Mäletate, kui ma veel Männikul elasin, siis kadus Joosep ühel hetkel lausa mitmeks päevaks ära? No kui ei mäleta, siis nüüd teate. Igatahes võin kinnitada, et Tallinna Loomade Hoiupaigas tõepoolest ei taheta eriti neid loomi omanikele tagasi anda, nagu ARTIKLIS KIRJUTAB.
Täpselt nii juhtus minul ka! Juba esimesel õhtul helistasin ma sinna Hoiupaika, sest kuna see oli kõige lähem varjupaik Männikule, eeldasin ma, et kõige suurema tõenäosusega on kass seal. Öeldi, et ühtegi säärast kassi seal ei ole, lubati tagasi helistada, kui mingi säärane neile tuuakse.
Terve järgmise päeva olin murest murtud. Helistasin neile uuesti – “Ei, Männikult pole täna ühtegi kassi leitud/toodud!”.
Hing suri sees ja vandusin endale, et kui ma Jossi tagasi saan, siis aheldan ma ta kettidega radika külge ja tihkusin pihku. Kuni mulle kolmandal päeval Facebooki kirjutati, et üks naine just minu Joosepi moodi kassi leidnud on. Võtsin hea inimesega kohe ühendust ja uurisin, et kas tõesti on tegu Joosepiga (oli) ja kuidas ma kassi kätte saaks, vastas see naine, et oli kassi EILE varjupaika viinud.
Naljakaks tegi asja see, et kuigi olin helistanud ka eelmine päev, olin seda teinud ka SAMAL päeval, paar tundi enne teada saamist, et kass sinna viidud on. Arvake, mis mulle vastati? “Ei, meile EI OLE toodud ühtegi sellist kassi!”. Ilmselge tüdimusnoodiga, et ma aina neid painasin.
Kui ma siis oma teadmisega neile UUESTI helistasin, siis ma ei hakanud isegi enam küsima. Ütlesin, et sain teada, et mu kass on sinna toodud ja olen juba talle järele teel, sest takso on juba tellitud. Mulle vastati, et kohe tulla ei saa, sest kasse väljastatakse ainult kindlal kellaajal?! Mina vastasin, et eks ma siis tulen ja ootan neil seal tooli peal kuni selle kellaajani ja istusin taksosse.
Kohale jõudes küsiti mult kohe, et kas mul ikka raha on, et kassi eest maksta. Oli.
Nõnda läks töötaja ülakorrusele ja ma kuulsin sealt RÄMEDAT võitlust. Nagu te ehk teate, siis Joosep on selline sindrinahk, et kui vihastub, siis tuleb kallale. Ja ikka täiega kallale! Eriti, kui keegi on teda mitu päeva puuris hoidnud…
Kuulasin siis seal seda võitlust, kuni hõiskasin, et ehk ma tulen ise üles ja panen kassi transportpuuri. Naine vastas, et ülakorrusele ei tohi tulla. Võitles natuke edasi, siis ütles, et noh tulge siis pealegi.
Ruum, kus Joosep oli, oli maast laeni täidetud puuridega, kus üksteise otsas olid kassitornid. Ühes hunnikus mingi viis-kuus ja neid torne oli seal vähemalt 10. Joosep oli ühes alumises puuris, aga kuna uks oli lahti tehtud, oli ta välja jooksnud ja traumeeritud töötaja ajas teda seal taga. Proovisin ise Jossi kätte võtta, aga kuna ta oli NII shokis, siis ta tuli ka mulle kallale. Selle peale hakkas töötaja puhkima: “Isssand, ma ei oleks pidanud teid siia üles laskma. Meil on siin haiged kassid, ta ei tohi neid puudutada, isssand!”.
Mõtlesin, et see on küll imelik, et 60 haiget(?) kassi teineteise otsa kuskile tuppa on laotud. Küsisin, et miks Joosep siis siin on.
“No aga me ei teadnud ju, kas ta on haige või kodutu!”.
– “Võiks eeldada, et kui ma 6363 korda helistan ja ütlen, et ma teda otsin, siis et tal ikka on kodu?”
“Mina ei tea, mina ei olnud eile tööl ja MA EI OLEKS TOHTINUD TEID SIIA LUBADA!”.
Siis ta läks võrkukse taha, haaras dramaatiliselt enda südamest ja üritas ennast puhkimisega rahustada. Selle ajaga sain ma juba Jossi puuri topitud ja hakkasin kodu poole minema.
Enne pidin loomulikult maksma mingi 60 euri.
Ma mõtlesin, et nende uute uudiste valguses peaks oma kogemusest ka siin teada andma!
KIRJUTAGE KA SIIA PETITSIOONILE ALLA!
61 kommentaari
Kulla kaaskodanikud!
Palun, KONTROLLIGE et teie loomad peale kiipimist ka lemmiklooma registrisse kantaks… (enamasti seda kliinikutes küll lubatakse, kuid lubaduseks see jääbki) vastasel juhul on Hoiupaik võimetu omanikega ühendust võtma. Kui on tegu kiipimata loomaga, kes on omapäi jalutama pääsenud, siis süüdistage ainult iseennast… loom tegutseb instinktide ajel – inimene on see, kes tema eest mõtleb. Lemmikloomade pidamist reguleerivad seadused, millega teie kui looma omanik peate looma võttes arvestama, kui te seda ei tee siis pole kedagi teist süüdistada. Aegajalt tasuks kiibi toimimist ka kontrollida suvalises loomakliinikus. Teie naabrile ei pruugi sobida see, kui teie kass käib tema grilli peale sirtsutamas ning kutsub selleks kassipüüdja välja, seda muidugi teile tunnistamata. Loomapüüdjaid ei tellita otse Loomade Hoiupaigast vaid kohaliku omavalitsuse kaudu. Loomapüüdja sõidab kohale ainult ja ainult kohaliku omavalitsuse väljakutsel. Kui ta seda ei tee on see lepingu rikkumine. Ei ole Hoiupaiga huvides luurata või varitseda kuskil loomi, kui kohalik omavalitsus pole selleks väljakutset esitanud kuna Loomade Hoiupaik ei teeni selle pealt mitte sentigi. Tunduvalt lihtsam on teavitada omanikku leitud kassist kui stressis loomaga päevast päeva kurja vaeva näha. Samas ei saa jätta mainimata, et Loomade Hoiupaik on loodud selleks, et jooksus loomad jääksid ellu ja saaksid omaniku juurde lõpuks tagasi või saaksid vajaliku esmaabi ja leiaks uue kodu. Olles ise looma – koera omanik, olen teinud kõik minust oleneva, et mu lemmik igal juhul koju tagasi pääseks ja ma pole pidanud pettuma. Tänu toimiva kiibi ja ka aadressiga kaelarihma olemasolule on minuga Hoiupaiga poolt ühendust võetud ning kuts on koju tagasi pääsenud. Kui loodus kutsub, siis ei hoia looma ükski vägi kinni.
Tere
Eesti Loomakaitse Selts ühes teiste MTÜdega tegeleb Hoiupaiga teemaga tõsiselt juba novembri algusest peale. Käidud on erinevates ametkondades, tehtud pöördumisi/avaldusi, algatatud petitsioon, arutatud variante teise teenusepakkuja leidmiseks/loomiseks jne, jne. Kõike siia kirja panna läheks pikaks, kellel on enam huvi või küsimusi või ettepanekuid, võib mulle meilile kirjutada (kaialeena.pino@loomakaitse.ee)
Selleks, et probleeme konstruktiivselt lahendada, avasime mõni päev tagasi ka eraldi meiliaadressi lugu@loomakaitse.ee, kuhu ELS ootab Hoiupaiga tegevuses pettunud inimeste lugusid . Siit ka palve nii postituse autorile kui kommenteerijatele, kellel on Hoiupaigaga halbu kogemusi olnud, palun kirjutage meile – konkreetsed lood annavad meile rohkem võimalusi olukorda paremusele pöörata. Kindlasti palume lisada oma kontaktandmed, juhtumi täpne kirjeldus, aeg ja võimalikud tõendusmaterjalid. Arvesse saame võtta vaid oma nime all kirjutatud asjakohaste andmetega juhtumeid.
Tänan, et hoolite!
Kaia-Leena Pino
Eesti Loomakaitse Selts
Tere
Kuidagi imelik on lugeda, et ELS avas mailiaadressi, kuhu oodatakse kirju Hoiupaigas pettunud inimestelt. Kas on olemas ka aadress inimestele, kes ei ole hoiupaigas pettunud ja peavad nende tegevust igati tänuväärseks? Veel oleks küsimus, et kuidas kontrollitakse nende kirjade tõele vastavust?
Ehk peaks tegema uue allkirjade kogumise aktisooni “Larissa Kozõreva lahti lasta!”.
Loomavihkaja ei tohiks seda asutust juhtida!
Mariann, sa oled ikka nii tubli, et selle postituse tegid siia. Eilse ja tänase päevaga on kokku tulnud juurde sinna 540 häält. Usun, et enamus neist on tänu sulle 🙂
Olen seal varjupaigas palju kordi koertega jalutamas ja kassidega mängimas käinud. Ausalt öeldes ei ole sealne kollektiiv kunagi head muljet jätnud. Oma kodulehel kutsuvad kõiki koeri jalutama, et tulge aga, kutsud ootavad. Kui aga kohale minna, siis pööritatakse silmi, a`la “Kõik koerad on juba jalutataud/ kassid mängitatud/ Liiga palju rahvast…”. Kõige veidram oli aga see, kui üks pere tuli endale kassipoega võtma ning kui kiisuke oli välja valitud, siis kuulsin kuidas töötajad omavahel sosistasid, et “ei seda kassi me küll ära ei anna, see on liiga ilus” Mida kuradit nagu? Mida nad siis teevad nende loomadega, keda nii kiivalt endale hoiavad? Ja see juhataja on ikka üks väga ilge mutt, Pealtnägija intervjuu temaga ajas mul ikka väga kopsu üle maksa. Kuidas saab üks mutt nii ülbe olla? Ja kuidas need inimesed üldse öösiti magada saavad?
Lihtsalt loen ja ahhetan. Nahui
See on kohutav, mis varjupaikades toimub. Eile õhtulehe artikli kommentaare lugedes tuli lausa masendus peale. Panin petitsiooni lingi ka enda blogisse.
Tallinna varjupaik saab nii palju annetusi ja neil on ka palju sponsoreid ja ilusad ruumid.Miks mitte pigem aidata Haapsalu varjupaika,mis veel kolm aastat tagasi vähemalt oli ikka täielik peldik.Seal vähemalt inimesed proovivad ja hoolivad.
Minu mehe emal kadus üks kallist tõugu koer ära. Koer leiti Koselt ja viidi Tallinnasse. Koerale järgi minnes küsiti talt 150 eurot kütte raha! Ulme, ei tea küll, mis auto neil on, et nii palju kütet võtab. Siis räägiti, et koerale pandud kiip oli vigane ja selletõttu me ka koera peremeest ei leidnud. Hiljem kontrollisid järgi ja kiip ei olnud vigane. Nad oskavad vaid inimestelt raha välja pressida.
Aga see, mis seal kassidega toimub on lihtsalt haige.
Tead ma soovitan sul mõlemad kassid kiibistada, ikka ju juhtub, et loom saab välja. Meil ka kass lausa istub ukse juures ja nii kui keegi koju tuleb, siis tormab välja, nii et ma ei jõua reageeridagi. Pidev ülekavaldamine käib meil 😀 Mul oli koeraga selline lugu, et sai üle aia, polnud kiibistatud, viidi varjupaika. Koer oli isane, 1 aastane. Kuulutus pandi sinna lehele üles, et leitud emane koer, 7 aastane 😀 Õnneks mees igaks juhuks ikka vaatas ja tundis ära, et meie koer, saime ta tagasi 70 eurose arvega. Nüüd see talv pani jälle jooksu, õnneks seekord oli kiip ja kohe järgmine päev helistati hoiupaigast ja saime koera kätte. Usun, et kui loom kiibistatud, siis nad ju on KOHUSTATUD looma tagasi andma või mis?
Muidugi, kui need tohmanid ei tee emasel ja isasel loomal vahet, siis ma ei ole päris kindel, kas nad on suutelised loomal kiipi leidma.
Olen käinud kaks aastat järjest seal oma pikakarvalist kassi pügamas, kuna kass ennast kammida ei lase.. aasta lõpuks on nagu rasta-cat. See selleks.. 2012 polnud probleemi. Kodulehel hinnakiri üleval ja pügamine 30€. Mõeldud-tehtud! 2013 oli hinnakiri kodulehelt kadunud. Panin siis aja kinni. Tund enne visiiti helistas see põhitädi ja küsis, et kas me ikka tuleme. Tuleme tuleme! Küsis, et kas teame mis maksab. Ma vastasin, et kuidas ma tean kui teil kodulehel hinnakirja pole. Vastati siis, et 50€!!!!!!! Aastaga 20€ hinnatõusu, normaalne. Aga kuna kass oli nii vaevas juba oma rastadega, siis käisime ära. Läks kokku 70€ midagi, sest tehti kaks laksu narkoosi ja shampooni pidime ka kaasa ostma. Suht kahtlane see asi neil seal ikka. Oma kassi sinna enam ei vii.
Keegi siin kirjutas, et no, kui oma aiast jooksu paneb.. et mida teha jne.
Poes müüakse kassirihmu, kui soov..palun kasuta neid.
Mina võitlesin naabritega kaua, nende kassid käisid totaalselt mul aias sital ja kusesid kõikide taimede peale, mis mul seal oli.
Lõpp sel lool oli see, kui need kassid mu lapsekärru SITTUSID JA KUSESID! Kena – eks??
Ostsin ma igasugu vahendeid, et lahti saada kusehaisust..
Naabrid muidugi võitlesid vastu, otsisin neile valla põhikirjast üles, et kuidas looma peab pidama…. enam nad välja ei lase. Ja muidugi tere ka ei öelda enam 😛
Aga no mul endal on olnud 3 kassi, MITTE KEEGI ei ole saanud vabalt väljas jalutada, kurat seda teab, mis korraldada võib.
Aga mis varjupaika puutub, võtsin 5 aastat tagasi ” TERVE ” kassi… nüüdseks on kass läbinud mitmeid operatsioone, suu hammastest tühi. Magama ma ei raatsi panna.. aga samas raske tema olukorda taluda.
Endal ka varjupaigaga kogemusi. Ei tea kas halvad v head.
Igatahes, läksime sinna, et omale koer võtta, valisime kutsakese välja, öeldi, et kuna ta alles kutsikas ja noor, siis pole talle süste veel tehtud. Ütlesime, et me võime oodata, kuni te ära teete ja siis saame kutsa koju võtta. hakati vastu punnima, et ei, selliseid asju me nii ei tee ja loomaarsti pole ka, kes teeks jne.
Okei, läksime koju, lubati meile 2-3 päeva jooksul helistada, kui kutsale järgi saame minna. Ootasime nädal aega, lõpuks helistasime, ütlesid, et jah, kutsa ootab ja võite järgi tulla. Jõudsime sinna, öeldi, et ei te ei sa võtta teda praegu, kuna kutsal kõhuga probleeme ja peame teda ravima. Niisiis suht mõtetu sõit oli, 45km üks ots. ootasime veel nädal aega, ja lõpuks kui oma kutsat nägime, oli ta kuidagi lodev, kartis isegi rohuliblet õues jalutamas käies. Ei tea, mis temaga selle 2 nädala jooksul tehti, sest esimene kord, kui me teda nägime, oli ta nii rõõmus ja energiline ja õues jooksis ka ja mängis jne. praeguseks küll kutsa suur juba, pea 5 aastane, aga no tee mis tahad, koer on kuidagi teise iseloomuga, kui tavaliselt koerad on. Kardab suuri mehi. lastega on sõbralik, aga vot kui mees ligi tuleb, siis uriseb ja näitab hambaid ja jookseb eest ära.
meil on omamoodi kogemus ühe varjupaigaga. soovisime kaasi. leidsime kodukalt. mõtlesime et läheme lastega vaatama. mõeldud tehtud. läksime kohale, lastele kass äga meeldis, juba olime valmis et võtame ja läheme jne…siis ütles tädi et vormistame paberid. ok. läksime tegema. juba allkirjastame, kui töötaja ütleb et oh jah, kassi eest tuleb 20 euri ka maksta!. et see tuleb eraldi arvena. ikka suur okas läks hinge, et kus enne selle jutuga oldi? mitte kordagi ei öeldud et selline summa tuleb maksta. ja no kuidas sa ütled lastele et näe ei saa kassi sest tädike unustas midagi. maksime ära ja läksime okas hinges ära. hiljem uurisime kodulehelt ka, ja no mitte kusagilt ei leidnud infot lunaraha kohta, mis loomade võtmisel tuleb maksta. täielik sigadus selline käitumine ma ütlen!!
ja seal kus kassid olid…ÕUDNE HAIS!!. kinnine ruum, venti polnud, ma küll ei lugenud kuid kasse oli ikka päris päris palju seal koos. haiged ravivajajad loomad olid kõige käidavamas kohas puuris, samuti poeginud koer oli kohas kus kõndisid iga päev mööda. kabinetti oli üldse hirm minna, sest ühes suures puuris oli tohutusuur koer. puurike oli muidugi ainult nii suur, et koer sai püsti tulla ja läbi häda keerata end. see oli kõik.
et jah….varjupaik missugune…
20 eur on minu arust selline klassikaline, seda enam, kui kass on kastreeritud ja vb ka kirbu- ja ussirohu saanud. Ise tegeledes on need asjad tunduvalt kallimad.
Mina tahtsin kunagi Hoiupaigast üht koera võtta. Helistasin mitu korda, uurisin-puurisin ta kohta, kirjeldasin, kuidas ja milliste teiste loomadega ta koos elama hakkab. Lõpuks sõitsin talle Tallinnasse järgi, teisest Eesti otsast, külmal talvepäeval, rasedana. No mis neist ebamugavustest ikka, kui unistuste koer ootab, eksole!
Leidsin Hoiupaiga üles, rääkisin, kes olen ja millise koera järgi tulin. Nad teadsid küll, olime ju kokku leppinud, et tulen. Juhatati mind kutsa juurde, võeti ta puurist välja, läksime tutvumis-jalutuskäiku tegema. Kõik sujus kenasti. Me meeldisime teineteisele. 🙂 Talitaja rääkis koerast mulle kõike, mis tal rääkida oli. Vahva, väga vahva koer oli.
Lõpetasime jalutuskäigu, läksime sinna ette ruumi, et vajalikud paberid teha ja loovutustasu maksta. Koer ootas kõrval, täitsin pabereid, rahakottki oli juba välja otsitud.. Siis tuli uksest sisse kamp soomlasi. Mingi pere koos oma hulga sugulastega vist. Üks jõmpsikas üürgas kohe uksel, näidates mu sõber koera peale, et just seda koera tema tahab! Papake läks ja laskis mõne kena rahatähe annetustekasti.
JA SIIS… Siis hüüatas üks neist varjupaigatädidest, et “OOT, TEIL OLID JU KASSID KA!” No jaa, muidugi kassid, ma ju mitu korda helistades uurisin üle, kuidas see kuts teiste koerte ja kassidega läbi saab! Ei pidanud mingeid probleeme olema. Nüüd aga äkki hakati mulle seletama, et see koer ei sobi ühegi teise loomaga kokku. Kohe üldse ei sobi, kõik murrab maha. Tõmmati mult pooleldi täidetud paberid nina eest ja kästi talitajal koer tagasi puuri viia. Tema oli ka nõutu näoga juures, piinlikkusest keeletu… Aga mis seal ikka öelda, kui ülemused niimoodi käsivad.
Ja mina, loll, veel ka kunagi annetasin varjupaigale raha… Oleksin pidanud selle hoopis kõik kokku koguma ja koera võtma minnes selle demonstratiivselt annetustekasti toppima. Aga sel hetkel oli 600-kroonine loovutustasu ja kõik need bussisõidud juba piisavalt suur summa, et ei olnud mul sinna kasti midagi lisaks panna ja nii ma koerast ilma jäingi. Terve päev oli raisus, suur hulk raha sõidu peale raisatud ja MA MITTE KUNAGI ENAM EI ANNETA SELLELE ILGELE ASUTUSELE MITTE ÜHT SENTI KA!
Issand kui kurb 🙁 Ma oleks sellele jõmpsikale vastu tatti andnud.
Ma ei mõista, miks keegi ei keeldu neile seda raha andmast. Kui ikka keeldutakse looma tagasi andmast ja raha nõutakse, siis tuleks ehk politsei kutsuda.
Ma olin sellest kuulnud, aga ei ole ma vaadanud pealtnägijat ega lugenud ühegi artiklit, sest teadsin, et mu süda ei kannata seda. Nüüd lugesin Mallu antud artikli läbi ja WTF? Nagu päriselt?
Miks selliseid debiilikuid leidub? Ainult haige inimene teeb endast väiksematele liiga.
Minupoolest võiks sellised haiged inimesed kuidagi ära hävitada :S
Aga tõesti, miks midagi teha ei saa ja kohe?? (na***i saata need venelastest juhatajad??)
Minul endal on olnud kokkupuude Tartu loomade varjupaigaga. Nimelt sattus eelmisel talvel meie maja taha kuidagi väga ilus noor kass. Elas meie terassi all. Me toidame naabrikassi, sest naaber on selline värdjas, kes arvab, et kass leiab toitu prügikastist. Naabrikassi toitu hakkas ka see väiksem kassike sööma. Ma tegin FB’i postituse ja seda isegi jagati küll, aga mitte mingit infot ma ei saanud. Võtsin ühendust loomade varjupaigaga, kirjutasin pika kirja ja sain vastuseks ainult, et võime püünispuuri rentida. Kass endale ligi üldse ei lasknud– ju oli siis oma terve elukese juba üksi, inimesteta veetnud. Üritasime talle isegi paar kuud läheneda, aga ei saanud mitte mingit kontakti. Kolm korda laenutasime puuri ja lõpuks saime ta kätte…viisin ta nuttes loomade varjupaika. Jutustasin veel seal ja leppisime kokku, et kirjutan ja küsin, kuidas kassil on läinud. Kuskil nädala pärast kirjutasin ja sain vastuseks: „Raadilt toodud noor emane kass Lee osutus varjupaigas arg-agressiivseks ja kahjuks olime sunnitud ta uinutama.“
Selle (jällegi sisuka) kirja lugemine oli päris šokk, ma ju lootsin, et päästsin selle kassikese. Ja ma ei vastanudki neile rohkem kuigi siiamaani kriibib sees – kas ma tegin valesti? Kas ta oleks minuga kunagi harjunud ja ta oleks elus kui ma oleksin saanud ta endale võtta? Kas nad seal varjupaigas ikka proovisid piisavalt? Kas nad üldse proovisid? Või toimub seal mingi jama?
Igaksjuhuks ütlen ka ära, et meil on kodus 3 täiskasvanud isast kassi, kes õues ei käi. Ja kõige viimane neist tuligi meile natuke rohkem kui aasta tagasi, sest mu sugulane pidi ta ära andma ja võtsime endale – muidu oleks kass kasvandusse tagasi läinud, aga ei usu, et teda seal hea elu oleks oodanud. Seega lihtsalt polnud võimalik seda pisikekest endale võtta, aga lootsin, et ta saab tänu varjupaigale võimaluse. Kahjuks ei läinud üldse nii nagu mina lootsin.
Jube kahju tõesti 🙁 Mulle ei meeldi üldse need magama paneku lood. Meie kanti sattusid aasta 2012 varasügisel kaks valget kassi…emane ja isane. Meil endal oli ka juba kaks kassi olemas. Endale neid võtta ei saanud, aga toitu jagasime neile küll. Nüüd aasta hiljem said nad koos kolm poega ja oli selge, et need pisikesed ei elaks vast seda talve üle. Võtsin, siis ühendust Kasside Turvakoduga ja nad said sinna. Emakiisu koos umbes kahekuuste poegadega läksid hoiukodusse, nii kauaks, kui pojad endale kodu leiavad ja isakiisu jäi turvakodusse. Väljas elades olid neil talvel kõrvaotsad ära külmunud, ninagi natuke külmakahjustusi saanud ning tekkinud seened, kõrvalestad ja olid ussid, aga kõik raviti ilusti terveks 🙂 Ei mingit magama panemise juttu. Ja meie rõõm sai veel suuremaks, kui sealt teatati pärast paari nädalat, et isakiisu sai endale juba oma päris kodu soojas toas. 😀 Selle peale tulid küll pisarad silma. Kahju on ainult, et ma ennem sellest kohast midagi ei teadnud, kus haigeid kasse magama ei pandaks. Need kaks valget kassi oleksid olnud, siis juba ammu soojas toas, mitte väljas külmetanud. Nii, et vähemalt Kasside Turvakodu igaljuhul HOOLIB ja isegi väga !!! Sinna annetan ma suurima hea meelega 🙂
Ma olin sellest kuulnud, aga ei ole ma vaadanud pealtnägijat ega lugenud ühegi artiklit, sest teadsin, et mu süda ei kannata seda. Nüüd lugesin Mallu antud artikli läbi ja WTF? Nagu päriselt
Tahtsin võtta Tallinna kasside varjupaigast vms endale kassipoega. Olime päris pikalt seda asja mõelnud ja otsustanud, et nüüd on õige aeg. Piltide järgi valisime kiisu välja. Kirjutasime-helistasime. Kassid olid kõik kojutoomise vanuses, aga ikka öeldi, et paar kuud läheb aega, kuni nad suuremaks saavad. Ma ei taha aastast kassi, keda uue koduga kohanema õpetada.
Teine asi oli ulmeline taustauuring: kus ma elan, mis haridus on, kellega ma elan, tihti ma reisin, kas/millal lapsi plaanin, kust poest ma kassi liivakasti ostan, mida ma sinna panen, mida ma kassile süüa hakkan andma, kui tihti ma kassiga tegelen ja teda kammin. NO APPI, ma mõtlesin. Last saab ka vaat et lihtsamalt lapsendada 😀 Võtan kassi ja küll me kohaneme üksteisega ja siis vaatan, mida kass sööb ja milline liiv sobib.
Ühesõnaga 2 kuud kirjutasin/helistasin/palusin inimesi. Ja loobusin. Ootan parem aega, kui keegi kassipoegi ära tahab anda. Ma tean, et suudan kassile suurepärast kodu ja hoolitust pakkuda.
Aa ja kõige parem oli muidugi see, et taheti kassi tema uude koju ikka tulla vaatama. Öeldi, et kord kuus võiks ikka külas käia, sest kassipoeg on talle juba nagu oma laps.
Tahtsin ka mina mingil ajal hoiukodust kassi võtta, täpselt samasugune taustauuring – kes oled, kus oled, miks oled, kelleks õpid, kellena töötad, mida ise sööd, mida kassile annaksid, kuna väljas käid, kas kass hakkab väljas käima, kui jah, kas rihma otsas jne jne…
Valisin kassi välja, öeldi, et see kass on haige ja vajab veel kuu aega taastumiseks aega. Arvasin, et olen piisavalt pädev ise kassi eest hoolitsema, lapsest saati kass elamises olnud, vahel isegi mitu. Saadeti pehmelt öeldes perse, öeldi, et ega mingi loomaarst ei ole, et tean, mida kassil vaja on ja see kass jääb kuuks ajaks sinna. Kui siis ka veel tahan, räägime edasi, aga muidu valigu ma endale mõni sarnane kass, neid ju küllalt lehel.
Valisin teise kassi, jälle sama asi otsast peale. Kolmanda ja neljanda puhul aga toodi välja, et kuna ma tahan korterikassi, siis need ei sobi, sest nad on metsikud ja ei saa kinnises ruumis hakkama. Peale seda loobusin, et oma närve säästa ja läksin Tartu varjupaika.
Võtsime Tartust mõnekuuse metsiku triibiku ja tema on küll eeskujulik korterikass. Vahepeal teeb pahandust ja laulab liiga kõvasti, aga eks seal on ka oma süüd taga, ilmaasjata see päris pole.
Kuskil siin juba kirjutasin, aga minul ka olude sunnil kaks kassipoega ära anda, aga tahaks nii väga, et nad heasse kodusse satuks. Asuvad küll Tartus, aga ehk annaks ka transpordi kuidagi klapitada ja organiseerida. Kui oled huvitatud, siis kirjuta mulle :).
Ma räägiks siinkohal ühe loo. Minu vanematekodu asub üsna metsa sees väikses paari taluga külas Lõuna-Eestis. Aastaid tagasi visati nende juurde üks imeilus must kiisu, kes alguses küll pelgas aga suhteliselt ruttu hakkas ligi laskma meid. Kuna meil toakiisu oli, siis teda tuppa me lasta ei saanud(ei klappinud meie isase toakassiga üldse). Aastaid elas ta meie juures ja emane nagu ta oli, siis kiisupoegadest meil puudust ei olnud. 😛 Kuna me suured loomaarmastajad oleme, siis uputada me neid ei kavatsenud. Alati aga leidus toredaid inimesi, kes endale kassi tahtsid, seega leidsid enamus neist endale kodud. Kaks poega aga jäid kasvama ja nii nad meil kolmekesi elasid. Paksud nagu trummid ja nurru lõid kõvasti. Siis aga kadus see emane ära ja arvasime, et küllap mõni metsloom ta kätte sai, kuna neid seal jätkub. Kiisu oli siis umbes 6-7 aastat meie juures juba olnud. Pool aastat peale meie kadumist, sõitis maja ette auto, kust välja tulid naaberkülasse suvilat ehitavad soomlased. Tulid küsima, et ehk on meil kass kadunud. Nad olid meie musta kassi leidnud enda ehitusjärgus olevast majast ja ta käpp oli vigastatud olnud ning kuna nad pidid samal päeval Soome tagasi sõitma, siis võtsid kiisu kaasa. Helsingis viisid nad daamikese siis arstile, kes ta käpa korda tegi ja Soome pere vanaema oli kassi nii kiindunud, et soovis teda endale jätta. Nüüd veedabki kiisu oma vanaduspõlve Helsingis nagu kuningakass 🙂 Eelmisel nädalal viisid nad endaga meie juurest ära veel 3 karvakera, kes said Soomes endale ilusad kodud. Soomlased saatsid meile pilte ja näha on, et kiisud on oma eludega väga rahul, kuna soojas toas olemist ei ületa nende jaoks miski. 🙂
Tean, et see ei ole eriti teemasse jutt ja samuti ei tegele mingi kasside hangeldamise/parseldamisega. Aga tahtsin seda jagada Teiega, et osadel kiisudel, kes kaduma lähevad on ka õnneliku lõpuga lood. 🙂
Miks sa pidid oma kassi tagasi ostma 60€-ga? :O Ometi nad saavad ju linnalt kasside pealt raha, et neid toita, hoida jne. Tule taevas appi! 🙁 Nii hea, et oma kassi sealt tagasi said!!
http://petitsioon.ee/loomadehoiupaik Aita lõpetada kasside massiline hukkamine Tallinna Loomade Varjupaigas
Aastaid tagasi (10 vähemalt) oli Pärnu linnas juhtum (võimalik, et laialdasemalt) kus poodides olid sellised “käsitööna” valminud kogumiskarbid, millel peal koera/kassi pilt. Et annetage raha. Läheb varjupaiga tarbeks. Ma pubekana ikka halasin, et emps, paneme mõned kroonid kaa. Tihtipeale mõni 5 või 10ne kroonine said sisse visatud. Ja siis tuli välja, et keegi korjaski neid oma tasku. Loomad ei saanud mitte midagi. Sest peale pole ma kordagi ühtegi annetust teinud. Ma ei usalda. Ükskõik kui “ametlik”, ma ei saa usaldada. Möödunud detsembril tegin aga siis esimese annetuse veebiperemehena. Ja nüüd pean plaani olla ise kuidagi kasulikum.
Ma ei ole tallinlane ega loomakaitseaktivist , aga olles lugenud paari artiklit, tekib küsimus, MIKS MIDAGI ETTE EI VÕETA??? Võib-olla olen naiivne, uskudes, et midagi saab muuta, aga liiga palju on juba neid õudusartikleid ja -saateid.
Ma vastukaaluks ütleks, et on ka toredaid kohti, küll mujal Eestis tean neid, aga varjupaiku, kus töötajad tõesti inimlikult suhtuvad nii loomadesse kui loomavõtjatesse: Kõik ei ole hukas, ausõna.
Nja…Loomade Hoiupaigaga on imelikud lood. Olen nendega kursis. Olen Loomakaitse vabatahtlik ja tean väääga jubedaid lugusid kohati.
Samuti hõlmas mu eelmine töökoht Loomade Hoiupaika. Pröua on silme all väga tore ja kõike muud, kuid tegelikult…Sorry, aga jube eit!
Ma igaksjuhuks mainin, et ma ei ole EestiLoomakaitseLiidu ridades, vaid EestiLoomakaitseSeltsi liige 🙂
Mis riik siia puutub? Tallinna linnal on selle varjupaigaga leping! Ärme hakka kohe nagu kari idioote riiki süüdistama, kui Te isegi sellist pisiasja ei tea!
Päris õudne ikka, mis siin riigis toimub . Minu (ja kindlasti paljude teiste loomaarmastajate arust) pole see küll õige koht, kust raha teenida. Varjupaik peaks olema koht, kus kadunud loomad võimalikult kiiresti koju “sokutatakse” (vabandust, ei osanud paremat sõna leida) , mitte ei hoita seal ja pärast ei panda magama. Ei suudaks ettegi kujutada, mida ma teeks, kui mõni mu lemmik sinna satuks ja hiljem saaksin teada, et ta magama pandud.
Hirmsad inimesed !
Mul positiivne kogemus varjupaigaga. Kui mõtlesin, et olen hästi hea peremees ja lasen koeral natuke lahtiselt ka jalutada vahelduseks(suukorv peas, ta ettearvamatu kohati), siis esimese 200m peal nägi ta kassi ja läinud ta oligi. Ta nimelt oskab teeselda, et mind pole olemas kui ma ta nägemisulatusest väljas, ehk näiteks aia nurga taga olen. Olin muidugi täiesti murest murtud. Helistasin igale poole ja otsisin nagu lollakas teda mööda linna taga.. teadsin, et kaugele ta ei lähe. 3 tunni möödudes helistati mulle varjupaigast, et mu koer tabati Kadrioru pargist parte taga ajamast(jep, mu koera suurimaks kireks on kassid ja pardid). Ööbis ta ühe öö varjupaigas, sai netti ilusad pildid endast ning vanust määrati tal 5 aastat vähem kui ta tegelikult oli 😀 Õnnelik lõpp oli meie lool. Kokku 2 korda saigi sellist jalutamist tehtud, sest ta lasi teisel korral JÄLLE jalga – ma loll lootsin, et ehk võttis õppust esimesest seiklusest! Teisel korral ta tuli küll ise kodu juurde tagasi ja magas mõned tunnid meie auto ees nagu väike keraloom kuni me hommikul ta sealt avastasime.
Mul endal varjupaikadega muud kogemust ei ole, kui et aeg-ajalt annetan siia ja sinna loomadele raha ja nüüd mõtlen, et.. kas see raha ikka jõuab nende loomade aitamiseks või jõuab mõne loomavihkaja taskusse hoopis?
Ma olen ka ikka annetanud ja neid toodeid ostnud, et loomi toetada. Enam ei julge nagu hästi.
ma olen annetanud väiksematele organisatsioonidele millega isiklikult või tuttaatel kokkupuude on olnud (Pesaleidja, Kuulilkodu, Kasside Turvakodu, Kassiabi…).
Pärnus oli sama asi! Mul ema ja vanaema elasid ühes kandis. Kõigepealt läks vanaemal kass kaduma…pole varem olnud, et ei ole koju kiisu tulnud! Okei, emale kurtis ta mul muret ja ema samuti hakkas uurima, helistas Pärnu Loomavarjupaikka. Öeldi, et pole sellist kassi. Kuigi see miisu on üsna selline, et külmaks ta välimus ei jäta ja märkamatuks ta ei jää. Ja siis ühel hetkel ema vaatas varjupaiga kodukale ja kassist oli pilt üles pandud. Okei, mõeldud,tehtud, kassile järele. Ja samuti maksis ligi 60euri. Olid siis teinud minegeid ussirohte ja asju ning maksis siis nö puuritasu. Nii nädalake hiljem läks emal kass kaduma. Kuna seal kandis oli mitu kassi nö. kaduma läinud, oskas ema kohe varjupaikka helistada. Sama asi, ei ole nemdad näinud ega pole toodud. Ka kodulehele polnud ilmunud mingit fotot, et leitud kass. Ema hakkas vaikselt juba mõtlema, et ju siis läks oma teed, kuna oli ka suht vana kass ka juba. Ja nii nädal hiljem oli lisatud siis varjupaiga lehele kuulutus, et kass kinni püütud. Kõige naljakam, et esiteks, nad reaalselt käisidki varitsemas ELURAJOONIS kasse. Mitu hulkuvat kassi sa elumajade vahelt ikka leiad. Üsna loogiline, et neil ikka omanikud olemas ja kui kass ei näe välja ka nagu mingi rääbis. Teiseks ei klappinud ka kuupäevad ja kolmandaks, summa, mida taheti oli üüber. Ema ei teadnud, kas nutta või naerda. LIhtsalt õudukas, milline rahateenimisviis :S
Kas riik sellise rahateenimisviisi kunagi ka lõpetab? Laseb lõpetada? Arvan, et ei.
Samas, kodukass või mitte, kui loom oma aias pole ning tsillib mööda tänavaid, siis on ta siiski hulkuv loom. Ning kui omanikud on nii hoolimatud, et lasevad oma kassid tänavale niisama töllama, siis on see nende endi süü, kui nad kokku korjatakse ja varjupaika viiakse.
Polegi öelnud, et see kellegi teise süü oleks olnud, aga kena oleks ikka tagasi ka saada loom sealt ju, või mis?
Sellele ma üldse vastu ei vaidlegi, sest see moor seal Tallinna varjupaigas tundub ikka üle mõistuse lollakas olema.
Mina mõtlen selliste kommentaaride peale juba mõnda aega, et nende autorid pole vist oma elus ühtki kassi näinud. Mul on ka vanemate juures kassid, käivad naabri aias ja käivad kaugemalgi. Nüüd seletage mulle, mismoodi ma seda kassi kinni hoidma peaks aias? Kas läheb üle ja läbi igasuguse aia, kust ta aga heaks arvab. Ka Tallinnas eramute vahel jalutab lahtisi kasse, ikka lased oma aias looma välja ju.
Agnes, sa paned mäda. Kõik teavad, et kassi territoorium on suur AGA see ei puutu asjasse. Kui sa võtad omale koju delfiini, siis tekitad talle basseini. Kui võtad kassi, siis on sinu mure kindlustada, et kass püsib sinu territooriumil. Kui võtad koera ja käid jalutamas, korjad tänava pealt sitajunnid ka kaasa. Kui sa sellega hakkama ei saa, siis sa omale lemmiklooma EI VÕTA. Elementaarne.
Ei vasta tõele. Ise tahad ka õues jalutamas käia, nii ka loom. See ei anna põhjust tema kinnikrabamiseks. Näha ju kas tänavaloom või hea toidu peal. Las jalutab, keda see kassike segab?
Aga miks peab kellegi teise loom minu aias sital käima või minu koera narrima?
Lähen oma peniga jalutama. Peni rihma otsas. Junnid korjan kokku. Ja siis tuleb mingi kodaniku kass või koer minu peni ninaalla tõllerdama ja teda ärritama.
Tahan enda peni enda õuepeale lahti lasta. Naabri kass töllerdab õuepeal, peni paneb jooksuga järgi, rahmab veel sabast kinni. Mina pean minema siis naabrit otsima ja uurima, et kas ta kass ikka tereks jäi (sest südametunnistus ei luba ükskõikseks ka jääda).
Liivakasti pean kohe kinni katma kui laps sealt välja ronib. Muidu naabri kass sital seal.
Mul ei ole midagi kasside vastu. endal on ka kassid olnud. Ja kassi saab õpetada ka rihma otsas käima. Ja kassi saab õpetada kutsumise peale juurde tulema. Said meie kassid õues käia aga ei lubanud neid autoteepeale mängima või naabrihoovi sitale.
Ja kui kass pole õues hulkuda saanud siis ta sellest puudust ei tunne ka.
Oo jaa! Eriti külmemate ilmadega, kui jätad sooja mootoriga auto kusagile, siis on need kusejad kohe platsis. Kas teate, kui tore on sõita kassikusehaisuse autoga ringi? Kui autol puhur tööle panna, sest sooja ju tahaks, ja sealt tuleb vänge pahmakas kuselebrat? Ja tuleb, ja tuleb, ja tuleb ja midagi teha ka ei saa?
Hoidke toas oma kasse ja kui tunnete, et “aga kiisuke peab ju jalutada saama”, siis käige temaga kaasas. Lihtne ju.
Muidugi on ka väga häid ja tublisid kassiomanikke ja tublisid kasse, aga kassikusehais on küll selline asi, mida ma ei talu, ning pean täiesti õigeks seda, et KÕIK tänavatel ja majade ümbruses lahtiselt lippavad kassid tuleks kokku koguda ja varjupaika viia. Hukata neid muidugi ei tohiks, aga kui omanik rahakoti läbi vastutama panna, ehk hakkab aru saama, et kõigile teistele inimestele ei pruugi tema nunnugiizu ja selle giizu kusehais meeldida.
Kui tahad, et sinu loom õues jalutamas käiks, käi ise temaga kaasas.
Õudne!! Midagi tuleks tõesti ette võtta.
Võiks arvata et nende huvides on just loomast kiiresti lahti saada, nemad peavad siis vähem toitma ja koristama. Selle loogika järgi võiks just kutsuda iga helistajat, et “üsna sarnane kass on küll siia toodud jah, tulge vaatama” ja siis kui sa kohale jõuad ja selgub, et tegelikult sinu kassi seal pole, siis äkki su süda läheb mõne teise peale haledaks ja sa lähed ikka kass kaenlas koju.
Mul on varjupaiga loomade pilte vaadates neist alati nii kahju, aga siis ma lugesin selle artikli alt kommentaari, kuidas keegi tahtis krantsi võtta ja pidi järgmine päev järgi talle minema (sest oli vaja kauss ja rihm osta) ning varjupaiga juhataja helistas ja nõudis selle peale 160.- koera eest. Nagu mida.
* Mina isiklikult ei kujuta ette, mis ma selle varjapaiga töötajaga peale hakkaksin, kui minu enda lemmik oleks nõnda hukatud. Ilmselt teeksin mingil võimalikul viisil temaga sama. Hoolimata, mis see närune riik minuga siis peale oleks hakanud.
Sama siin.
Türa see ajab vanduma.
KOHUTAV koht! Pealnägijas oli ju ka pikk lugu sellest õudusest, mis seal toimub. Rahapesumasin, ei muud. Aga hea, et Jossi tagasi said. Tubli, et võitlesid ja ei andnud järele
Parajad värdjad, ma ei kannata sellist asja üldse.
Ko-hu-tav!
Tuttaval sai koer jooksu, mingi aja otsis teda ise, ja kui varjupaika helistas, öeldi, et panime teie koera magama, tulge laibale järele.
Lihtsalt kurb 🙁 Miks seal ei võiks töötada inimesed, kes loomadest hoolivad….
võiks muidugi.. aga see ei sobi ju juhatajale.