sajatas seal korralikult, oli parasjagu enamus naiste suur hirm seal. Kuna ma seal haiglas veetsin aga aega nii pikalt, siis lõpuks sai see mulle siiski suht talutavaks koos nende õdede ja arstidega. See kõik oli nüüd muidugi juba pea 5 aastat tagasi, nüüd on ka v-o see punt sealt mujale liikunud…
Omg, mul hakkas lihtsalt niihalb su postitust ja kommentaare lugedes. Õnneks, olgu jumal v batman v kes iganes, tänatud, et mul pole elus olnud palju vaja arstide vahet joosta, aga nooooo for real, ma ei lase vist enam kunagi kedagi endalt verd võtma o.O Ma niigi kardan kogu seda protsessi nii kohutavalt, et pean hambad ristis ja pea eemale pööratult seal värisedes istuma…… tsiisuskraist, ma ütlen !!
Mul hakkab juba ainuüksi seda pilti vaadates valus :(.
Ja sellele tädile infoks, vere võtmine võib olla valus ka kui seda teeb suhteliselt ebakompetentne isik. Iga kord lähen koduhaigla laborisse hirmuga, kui vaja neid vereproove anda, kuna absoluutselt iga kord on neil tükk tegu, et veri kätte saada – küll peidavad need veenid end ära ja siis nad hakkavad mu kätt hõõruma ja peksma ning lõpuks kuidagi õnnestub see veri kätte ka saada. Samas perearsti õde teeb kaks liigutust ja juba on proov võetud.
Mallukas saada haiglasse lühike kirjeldus ja pildid. Ei tohiks seda asja niimoodi jätta, sinu käsi on kriminaalselt sinine ja no nii ikka ei saa. Piktide näol on sul hard evidence, use it.
Minu sünnitused olid ITK-s ja ei kahetse seda valikut sugugi. Ämmakad olid toredad, hilisem personal samuti. Toredate seikade koha pealt tuleb meelde see, et too tädi, kes mähkmeid jmt tavaari igal hommikul vaikselt palatisse poetas, avastas alles viimasel ehk viiendal päeval, et meil ei ole mitte üks, vaid kaks last palatis. Vahepeal käisime aga rõõmsalt mähkmeid valvepostist juurde küsimas. Jagati kõike lahkelt ja kuna meie tibidele jagatavad Pampersid ei sobinud, anti hoopis mingeid spets enneaegsete mähkusid (poetati üks peaaegu täis pakk koju ka kaasa, lihtsalt niisama).
Negatiivse (niivõrd-kuivõrd) koha pealt oli see, et kaksikute sünni juures oli vist mingi 5-6 inimest pidevalt juures sagimas. Privaatsus… mnjah. Aga kolmanda plikaga leppisin kokku, et üle teatud kellaaja ei venita ning kohal ta oligi. Valveämmakas, kes sisse võttis, tahtis algul küll koju saata, et pole sünnitaja nägu. Sama ütles ka oma ämmakas 30 min enne plika saabumist siinpoolsusesse…
Point? Enamasti kui ise konkreetne ja enam-vähem normaalne olla, siis suhtutakse ikka nagu inimesse, kuigi kui midagi vaja või ei oska, tuleb kohe öelda. Kui vaja, ka mitu korda.
Kanüüliga on sul pahasti küll,,, mul verekeskuses osati kord kolm auku ja sinikat teha ning saadeti koju, sest veene polevat. Sinikate vastu aitab vanaemade trikk (see tasub meelde jätta, kui Sul laps maailma avastama hakkab) – natuke võid sinika peale kaotab selle tavaliselt kui võluväel. Toimemehhanismi pole siiani viitsinud uurida.
Lähen võid määrima!!
Just sellepärast ma õpingi õeks, et muuta kasvõi mõne patsiendi haiglakogemuse meeldivamaks. Sellega, et naeratan, olen sõbralik ja ei nähva ilma asjata 🙂
Aga noh, ma olen selline haige inimene, kes ARMASTAB haiglaõhkkonda!
Mis puudutab praktikante, siis mina ei laseks ka igal praktikandil enda peal katsetada. Hirm nõelte ees on lihtsalt liiga suur. Samuti koolis harjutades valin ma väga kindlalt oma partneri välja, kui läheb teineteise torkimiseks. Ning ma oleks ka valiv ise patsient olles. Kindla käega ja enesekindlal praktikandil laseks ma enda peal harjutada küll, aga kui juba peale vaadates on näha et inimesel on hirm ja ta ei ole oma tegevuses kindel, siis las ta harjutab mõne nõelakartmatu inimese peal, kellel ei tekiks sellest veel suuremat nõelapaanikat.
Mina seevastu kardan kabuhirmus haiglaid – ma mäletan siiani, kuidas mu vanaema haiglas surnuna vedeles seal voodis ja see pilt tuleb mul ALATI silme ette, kui ma mõtlen haiglatest. Jube 🙁
Aga kuidas inimene ikka enesekindlaks saab? Tulebki proovida ju. Minu esimene pandud kanüül oli ikka väga jube. Käed värisesid, nõel värises, verd voolas kanüülist, sest ma ei saanud korki peale. Mina ei olnud seda ka koolis kellegi peal harjutanud, hell, ma polnud seda koolis õppinudki. Aga tehtud sain.
Ma lihtsalt mõtlen, et kui praktikandile satuvad esimese praktika ajal järjest kõik kartvad inimesed, kes ei lase enda peal teha ning ütlevad, et tehku kellegi teise peal aga no ei ole kedagi teist, siis kuidas ta enesekindlaks muutub, et kartja peal teha? Ei saagi siis ju praktika ajal kanüüli panna?
Vajab äramärkimist, et ma ise kardan ka jubedalt süste ja kanüüle.
Aga ok, rohkem ei tee off topicut sel teemal.
Halbade kogemuste kohta ei ütle midagi aga praktikantide kohalt võtan küll sõna. Ma õpin ämmaemandaks ja seega küllalt praktikal saanud süsti teha, kanüüli panna ja kõike muudki. Kas te kõik, kes praktikante kirute tahate, et kunagi oleks veel õdesid/ämmaemandaid/kiirabitehnikuid? Aga kus me siis harjutame? Andke andeks aga koolis kunstkätt või kursakaaslasi torkida ning nukul sünnitust vastu võtta ei ole see. Kas see oleks siis parem kui me lõpetame kooli, saame paberi kätte ning siis tuleme “valmis ämmaemandatena” teil esimesi kordi kanüüle panema ning sünnitusi vastu võtma ainult teoreetiliste teadmistega?
Mul on olnud naisi, kes ütlevad, et nemad praktikanti ei soovi. Et pole meie vastu isiklikult midagi aga harjutagu me teiste peal. Aga kelle teiste? Kui kõik nii ütlevad, siis varsti lähebki nii, et tuleme tööle ainult teooria baasil.
Jah, ma ei väida, et praktikandil on õigus panna kanüüli lisavigastusi tekitades. Tegelikult õpetatakse meid ka kontrollima, et kas kanüül sai soonde ning on ka juhendaja kellelt abi küsida. Lisaks ei tähenda see, et õde mingi toimingu teeb seda, et see ka õigesti tehakse. On ka minul olnud olukorda, kus juhendaja viie korraga ei saa kanüüli sisse ning kutsub siis kellegi teise. Vabandust aga kanüül tuleb sisse saada. Isegi siis kui see tähendab sinikaid ja paistes või valusat kätt. Ma ei usu, et keegi eelistab keisrist ilma jääda ja lapsel surra lasta, sest ei taha valusat kätt. Või lasta endal sünnitusjärgselt verekaotusesse surra, sest tilga jaoks vajalik kanüül teeb käe siniseks.
Mul oli praktikal juhtum, kus toodi lõhkenud munasarjaga emakavälise rasedusega naine. Kiirabi oli üritanud kanüüli panna, osakonnas üritasime verd võtta, et verergruppi määrata ja kanüüli panna, et opile saata. Ta oli tõesti elu-surma piiril, sest üle kolmveerandi verest oli kõhuõõnde voolanud. Ning jah, see oli tõeline vägistamine arstide poolt, et seda verd kätte ja kanüüli sisse saada. Ja käsi südamel, sel hetkel ei mõelnud mitte keegi, et kas tal pärast käsi valus on. Tõenäoliselt oli ropult valus aga esmatähtis oli olukord päästa.
Ja mis kõige huvitavam, miks keegi kunagi “päris arsti” ei nõua kui resident tuleb?
Igatahes, palun vabandust, et see teema mulle kommentaaridest hinge jäi ning üle võlli näiteid siia tõin aga mind ajab lihtsalt nii keema kui praktikantidesse halvasti suhtutakse. Selleks me ju õpimegi.
Minul ei ole praktikantide vastu mitte kui miskit, inimene ju peabki õppima. Lihtsalt kurtsin enda hala 🙁 Ja mu kanüüliga vägistatud veenist võttis ju verd täitsa valmis arst, niiet ei näita siin näpuga kellelegi 😀
See ei olnudki vastuseks sinu halale, vaid jäi kommentaaridest silma, et praktikandid on oskamatud.
Selle looga tuli mul meelde minu 3a(sel ajal veel 2,8a) lapse verevõtt.Lasteosakonnas, kolm tädi kallal ja lisaks mina.Laps röökis ja see oli nii kohutav.Mõlemad käed sorgiti ära, ühest kohast mitu korda torgiti ja kasu mitte mida.Mida ei leitud oli pisikese lapse veen.Lõpuks tuli kogu selle triangli peale kohale üks tore arst kes esimese katsega sai selle vereproovi võetud.Kui tema ka poleks hakkama saanud siis lihtsalt oleksin loobunud, see oli lihtsalt nii jube.Ma ei taha ette ka kujutada mida laps tunda võis, see võis megalt valus olla.Ümberringi vöörad tädid, ette pannakse mingi laulev ja kriiskav raamat ja nutta ka ei lubata kuna pole ju hullu ja kohe on kõik möödas.Tulime sealt siis lõpuks ära nagu haavatud sõdur, nelja lillelise plaastriga 🙁 Aga ülbust täis on tõesti nii need dispetserid kui ka paljud arstid, miski ei ole ju valus ega ebamugav.ja rasedale ALATI õeldakse, et mis sa siis veel teed kui sünnitama hakkad, mõtle kui valus siis on ja vat siis on küll tunne, et käige te kõik kuradile.
Igaljuhul sidumismängud peate te praegu vahele jätma, sest muidu lähed liialt siniseks 😛 kiiret paranemist ja ehk sünnitamise ajal trehvad paremate arstidega 🙂
Kui endal südamerütmihäired tekkisid siis pidid mul ntx kiirabitöötajad peaaegu omavahel tülli minema kui suur kanüül panna… Aga õnneks endal haiglas ebameeldivaid õdesid ega arste polnud. Okei üks öösel vist isegi natukene nähvas kui küsima läksin, et kas see on normaalne et natuke verd tuleb emakast… Siis kuidagi ebameeldiva vastuse sain: et muidugi on, et vaadaku ma miks ma haiglas üldse olen…
Lonkisin siis tagasi palatisse ja lootsin ainult et hommikul saan minekut. Põgenema ma ei pidanud ja lõunaks olin kodus. Ja nüüd loodan ainult, et sünnitama minnes on normaalsed arstid ja enda ja lapsega kõik korras peaasi et peaksin võimalikult vähe haiglas viibima.
Ma ei saa aru kuidas saab käe nii siniseks muuta :S
Mina näiteks sõitsin hoopis Tartust Põlva, sest mulle tundusid seal paljud suhtumisega: No mida Sa tahad, mul jäi kohvi pooleli. 2x Põlvas sünnitanud ja midagi halba pole öelda. Ämmakad Sveta ja Krister on super toredad ja naeratavad ja toetavad. See kolmas seal oli küll, issand kuidas ta plärtsus naistega, sain minagi sõimata. Üks sai, et mida sa karjud, 10 minutit ja titt on käes! Sel hetkel hakkasin jalgu ristis hoidma, et jumala eest mul veel ei tuleks. Õnneks ei tulnud ka sel päeval, ootas toredad ämmakad ära (olin esilekutsumisega). Eks neid lolle igalpool, aga no.. ma oleks vist perse saatnud selle kes ütles et sünnitusvalud on veel hullemad… Tegelikult ka, mis kuradi arst Sa selline oled? Laps käes, siis mine tagasi ja ütle näkku, et tead, mu sinine käsi oli valusam kui sünnitamine! Ja kõnni minema. Meenutuseks võid selle sama pildi ka talle välja printida!
Mina olen kolm last Pelgus sünnitanud. Esimene kord oli personal päris õudne. Aga viimased kaks korda oli kõik ikka väga tip top. ÄEd olid hoolivad ja aitasid. Samuti pealesünnitust tõi ämmakas mulle teed sinna sünnituspalatisse, kuna ma olin oma hääle ära uutanud.:D Seega jah ei sa öelda et ITK või Pelgu on head-halvad. Ikka on nii nagu juhtub. Ja Pelgu sünnituseelne ongi üks väga veider osakond.:D Ma pidin esilekutsumisele minema, aga kuna sünnituseelses kohti polnud ja oli ainult nädal üle tähtaja otsustasime arstiga, et ootame veel paar päeva. Aga omaasjad olin juba sinna garderoobi ära andnud. Siis tuli mingi sanitar mu juurde, kes pidi mu asjad ära tooma ja ütles, et tal ei ole aega minuga tegeleda, et otsigu ma ise see garderoob üles ja võtku oma asjad ja mingu minema, kui ma siia ei jää.
Mu väga hea sõbranna sünnitas 3 aastat tagasi ja terve oma raseduse aja rääkis, et tahab vesisünnitust. Noh, kui siis kodus valutama hakkas ja mehega haigla poole teele asus, helistas ta pelgusse, et uurida, kas vesisünnitust saab, et ta on teel. Selle peale teavitas tõre tädike talle telefoni torusse, et mida te valite, mis vahet sel on, kuidas te sünnitate. Siis sõbranna tänas viisakalt ja pani kõne kinni. Ja helistas Keskhaiglasse. Sealsele tädikesele esitas sama küsimuse, et kas vesisünnitust saab? Vastuseks oli, et muidugi saab ja kaua teil siia jõudmine aega võtab ja et panevad juba vanni vett täis 🙂 . Kohale jõudes juba kõik ootasid ja vann oli ka valmis pandud. See on põhjus, miks mulle ei meeldi pelgu haigla.
Just selliste jubedate juttude pärast ma keeldusingi Tallinnas sünnitamast! Mis siis, et ma ise Tallinna külje all elan. Enamik ikka vaatas mind kui hullumeelset, kui ma teatasin, et mina lähen Tartusse sünnitama 😀 Õnneks oli mul esilekutsumisega (diabeedi pärast ja et laps kõhus liiga suureks ei kasvaks) sünnitus ja seega oli kuupäev paika pandud, et millal minek ja sellevõrra oli see plaan ka kergemini teostatav. Ja no mina jäin Tartu Ülikooli kliinikumiga väga rahule. See pikk sõit sinna ja hiljem tagasi – totally worth it! 🙂
Ära nüüd niiväga Pelgut kartma ka hakka. Nagu keegi kommenteeris juba varem, on sünnitusosakonnas teine olukord (mitte et ma ise sealse emo-ga kursis oleks). Ma sünnitasin aasta tagasi novembris. Läksime kohale tunni jooksul pärast vee tulemist (tuhude vahed ei olnud veel piisavalt kaua piisavalt lühikesed olnud, aga mul hakkas selg rämedalt valutama ja ei olnud nõus enam kodus olema) ning õnneks ukselt tagasi ei saadetud, kuigi see esmane läbivaataja-tädi oli ka vist veidi kuskile kaugesse minevikku kinni jäänud ja mitte just eriti sõbraliku maneeriga. Ämmaemandad (mul oli sünnitusel algul üks ja hiljem teine) oli mõlemad toredad noored inimesed, mingeid pretensioone nende suhtes küll olla ei saa.
proov.
Isver susrver. Endal oli selline lugu ,et läksin tavapärasesse kontrolli Pelku ja siis üks tädi tegi seal ülimat paanikat ja lasi mind kauemaks sinna kontrolli jätta. Lõpuks kui selgus ,et asjad on ikka korras ja mina tahtsin koju minna, selgus ,et kell on nii palju ,et enam ei lasta mind koju vaid nüüd jäängi nii kauaks kuni laps tulema hakkab. Paar päeva sai seal ikka väga tühjalt passitud ,aga lõpuks otsustati ,et kutsutakse esile ikka sünnitus. (mul oli muide nädal üle läinud, aga tirtsul polnud kiiret ja minul ka mitte).Ohh see kõik oli jube ja poolte valude käigus otsustati teha keiser ikkagi ja selleks ,et tuimestid ja asjad sisse lasta pidin andma väriseva käega allkirja ja samal ajal üritati ka mulle kanüüli sisse ajada…kaks korda topiti läbi veeni, siis prooviti teist kätt..ja läks sama moodi ja lõpuks saadi see mulle parema käe pöidla juurde :S Igat moodi tehti iga haiget seal.
Samas..kui ikka lõpuks lapse enda sülle saad, siis läheb see kõik pahameel ikka meelest. Mäletad küll ,et oli nii ja naa ,aga enam ei hoolinud nii väga. Meid hoiti kokku 5 päeva haiglas ja lõpuks lasti koju. Nüüd on kõik väga korras ja laliseme siin tibiga..ise on nüüd üle nelja kuu vana 🙂 Olen kuulnud õudukaid ka teistest haiglatest..aga õde sünnitas mul samas haiglas..paar kuud hiljem ja tal oli kõik korras. Kõik oleneb vist vahetusest ja inimestest 🙂
Ei lähe ka raseduse ja kanüüliga kokku ja isegi haigla teine, aga kevadel sôitsin haige ja pm sureva lapsega- laps vaid magas nagu laip süles, poknud 3 päeva söönudki- Mustamäe haiglasse. Sealt saadeti meid nakkushaiguse kliinikusse, Paldiski mnt-le. Seal siis ootasime sellise lapsega ca tund aega kuskil külmas eesruumis-märts oli sel aastal ju külm alles! Kui ütlesime, et meid saadeti Mustakalt ja on ette hekiststud, saime sôimata, et järjekord on. Lôpuks tuli noor arst, kes meid kiiresti sisse viis, et jah, mei eelisjärjekird.
Lapsel oli Rotaviirus. Sain sôimata, miks enne ei tulnud- lapsel polnud sümptomeid. Ei palavikku, oksendamist jms. Vaid kôht oli lahti. Loomulikult pandi kanüül ja tilguti, mis oli lapsel küljes 5h, sest ôde ei suutnud seda korralikuklt tilkuma saanda.
ôed.. Oh. Nakkuskliinik ja ôde ei pesnud käsi, kui lapsega tegeles, ei kandnud kindaid. Teine ôde kandis kindaid, vahetas veenist tilgutit ja puhus selle rohuse ja verise kinda täis ja andis lapsele mängida.
Paar päeva peale koju saamist oli jälle laps haige ja kui arst käskis kiirabi kutsuda, siis sealt kästi taksoga tulla. Jätsin minemata. Ônneks laps sai kodus terveks.
Vihkan Eesti haiglatöötajaid.
Jumal täntud, et mul ei ole selliseid kogemusi olnud . Samas järgmise veenivere võtuga nii kindlasti ka läheb.
Sulle Mallukas aga tugevat närvi 🙂
Meil siin on ütlus, et kui mingi trauma juhtub, istu isiklikku autosse ja hakka Tallinna poole sõitma. Poole tee pealt võid kiirabisse helistada sest sa EI TAHA et nad sind Tallinna asemel kohalikku haiglasse viivad 🙂 Ise pole asja nii traagiliselt võtnud ja olen kohalikus traumapunktis käinud kaks korda. Personal oli mõlemal korral erinev ja ka kogemused olid erinevad kui öö ja päev.
Kõige hullemad verevõtmised siiani on tegelikult olnud rasedana ämmaemanda juures, kui neid korralisi vereproove võeti. Mul oli väga hea, asjatundlik ja sõbralik ämmakas aga no vere võtmiseks olid tal mingisugused hiigeljämedad orgid ja iga kord oli mul käsi pärast sinine.
Kui nüüd sünnitushaiglatest rääkida siis minule jäid küll ITK-st aasta tagasi ainult positiivsed mälestused, polnud midagi häda ei arstidel ega õdedel. Kui laps käes, näitasid õed oma esimese lapse sünnitanud emale viisakalt ja sõbralikult kõik vajalik ette, kuidas last toita, imiku silmi ja naba puhastada. Keegi lolliks ei sõimanud. Kohe pean muidugi ka üles tunnistama et mul oli sünnitusel tasuline ämmaemand. Puhtalt sellel põhjusel, et ma kardan meditsiinitöötajaid. Olen vahel kokku puutunud ikka tõsise asjatundmatuse ja tigeduse kombinatsioonidega. (loomulikult enamasti ikka toredate ja abivalmis inimestega aga need teised jäävad ju rohkem meelde) Ja meedia vahendusel tundub, et ükskõik mis apsakas ka ei juhtuks, arstidel on alati õigus. Ilmselt ma olen paranoiline, ma tean küll aga ei saa sinna midagi parata.
Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba ennast kellegi kätesse usaldan, siis vähemalt niipalju saan ma asja juhtida, et tegemist oleks ühe kindla inimesega, keda ma varem näinud olen ja usaldan ja kellel on minuga sarnased põhimõtted (soovisin võimalikult loomulikku sünnitust). Lugesin enne sünnitust nii ITK-s kui Pelgus sünnitajate kogemusi ja see asi tundus kuidagi täiesti juhuslik – kas satub tore ämmakas või saad sõimata. Igal juhul oli minu sünnituskogemus väga hea ja kestis haiglas ainult tund aega (esimese korra kohta pole paha, eks). Valus oli loomulikult aga kiire ja ilma tõsisemate rebenditeta. Hullem kui haiglas sünnitada, oli tegelikult tund aega kestev sünnitusvaludes sõit siit kolkast Tallinna. ma vannun, et tundsin iga viimast kui tänavaauku. Ja ämmakas oli ülitore – tundus nagu oleks usaldusväärse sõbranna leebel aga kindlal juhendamisel sünnitanud. Veelkord, asi oli lihtsalt minu enda isiklike foobiate rahustamises – olen täiesti kindel et ka ilma tasulise ämmaemandata on võimalik hea sünnituskogemus saada.
Krt, ma vihkan sellist lohutamist nagu “Mõtle, kui valus sünnitamine veel on.” Toome näiteks alati midagi hullemat, et nö praegune valu kahvatuks. Ise olen haige kodus mingi mölaga, köha, nohu jms ning mu kaasa ka lohutas endaarust, et oleks palju hullem kui kõrvapõletik ka oleks. Nagu see mu praeguse olemise kuidagi paremaks teeks 😀
Aga eelmisel aastal olin neeruvaagnapõletikuga haiglas, ning igal hommikul kell 7 pidin kraadima ennast. Istusin siis voodis kraadiklaas all ning samal ajal mu palatis mingi mutike käis endale kraanist vett valamas, unustas muidugi vee jooksma. Tükk aega nirises seal, siis mul viskas kopa ette ja mõtlesin, et panen kinni. Of Course suutsin unustada, et mul kraadiklaas all on ning see lendas kildudeks kui püsti tõusin. Sain õelt valusa sõimuvalingu mis tipnes sellega, et ma olen palju hullem kui kõik vanamehed siin haiglas. Selline mulje jäi, nagu kurjategija olen ja meelega tekitan haigla patsientitele ja personalile elavhõbeda mürgituse. Hea, et mind välja ei visatud veel 😀
Hospitals suck!
Mina olin ka neeruvaagnapõletikuga haiglas. Kaks päeva olin kodus olnud 41 palavikuga ja kui ema kiirabi kutsus, ütlesid nemad, et me ei tea mis viga on, minge esmaspäeval perearsti juurde. Ema seisis ukse ees ja ütles, et ilma lapseta ei lähe kuskile. Nii nad siis mu tilgutite alla panid ja haiglasse viisid. Seal vedelesin 2 päeva, kooma ja ärkveloleku piiril. Tehti vereülekandeid ja muid lõbusaid asju. Lõpuks otsustati MRT uuring teha ja siis alles avastati oioi, näe äge neeruvaagna põletik.
Peale selle, et ma peaaegu lusika nurka viskasin, lasti minu kallale ka noor neidis kes lükkas kanüüli veenist läbi. Antibiootikum kenasti kogunes naha alla. Üritasin aga mul lihtsalt ei olnud jaksu kedagi hüüda, häält ei tulnud!!! Ainult nutsin suurest valust. Õnneks tuli ema sel hetkel palatisse ja nägi, et ma nutan ja käsi on kergelt paistes. Kutsus siis kellegi, kes selle kanüüli õigesse kohta pani. Pärast kahte nädalat sain koju, käed üleni sinised ja auke täis. Lugesin kokku, vist oli rohkem kui 18 kanüüliauku kätes.
ma arvasin siiani et ma olen ainuke kes alati sõimata saab haiglas käies ja verd andes. mu mõlemad käed on sellised olnud pärast haiglast pääsemist ja lõpux võeti vereproov nukkide vahelt.
Ma olen mõnikord mõelnud, kui olen loomadega arsti juures käinud, et inimeste arstid võiksid olla sama hoolivad kui loomaarstid. Ilmselgelt on seda liiga palju palutud. Ei jõua kokku lugeda neid kordi, kus käitutud ei ole mitte ainult ebaviisakalt, vaid lausa vastikult. Ja sa ähvradad rasedat? Mida veel? Peksad pimedas lapsi ja kiikhobuseid?
Üks üle ootuste positiivne kogemus oli Paldiski mnt polikliinikus(ei, mitte vaimuhaiglas :P), kus ütlesin tädile, et ma kardan väga ja ei saa sinna midagi parata. Tädi ütles, et ta ise võtab iga päev teistelt verd, aga kui ise peab andma, siis hakkavad ka pisarad iseenesest voolama.
Nii, et mõni pärl ikka leidub. Heas mõttes pärl.
Aga see üks eriti ebameeldiv kord, kus ka verd kätte ei saadud ja veeni niimoodi rapiti, et see lausa läbi torgiti, jäi selline hirm, et veel mitmeid kordi peale seda panin pildi kotti, kui verd hakati võtma :-/
Oh jumal, jumal, kino missugune… Ma teadsin, et tegin väga hästi, et peale esimest visiiti end kohe ITKsse üle lasin viia. Pelgulinna ei tundunud mulle algusest peale päris täpne oma arstide ja õdede poolest, kõik olid nii kurjad ja trotsi täis. Nagu rasedahormoonidele veel negatiivseid emotsioone juurde on vaja pookida, eks.
Loodan, et sul on tuju parem juba ja et enesetunne hakkab ka paremaks minema. Kodus teki all on ikka kõige parem. Võta Üllar ka kaissu ja nunnuta Kure ja Joosepiga, kassid oskavad magicut teha. 🙁
Mul on kahjuks ka väga palju selliseid kogemusi olnud. Just emodes. Olen 3 aastat doonor olnud ja seal verd loovutades pole keegi kunagi öelnud, et oleks pahad veenid vms, alati saavad ilusti kõik kätte ja tehtud. Aga jah emodes, mulle on alati sattunud need õpilased. Mustamäel pandi kanüül veenist üldse mööda ja tilguti tilkuma ja lõpuks mul oli käe peal nagu hiigelsuur kasvaja, sest kõik see vedelik kogunes naha alla. Kuna keegi hüüdmise peale ei tulnud ka, läksin siis selle tilgutikotiga haigla peale õdesid otsima, et kas see on normaalne? Siis muidugi PIGISTATI kõik see käe seest välja, oli sinine ja roheline ja valus ja paistes ja hakkas mu teise käe veeni nüsima, millega ta – ülla ülla- samuti hakkama ei saanud. Siis prooviti randmele kanüüli saada, ka ei õnnestunud. Lõpuks tuli üks suur matsakas naine, kes oli siis vanemõde või midagi ja surkas suure kanüüli mulle sinna sinikasse! Mul olid käed lõpuks igalt poolt kinni seotud ja see vaatepilt hiljem oli ikka väga väga jube. Läksin haiglasse kõhuvaluga, see kadus pärast torkimisi ära. Äkki on see nende uus ravimeetod? Et teeme igale poole mujale haiget, siis unustatakse ära, mis enne üldse valutas…Järgmine kord lääne-tallinna emosse minnes, rääkisin seal, kuidas mind mustamäel torgiti, ütlesid et jaja, meie ikka oskame ja nii ei juhtu.. sealt tulin 5 auguga..Haiglas võiksid enne ikka küsida patsiendilt, kas nad on nõus laskma enda kallale neid õpilasi praktiseerima või mitte.
Olen ise ka praegu pelgus arvel ja seal ühe korra erakorralises käinud, aga siis jäin küll väga rahule. Ei pidanud ootama ka üldse, rääkisin valveämmakale oma mure ära ja sain kohe arstile, kes vaatas mu läbi ja andis rohud kaasa ja sain 15 minutiga juba koju ja kõik oli korras. Aga raseduse alguses itk emos käies oli jube, ma istusin seal külmas koridoris üle 2 tunni. Kohale jõudes valvelauast veel hüüti õele, kes suitsupausile läks, et patsient tuli, ta ainult nähvas vastu, et teda ei huvita, ta läheb suitsule. Nojah siis. Ja kõige geniaalsem oli muidugi see, et võtsid mult mingi kuus totsikut vereproove ja selle peale ei tulnud, et sealt rasedustest ka võtta. Tehti hoopis ultraheli, kus siis öeldi, et ma ei tea, ma ei näe, äkki on rasedus, äkki on hoopis kasvaja. Mine mujale arstile.. Nojah siis. Paberitele kirjutatigi. Vist on rase. Halleluuja. Õnneks pelgus osati see ikka ära kinnitada ja ei hakatud vähiga hirmutama.
Vaeseke! Mul endal õnneks oli Pelgu kogemus täitsa OK. Kuigi mul oli ikka päris maratonsünnitus tavalisega võrreldes. Veed tulid ära, aga sünnitegevust ei alanud ja võeti sünnituseelsesse sisse. Sain iga 4 tunni tagant penitsilliini veeni. Neljapäeva õhtust saadik olin haiglas ja pühapäeva varahommikul tehti keiser. Vahepeal käis esilekutsumine igal võimalikul moel. Personal oli igati tore ja toetav, ainult viimane valvearst oleks pidanud juba varem aru saama, et loomulikust sünnitusest ei tule midagi välja. Ta muudkui pressis peale, et kui juba nii kaugele jõutud, siis tuleb ise ära sünnitada. Aga lõpuks ikka tehti keiser ja hiljem sain teada, et lapse pea oli vales asendis ja ei oleks kuidagi läbi mahtunud.
Ja kuuenda korruse peretoaga olen ka väga rahul. Terve kuues korrus jättis pigem hotelli mulje ja haiglat meenutas ainult see, et vahetevahel mingid valgete kitlitega tegelased käisid uksest sisse-välja. Väga toredad ämmaemandad olid ka sel ajal valves, kui ma seal olin. Kokku olime lapse ja mehega sees 3 päeva ja pärast oli isegi kurb ära tulla, sest seal tehti kõik sinu jaoks ette-taha ära. Söök oli ka täiesti talutav, kuigi esimesel päeval pärast oppi oli minu jaoks ainult mingi lurr.
Nii et mina soovitan küll mitte veel Pelgule käega lüüa.
Issand.Ja ma arvasin just,et Pelgus on väga super.Kuna ise olin ITK s ja tahtsin sealt põgeneda.TÕSISELT.Küsisin juba mehelt ja emalt,et kas nad saavad mulle midagi teha ka,kui minema panen lapsega siit …Lihtsalt niii kohutav käitumine ja suhtumine oli.Iga valesti tehtud asja eest sain sõimata ja vaadati mind nagu idiooti..Kas nad tõesti arvasid,et esimese lapsega PEAN ma kõike oskama ja teadma ja tegema?!!See oli tõesti kohutav..Õnneks pidin olema kaks päeva ja sain välja.Ukse peal vandusin veel,et mitte kunagi ma sinna tagasi enam ei lähe.Arstid kõik olen saanud õnneks mujale,mul tulevad külmavärinad peale,kui mõtlen nendele kibestunud muttidele seal.
Sellist suhtumist päästeameti töötaja poolt olen ma ka varem kuulnud. Kunagi umbes 10 aastat tagasi oli mu tuttavatega umbes samasugune asi, et kiirabi lihtsalt keeldus välja sõitmast nende vähi haige lapse pärast, sest perekonnal on endal auto olemas ja tulgu toogu laps ise haiglasse. Tegelikult aga oli asi juba seal maal, et laps oli langenud koomasse ja enam kahjuks ta ei ärganud. Elas koomas veel mõne aja ja…
Ma väga loodan, et muidu on Pelgus ikka toredad ämmakad, sest sellise suhtumise peale,ma küll keelduks last väjutama. Kui muu ei aita tuleb sõita TÜ Maarjamõisa kliinikumi, siin on mega-giga-hüper-super toredad ämmaemandad, alati valmis aitama ja toetama. 🙂 Isegi mind, kes ma seal neid nii palju kordi käisin neid tüütamas. 😀
Kohutav lihtsalt, aga samas kahjuks ei midagi üllatavat:( Kiirabiga on minul olnud päris palju negatiivset. Just see suhtumine hämmastab nagu oleks nad niisama kutsunud. Ja mida nad üldse vinguvad ja kobisevad. See ju nende töö!!! Igatahes meile tuli ükskord kiirabi niimoodi koju, et no loomulikult olid arstid veendunud, et me kutsusime nad niisama ja nende käitumine oli ikka uskumatu. Nimelt üks arst kõigutas end kiiktoolil ja teine näppis minu asju kapi peal…täiesti hämmastav lihtsalt. Ja kõige tipuks ei viinud nad mu elukaaslast, kellele sai kiirabi kutsutud, haiglasse. Järgmisel päeval läksime ise haiglasse…ta võeti vastu ja ta oli kuu aega haiglas. Vot niimoodi töötab meie kiirabi.
Aga kohutavalt kahju, et sul niimoodi läks:( Tegelikult tuleks ikkagi sellistest juhtumistest kuskile teada anda, sest vastasel juhul ei muutugi see käitumine.
Ja ära praegu ette muretse seoses selle sünnitamisega seal haiglas. Tean palju positiivseid kogemusi sünnitusega Pelgulinnas, nii et püüa ikka positiivselt mõelda:) Raske küll, aga püüa siiski.
Ei haaku küll sünnitamisega aga on ka mulle neid nõelu omajagu veenidesse topitud. Et mitte kõlada kui narkarina siis oli tegu siiski meditsiinilise torkimisega (kuigi Tartu Maarjamõisas mulle öeldi, et mul on ikka nii ilusad veenid et hakka või narkariks – go figure siis!). Kunagi pidin vereproovi andma minema ja sattus mulle üks algaja, mingi imega sai nõela veeni aga sealt edasi läks allamäge. Tädil hakkasid käed nii värisema kui oli aeg panna see ampull sinna nõela otsa kuhu veri koguti, see tal väga hästi ei õnnestunud ja terve see väike ampull lendas koos minu verega sinna kabineti põrandale. Me mõlemad seal siis vaatasime, et näe kui tore (mul samal ajal nõel veenis). Mingi moment tõusis kõrvalt lauast üks teine tädi, kes selle algaja minema saatis ja tegeles minuga edasi ja torkis ära ka mu teise käe nii et kabinetist lahkusin kahe teibitud käega (ja viisaka sinikaga).
Mõned aastad tagasi käisin Pärnu haiglas põlveopil ja neid frukte seal jagub ka. Olin juba laua peal lebos, hakati narkoosi jaoks asju valmis panema kui lõpuks mulle ka öeldi, et tehakse seljasüst (ometi olin varem öelnud, et ma pigem oleks “koomas”). Selle peale pistsin kriiskama, et palun pange mind ikka magama ja et no tõesti ma ei taha näha ega kuulda kuidas te seal kardina taga mu ihuliiget nülite. Vastutasuks peale pikka nurumist see tädike nähvas et nohh ole õnnelik ja inglise keelne sõna shoved on kõige õigem kirjeldamaks seda kanüüli panekut. Lisaks peale oppi tõmmati mul põlv elastikuga kinni ja no ikka nii korralikult et veri ei käinud enam läbi ja midagi enam alla poole põlve ei tundnud. Selle peale sain ühelt õelt riielda kui ütlesin et ma ei saa oma jalga liigutada et ärgu kujutagu ma ette ja see peabki nii olema, sul oli ju opp! Vot kus lops!
Ausalt öeldes ma kirjutaksin haiglale kaebekirja, sest tänapäeval peavad ka õed ja teised meditsiinitöötajad patsiente kui mitte inimlikult ja sõbralikult, siis vähmalt kliendina kohtlema. Kiri peaks olema viisakas ja nördimust väljendav, vältima lahmimist ja liigset emotsionaalsust. Kirjuta kindlasti!
Minu kõige mastaapsem jalgalaskmine oli 12-aastaselt, kui hambaarstile mineku asemel läksin bussijaama ja putkasin suure hirmuga 200 km kaugusele..
Ma just sain haiglas koolituse, kus Semetroni tädi jagas infot, et Baktolan Vital pidi lisaks kõigele muule heale olema imeline abivahend sinikate puhul ( http://www.semetron.ee/?selected=7599)
Olen Pelgus naiste nõuandlas käinud 3 korda ja kõik need kogemused on jätnud halva mälestuse, arstide suhtumine absoluutselt kohtutav (saan aru, et tõenäoliselt mulle lihtsalt sattus selline kuri mutt ja ülejäänud kollektiiv veidi inimlikum). Soovitan Ida-Tallinna Keskhaiglat (Ravi tänaval), olin seal rasedana arvel ja ka sünnitasin – ainult kiidusõnad!
Ma arvasin, et ma olin ainuke vastutustundetu rase, kes haiglast jooksu pani.Kui ma last ootasin, see oli umbes 9 nädal äkki, viidi mind oksendamisega haiglasse. Mulle topiti ka see kanyyl kätte ja tehti iivelduse vastane syst. Siis sain sõimata, et mix ma nii kõhna olen ja et rase peab korralikult sööma. Ning arutleti kas ma olen yldse piisavalt vana, et synnitada ja lapsega hakkama sada. Taheti sotsaalametnik kutsuda, kuigi ma olin siis 19 ja suunati palatisse ootama arsti. Nii ma siis ootasingi 4 tundi arsti. Lõpuks läksin mingi õe juude ja palusin kanüüli ära võtta. Ta võttiski, mina jooksin kohe oma palatisse võtsin oma seitse asja ja panin punuma. 🙂 Mul helistati mehele ja sõimati, et meie laps võib ära surra kui ma haiglasse ei lähe. Mulle helistati mitmeid kordi ka, et ma tagasi läheks.
Mul oli Pelgu erakorralise vastuvõtuga eelmine nädal samuti väga halb kogemus.
Ka mina suutsin korra haiglast jalga lasta, olin niigi juba 3 pikka päeva olnud, ja enam ei tahtnud ja nii nukker olin ja siis lihtsalt helistasingi koju, et mind lubatakse ära ja kadusin 😀 Keegi ühendust ei võtnud, kuid järgmisel ämmaka külastusel sain noomida!! Aga sina oskad ikka ja jälle midagi kokku keerata, muidugi samas ei tahaks mina ka seal olla kui arstid nii pahad on :s Mis ma ikka öelda oskan, ära rohkem lolluseid tee! Ja kadugu su sinikad ka ära 🙂 !!
Minu arvates on kummaline see, et kui oled rase või noor ema siis kiputakse vahel sind ennast ka lapse või poolemeelsena kohtlema a la sõnavõtud “Titale ei meeldi kui emme nutab”. No mis kuradi ninnunännu, kes nii räägib?
Nii. Kurat. Ei see ei ole normaalne mis seal toimus. Mina olen kohutav õiendaja ja õigluse taganõudja. Kui sa ise hormoonide möllus ei jaksa karm olla, siis võta kindlasti alati keegi kapp kaasa, kes sinu eest seisab. Neid hulllumeelseid õdesid ja arste ja ämmakaid on nii pelgus kui keskhaiglas, seega peab oskama enda eest seista. Loodan, et Kardo on sul selline badass kui sünnitusel tuleb keegi keksima stiilis “sünnitamine ongi valus, ära karju nii kõvasti”, siis taipohh, kuI Kardo neile kohe paremhaaki ei anna, siis ausalt, kutsu mind kohale!!
Ma kardan, et ma oleks ise siis kiirem 😀
Ma sünnitasin 1.2 aastat tagasi oma pärdiku ka Pelgus ja kuna veetsin neli ja pool päeva sünnituseelses esilekutsumises, võin oma kogemusest julgustuseks öelda, et sünnitusosakonnas oli nagu teine sajand. Sünnituseelses siis oli aeg kuhugi 1980ndatesse seisma jäänud (enamus tegelasi suht kurjad ja tigedad), samas sünnitusosakonnas olid noored blondid ämmaemandad kui missid reas ja suhtumine-suhtlemine väga mõnus. Ainult sanitar, kes pärast sünnitamist verd ja muud läga lapiga kokku lükkas, üritas mulle rämedalt selgeks teha, et ühele 11 tundi sünnitanud naisele peaks oma tagumiku kergitamine käkitegu olema, et tema oma sitase kaltsuga kilelina puhtaks pühkida saaks. Other than that all good ja mina viisin nädal hiljem sünnitusosakonda kotitäie iseküpsetatud mandliküpsiseid, kuna nad olid täiega seda väärt. Nii et ära karda, inimesed on tegelikult ilusad ja head 🙂
Ma loodan ise ka selle peale. Mul on enne seal mitu normaalset kogemust kah olnud tegelikult.
Oi tunnen kaasa, ka minul oli paar a. tagasi taoline kogemus. Õhtul hakkas parem külg valutama ja mees veel tegi nalja, et äkki pimesool. Jah, tõesti, väga naljakas. Järgmisel hommikul oli valu suurem ja õhtuks käskis ta mu venda ( sest ma ju ise puiklesin meeletult vastu ja ta ise oli ka tööl ), et too mind kohemaid haiglasse viiks. Seal sattusin ka ühe rohelise neiu otsa, kes mu kätt korralikult nüsis ja vahepeal ( ma ei suutnud enam seda pealt vaadata ja vaatasin eemale ) suutis see neiu mu oma verega mu pükstele mitmeid veretäppe tekitada. Lõpuks sai ta siis kanüüli sisse ja mu käsi tahtis juba otsast tulla. Võeti siis verd ja mõõdeti palavikku ja nii ma seal lebasin, tund aega. Siis tuli järgmine arst, kes saatis mu miskipärast naistearstile ja nii ma siis selle nüsitud käe ja kanüüli ning veriste pükstega naistearsti kabineti poole astusin. Kohale jõudes olid kabineti taga vaid rasedad naised. Üritasin siis oma vereplekke ja kätt nii hästi, kui võimalik peita, kuna endal ajas vaatepilt südame pahaks, soovisin säästa vaeseid rasedaid, kes mind vaatama pidid. Seda, millal arst mind vastu võtab mulle otseloomulikult ei öeldud ja ma arvasin, et ju nad ikka helistavad arstile ja too kutsub mu sisse aga tutkit. Istusin sealgi pea tund aega, kui lõpuks uksele koputasin ja ütlesin, et mind saatis see ja see arsti, võeti mind kohe vastu ( eriti tobe oli selle juures, et kabinetis oli pukil tol hetkel teine neiu – kardina taga küll aga ikkagi ). Vaatas siis lõpuks minu üle ja ütles, et tema küll midagi valesti ei näe ja saatis mu tolle arsti juurde tagasi. Siis topiti mind tilguti alla ( ma isegi ei mäleta, millega tegu oli, aga aitas küll ). 15 min ja valu oli nagu võlu väel kadunud, istusin seal veel pea 2 h ja keegi välja minust ei teinud. Lõpuks palusin arstil, et kanüül välja võetaks, tahaksin vetsus ära käia. Miskipärast mind kuulati ja niikui ma kabinetist välja sain panin ukse poole jooksu :D. Hiljem veel mõtlesin, et kindlasti hakatakse otsima ja helistama ( sai ju nii oma, kui mehe andmed antud ) aga ei midagi ( ei tea, kas see on nüüd hea või halb ? ) Aga vot sellised lood.
Juudas, mis haiglas see oli?
Juhtum leidis aset ITK’s 😛
See on ju kohutav, milline su käsi välja näeb! Õudne. Aga noo, miskipärast on neil arstidel jah kombeks hullult venitada haiglates.
Miskipärast tõesti kulub aega, kui üks arst peab mitmesaja patsiendiga tegelema 🙂 Ja laboris masinad ei ole ka veel nii tasemel, et sekundiga suudavad analüüsidele vastused anda 😀 Looda, et Sinu pärast kunagi keegi haiglas jooksma ei hakka, sest siis järelikult
löövad inglikesed pea kohal kella ja hakka hüvasti jätma. Mida rahulikumalt Sinuga tegeletakse, seda parem on järelikult Sinu tervis 🙂
Hullumaja!! Sa oleks nagu piinakambrist tulnud 🙁
Miks Kardole helistati?
Sest mina ignosin nende kõnesid 😀
Vere loovutuse järel soovitasid toredad Punase Risti töötajad alati kanüüli kohta pinge all hoida(st. Peale suruda) siis ei pidavat sinikaid tulema. Nüüd on see pigem tagant järele tarkus kuid järgmiseks korraks abiks ikka!
Kiiret paranemist!
Ma tean seda isegi, aga siis see mulle pähe ei tulnud. Nii valus oli, ma ei saanud näpuotsagagi seda puudutada. Seega pigistama ma nagunii poleks seal seda hakanud ::D
Tunnen kaasa sulle, olin just ise eelmise nädala kolmapäeval lääne-tallinna keskhaiglas põletushaavadega, ja lasti cutasepti otse haavadele peale. Aga oi juudas, kus nad said ka sõimata! 😀
Täiestiiiii ebanormaaaaalne. Ma hakkasin peaaegu ise seda valu ette kujutades nutma 😀
Sinika vastu aitab hästi Lioton 1000 geel, see on jahutava toimega ja samuti sisaldab hepariini, mis verd vedeldab ja seetõttu ka see kole laik sul kiiremini ära kaob 🙂
krt, nyyd alles nägin,et pelgus… ma enda mõlemad keskhaiglas sünnitanud. suppppppper head ämmakad ja arstid..
Isssssandddd.. kus haiglas?