Mul on lihtsalt selline heldimushoog peal. Väike Marjuuhin on täna päev läbi nii tubli olnud. Või oli asi selles, et umbes kahe paiku võttis Kardo ta endaga ema juurde kaasa, minu vanemad läksid kah. Mina siin koristasin ja passisin, lõpuks hakkasin intensiivselt Mari igatsema.
Kell neli olid nad tagasi, aga kuna Mari magas, siis panime ta rõdule põõnama. Pärast paari tundi ma murdusin ja tassisin ta tuppa. Kaua ma pean ilma oma Nööbikeseta elama?!
Mari vahtis mind suure naeratusega ja ütles ÖÄÜÜÜÄÄÄÄ. See võib tunduda lamp, aga kuni eilseni ei häälitsenud Mari üldsegi. Nüüd on ta kaks päeva vahelduva eluga juttu puhunud.
Naabrinaine tõi Marile ka suurema hunniku riideid ja mänguasju, mis olid Marile nii põnevad, et suures mänguhoos vajus tegelane lihtsalt oma kaare alla kooma.
Oh kallikene. Ta on ikka nii armas!
9 kommentaari
Niii armas preili on Mari 🙂 vahva on see et ka mina kutsun oma poega Marjuuhin 🙂
Mari on ikka niii üliarmas naeratades 🙂 Ja kust see super-ilus kootud kleit pärit on??
Naabrinaise käest täna saime ja kohe ajasime selga ka 😀
Tõesti armas!:)
On küll armas laps ja päris emme nägu kohe 🙂
Jumal kui armas! Nagu emme suust kukkunud! Hakkab pihta see iga, kus juba reageeritakse erinevatele “muutujatele” (emme naer, issi pai jne.). Kas Maril on ka mingi kindel päevareziim tekkinud (see oleks ka üks blogi teema)?
Issand kui armas beebi. 🙂
Nii see on,et igatsus tuleb kiiresti peale. Endal kaks mürakaru neljane ja kahene ning mõnikord ajavad ikka korralikult hulluks. Kui kodust välja lastakse, siis piisab paarist tunnist, kui juba mõtled laste peale 🙂 Emasüda on ikka hellik küll 🙂
Nii ilusti naeratab, väga ilus laps on:)