Kas keegi palun teeks mulle selgeks, mida ma peaksin tegema, kui Mari mulle juba viimased pool aastat räägib lapsest lasteaias, kes pidevalt lööb, küünistab, sülitab ja asju lõhub? Nagu IGA päev on tal lasteaiast tulles uus jutt, kuidas X jälle midagi tegi ja “paha poiss” oli. Maril on kohati käed küünejälgi täis ja no ega see just eriti tore pole. Ükskord Mari palus, et ma õpetajale ütleksin, et X teda ei lööks lasteaias.
Ma muidugi ei arvanud, et see on eluseees mingi palve, mida ma pean lasteaiaõpetajale ütlema, et kle, kui tüli ei tee, äkki siis vaatate, et mu laps peksa ei saaks täna. Aga noh, muidugi ma rääkisin õpetajaga ja ta ütles, et selle lapsega ongi pidevalt probleeme, et ilmselt käitumisraskused vms ja et nad annavad endast parima.
Loomulikult tuli Mari ka too päev uue jutuga, kuidas X pahandusi tegi ja teisi lõi.
Veits vastik oli last lasteaeda saata, sest tundub vale oma esmasündinut iga päev kuskile viia, kus ta potensiaalselt piki hambaid saada võib.
Ükskord olime Mariga poes, kui ta äkki röögatas, et vaata, see on X ema! Jooksis kohe selle ema juurde ja põrutas, et X on lasteaias nii paha poiss ja kogu aeg lööb teda ja võtab ta asju ära ja näitas isegi oma käe peal küünistusjälgi. See ema lihtsalt vaatas Mari poole, naeratas ja läks rahulikult edasi. Tal oli nagu max suva, et ta laps aias teistega vägivallatseb. Ma ei tea, mul oleks endal küll väga piinlik, kui keegi mulle räägiks, et Mari talle haiget teeb. Midagi ikka suvatseks lapsele vastata ju, aga sellel naisel oli naeratus ette kleebitud ja hea, et ta vilejuppi ei puhunud, kui edasi astus.
Ilmselt ta teab, et laps problemaatiline on (sest aiast ju öeldi, et sellega tegeletakse jne), et võib-olla ta oli nii piinlik vms? Aga noh, ma ei tea, mul jäi imelik tunne sisse, et isegi vastata ei suvatse sõnagi.
Ise räägin kogu aeg, et teisi ei lööda jne, aga Kardo ükskord ütles küll Marile, et pane siis ükskord vastu, küll ta siis aru saab, et sinuga ei maksa jamada. Enne kui ma jõudsin midagi vahele öelda, ütles Mari jumala stoiliselt, et jaa, muidugi ma olen löönud vastu, aga ta ikka teeb edasi. Et jah… Mis kuradi hullumaja see lasteaed on, kus lapsed teineteist nüpeldavad päevast-päeva? Ma saaks aru, et sõimes tited ei saa aru, mida nad teevad, aga Mari rühmas on juba suured, kuueaastased, et kaua see pull veel kestab, et sõnu kasutada ei osata? Aga no tõesti, kui keegi mu lapsele liiga teeb, siis ega ma ei taha ka, et ta laseks seda teha. Ma muidugi soovitasin, et ta kohe kasvatajale ütleks, mitte ise seal vastu ei rapsiks.
Ahjaa, see laps oli Marile öelnud ka, et ta on nii kole ilma hammasteta ja see tähendab, et ta on “titt” sest ainult titadel pole hambaid. Mari rääkis mulle seda ükskord autos, kui me lasteaeda läksime ja kui ma ütlesin, et see on väga rumal jutt, sest kõikidel tulevad vahepeal hambad ära, et uued saaksid asemele kasvada ja see ei tee kedagi koledaks, siis Mari vastas rahumeeli: “Jah, ma tean. Ma ütlesin Xle ka, et ega hambad kasvavad tagasi, aga nad kasvavad niiiii aeglaselt, tasakesti. Ja et pole ilus teistele öelda kole!”.
Sisesta siia pisar mõttest, et keegi mu lapsele kole ütles. Nagu KUI vastik on see tunne, et ma pean teda oma kaitsva ja armastava tiiva alt päris maailma laskma, kus on kiusamised ja koledasti ütlemised jne. Mulle ei meeldi see mitte üks teps. Õnneks ma näen, et vähemalt praegu saab ta aru, et mõnikord inimesed ütlevad inetuid asju ja see ei tähenda, et see oleks tõsi ja väga hinge ta vist ka ei võtnud, seegi hea. That’s my girl!
Ausaltöeldes ma isegi ei tea, kas see laps uuel aastal ka lasteaeda jääb, või läheb kooli. Ma loodan, et läheb kooli…
Mis te sellises olukorras teeksite? Ma ei oska enam midagi väga teha, kuigi õnneks on suvi ja lasteaeda praegu polegi, aga kui ta ei lähe kooli, siis hakkab see pull jälle sügisest pihta.
Kommentaarid puuduvad