Esimesed 6 ja 8-as punkt (eriti esimene ja neljas!!) käiksid nagu minu enda kohta vahest :S Kassin samade asjade pärast.. Samas arvan, et olen jõle tugev ja äge aga samas nii nõrk ja haavatav.. Lõhestunud isiksus vist 🙂
Eelneva kommentaariga nõus. Mind aitavad ka sellised süütud tegutsemised. Vanade peikadega suhtlemine, mehega midagi spontaanset teha. Minul tuligi see kriis pigem sellest, et ümberringi kõik olid nii täiuslikud emad: said kõigega hakkama, olid ideaalsed lapsed jne, jne. Minul oli aga tavaline laps, veidi isegi nendest imelastest arengust maas, läksin tihti endast välja, kui temaga hakkama ei saanud jne, jne. Lõpuks leidsin kellegi, kellele lihtsalt kõik ära nuta ja kes ütles, et need tunded on okeid.
See oleks ka Sulle praegu kõige parem soovitus- püüa leida keegi, kellega Sa saaks samastuda ja kellele Sa saad rääkida, mida Sa tegelikult mõtled ja tunned. Muidugi oleme meie ka siin, kuid kujutan ette, et päris tühjaks Sa end blogis rääkida ei taha/saa.
Ma tean mida sa tunned. Mul tuli see elu kass peale siis kui mul laps oli alles 2 nädalane. Mõtlesin omaette, et omg nüüd pean ma ju oma elu lapse järgi sättima, kõik keerleb tema ümber. Enam ei saa terveks nvks kusagile tuld tõmmata kui isu tuleb. Sõbrannad tulevad külla last vaatama ja ütlevad “Oi kui suur juba” Aga mina? Minu kohta ei küsi keegi. Ma vaevlesin sünnitusjärgses depressioonis kolm kuud. Nii kui mees tööle läks hakkasin mina lihtsalt nutma. See nädal saab mu laps 10 kuuseks ja ütlen ausalt, on neid päevi kus mõtlen, et panen asjad kokku ja lähen minema aga õnneks tuleb mul kohe meelde, et see sama jonnipunn vajab mind nüüd terve oma elu, mis sest, et ma ei saa praegu käia seal kus tahan ja siis kui tahan, lapsed vajavad meid, olgu me siis kurvad või rõõmsad, nemad armastavad meid just sellistena nagu me oleme ja ei tule meile ütlema, et me teeme kõike valesti. Nad armastavad meid!
Eks see olegi see paljuräägitud mammamasendus. Aga see läheb üle, ära muretse. Tähtis ongi mitte päriselt üksi jääda. Räägi Kardoga. Räägi nii palju, et tal hakkab halb.
Ma sain tagantjärgi aru, et ma lükkasin ise sõpru eemale. Sest ma olin lapsevanem ja nemad ei olnud, meil polnud enam midagi ühist. Noh, nüüd, üheksa aastat hiljem pole keegi neist ikka veel lapsevanem, aga me armastame üksteist jäägitult. See arusaamine tuli mul kahjuks aastaid hiljem. Teistel läheb ehk kergemini.
Naljakas, et just selline teema sul täna….
Alustuseks eee – pullikaka! Sellega “ema olemisega” ei harju igaüks. Mul on (vaatamata asjaolule, et mul on imetore mees ja üliarmas tütreke) selline mina?mina!mina? järjepidevalt peal.
ja seda juba 5 aastat. Sellest hetkest kui mu rasedus teatavaks sai, hakkas igalt poolt tulema “sa nüüd ema, tee nii” või “sa pead nüüd tema jaoks elama”. Kurat ja põrgu! Aga mina?
Seda enam tekkis tahtmine kõik tegemata lollused veel ära teha, kuid siiani pean alles plaani 🙂
Teiseks – ma just täna nägin oma vana armastust linna peal. Tuli juurde ja võtsime koos kohvi. Vaatamata sellele, et ta on meessoost ja lapsed mõlemad koolis juba – tuli välja, et temagi ei suuda ikka veel 100% rolli sisse elada… Nii et see kass ei kraabi ainult naisi. Aga ta tunnistas, et teda aitavadki sellised spontaansed süütud kuid märkimisväärsed tegutsemised. A la – näed endist armastust, jood kohvi ja heietad “aga mäletad kui naabrimees meile küünis peale sattus?” Jah mäletan ning pean ütlema, et darn good kohvi oli! Tegelt vist jõin kakaod, või teed – aga see pole oluline! 20 minutit “igapäeva vaba teraapiat” – nüüd elab paar nädalat jälle ennast taga nutmata!
Kallis, Mallu!! Sa oled endiselt nooo niiiiiii tore ja niiii naljakas ja nii ehe, kahju et sa ise selles kahtled, isegi, kui see on ainult korraks, kui sa üksi oled! Sa peaks ennast saama hetkeks kōrvalt vaadata, kui tugev sa oled !! Mina ikka loen su blogi alati hea meelega, titejuttu ka, kuigi ma tittedest mitte midagi ei tea 😀 igatahes üks siiras ja tubli jõulusoov sulle siitpoolt! Et uus aasta sulle pai teeks ja Marile ja Kardole ja kassidele ! 🙂
Sul jõuab vaikselt kohale, et holy shit! Kõik on teisiti ja vana elu ei saa enam kunagi tagasi. Aga anna aega…sa harjud oma uue rolli ja eluga. Ja siis tuleb ka vägi ja enesekindlus! See tuleb kindlasti! Kannatust ja harjumist. Sa ei tea enam isegi kes oled? Ka see loksub ajaga paika. Sa oledki ju nyyd muutunud, tahad või mitte, laps muudab.
Olen selle läbi teinud – peale lapse sündi oli jbe raske. Selle vahega, et ma olin lapse sünni hetkeks elanud üksi või siis kaksi 34 aastat – ehk kujutad ette kui palju raskem oli selle “mina” ära kadumine nii palju kaugemas tulevikus.
Aga sellega on üks hea asi – kui Sa saad ise aru, miks Sa kassid (ja selle postituse järgi tundub, et saad), siis see läheb üle. Kohe kui hormoonid nats settivad, harjud uue elukorraldusega jne. Tõsi. päris ära vist ei lähe, aga Sa saad ise teha asju selleks kiiremini paremaks läheks. Nt mina hakkasin käima siis kui laps oli vist 2-kuune, uuesti trennis, jne. Puhtalt selleks, et saaks teha midagi, mis ei ole seotud lapsega. Keda ma väga armastan, aga vahel tahtsin natuke aega mina-ise ka olla. Nüüd on plika pea 11-kuune ja enam ei ole see nii aktuaalne, sest kõik on paika loksunud. Eks kass tuleb ikka peale vahel, aga siis nutad peatäie ja rahu majas jälle.
Mul on mingi hormooni- (hoormooni 🙂 ) masekas peal. Pole 10 a Metro Luminali kuulates pillind, aga noh. Ema on mu nimi. Ja siis ma ümisen endale õhtul, kui raske on, et “siin ju unes ei lööda ja hommikuks öögi saab mööda” ja üldse, kas ma mitte ei pidand sulle külla tulema, mitte kodus kassima? Võta ennast kokku, Keiu.
<– eelmine kommentaar .. solaariumisse, päikesevitamiinid????? wtf xD ära sinna küll mine!!
Anyway, ka mul on vahepeal kohe jube suur kass peal, kuna elus on lihtsalt nii palju muutusi olnud, et ei jaksa neid üleski lugeda. Samas ma arvan, et ehk on sind ka need jube halvad kommentaarid natuke räsinud, kuid ära muretse, sul on inimesi kes sind toetavad ja hea meelega sinu blogi loevad, ükskõik mis seal ka ei oleks, on see tõde ja tõde on ilus lugeda!
Küll sinu vägi ka tagasi tuleb, anna natuke aega ja naudi igat hetke 🙂
Äkki sa peaks korraks solaariumisse minema? Noh päikesevitamiine saama. Kole talv on käes. Ma tunnen ennast samamoodi ja mul pole isegi last. Ilmad on ju ka pimedad, nagu kotis istuks. Ega see väga head tuju soodustav ei ole ju ka…. Olin ka kolm päeva üksi tartus ja ikka jube hirmus hakkas lõpuks. Paneb mõtlema, et ma vist äkki ei saagi ilma rahustiteta enam kunagi “single” olla.
Ps. palun eelmisest kommentaarist mitte valesti aru saada, loomulikult ei tulnud mingit tralli nende austajatega, lihtsalt minu meelest märgati mind küll rohkem, lõin vist särama emadusega 🙂
Tead, mul oli täpselt sama asi. Ja ma ei saanudki sellest enne lahti, kui laps oli piisavalt suur, et sain hakata iseendaga tegelema. Siis leidsin end taas. Midagi soovitada ka ei oska, sest aitab vaid aeg. 🙁
Muidugi oled üksi õnnetu, siis saab aju vapralt rännata oma mõtetega kuhu tahab. Ma hakkan dušiall kassima mõnikord ilma mingi otsese põhjuseta, lihtsalt läheb nii, mis seal ikka. Nüüdseks on juba natuke nagu poolpohhui ka sellest kui kass peale tuleb, küll ta ühel hetkel üle läheb, aga mõnikord on ikka jubearmetu tunne. http://spazzoo.tumblr.com/image/7939499497 kuidagi see pilt annab selle kassiemotsiooni edasi kui tunnen et olen täiesti kasutu ja saamatu. (Et keegi mind mingiks inimjälkuseks ei nimetaks, mainin ära, et tegemist on Voldemortiga Harry Potterist, mitte lootega)
Su elus on ju nüüdseks olnud väga suuri muutusi, nii et ongi täitsa ok, kui mõnel hetkel tekib selline identiteedikriisi tunne. Mitte miski pole kunagi enam endine ja ongi selline üleminekuperiood. Mis ma ikka lohutuseks oskan öelda, küll sa saad sellest ise ka aru, et see periood möödub ja üsna varsti tunned end jälle hästi. Võta seda lihtsalt kui võimalust mõned asjad ümber hinnata ning elus ja iseendas uusi tahke avastada. Mõnel hetkel ei ole see kerge ja meeldiv, kuid pikemas perspektiivis on see ikkagi positiivne.
Oh kullakene 🙁
I feel you…. Aga selle vahega, et ma tean miks ma kurb olen aga ma ei saa seda mitte kuidagi muuta. Ma olen mõelnud, et peaks teraapiasse minema 😀
21 kommentaari
[…] lugesin mallu maseka postitust ning hakkasin mõtlema, kuidas lapsesaamine mulle mõjus. No muidugi olen mina juba pool aastat […]
Esimesed 6 ja 8-as punkt (eriti esimene ja neljas!!) käiksid nagu minu enda kohta vahest :S Kassin samade asjade pärast.. Samas arvan, et olen jõle tugev ja äge aga samas nii nõrk ja haavatav.. Lõhestunud isiksus vist 🙂
Eelneva kommentaariga nõus. Mind aitavad ka sellised süütud tegutsemised. Vanade peikadega suhtlemine, mehega midagi spontaanset teha. Minul tuligi see kriis pigem sellest, et ümberringi kõik olid nii täiuslikud emad: said kõigega hakkama, olid ideaalsed lapsed jne, jne. Minul oli aga tavaline laps, veidi isegi nendest imelastest arengust maas, läksin tihti endast välja, kui temaga hakkama ei saanud jne, jne. Lõpuks leidsin kellegi, kellele lihtsalt kõik ära nuta ja kes ütles, et need tunded on okeid.
See oleks ka Sulle praegu kõige parem soovitus- püüa leida keegi, kellega Sa saaks samastuda ja kellele Sa saad rääkida, mida Sa tegelikult mõtled ja tunned. Muidugi oleme meie ka siin, kuid kujutan ette, et päris tühjaks Sa end blogis rääkida ei taha/saa.
Sa kirjutad nii hästi. Kõnetab südant.
Ma tean mida sa tunned. Mul tuli see elu kass peale siis kui mul laps oli alles 2 nädalane. Mõtlesin omaette, et omg nüüd pean ma ju oma elu lapse järgi sättima, kõik keerleb tema ümber. Enam ei saa terveks nvks kusagile tuld tõmmata kui isu tuleb. Sõbrannad tulevad külla last vaatama ja ütlevad “Oi kui suur juba” Aga mina? Minu kohta ei küsi keegi. Ma vaevlesin sünnitusjärgses depressioonis kolm kuud. Nii kui mees tööle läks hakkasin mina lihtsalt nutma. See nädal saab mu laps 10 kuuseks ja ütlen ausalt, on neid päevi kus mõtlen, et panen asjad kokku ja lähen minema aga õnneks tuleb mul kohe meelde, et see sama jonnipunn vajab mind nüüd terve oma elu, mis sest, et ma ei saa praegu käia seal kus tahan ja siis kui tahan, lapsed vajavad meid, olgu me siis kurvad või rõõmsad, nemad armastavad meid just sellistena nagu me oleme ja ei tule meile ütlema, et me teeme kõike valesti. Nad armastavad meid!
Eks see olegi see paljuräägitud mammamasendus. Aga see läheb üle, ära muretse. Tähtis ongi mitte päriselt üksi jääda. Räägi Kardoga. Räägi nii palju, et tal hakkab halb.
Ma sain tagantjärgi aru, et ma lükkasin ise sõpru eemale. Sest ma olin lapsevanem ja nemad ei olnud, meil polnud enam midagi ühist. Noh, nüüd, üheksa aastat hiljem pole keegi neist ikka veel lapsevanem, aga me armastame üksteist jäägitult. See arusaamine tuli mul kahjuks aastaid hiljem. Teistel läheb ehk kergemini.
Naljakas, et just selline teema sul täna….
Alustuseks eee – pullikaka! Sellega “ema olemisega” ei harju igaüks. Mul on (vaatamata asjaolule, et mul on imetore mees ja üliarmas tütreke) selline mina?mina!mina? järjepidevalt peal.
ja seda juba 5 aastat. Sellest hetkest kui mu rasedus teatavaks sai, hakkas igalt poolt tulema “sa nüüd ema, tee nii” või “sa pead nüüd tema jaoks elama”. Kurat ja põrgu! Aga mina?
Seda enam tekkis tahtmine kõik tegemata lollused veel ära teha, kuid siiani pean alles plaani 🙂
Teiseks – ma just täna nägin oma vana armastust linna peal. Tuli juurde ja võtsime koos kohvi. Vaatamata sellele, et ta on meessoost ja lapsed mõlemad koolis juba – tuli välja, et temagi ei suuda ikka veel 100% rolli sisse elada… Nii et see kass ei kraabi ainult naisi. Aga ta tunnistas, et teda aitavadki sellised spontaansed süütud kuid märkimisväärsed tegutsemised. A la – näed endist armastust, jood kohvi ja heietad “aga mäletad kui naabrimees meile küünis peale sattus?” Jah mäletan ning pean ütlema, et darn good kohvi oli! Tegelt vist jõin kakaod, või teed – aga see pole oluline! 20 minutit “igapäeva vaba teraapiat” – nüüd elab paar nädalat jälle ennast taga nutmata!
Kallis, Mallu!! Sa oled endiselt nooo niiiiiii tore ja niiii naljakas ja nii ehe, kahju et sa ise selles kahtled, isegi, kui see on ainult korraks, kui sa üksi oled! Sa peaks ennast saama hetkeks kōrvalt vaadata, kui tugev sa oled !! Mina ikka loen su blogi alati hea meelega, titejuttu ka, kuigi ma tittedest mitte midagi ei tea 😀 igatahes üks siiras ja tubli jõulusoov sulle siitpoolt! Et uus aasta sulle pai teeks ja Marile ja Kardole ja kassidele ! 🙂
Sul jõuab vaikselt kohale, et holy shit! Kõik on teisiti ja vana elu ei saa enam kunagi tagasi. Aga anna aega…sa harjud oma uue rolli ja eluga. Ja siis tuleb ka vägi ja enesekindlus! See tuleb kindlasti! Kannatust ja harjumist. Sa ei tea enam isegi kes oled? Ka see loksub ajaga paika. Sa oledki ju nyyd muutunud, tahad või mitte, laps muudab.
Olen selle läbi teinud – peale lapse sündi oli jbe raske. Selle vahega, et ma olin lapse sünni hetkeks elanud üksi või siis kaksi 34 aastat – ehk kujutad ette kui palju raskem oli selle “mina” ära kadumine nii palju kaugemas tulevikus.
Aga sellega on üks hea asi – kui Sa saad ise aru, miks Sa kassid (ja selle postituse järgi tundub, et saad), siis see läheb üle. Kohe kui hormoonid nats settivad, harjud uue elukorraldusega jne. Tõsi. päris ära vist ei lähe, aga Sa saad ise teha asju selleks kiiremini paremaks läheks. Nt mina hakkasin käima siis kui laps oli vist 2-kuune, uuesti trennis, jne. Puhtalt selleks, et saaks teha midagi, mis ei ole seotud lapsega. Keda ma väga armastan, aga vahel tahtsin natuke aega mina-ise ka olla. Nüüd on plika pea 11-kuune ja enam ei ole see nii aktuaalne, sest kõik on paika loksunud. Eks kass tuleb ikka peale vahel, aga siis nutad peatäie ja rahu majas jälle.
Mul on mingi hormooni- (hoormooni 🙂 ) masekas peal. Pole 10 a Metro Luminali kuulates pillind, aga noh. Ema on mu nimi. Ja siis ma ümisen endale õhtul, kui raske on, et “siin ju unes ei lööda ja hommikuks öögi saab mööda” ja üldse, kas ma mitte ei pidand sulle külla tulema, mitte kodus kassima? Võta ennast kokku, Keiu.
PS, Mallu on äge. You go girl!
<– eelmine kommentaar .. solaariumisse, päikesevitamiinid????? wtf xD ära sinna küll mine!!
Anyway, ka mul on vahepeal kohe jube suur kass peal, kuna elus on lihtsalt nii palju muutusi olnud, et ei jaksa neid üleski lugeda. Samas ma arvan, et ehk on sind ka need jube halvad kommentaarid natuke räsinud, kuid ära muretse, sul on inimesi kes sind toetavad ja hea meelega sinu blogi loevad, ükskõik mis seal ka ei oleks, on see tõde ja tõde on ilus lugeda!
Küll sinu vägi ka tagasi tuleb, anna natuke aega ja naudi igat hetke 🙂
Kui soovid kellegagi rääkida : http://www.perekool.ee/artiklid/raseduskriisi-noustamine/
Äkki sa peaks korraks solaariumisse minema? Noh päikesevitamiine saama. Kole talv on käes. Ma tunnen ennast samamoodi ja mul pole isegi last. Ilmad on ju ka pimedad, nagu kotis istuks. Ega see väga head tuju soodustav ei ole ju ka…. Olin ka kolm päeva üksi tartus ja ikka jube hirmus hakkas lõpuks. Paneb mõtlema, et ma vist äkki ei saagi ilma rahustiteta enam kunagi “single” olla.
Või enesekindlusega 😀
Ps. palun eelmisest kommentaarist mitte valesti aru saada, loomulikult ei tulnud mingit tralli nende austajatega, lihtsalt minu meelest märgati mind küll rohkem, lõin vist särama emadusega 🙂
Miks Sa arvad, et keegi Sinusse armuda ei saa? Mul igatahes oli enne last vähem austajaid, kui pärast last 😀 .
Tead, mul oli täpselt sama asi. Ja ma ei saanudki sellest enne lahti, kui laps oli piisavalt suur, et sain hakata iseendaga tegelema. Siis leidsin end taas. Midagi soovitada ka ei oska, sest aitab vaid aeg. 🙁
Muidugi oled üksi õnnetu, siis saab aju vapralt rännata oma mõtetega kuhu tahab. Ma hakkan dušiall kassima mõnikord ilma mingi otsese põhjuseta, lihtsalt läheb nii, mis seal ikka. Nüüdseks on juba natuke nagu poolpohhui ka sellest kui kass peale tuleb, küll ta ühel hetkel üle läheb, aga mõnikord on ikka jubearmetu tunne. http://spazzoo.tumblr.com/image/7939499497 kuidagi see pilt annab selle kassiemotsiooni edasi kui tunnen et olen täiesti kasutu ja saamatu. (Et keegi mind mingiks inimjälkuseks ei nimetaks, mainin ära, et tegemist on Voldemortiga Harry Potterist, mitte lootega)
Su elus on ju nüüdseks olnud väga suuri muutusi, nii et ongi täitsa ok, kui mõnel hetkel tekib selline identiteedikriisi tunne. Mitte miski pole kunagi enam endine ja ongi selline üleminekuperiood. Mis ma ikka lohutuseks oskan öelda, küll sa saad sellest ise ka aru, et see periood möödub ja üsna varsti tunned end jälle hästi. Võta seda lihtsalt kui võimalust mõned asjad ümber hinnata ning elus ja iseendas uusi tahke avastada. Mõnel hetkel ei ole see kerge ja meeldiv, kuid pikemas perspektiivis on see ikkagi positiivne.
Oh kullakene 🙁
I feel you…. Aga selle vahega, et ma tean miks ma kurb olen aga ma ei saa seda mitte kuidagi muuta. Ma olen mõelnud, et peaks teraapiasse minema 😀