Väga imelikul kombel on Mari hakanud vihkama mu lähedust siis, kui ta parasjagu magama tahab minna Näiteks laman voodis ta kõrvale ja paitan teda. Tulemus= hüsteeriliselt röökiv laps. Tõusen siis röökiva lapse kõrvalt püsti – laps jääb vait. Astun toast välja – jääb norsates magama. Ma ei kujuta ette, mida ta suurest rõõmust teeks, kui ma näiteks korterist välja läheks. Korraldaks peo?
Mõnikord on mul jälle see au teda tunde ja tunde süles kiigutada, sest muu prouale ei sobi, aga uus mood paistab olevat mu läheduse vihkamine.
Uneprobleemidele saime natukene lahendust ka. Ma proovisingi ööune varajasemaks tõsta ja panna ta veidi varem magama. Esialgu proovisin jälle seda, et võtsin ta sülle ja laulsin talle laulukesi sellest, kuidas ma ta kiriku ukse taha viin, kui ta kohe jorisemist ei lõpeta, aga see ei aidanud. Ta läks aina vihasemaks ja vihasemaks.
Viisin siis ta pimedasse magamistuppa, panin voodisse ja lahkusin. Laps magas paari minutiga.
What nagu? Miks ta mu lähedust ei taha 🙁
38 kommentaari
Cassike, lapsed saavad aru kui vanematel kiire, või kui nad mingi asja pärast närvilised on. kui kuhugile minna tahad, siis oled ju nõks närvilisem, kuna tahaks ju rutem minna, et nt õigeks ajaks või varem kohal olla. laps saab aru. neil on nagu telepaatiline vandenõu vanemate vastu. nad nagu….teaksid…. ilma ütlematagi…ja siis tuleb kõik võimalikult tuksi keerata. nii tuju, kui varem või õigeks ajaks minemine.
Olen aru saanud jah. Kuigi mingit närvilisust minu poolt või ärevust pole, aga tunnetavad siiski, et midagi on toimumas 😀
Hahaa, kuni Mari veel abielus pole, on ta siiski preili.
ma kutsun ikka prouaks teda 😀
Cassike. ma oma esimese lapse samamoodi ära rikkusin. kuid unekooliga kaasnes ka see minu ära harjutamine. st esimesel õhtul samas toas, teine õhtu uksele lähemal, järgmisel ukse juures, siis esikus, siis esikus mittenähtaval kohal jne. iga kord kui hõikas ütlesin “emme on siin!”. kui voodist välja tuli, viisin tagasi ja läksin tagasi oma kohale. täielik superlapsehoidja saate õpetus 😀 eks kisa ka alul oli, kuid asi oli harjumise värk. hiljjem hakkas paremini minema 😀
Okeika…. eks see “treening” raskem ole, sest pisike tahab samal ajal magada 🙂 Ükskord, kui nad ühte tuppa tõstan, siis teen küll 1:0 ära neile 😀 Peavad ilusti ise magama hakkama jääma.
Kogu selle tralli juures on juuuube tüütu see, kui reede õhtul kuskile tunnikeseks istuma tahaks minna, siis tšikk justkui teaks ja trallitab-pullitab sajaga, enne kui uni niidab.
Eks see emmede töö ole 24/7 ja iga ilmaga 😀
Mina ninnu-nännutasin oma praeguse kolmese ära nende süles tuttu jäämistega ja siiamaani maadleme õhtuti paar tundi enne, kui magama jääb. On küll oma toas ja oma voodis, aga tahab, et emme või issi ootaks ära, kuna ta magama jääb. Kindlustunnet vajab.
Lõunaunne õnneks jääb ise- teki alla, musi-pai, uks kinni ja magab.
Pisem piiga (1aastane) on iseseisvam- eks ma juba oskasin mitte ära rikkuda. Temaga teeme õhtused protseduurid ära (söömine, vann, kallid, musid, paid) ja läheb oma voodisse. Seal siis omaette susserdab, kuni magama jääb. Pean muidugi samas toas olema, aga vahest jään enne teda magama 😛
Niiet NAUDI ja ära ürita teda “ära rikkuda”. Praegu tahad teda muidugi hoida ja kaisutada ja hellitada, aga tead aasta möödudes tahad Sa sellel ajal midaiganes teha- kasvõi süüa või lihtsalt jala sirgu visata, sest siis elatakse Sul seljas juba täiega! Käite õues möllamas mitu korda päevas, vaaritad muudkui süüa teha ja mängite, mängite, mängite 😀
Naudi olukorda ja usu, tulevikus on Sul oluliselt lihtsam, kui kullake jääb täitsa ise tuttu! Tubli tüdruk on see väike Mari! 🙂
Tal võib Sinu ihu vastas ehk liiga palav hakata ning seetõttu ei saa uinuda ja toriseb 🙂
mul on niisiis kogemusi mitmeid. esimese lapsega tahtsin nunnutada. magas minu kõrval. kaisus tihti. kussutasin süles tuttu. ei harjutanud esimestel kuudel teda oma voodiga. hiljem…no nii 9 kuuselt. täielik jama. istu tunde voodi kõrval, tahad ära minna, saad kisa osaliseks. ega ikka ei lähe küll. u samal ajal leidsin sellise vahva asja nagu unekool (julm ma tean). tegime selle läbi. ja magab oma toas, omas voodis, ise. teise lapsega olin targem. kui öösel oli minu juures, sis päeval pidi oma voodis magama. aja pikku jäi oma voodis tuttu. harjutasin unekooli reeglitega kohe. 6 kuuselt viisin teise tuppa venna juurde magama. teine laps nagu ei tahtnudki nii palju lähedust kui esimene. nüüd kolmas. 6 kuune. vot ei jää süles tuttu. jää ise kui tahad. viin pimedasse tuppa, tekk peale ja minekut, magab kohe. paar nädalat tagasi viisin teiste laste juurde tuttu. magab nagu oleks seda eluaeg seal teinud. mõni harv kord, kui ta on üleväsinud, või muu probleem, pean olema juures. kuid enamjaolt. tuleb temal tuduaeg, viin voodisse, tekk peale või tudukotti, ja minekut. ning jääb tuttu. ei juures passimist, ei igast trianglite tegemist. ikka ise ise. ja täidsa luks värk. kui läheduse tuju tuleb, siis saab tema ärkveloleku ajal küllalt kaisutada.
niiet ole õnnelik 🙂 paljudel niimoodi ei vea. kui oled nüüd tubli, ja lased tal kõik uned oma voodis samamoodi mööda saata, on sul mitu mitu korda lihtsam.
meil on nt päevaplaan paigas. hommikul ärkab millaliganes. 7-9 vahel. siis u 2-2.5h üleval, magab, millalgi üles, jälle 2-2.5h üleval ja jälle tuttu. rutiin on oluline.
Ma ei oska pakkuda, miks teil nii, aga tuli meelde seik enda lapse beebiajast. Nimelt jätsin lapse vanaema-vanaisa juurde ja läksin näohooldusesse. Tulin mina tagasi ja nagu mind nägi, hakkas lausa röökima. Ikka hüsteeriliselt lausa. Ma tundsin end nii kohutavalt, et mis see ometi tähendab. Ja nii äkki kui see algas, see ka lõppes. No ei tea ,mis neil pisikestel vahel juhtub. Minu meelest on ka tore, et ta sinuta magama jääb, aga mõistan su tundeid täielikult! See ei jää kindlasti nii, ära unistagi 😉
Lapsuke vajab rahu ja vaikust. Mõtle, kui ise oled hästi unine, tahad magama jääda, aga keegi ronib su kõrvale, musitab ja näpib – endale käiks ka täiega närvidele. Las pisike olla, lase tal rahulikult omaette tududa
Hästi öeldud 😀 (Y)
Maril on olemas tõeline turvatunne ja oskus ise magama jääda, midagi millega paljud meist kiidelda ei saa. Olen oma lastega teinud unekoole ja ikkagi pole mul ühtegi ideaalselt magavat last. Kadedaks teeb. Hetkel naudi täiega ja kui vähekenegi suudad ise, jätka samas vaimus. Sul oluliselt lihtsam ja temal ka. Samas võib tulla perioode ikkagi, kus ta sin rohekm vajab, hammaste tulek jne. Sõpradel oli ka tütar, kes lõpetas öise söömise juba 2 kuuselt ja magas omas toas. Nad arvasid tõsimeeli, et nad on perfektsed lapsevaemad ja kõik teised on lapsed ära rikkunud. Sündis aga poiss nende perre, kellest ema ei saanud 10 meetri kauguselegi minna, mitte kellegiga, ka issiga, polnud nõus esimesel eluaastal natukenegi olema ja emme ja issi kaisus magas 4 eluaastani. Siis said nad aru küll, et lapsed ja nende vajadused ongi erinevad. Ühteteist saab siiski harjutada. Mina olen hetkel hädas oma kolmandaga, kes 8 kuune on ja ainult kaissu tahab, oleme üritanud unekooli teha, et istun vaikselt kõrval, kõik see aeg karjub. Lähen toas ära, võib lõputult karjuda, olen kaisus, kõik ok. Issi on kaisus ka lõputu kisa. Ainult, et magama jäämine võtab ikka nii mõnigi kord üle tunni. Ja see kas ja kaua lapsed meie voodisse tulevad, eks see ole paljus ikka lõpuks meie otsustada, kas lubada 5 aastast sinna või mitte. Meie lubame, nii kaua kui lapsed tahavad ise. Üks hetk võime paluda, niikuinii ei tule. Ega nad ju koguaeg meile tule, aga on küll hommikuid kus ärkame külakuhjana, st viiekesi voodis:) Ostsime lihtsalt hästi laia voodi.
Ja tõsi see on, et äkki ei lase sinu lähedus tal hästi uinuda; kogu aeg tuleb emme-info sisse.
Minu esimene laps (hetkel 5,5) oli hull kaisutitt, magaks siiani kaisus, kui saaks. Teine laps (hetkel 1a 5k) aga leidis üsna varakult, et ta magab ilma minu läheduseta paremini ja veel paremini, kui ma üldse öösel samas toas ei põõna. Kusagil 8-9-kuuselt lõppes öine söömine ja umbes aastaselt kolisime magamised ringi, nii et ta on õega ühes toas ja sellest ajast ei kuule temast kella 19-7 mitte piuksugi. Ema juures külas olles magame samas toas ja ärkab 1-2x öösel ning pahurdab mu peale.
Lapsed on erinevad. Naudi seda, mis sul on. Ja mida varasemas eas head uneharjumused tekivad, seda lihtsam. Keset ööd kaissuroniv 5-aastane tegelikult ei ole enam eriti nunnu.
Äkki ei lase piimalõhn teda magada.
Äh. Ta on lihtsalt väsinud, tahab rahu ja vaikust, mitte solgutamist 🙂 Ja tõepoolest, NAUDI seda, enamik emasid näeb hiljem kurja vaeva, et lapsed ise magama hakkaks.
Mulle meenus kohe see http://www.youtube.com/watch?v=sbnb8sz20LI 😀
Super ju! Oled talle võimaldanud, õigemini, oled ta salasoovid kõik täitnud ja tal ongi turvatunne, et kõik on OK. Küll tahaksid isegi vahel magada täiesti ilma kõvalise abita. Nii temagi. Meeldis kommentaar, kus öeldi: Marid on algusest peale iseseisvad ja tugevad. 🙂
Las laps magab pimedas ja muu rahuliku elu-olu keskel, on hiljem ka rahulikum ja saab ennast välja magatud ka mitte kõige paremates tingimustes, pean silmas teismeiga ja täiskasvanuna. Mingite teadlaste väitel mõjub lambi valgel magamine lapse nägemisele halvasti ja tegelikult ju puhkab pimedas paremini välja. Ja kõik on ju kombes, kui väike inimene saab ise hakkama ja klammerdu emme seelikusappa. Läheb lasteaeda mingi aja pärast ju ja palju lihtsam on teda sinna jätta, kui ta ei röögi emmet taga vaid läheb rahulikult teistega mängima 🙂
Oi ma oleks vist õnnelik sellisel juhul. Mina saan lapse magama ainult ja ainult süles kussutades. Ja 40 minutit järjest ühte 8 kilost tegelast kussutada on väsitav. Nii kui ma ta oma sülest voodisse panen on ta ühe sekundiga ärkvel ja kisab. Ma olen proovinud tal küll lasta nutta ka, et ehk ikka jääb magama aga ei. Nii et mu laps vist vihkab mind ka, lihtsalt teises mõttes. Või on see tema viis öelda, et ou mamps, sul on paksud käed, tee trenni 😀
Mallukas, just vastupidi. Mitte ei vihka, vaid usaldab! Tal on turvatunne tekkinud, ja ei pea iga hetk klammerduma sinu külge. Imikutel käib kõik faasides ja nii kui teda miski peaks ära ehmatama, võib ju asi ka muutuda. Ehmatus võib saabuda väljast, aga ka seest (valu, kramp, gaasid).
Samas see turvatunde tekkimine oleneb eelkõige ikkagi iga beebi isiklikust närvisüsteemist ja selle kujunemisest. Võid võimelda palju tahad, laps on ikka oma arenguga. Kui on rohkem lähedust vajav laps, siis nii ongi. Ja vastupidi. Tahaks sulle aasta ema tiitlit anda küll, aga vist ikka peaksid lihtsalt saatust tänama, et hetkel nii on 🙂 🙂
Njaa, oli aeg (3-4 kuud), kus mul poiss ei tahtnud ka minu lähedal absoluutselt olla. Ainult issi süles. Aga kui aru sai, et sealt vist tissi ei saa, siis tuli ikka tagsi 😀
Praegu (üle aasta natuke), on nii, et kui vähegi võimalust, siis vuditakse kähku-kähku vanaema juurde. Ja sealt teda ära saada on juba võlukunst. 😀
Kullake, ta ei vihka sind teps mitte. Sa oled ikka talle kõige-kõige olulisem ja kallim, Ka siis kui ta sind paari aasta pärast päeval altkulmu põrnitseb aga kui öösel “kolle” näeb, siis hüüab sind appi, mitte oma päevalemmikut (loe: issit).
Lihtsalt tuleb harjuda isiksus on. Meie plika ei sallinud algusest peale mingit hellitamist jms kui magama hakkas jääma. Ja nii ma siis rongaemana (foorumid, tuttavad jms) ta rahule jätsin. Kalli, musi, pai, oma voodisse, omas toas ja uks kinni. Ja seda 3ndast elukuust kuni tänase päevani – ehk siis 4 aastat. Töötab.
Ja miks kolmandast kuust. Siis suutsin mehele lõpuks ometi selgeks teha, et tema “man-cave” on nüüd “I dont want to be a police officer, I am a Princess room”
MA TAHAKS KOHE KARJUDES ÖELDA, ET VEAAAAAAABBBBB!!!! Mul 2a5k laps ja siiani magamapanek 3-tunnine trall igal õhtul! Hellitasin titana ära süles ja enda kõrval ja nüüd ei saagi enam normaalselt ei ise magada ega laps ka mitte. Siiani pole ühtegi ööd saanud hommikuni välja magada. Kui laps õpib end ise magama panema, siis on see maailma parim oskus! Ta ei vihka sind vaid tahab su elu kergemaks teha 😉 Öeldakse ju, et igaühele antakse niipalju, kui ta kanda suudab. Ma vist olen väga kannatlik inimene 😀
Jumal tänatud siis, sest ma ei suuda midagi kanda 😀
Mul oli esimese lapsega sama seis. Kuni 3 aastaseni. Omad vitsad peksid 🙂 . Teisega olin kohe targem! Ei mingit süles kussutamist ja tudule jäämiseni körval olemist! 🙂
Heh. Tekkis täiesti meelevaldne seos – minu kallis abikaasa tahab mind magama paitada, aga mina ei suuda uinuda, kui pidevalt mingi uus info tuleb – ja pai liikumine on uus info, et kusagil nahka mööda midagi toimub. Me juba 12 aastat turtsume öösiti üksteise peale sel teemal. Äkki on Marikene ka selline ülitundlik, tahab üksi, ilma segamiseta magama jääda?
Mul pliks samamoodi.Vahepeal ikka vajas kiigutamist ka,aga üldjuhul jäi parema meelega ise magama:DAga nüüdseks on üle viie kuu vana ja jääb täiesti iseseisvalt magama.Õhtul oma voodisse ja kõik.
Mari lihtsalt hurdib neid, keda ta laavib.
true that!
Ma ei usu, et ta vihkab. Ehk tahab ta näidata, et ta suur ja tubli tüdruk, saab ise tuttu jääda. 🙂
Okei, ma ei tea kas selline asi võimalik on. 😀 Aga küll ta tahab ka sinu lähedust. Ehk on mingi periood.
Ole parem rõõmus, et ta sul nii tuttu oskab jääda 🙂 Usun teadvat, mis tunne sind võib vallata, miskit sarnast käis siin majas ka korraks, aga siis häälestasin end ümber 😀 Muidugi lisaks lastearsti rahustav info, et ta ju ei taha tegelikult su sülest ära ja ei, sa ei pigista teda liiga kõvasti jne 😀 Aga jah, kui ta sedasi juba tuttu oskab jääda, siis juuruta seda veelgi. Sest nii on teil mõlemal lihtsam 🙂 Ma usun, et ta ikka armastab sind rohkem kui vihkab 😀 Marid lihtsalt on sellised iseseisvad, juba imikust peast 😉
Tegelikult on ju jube hea see, et ta niimoodi ise magama jääb. Muidu oled järgmised 3 aastat hädas sellega, et pead tund aega igal õhtul tema juures olema, et ta magama jääks.
See don´t worry, be happy 😉
No eks ta vist ole jah, aga MIKS ta ei taha mind enda juurde :D??
Kui sa püüad oma tite igale kapriisile alati põhjendust otsida, siis sa muuga tegeleda ei saagi. Lepi, ja naudi.
Suht lampi vahekommentaar 😀 Sellele dont worry, be happy väljendile võiks anda eestipärase vaste- OttLepland 😀
Ka minu pisike vahel röögib, kui ma üritan emalikult talle lähedust ja hellust pakkuda, samas teine päev ei taha üldse üksi olla. Võta sa siis kinni milles uba on. Aga küll varsti tuleb EMMMMMEEE!!! aeg, ehk ei saa neid kuskile üksi jätta, kogu aeg tahavad olla meie juures. 🙂