Juba ammuilma enne lapse sündi teadsin ma, et meietamine ei ole lahe ja seda tehes oled sa kohe mõttetu kanaema, kes võiks ühiskonnale teene teha ja ennast oma paneelmaja keldris üles puua. Kõik me oleme ju kuulnud näiteid, kuidas ema kirjutab: “Kakasime täna issile sülle!”. Ja noh, loomulikult ei arva ma, et ta ise ka mehele sülle kükitas ja häda tegi. Aga jumal teab…
Tänu sellele tuntud kakanäitele teavad vist kõik, et meietada ei tohi ja see on nõme. Aga ometi leian ma ennast mõnikord meietamas.
Muidugi ei räägi ma, et “meie kandsime täna roosat vesti” ja “meie sülitasime täna lutti konstantselt välja” või “meie kaka oli täna erakordselt kollane”. Pigem tahaksin ma mõnikord öelda: “Me käisime täna poes.”. Siis ma kohkun ja mõtlen, et issand jumal, mida ma meietan siin. Kuigi see on tõsi – mina ja Mari (ME) käisime koos poes.
Või mõnikord käime me vannis. Reaalselt istun vannis koos temaga, seega me ju mõlemad käisime vannis.
Aga ikka tunnen ennast ebamugavalt iga kord, kui ma ütlen midagi meie vormis, sest ma kohe kardan, et keegi arvab, et ma olengi nüüd see ajud kaotanud kanaema. Sest ma ju MEIETAN!
27 kommentaari
Meietamise ja meietamisel on vahe ka.
Kui öelda, et me õppime potil käima, siis tavaliselt see ju käibki koos. Vanemad õpetavad ja õpivad selle käigus ja laps siis vaatab kuidas ja millal otsustab või hakkasime nüüd öösel enam-vähem normaalselt magama, siis käibki see terve pere kohta. Me käisime poes – jummala mõistlik lause ju.
Aga see meietamine ja lapsemeelne rääkimine jääb paljudele külge küll – meenub olukord, kus 2×2 kuulikindel meesterahvas, suhteliselt ebareaalseid kulisevaid kurguhääli hääli esile tuues lajatas seltskonnas (kus parasjagu ka last ei viibinud), et meil tulid eile esimesed hambad ijaaaaa (lugedes võiks “ijaaaa” lõpus veel hääle kõrgeks viia), siis tekkis küll tunne, et anna abi ja mõistust!!! ning siis mehele endale kindlameelsust proteeside vahetusel.
Kui ma esimest korda oma tsikiga läksin kahekesi poodi, siis pakkisin ta lahedasse kombekasse, panin ta oma turvahälli, asetasin hälli oma autosse, millega polnud kaua aega sõitnud – panin oma lemmikmussi mängima, õues oli aimata esimesi kevade märke, ja tead, see oli nii lahe sõita koos oma tsikiga kahekesi, täiesti ilma igasuguste häirivate kohustusteta, vabalt, kahekesi nagu thelma ja louise, kui nii võib öelda 😀 Ja see oli täiega “meie käisime poes”, kui sa mõistad, mida ma mõtlen.
Mind teiste meietamine ei häiri, ise pidevalt seda ei tee, aga vahest ikka juhtub. Kui on lapsega koos midagi tehtud siis ütlengi meie ja ei pea seda imelikuks. Vannis ma otseselt lapsega koos ei käi sest meil pole suurt vanni, aga ikka kipun ütlema meie sest päris ise beebi veel vannis ei ole ja see ka ok meietamine minu silmis. Kakamised ja oksendamised teeb aga beebi ise ja sealjuures on meietamine tōesti kummaline.
Iga mõistusega inimene saab aru, et nii noor laps üksi poes ei käi, nii et “me käisime poes” on korrektne ja mitte kanaemalik. Ajude kaotamise osas ei oska kahjuks aidata, minu silmis kaotasid need siis, kui oma peika eksi torkimas käisid ja hiljem blogis ohvrit mängisid.
Trussikumiisu, sina või?
Misasi? 😀
Kunagi inglise keele tunnis oli lause Sara changed her tire ehk siis Sara vahetas kummi. Terve klass naeris mu peale, et mismõttes nagu, et ikka autol vahetas kummi ära, mitte endal. Õpetaja muidugi ei naernud ja seletas, et aga välismaalased niimoodi räägivadki. Et mitte ei vahetanud autol kummi vaid endale, mõte jääb ju tegelikult samaks, et ta ikkagi vahetas autol ja mitte endal. Seega kui meietada, et me kakasime, siis peaks see mõistetav olema, et tegelikult laps tegi ning mitte vanem. Ma ei leia, et selles midagi imeliku on aga ise väga ei kasutaks, sest inimesed mõistavad kaheti seda.
Me kaisime ükspaev lapsega postkontoris ja automaatselt tuli üle huulte: meile on pakk 😀 muidu ikka üritan vältida meietamist, eriti nendes kaka jms situatsioonides 🙂
Eks ma ka MEIETAN-aga mõistuse piires. Olles siis fb beebidegrupis, vahest igavusest kui kellegagi rääkida pole, viskan sinna mõne küsimuse ja noo RÕVE on vaadata, kuidas emad vastavad( paljudel mitu last)- meil juba üks kiku!!!!! Whaaat naguuu :O Ise ema ja alles esimene KIKU? Saime täna kahe kuuseks- nagu ema ja laps kokku??? Misasjjjaa. Või siis, et meie rpa on vaid Hipp pulber ja ka… sööme juba/vaid hommikuti putru ja päeval joome ainult piima, õhtul enne kui me magama läheme sööme hea une putru- kuidas see ema niikaua jõudnud vaid putru ja piima süüa/juua? Mina küll 20 a ainult seda söögiks ei tahaks. Saime täna süsti ja nüüd meil palavik- ennast Meietad või saite mõlemad korraga süsti ja kohe palavik MÕLEMAL? Oleme jälle haiged ja nii jonnised 🙁 Oeh ….
Kui sa teed asju koos lapsega, siis ongi ju meie. Kui aga laps teeb ise midagi, saavutab midagi siis on veits ebakohane ju. A la “me hakkasime täna roomama”. Tegelikult hakkas ju laps. Sina oskad seda juba ammu. Niiet ära paanitse, kohati on meie ikka väga omal kohal.
Ma arvan, et kui te käisite koos vannis või poes, siis on okei öelda “meie”. See meietamine on ikka nõme siis, kui tõesti öeldakse, et “meie kakasime püksi” või “meil tulevad hambad”. Kui asi on REAALNE nagu poeskäik, siis on seda “meiena” väljendada täiesti normaalne. Arvan ma 🙂
Mu meelest on me käisime poes koos ja kakasime issile sülle, kaks täitsa erinevat asja 🙂 ja kõlavad ka täitsa erinevalt, kui öelda käisime poes, kujutan ma ette, kuidas te koos sina omal jalgadel ja Mari kärus näiteks olete poes, aga kui öelda kakasime issile sülle…noh siis teadagi mida ma ette kujutama hakkan 😀
Ei ” meieta”, aga samas suht suva, kui keegi seda ka teeb. Emadus vahest on selline kaval asi, et samastutakse lapsega mõneks ajaks üheks. anname andeks. Samuti on minu lapsel vaid üks tädi ja üks onu (need mu õde ja vend). Kõiki teisi tutvustan lapsele ikka nimepidi ja ei kasuta ette sõna, et a la tädi Kristi v onu Mart tuli külla jne. Kui tõepoolest kasutan ma tihti “meiet”, kui lapsega kuskil koos käime. Näiteks, et me Heliniga käisime täna ujumas. Üldiselt siiski chill, las igaüks on ema nii nagu ta on, kes meietab, kes kasutab pudikeelt, kes imepeent häält jne. Tähtis on, et laps oleks hoitud ja armastatud:).
Nõus selle kommentaariga. Enne lapse saamist tundus meietamine opakas, aga nüüd beebiga lihtsalt ongi vahest selline tunne, et me justkui oleks veel pooleldi üks organism, kõike teeme koos. Kui tema võtab rohtu, siis mina askeldan kõrval ja elan kaasa, nii et vägisi kipub see “võtsime rohtu” tulema ega tundu enam pooltki nii imelik kui enne. Hoian end ikka võimaluse korral tagasi või parandan, aga ülemäära ei põe. Ja väga ekstreemsed “meie oksendasime/kakasime/saime 10-kuuseks” õnneks siiani mind kimbutanud pole.
Need, kes iga meietamise peale leili lähevad, on minu arust sama hullud kui meietajad ise 😀 Normaalne ju, et ühe mitte eriti liikuva lapsega teed päris palju asju koos. Ei tasu lihtsalt kainet mõistust kaotada 😀
Kui mu onutütrel sünnipäev oli, pani ta ema pildi üles, kus kirjutas a la “meie saime kaheseks” vms. Loomulikult tuli keegi norima, sellele ta vastas nii, et temal sai 2 aastat noore ema staatust täis 😀 Üsna loogiline ju. See muidugi ei õigusta kõiki neid koos kakamisi jms 😛
Kuule, ära pinguta üle nüüd 😀 See, kui päriselt ka TE(koos) midagi tegite, siis ongi just normaalne nii öelda, mitte iga hetk endale kinnitada, et mis meie, ikka mina ja mu laps, jumala eest mitte MEIE. Minule kõlaks see eraldi(mina ja tema) rääkimine kuidagi nii külmalt ja võõralt(juhul kui tegelikult ka nt käisitegi koos vannis). Ma arvan, et mitte ükski mõistuse juures olev blogilugeja, ei hakkaks sellisest lausest eeldama, et sa oled kanaemastunud titemamma. Ära põe nüüd niipalju, täitsa okei on “meie” vormis rääkida, kui sa ei räägi nõnda lapse tegemistest, vaid teie mõlema ühistest tegemistest 😛
“Me õpime juba potil käima:)))))))))” tore, et sa enne lapse said, kui potil käimise ära ôppisid. Mul on hea meel
Nii hull gif on see 😀
See meietamine paneb jah kahtlema inimese mõistuses. Ise meietan ka ainult sellistel juhtudel, kui reaalselt tegime ka koos midagi – käisime poes või vannis või õues vms.
Sama teema sellega, miks beebid muudavad täiskasvanud inimesed automaatselt debiilikuteks…? Näiteks mu ämm on selline – muidu suudab veel kuidagi normaalset juttu ajada, aga nii kui last näeb hakkab mingi “Oiii, mimmmul on pappuuud jalllludee otsas” või “Misss emmme teeeeb??…emmeee teeb putttttlllluuuu mimmmulee…putttllluu teeeb!”. Ja kusjuures ta räägib oma koeraga ka nii 🙂
Iga kord tekib tahtmine peaga vastu seina joosta või rõdult alla hüpata 🙂
Ma ka teadlikult püüan meietamist vältida, kuid vahest ikka juhtub. 😉
Sama siin. 😀
Ühe korra kirjutasin, et meil oli Annabeliga arstivisiit ja kohe keegi hüppas kommenteerima, et ma ju suure suuga lubanud, et ma kunagi ei meieta ja et miks ma siis nüüd meietasin. Peatusin hetkeks ja mõtlesin, et kuigi arstivisiidil vaadati küll ainult Annabeli läbi, siis visiit oli ju ikkagi meil mõlemal. Ega ta ilma minuta seal käinud. Täitsa kohutav kohe, et reaalseid ja normaalseid asju ei tohi (ei julgegi) ka enam meietada lõpuks. 😀
Mina arvan, et “meietamine” on teatud määral normaalne. See sama näide, et me käisime poes. Aga see, kui öeldakse nt: “Me õppisime potil käima” – noh, see peaks siiski olema, et laps õppis. Meie on minu arvetes õigustatav, kui tõesti tehakse midagi koos. Mehega lähed välja, siis ju ütled ka, et me käisime. 😀
:Dhaha.. Mul vahest harva on seda juhtund, aga siis mõttes lajatan bitchlapi omale. Õnneks on see aind kirjutades juhtund.
Tuttaval oli hiljuti ” meie õppisime kõndima”. Soovisin palju õnne, et see võttis aega 25 aastat.:D Korraliku sõimu sain. .:D
😀 mu lapsepõlvesõbranna pani FB-sse pildi oma mehest, kellel oli beebiokse pluusil ja pealkiri oli et “Hommikul esimese asjana oksendasime issi pluusile” Sinna alla tuli ka paar kommentaari, et ” Kuidas mees sellesse suhtub, et sa talle peale oksendad” jne. Ja ühes beebigrupis olen ka näinud neid “Kakasime esimest korda potti täna, emme on nii õnnelik” “Täna oli meil kõht veidi lahti…” ja muud toredat.
Aga ise ka ikka väldin, sest noh potil ma juba mõned aastad käin ja esimesed sammud ka nagu tehtud. vahel tuleb mul ka, et “käisime täna poes” aga noh.. ME ju käisimegi, nii et pole hullu vast 😀
Kui see “meie” on reaalselt, et vanem ja laps, siis muidugi loogiline, et ütled meie.
Ma ütlen ka meie, kui ma lapsega koos midagi teinud. Mida on vahel nii mõnigi ka valesti mõistnud ja mainind, et mis sa “meietad” 😀 See ajab veel rohkem naerma kui need ” me kakasime täna potil” 😀
Noh, ega see väga normaalne ei jah, see meietamine. Mu tutvusringkonnas on üks “tibuemme”, kes kasutab sõna “mõnnama” KOGUAEG. Paneb fb pilte tekstiga : Tibuga mõnnasime diivanil. Või: tibukene mõnnamas. NAGU…. MIS SÕNA ON MÕNNAMA????? Ei mahu mulle pähe 😀
oh dear god 😀 😀
jfc