0
Mari Sünnitus

Mari tulek vol 2

11. oktoober 2013

Kardo uksest välja aetud, jäin ma selili voodisse ja pärast seda, kui arst mulle jälle käe sisse surus, siis ta ütles, et nüüd lase heaga see naerugaas lahti, haara oma jalgadest ja pressi, kui valu tuleb. Ma ei tahtnud üldse oma ustavast sõbrast, naerugaasist, mitte iial loobuda. Aga mul polnud enam jõudu vaielda. Küsisin ainult, et äkki ma võin kükitada (sest ma olin kuulnud, et niimoodi on kõige kiirem sünnitus) ja ämmakas küsis:”Tahad voodis kükitada?”, kui juba tuli uus valu ja seega press ja siis ma pressisin nagu ihu võttis. Selle peale plahvatasid mu veed arstidele peale ja press saigi läbi.

Nad rääkisid mulle, et järgmine kord, kui kõhtu valu lööb, siis pressi nagu vana mees ja ma mäletan ainult mõtet, et huvitav MIKS nad mul pressida käsivad, kui see on VÕIMATU, et see laps sealt august välja mahub 😀 Aga näed, tuli press ja ma pressisin ja kui see hetk läbi sai, siis röögiti mulle, et ära rohkem pressi, kuni jälle kõhus valu tunnen. Ma polnud IIAL ühtegi valu nii väga oodanud, sest selle teise pressiga olin ma Mari poole peaga välja surunud, ehk siis ta oli mu jalgevahel KINNI, oodates järgmist pressi. Oh sa püha jessake, mis haige tunne see oli! Arst ütles, et kui ma nüüd vaatan, siis ma näen pead, aga hui tahtsin ma mingit pead enda jalgevahel näha. Seega jätsin viisakalt vahele ja hoopis pressisin õigel ajal ja siis see oligi valmis.

Äkki visati mulle mingi soe ja niiske asi sülle ja mina olin seal vist sellise näoga:

tumblr_mjw1xxxq6t1s14h9co1_500-6528596

Ütlesin kellelegi, et kutsugu nad siis Kardo sisse tagasi ja olin valmis koomasse langema. Ma olin läbimärg, räsitud, surnud ja üleni valudes ja ma ei näinud isegi Mari nägu, ainult ta musta juuksepahmakat.

Kardo tuli tuppa tagasi ja ma ei mäleta üldse, mida ta ütles esialgu, aga mingi hetk ütles ta, et “kas sa ta kill switchi oled vaadanud juba?”. Ehk siis seda peaauku 😀 Vaatasime siis seda ja varsti lasti Kardol nabanöör läbi lõigata. Samal ajal pakiti Mari sisse ja anti hoopis Kardole.

Kui te arvate, et mind pärast seda pikka piinamist rahule jäeti, siis ei. Esiteks tuli keegi ja pressis mulle kõhule, et see jube ja soe latakas platsentat välja tuleks. Ja siis kukuti mind õmblema ja süstima ja surkima ja ma tahtsin ainult magada. Ainult surra. Ma tean, et ma rääkisin telefonis emaga ja et ma tegin Malluka fb’i pildi Kardost ja Marist, ise samal ajal pukis olles, kui mind õmmeldi 😀 Aga see oli nagu mingi…automode, mis mul peal oli.

Ma vist halisesin seal, et laske mul juba minna, kui äkki tuli kellelgi hea idee, et pange laps ema pea juurde, et siis mul hakkab kindlasti parem. Ei hakanud paraku, sest mitte ühegi lapse näo nägemine ei muuda olematuks seda, et keegi su alumist otsa, nagu sokipaari, nõelub.

Lõpuks said nad minuga ühele poole ja siis teatati mulle rõõmsat uudist, et peretube pole ja mina pean minema ühispalatisse nelja naisega ja Kardo peab üldse koju minema. Oeh. Ma olin ikka nii surnud ja ei suutnud liigutadagi.

Kardo läkski siis minema ja mina lebasin magava Mariga voodis, ise mõeldes, et ei tea, kas ma käia suudan ja kas ma pissile ka jõuaks ja kuidas ma jätan Mari nõnna üksi sinna. Lõpuks sai häda mu muredest jagu ja ma käisin pissil.

Hurts like a motherfucker!

Ja siis ma läksin palatisse tagasi ja avastasin, et Mari on ärganud, aga oli vait kui sukk. Vahtisin ja paitasin teda seal ja tahtsin ainult nutta. Ei teagi, kas selle pärast, et mul maailma ilusaim laps oli, või seetõttu, et mu alakeha valutas 🙁

Aga elu on nüüd muidugi ilus. Sest pissimine, pühkimine, vannis käimine ja istumine ja valutud nibud ongi overrated!

20131011_124418

Loe ka neid postitusi!

25 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Kertu 13. oktoober 2013 at 23:51

    Mina tundsin ennast peale sünnitamist umbestäpselt samamoodi nagu sina:D Ootasin küll mingit suurt ja võimast ematunnet aga tegelikkuses olin ma lihtsalt nii väsinud-katki ja over it, et ma ei suutnud midagi tunda (peale valu)!
    Aga Mari on ikka väga nupi:)

  • Avatar
    Vasta Kats 12. oktoober 2013 at 23:43

    Palju, palju õnne! Tublid olete! 🙂

  • Avatar
    Vasta Irina 12. oktoober 2013 at 08:57

    Sa kirjutad ikka jubehästi:) Hea, kui vahelduseks tavalisele uinamuina jutule on üks blogi, kus räägitakse asjadest nii nagu nad on ja läbi mõnusa huumoriprisma.

    Aga mul hea meel, et sünnitus läks sul suhteliselt kergesti.

  • Avatar
    Vasta lipsuke 12. oktoober 2013 at 01:41

    Palju õnne! Ta on imearmas 🙂
    Ära siis unusta kõtust pilti teha, siis hea võrrelda kui kiiresti kokku tõmbad 😀

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 12. oktoober 2013 at 10:00

      Oh issand, ma ei taha isegi seda vaadata. Kuskile need tobleroned ja kinder buenod läksid küll raseduse ajal 😀

  • Avatar
    Vasta Ann 12. oktoober 2013 at 00:27

    Esiteks Palju ônne teile!
    Ma ei teagi kust ma alustan nyyd.Marike on nii ilus and i mean it! Ma ei ole yldse
    babylover tegelikult,vastsyndinud on vahest ikka lausa väga inetud.Aga teie pisike Marike
    on nii ilus!Tal on natuke rohkem “Nägu peas” kui paljudel teistel paari tunnistel.
    Yleyldse ,tahaks natuke sydant puistata.Te olete nii kuradi toredad inimesed! Peale selle et sa nii andekas ja funny oled (olgugi et ma teid päriselus iial näinudki ei ole) olete te môlemad yhed heasydamlikud inimesed! Kui môni heledavalguseblogi lugeja nyyd mu kommentaari peale suuri silmi teeb,et oioi,Mallukas on ju nii paha inimene siis go to hell! See et inimesed käivad 24/7 ringi suu kôrvuni ja “môtlevad positiivselt”ei tee veel neist heasydamlikke ja häid inimesi.Ja see et sina julged avalikult kommenteerida teisi inimesi
    (kusjuures täpselt nagu su kallis mees ytles et need inimesed on seda ikka natuke väärt ka olnud) siis see ei tee veel sinust halba inimest.Mis vahet on sellel kas klatsitakse ja
    kommenteeritakse kuskil 4 seina vahel oma sôbrannadega vôi oma blogis avalikult.Sina
    oled lihtsalt yks nendest vähestest inimestest kes julgeb oma nime all midagi öelda.
    Sa ei karda feedbacki ja seisadki oma seisukohtade eest.Oleks vaid rohkem selliseid !
    Kui ma päris aus olen siis ma natukene kartsin et emadus “muudab” sind.Aga EI. Sinu
    viimaseid postitusi lugedes sain aru et Mallukas ei ole kuhugi kadunud! Thank fcking god ! Praegu lähengi hea tujuga magama sest tean,et ka homme on siit midagi head lugeda!!!No minu kommentaarist vist jääb mulje et ma olen mingi môttetu persepugeja kellel pole lihtsalt
    midagi muud teha kui su blogi lugeda ja siis sind ylistada aga ei.See pole kaugeltki nii.
    Tegelikult ei ole mul oma kahe lapse ,töö ja mehe kôrvalt aega isegi fb kontot omada,rääkimata yleyldse netis passimisest aga sinu blogi on väärt igat “raisatud” minutit:) Ma praegugi surmväsinuna kirjutan siin seda kommentaari nii et vabandan kirjavigade
    pärast (nagu me kôik teame siis sa vihkad kirjavigu ).Igastahes lôpetuseks ytleks et palun
    ära muutu selle emadusega liialt (tean et seda ei juhtu aga pean ikka ytlema,siis syda rahul) ja jää iseendaks! Sa oled nii andekas ja ka kindlasti täpselt sellisena oled ja ka
    ideaalne ema oma lapsele.Marist tuleb kôige kiftim laps yldse.
    Yhesônaga olge igavesti tublid ja pidage vastu need esimesed päevad,varsti tunned end
    sealt alltpoolt ka kindlasti normaalselt ja ka valud on unustatud.Palju ônne teine kôige
    ilusama väikese Printsessi (NOOOOOT!!!) eest! Good job guys! (L)

  • Avatar
    Vasta Kristiina 11. oktoober 2013 at 22:41

    Nii hästi oled sa kõike seda kirjeldanud . Selline tunne nagu oleks ise seal olnud ja see kõik oli nii sarnane minu sünnitusele – esimesed paar nädalat sain pissil käija ainult duśśi all ja paar päeva alguses ei suutnud kõndida , sest sealt alt poolt oli no nii valus .

  • Avatar
    Vasta Brendaa 11. oktoober 2013 at 22:37

    Käi pissul dušši all :D:D vähem valu, trust me 😀 !!
    Aga jah, mul meeletult hea meel !! Õnne teile ! : )

  • Avatar
    Vasta Kairi Keldrimaa 11. oktoober 2013 at 20:12

    Vaevalt see sind lohutab aga ma tean mida sa tunned! Jõudu ja elu ongi ju ilus 😀

  • Avatar
    Vasta Kaia Kersti 11. oktoober 2013 at 19:40

    Aii, ma surusin lugedes juba jalad kokku kui üritasin ette kujutada kui suur see valu oli…
    Aga sa oled endiselt supertubli!! 🙂

  • Avatar
    Vasta L. 11. oktoober 2013 at 19:33

    osta endale väike ujumisrõnas. Selle peal saad vähemalt istuda 😉

  • Avatar
    Vasta Katariina 11. oktoober 2013 at 17:48

    Muide, kuna Kardo sul nii tore on, siis äkki ta viitsib ise ka kirjutada parooli all seda, et mis läbi tema silmade toimus ja mis emotsioonid teda valdasid.. nagu täiesti ausalt, sest huvitav oleks meeste mõtteid ka teada :).

    • Avatar
      Vasta KirsikaH 11. oktoober 2013 at 17:52

      See on küll suurepärane idee! (:

    • Avatar
      Vasta Liis Aaslaid 11. oktoober 2013 at 18:39

      Jaa, see oleks küll super 🙂

  • Avatar
    Vasta Oksana 11. oktoober 2013 at 17:40

    Oeh, see istumise ja vetsus käimise osa on ikka tõesti valus. Mäletan, et lohutati sellega, et paari päeva pärast ei mäletagi, et valutas. Sittagi. Nädal aega käisin veel jalad harkis ja istusin ühe kannika peal, sest muidu ol valus. Teise nädala jooksul millalgi kadus valu ja ebamugavustunne. Ehk mõnel veab ja tõesti paari päevaga on kõik korras, loodame, et sina oled õnnelike seas. Ah jaa, selle teise hädaga oli nii, et isiklikult jubedalt kartsin seda tegema minna, sest mälestused sünnitusest olid liiga värsked. Aga kui lõpuks pidi asja ära tegema, siis oli valus, aga rõõmustas see, et ei anna võrreldagi sünnitsmisega 😀
    P. S. Mari on üliarmas! Ja kas teete ta käe ja jalajälje ka mälestuseks? Ma kahetsen, et kohe selle peale ei tulnud, vaid alles 5 kuud hiljem tegin mälestuseseme.

  • Avatar
    Vasta Eliisa 11. oktoober 2013 at 17:39

    No aga kõik lugejad ju kindlasti tahavad teada kas sa ennast täis ka lasid 🙁 😀

    • Avatar
      Vasta Eq 12. oktoober 2013 at 23:11

      kõik lugejad tahavad?? sina lasid enda täis? dziiz..

  • Avatar
    Vasta maret 11. oktoober 2013 at 17:35

    Ok, kolme võõraga. 😛

  • Avatar
    Vasta maret 11. oktoober 2013 at 17:34

    Oled tubli! Ma oleksin vist infarkti saanud, kui oleks pidanud nelja võõraga palatit jagama ja mehe koju saatma.

  • Avatar
    Vasta meow 11. oktoober 2013 at 17:24

    Vahva. Ja täis ei lasknudki ennast? 😀 superlux 😀

  • Avatar
    Vasta Anni 11. oktoober 2013 at 17:11

    Kuidas teid nii ruttu koju lasti? Kas haigla oli tõesti nii täis? Minuteada tavaliselt peab esimese lapsega vähemalt kaks päeva sees passima. Jälgivad, et laps hakkab ilusti juurde võtma jne.
    Aga igal juhul edu! Nüüd alles algsb tõeline elu!

    • Avatar
      Vasta Anni 11. oktoober 2013 at 17:40

      Sa olid vist ITK-s? Pelgus on ka kahekohalised üldpalatid. Ma veetsin ühes sellises mõned tunnid peretuba oodates.

  • Avatar
    Vasta Helen 11. oktoober 2013 at 17:10

    Pärast sünnitust oli ka meil sama seis, et perepalateid ei olnud ja saadeti ühispalatisse. Tartus õnneks on ühes palatis ainult kaks naist. Ja lapse võtsid nad ka minu käest ära ja alles mitme tunni pärast toodi ta tagasi minu juurde. Ämmaemand ütles veel, et võta ilusti kaissu nii pisikesed on kaisu-lapsed. 🙂
    Aga tublilt said hakkama. Küll lõpuks saabuvad ka need päevad, kus ei pea tundma valutavaid nibusid (va siis kui Mari otsustab sind hammustada. Ma tean, et neil on vaid igemed aga kui minu oma aeg-ajalt teeb seda,siis ma küll röögatan :D) ja valutavat jalgevahet. 😉

    • Avatar
      Vasta Helen 11. oktoober 2013 at 17:12

      Ja Mari on tõesti imearmas, piltidelt tundub, et tal on ka nunnu nöbinina. 🙂

  • Avatar
    Vasta müü 11. oktoober 2013 at 17:10

    Oiii, mis armsad mammud Maril 🙂