Mari tulek vol 2

Kardo uksest välja aetud, jäin ma selili voodisse ja pärast seda, kui arst mulle jälle käe sisse surus, siis ta ütles, et nüüd lase heaga see naerugaas lahti, haara oma jalgadest ja pressi, kui valu tuleb. Ma ei tahtnud üldse oma ustavast sõbrast, naerugaasist, mitte iial loobuda. Aga mul polnud enam jõudu vaielda. Küsisin ainult, et äkki ma võin kükitada (sest ma olin kuulnud, et niimoodi on kõige kiirem sünnitus) ja ämmakas küsis:”Tahad voodis kükitada?”, kui juba tuli uus valu ja seega press ja siis ma pressisin nagu ihu võttis. Selle peale plahvatasid mu veed arstidele peale ja press saigi läbi.

Nad rääkisid mulle, et järgmine kord, kui kõhtu valu lööb, siis pressi nagu vana mees ja ma mäletan ainult mõtet, et huvitav MIKS nad mul pressida käsivad, kui see on VÕIMATU, et see laps sealt august välja mahub 😀 Aga näed, tuli press ja ma pressisin ja kui see hetk läbi sai, siis röögiti mulle, et ära rohkem pressi, kuni jälle kõhus valu tunnen. Ma polnud IIAL ühtegi valu nii väga oodanud, sest selle teise pressiga olin ma Mari poole peaga välja surunud, ehk siis ta oli mu jalgevahel KINNI, oodates järgmist pressi. Oh sa püha jessake, mis haige tunne see oli! Arst ütles, et kui ma nüüd vaatan, siis ma näen pead, aga hui tahtsin ma mingit pead enda jalgevahel näha. Seega jätsin viisakalt vahele ja hoopis pressisin õigel ajal ja siis see oligi valmis.

Äkki visati mulle mingi soe ja niiske asi sülle ja mina olin seal vist sellise näoga:

Ütlesin kellelegi, et kutsugu nad siis Kardo sisse tagasi ja olin valmis koomasse langema. Ma olin läbimärg, räsitud, surnud ja üleni valudes ja ma ei näinud isegi Mari nägu, ainult ta musta juuksepahmakat.

Kardo tuli tuppa tagasi ja ma ei mäleta üldse, mida ta ütles esialgu, aga mingi hetk ütles ta, et “kas sa ta kill switchi oled vaadanud juba?”. Ehk siis seda peaauku 😀 Vaatasime siis seda ja varsti lasti Kardol nabanöör läbi lõigata. Samal ajal pakiti Mari sisse ja anti hoopis Kardole.

Kui te arvate, et mind pärast seda pikka piinamist rahule jäeti, siis ei. Esiteks tuli keegi ja pressis mulle kõhule, et see jube ja soe latakas platsentat välja tuleks. Ja siis kukuti mind õmblema ja süstima ja surkima ja ma tahtsin ainult magada. Ainult surra. Ma tean, et ma rääkisin telefonis emaga ja et ma tegin Malluka fb’i pildi Kardost ja Marist, ise samal ajal pukis olles, kui mind õmmeldi 😀 Aga see oli nagu mingi…automode, mis mul peal oli.

Ma vist halisesin seal, et laske mul juba minna, kui äkki tuli kellelgi hea idee, et pange laps ema pea juurde, et siis mul hakkab kindlasti parem. Ei hakanud paraku, sest mitte ühegi lapse näo nägemine ei muuda olematuks seda, et keegi su alumist otsa, nagu sokipaari, nõelub.

Lõpuks said nad minuga ühele poole ja siis teatati mulle rõõmsat uudist, et peretube pole ja mina pean minema ühispalatisse nelja naisega ja Kardo peab üldse koju minema. Oeh. Ma olin ikka nii surnud ja ei suutnud liigutadagi.

Kardo läkski siis minema ja mina lebasin magava Mariga voodis, ise mõeldes, et ei tea, kas ma käia suudan ja kas ma pissile ka jõuaks ja kuidas ma jätan Mari nõnna üksi sinna. Lõpuks sai häda mu muredest jagu ja ma käisin pissil.

Hurts like a motherfucker!

Ja siis ma läksin palatisse tagasi ja avastasin, et Mari on ärganud, aga oli vait kui sukk. Vahtisin ja paitasin teda seal ja tahtsin ainult nutta. Ei teagi, kas selle pärast, et mul maailma ilusaim laps oli, või seetõttu, et mu alakeha valutas 🙁

Aga elu on nüüd muidugi ilus. Sest pissimine, pühkimine, vannis käimine ja istumine ja valutud nibud ongi overrated!