Ma hakkasin siin ükspäev mõtlema, et kas imetavad emad tohivad verd annetama minna. Nüüd ma muidugi tean, et ei tohi, aga tahtsin minna küll. Rasedana muidugi ka ei tohtunud, seega olen ma päris kaua vereandmisest “kuival” olnud.
Veregrupp mul midagi erilist ei ole, kui ma ei eksi siis B pos, aga ega seal ju peagi käima need, kellel megaeriline veri on. Igasugust verd läheb tarvis.
Ma mäletan, kui kunagi tuli meile kooli see võimalus paariks tunniks, et sai aulas verd anda. Mina ei saanud, sest ma kaalusin liiga vähe. Vist peab mingi 50 kilo kaaluma ja sellesse kaalunumbrisse jõudsin ma alles umbes 11da klassi keskpaigaks. Panin endale raske vöö peale ja läksin uhkelt verd andma. Oligi õiges kaalus, aga siis oli mul rauatase liiga madal. Nokk kinni, saba lahti. Proovisin paar nädalat hiljem, siis sama jama. Ikka rauatase liiga madal. Alles NELJANDAL katsel head teha, sain mina lõpuks verd anda ja tänutäheks tassi ka.
Ma pean ausalt nentima, et kui ma nüüd mõtlesin vere andmisele, siis ma tegelikult tahtsingi ühte armast tassi, mida ma siis imetleda saan ja ennast heategijana tunda saaks 😀 NALI!
Huvitav fakt on veel see, et kui sageli arvatakse, et verd läheb peamiselt vaja õnnetustesse sattunud inimestel, siis tegelikult läheb kõige rohkem verekomponente vähihaigetele ning päris sageli on vereülekannet vaja ka sünnitustel, nii emale kui vastsündinule.
Mina olen igatahes kokku andnud verd mingi viis korda. Viimane kord juhtus nii, et mulle pandi nõel valesti sisse, kästi palli pumbata ja mul hakkas nii valus. Küsisin siis seal mingi naise käest, et kas mul peabki valus olema, mille peale ta pahaselt puhises ja selle välja tõmbas. Mu veri PURSKUS mu käest välja ja oli igal pool. See oli nii soe ja nii punane ja mina muidugi kriiskasin, et ma suren.
Pahur naine ütles, et ma hirmutan teisi ja et ma parem koju läheksin. Ühtlasi lisas ta mulle, et ma ei ole enam Foorumisse (seal saab verd andma) teretulnud, kuna ma olevat liiga hüsteeriline.
Tõesti, miks minna hüsteeriasse, kui su veenidest 30cm kõrgusele verejuga purskub. Miks?!
Aga see oli ka mu ainukene halb kogemus, muidu töötavad seal väga mõnusad ja sõbralikud inimesed ja just sellepärast ei tekkinudki mul ka sellest viimasest korrast traumat ja ma olen valmis imetamise lõpetamisel kõigepealt verd anda ja siis endale uus tätoveering teha. Just selles järjekorras, sest pärast tätoveeringu tegemist ei tohi ka mõnda aega verd anda.
Kas teie olete verd andnud? Mina soovitan kindlasti minna, sest ei maksa lootma jääda, et küllap keegi teine annab. See TAVALISELT ei ole valus ja on täiesti üleelatav. Ühtlasi saad shoksi või tasse või sokke 😀
Minul on näiteks doonorikaart, mis ütleb, et kui ma peaks auto alla jääma, siis võib mu neerud ja kopsud omale võtta. Seda saad alla laadida SIIT!
59 kommentaari
Jaa, Mallukas, ikka olen verd andnud. Ja teen seda ka edaspidi, kui võimalik. Praeguse seisuga olen teinud kuskil 6 vereloovutust septembris saava kahe aastaga. Ja üldjuhul on tunne päris hea olnud.
Pole kunagi saanud doonor olla. Küll on kaalu liiga vähe,ning ainsad korrad,kui kaalupiir on saavutatud doonorluseks,olen rase olnud. 😀
Mina kutsuksin ka kõiki, nagu kommenteerija “D”, ülesse tüvirakkude doonoriks hakkama http://www.kliinikum.ee/luuydi/
Ise olen veredoonor aga hetkel pean pausi pidama ja kahjuks ei saa luuüdi tüvirakkude doonorite registriga liituda. Samas väga heale sõbrale Eestis otsitakse just praegu doonorit ja seda on väga raske leida. Nii, et suur tänu kõigile, kes ka selle registriga liitub!
Kommenteerija “D” on väga põhjalikult sellest kirjutanud ja ka nende kodulehelt saab ennast kurssi viia nende protseduuridega ja kõige muuga.
Just mõtlesin eile peale seda postitust, et tahaks ka minna verd uuest andma. Olen saanud korra verd anda. Peale seda on 2x öeldud, et ei saa anda kuna hemoglobiin on madal.. ja siis öeldigi, et kui lähen korra veel ja hemoglobiin on madal, siis enam üldse ei saa. Muidugi ka see, et vist aastast 2012 vms võeti vast otsus, et kui on psoriaas siis ei saa ka verd anda. Saatus vist üldse ei poolda mind. Tundub just, et need kes tahaksid verd anda, need ei saa. Teeb lausa kurvaks mind see 🙁
Annaks, kuid kaalunumber ei tule kuidagi täis. Nüüd vist enam ei saa ka, kuna sain peale sünnitust ise paar kotti verd… Seda luuüdidoonorlust peaks uurima
Ei ole võimalik olnud.. 50 kilo on täis tulnud ainult raseduste ja imetamise ajal 😛
2 aastat tagasi tahtsin verd anda 1. korda, aga siis öeldi, et liiga väikesed veenid ja paluti kahe aasta pärast tagasi tulla. Pole praegu rohkem käinud, sest kardan, et mul on endiselt liiga väikesed veenid. Kui veenist verd on võetud, siis ka tükk tegemist, et õige koht üles leida.
teemast väljas: Mallukas, Sa lubasid kirjutada sellest, kui te Kardoga Sinu raseduse alguses lahku läksite.
Astmaga ei tohi verd anda, kui tarbid ravimeid. Allergiad on ükskõik, aga astmaatikud ei tohi kindlalt anda.
Olen doonor juba pikemat aega, loovutusi on kirjas ca 18. Peale imetamise lõppu jätkan seda tegevust ja alati on hea tunne peale vereloovutust. Soovitan kõigile, kel vähegi tervis korras!
Mina tahtsin anda, aga mul on liiga peeniksed veenid. Öeldi, et kui ma aasta tublisti trenni teen, siis võib-olla lähevad tugevamaks. Tegin aasta aega kuskil 5x nädalas trenni ja lihtsa vereproovi andmiseks torgiti nüüd viis auku, ja saadi lõpuks 1/10 sellest proovitopsikust, mis oli piisav kogus prooviks. Aga jah, ei tule eriti verd mu veenidest, seega ei saa doonoriks hakata 🙁
Verd tahan juba aastaid anda kuigi kardan kanüüle ja muid surkimisvahendeid meeletult, aga ma arvan et asi oleks seda väärt. Proovisin anda isegi, aga mul on liiga õhukesed veenid ja mind oodatakse alles viie aasta pärast tagasi, ma nii kaua oodata ei kavatse ja eks varsti kraabin jälle ukse taga.
Doonorkaart on ka rahakoti vahel ja lähedaste kõigiga räägitud, et kui midagi juhtuma peaks, siis teavad, et minu organid kõik mis veel vähegi kasutatavad on, mingu ringlusesse, mis ma nendega ikka peale hakkan.
Mina olen verd loovutamas käinud vist k6igest kaks korda. Esimene kord käisime s6pradega koos, meid oli siis viis. Ma alguses hullult p6desin aga polnudki midagi jubedat, järgmine päev oli pool kätt sinine:D Ja teine kord helistati mu ülemusele töö juurde, et neil hädasti minu verd vaja ja äkki ülemus saab mu tunniks ära lasta. Ise olin ma muidugi selle üle 6nnelikum, et ma töölt ära sain 😀 Raseduse aeg helistati mulle kaks korda, et äkki saan ma annetama minna ja seda mäletan jumala hästi, et mulle helistati ka siis kui ma olin just lapsega sünnitusmajast koju tulnud 😀 Nüüdseks polegi ma peaaegu 2 aastat verd loovutada saanud aga nii kui l6petan rinnaga toitmise hakkan jälle doonoriks. Ja luuüdi doonoriks on ka plaan hakata. 🙂
Käisin ka kunagi lausa 3x proovimas, iga kord saadeti tagasi, kaalu pärast. Nüüd kaal annaks välja, aga pole enam endal eriti huvi, pole ühtegi andmiskohta mugava koha peal ka, muidu võibolla isegi läheks.
Hea meelega käiks aga kuna tahetakse vähemalt 53- 54kg, siis jään kõvasti alla selle. Kahju, sest mul on Eesti elanikkonna haruldaseim veri – AB negatiivne. Samuti hemoglobiin on 148-150. Kui saaksin, siis tahaksin ka afereesi doonor olla, sest mul on väga head sooned.
Nagu nüüd lugemas käisin, siis enam ei saagi naised afereesi doonoriteks. Seega, ergutage oma mehi seda tegema. http://www.verekeskus.ee/aferees
Ma ei saaks isegi parima tahtmise juures verd anda, sest kardan lihtsalt nii hullult. Viimati, kui minult vereproovi võeti, lahistasin nutta ja kord enne seda viskas pildi eest ära. Arst hoidis jalgu üleval (mul oli loomulikult seelik seljas, milline õnn!), samal ajal kui ma nuuskpiiritust tõmbasin. Ainuüksi lugedes hakkab juba kõhe ja tunnen, kuidas seest keerama hakkab. Uuuhhh…
Väga tublid olete kõik, ma lisaks siia veel ühe olulise koha, kus doonorverd kasutatakse ja millest ma varem ei teadnud – nimelt enneaegsetel beebidel on sageli vere hemoglobiinitase väga madal ja kuna neile rauda sööta ei saa, siis on ainuke võimalus vereülekanne. Minu tütrele tehti seda näiteks lausa 3 korda. Nii, et aitäh! 🙂
Olen kaa ametlikult doonor 🙂 Nii kui 18 sain(praegu siis 23), hakkasin käima, ema õhitusel, sest tema käis ja valis iga kord suure shoksi 😀 Aga loomulikult, sellepärast sinna ei jookse . Viimasel ajal pole olnud töö pärast aega minna ja ega vist ei lubatakski. Paar korda on hemoglobiin madal olnud, mis teeb meele mõruks, sest siis ei lubata anda :S. Kogun ka tasse , umbes 4 tk juba sealt saadud, aga üldiselt olen ikka võtnud suure shoksi. Keskkoolis tuli tundide ajast käia ja pärast ei tohtinud kekasse minna, see oli hea 😀 Aga kindlalt hea enesetunne iga kord pärast loovutamist garanteeritud ! 🙂
Hea meelega käiks verd loovutamas, kuid kahjuks ei ole see astma tõttu lubatud. Samal põhjusel ei sobi ka organi doonoriks paraku 🙁
sellesst kuulen küll esimest korda et astma tõttu verd loovutada ei saa. Minul on diagnoositud astma ja pluss veel mitmeid allergiaid siiani pole see doonorlust takistanud… Olen verd andnud 7-8 korda. hetkel taastun sünnitamisest ja imetamisest ning proovin raua normi saada ja siis lähen kindlasti uuesti verd andma.
Olen kaks korda proovinud minna andma, kumbki kord pole lubatud. see on küll huvitav… peaks siis minema ka kolmandat korda ukse taha neile. äkki lastakse siiski mindki.
http://lol.funpedia.org/girl-it-isnt-my-first-time-but-6
See siis. Eelmisel läks valesti.
Sulle Mallu 🙂
Mina olen eluaeg kartnud igasugu nõelu ja süste ning siis kui 18 sain mõtlesingi, et kui vabatahtlikult lähen ehk siis saan üle sellest hirmust ja päris ausalt – saingi. Kaalusin täpselt 50kg, öeldi et lasevad, kuna pole väga lühike ja näen sportlik välja. Nemad olid aga väga õnnelikud mu vere üle, veregrupp 0 negatiivne (mis sobib kõigile vereülekandeks, aga endale sobib ainult see sama veri). Enesetunne oli ka super peale vereloovutust, on igakord olnud. Nüüdseks olen käinud 9 korda verd loovutamas ja kui pikem vahe on sisse jäänud siis on verekeskusest kohe helistatud. Nüüd aga jääb tatoka tegemise tõttu pikem vahe sisse.
Tahaksin ka verd anda, aga ei saa kuidagi. Kuna tundub et mul on aneemia siis söön praegu rauda igatepidi (nii eraldi raua tablette kui ka toiduga kui võimalik). Lisaks ma ei tea kas üldse tohingi enam verd anda, sest 2012 a. oli mul tromboos. Aga enne seda olid 2 rasedust ja siis ei saanud kah anda verd kuna tegelikult on mul see vere tüüp üldse väga haruldane…
Ma kardan täiesti hüsteerilist süstlaid, kanüüle, vereandmist ja säärast, nii et minu jaoks on see kahjuks no-go värk. Kui lähedasel inimesel oleks vaja, siis ilmselt ületaksin end, aga tänase päevani nutan ja pulss on laes, kui pean näpust või veenist nt vereproovi jaoks verd andma. Rääkimata sellest, et hirmuga kaovad mu veenid kuhugi ära ja tänu sellele pole iialgi esimese katsega mult proovi jagu verd kätte saadud, ikka torgitakse mitu ringi. See foobia kadumisele just kaasa ei aita.. Uhh, piisab sellest, kui teised inimesed vereandmisest räägivad, kui mul juba jalad värisevad ning rinnust pigistab.
Vereandmine on tõesti väga hea moodus lihtsalt head teha. Lisaks annab see vähemalt minu puhul ka endale väga hea enesetunde, teeb energilisemaks. Kuna ma vaatan, et siin on palju inimesi, kellele doonorlus meeldib, siis mainin, et on olemas ka selline asi, nagu luuüdi doonorlus. Liituda saab siin: http://www.kliinikum.ee/luuydi/ . Asi seisneb siis selles, et inimestel, kellel on lihtsamalt öeldes nö verevähk, läheb haiguse ajutiseks alla surumiseks (saab eluks aastaid juurde) või isegi täielikuks paranemiseks tarvis vereloometüvirakke. Neid saab annetada tema lähisugulane (alati ei sobi/ ei olegi võtta), aga ka suvaline doonor, kellel on sarnased geenid (täpsemalt kontrollitakse HLA-alleele). Ehk siis inimene, kes oleks valmis loovutama teisele (võõrale) oma vereloome tüvirakke, saab selleks internetis avalduse teha ning seejärel käia haiglas andmas ühte väikest katsutit vereproovi (veenist). Sellest antud proovist määratakse HLA ja kui kusagil maailmas (Eesti on liitunud ülemaailmse võrgustikuga, et Eesti haigetel oleks suurem šanss omale sobiv doonor leida) on sellise geenivariandiga vereloome tüvirakke vaja, siis kutsutakse doonor välja. See võib juhtuda varsti, 10 aasta pärast või üldse mitte kunagi ja üks inimene käib annetamas reeglina korra elus, mitte rohkem. Protseduur on nii, et enamikul saadakse rakud kätte verest: süstitakse paar päeva enne rakkude verre ilmumist (muidu on need luuüdis) soodustavat ainet (mis on ohutu) ning paari päeva pärast peab doonor veetma 2-4 h haiglas mõlema käe veen ühendatud masinaga (nagu veredoonorlusel pmst, ainult mõlemas käes ja teistsugune aparaat) ning tema veri lastakse masinast läbi ja kogutakse vajalikud rakud. Mõnel inimesel ei tule rakud verre selle süsti peale, siis kogutakse narkoosi all otse luuüdist nõelaga (vaagnast), aga see on a) harva vajalik, b) üldnarkoosis või spinaalanesteesias (ei tunne mitte midagi) ja saab juba sama päeva õhtul ringi tatsata. Igatahes soovitan astuda doonorinimekirja- verekasvajad on kurvad haigused ja minuarust on see igati kena ja lihtne võimalus päästa kellegi elu. Kui kasvõi üks inimene loeb ja liitub, siis olen rõõmus :). Eestis on praegu hõlmatuse protsent väga väike, kuna selline võimalus on alles paar aastat vana…
Olen ka tahtnud annetamas käia, aga ootasin niikaua et enam ei saa kuna ise vereülekannet saanud. Nii meeldivad need inimesed kes seda teevad!
Mu ema käib regulaarselt verd andmas ja tal on hästi palju neid tänutäheks saadud kruuse, kunagi sai seal mingeid hästi maitsvaid komme ka mida ma endale sain. Ise kardan nõelu ja süste, aga tahaks minna, ehk kui laps ära sünnib ja tätoveering valmis saab siis võtab julguse kokku ja lähen. Veregrupp on 0 reesus positiivne.. 🙂
Ma läksin 18. sünnipäeval verd andma. Käisin ka siis, kui Saksamaal elasin ning Eestis regulaarselt. Kuid rikuti ära minu soov teisi aidata 🙁 Inimesed, kellel on psoriaas ei tohi enam verd anda. Ma lihtsalt nutsin, kui mulle öeldi.
Jube tore oli see, et verekeskusest ütles tädi mulle, et kui välja ravitud on, siis tohib jälle. No halleluuja, see on geneetiline haigus, mis ei levi muul moel kui laps võib geenide kaudu saada. Sellel pole isegi otsest põhjust avastatud ja siis tuleb ütlema, et ravigu ma see välja.
Mina unistasin terve elu doonoriks hakkamisest. Kõigepealt oli iga natukese aja tagant bronhiit või neeruvaagnapõletik, sekka mõni raseduse katkemine ja aegajalt liiga madal rauatase.
Ja nüüd pandi mulle üldse kriips peale. Ei kõlba doonorluseks ei minu veri ega organid. Selle asemel pean ise hoopis plasmast toodetud immuunglobuliini saama ja hoidma hinge kinni, et plasmadoonoreid maailmasse ikka jätkuks.
Teistele kõigile aga soovin head vereandmist ja andke minu eest ka!
Olen andnud 1 korra . Väga meeldiv kogemus , teen seda kindlasi veel! Alati kommentaaridest lugesin , et kui sealt ära lähed , on lai naeratus suul . Ei uskunud seda enne , kui ise sealt suu kõrvuni ära kõndisin 😀
Ma heameelega annetaks..AGA kuna mu verer6hk on olematu ja ma iga verev6tuga kas viskan pildi tasku v ei saa pysti n6rkusest..siis ple see v6imalik..minu vere andmine n2eks v2lja u selline: yhest k2est veri v2lja teisest ylekandega sisse 😀
Mul veregrupp ab positiivne ja tahan ka verd loovutama minna. Seni ei ole jõudnud, kuna kas olen haige, rase või imetan. Kunagi uurisin ja siis pidi imetamisest olema mitu kuud möödas.
Oma noore vanuse juures olen ma staažikas vereloovutaja. Veregrupp on B- mida esineb 3% eestlastel. On olnud ka juhtumeid, kus mind kutsutakse kodust välja, sest kellelegi on vaja teha kiireloomuline ülekanne, aga verd napib. Tasse on kodus 14 🙂
Ka püsidoonorist B-, mind varem välja kutsuda ei saa, sest käin niigi enamvähem päevapealt 3 kuu tagant. 🙁
Ei saa verd anda, olen liiga lühike, kaalun liiga vähe ja mul on kehvveresus, vaevalt keegi seda omale tahaks. Samuti ei sobiks ma arvatavasti mõne elundi doonoriks…Ma pole veel mõelnud, et kas ma üldse tahaks seda aga vist ikka, hea n päästa kellegi elu 🙂
Mina kahjuks rohtude võtmise tõttu verd enam loovutada ei saa, aga kiidan väga kõiki, kes seda teevad. Eesti rahvastikust on tegelikult väga väike protsent neid, kes seda teevad, kindlasti oleks vaja rohkem häid inimesi. Ja tõepoolest valus ei ole, töötajad üldjuhul on kompetentsed ja südamesse jääb loovutusest alati hea tunne. 🙂
Ma olen praeguse seisuga kaks korda ainult doonor olnud. Kahjuks. Mingi neljal korral on koguaeg mingi häda olnud, et ei saa anda. Kui aga uuesti võmalus tuleb, teen seda kindlasti ning kohe kindlasti teeksin ma seda Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses, mis asub aadressil Ädala 2, on lahti E,R 8:00- 16:00; T, N 11:00-19:00.
Esimene kord tuli nii järsku, ärkasin hommikul ülesse, sõin kõhu täis, päike paistis ja mõtlesin, et teeks midagi head. Nii ma 15 minuti pärast verekeskuses olingi. Hea kodu lähedal teine. Täitsin ankeedi, saadeti arsti juurde, paluti mahla/vett juua, küpsiseid mugida ja siis oligi juba minu kord. Ega ma veits pelgasin ka, sest ma olin ju üksinda ja esimene kord. See naisterahvas, kes aga minuga tegeles, oli nii tore ja abivalmis, et ma rahunesin kohe maha ja pumpasin verd välja, samal ajal ETV-d vaadates. Ma muidugi sinna ikka ei vaadanud, kus seda verd siis võeti, aga pärast tõsteti lamamistooli natuke kõrgemale, küsiti, kas mul on mugav, mis ma juua sooviksin ja kästi lihtsalt puhata. Nii ma siis lürpisingi oma kohvi, ise mõeldes, et küll oli alles tore ettevõtmine ja kõik on niii toredad. Mitte nagu Foorumis, millest olin eelnevalt koledaid lugusid kuulnud. Järgmine kord oli samamoodi ja ma julgen soovitada just seda maja, kui keegi läheb esimest korda. Muidugi, kui verekeskusest rõõmsalt välja astusin ja teed tahtsin ületada, pritsis auto mu poriga üle ning ma irooniliselt mõtlesin, et “Tahad teha head, saad ikka vastu pead.” 😀
Mul on muidugi halb veri, A-. Vähemalt lugenud ja kuulnud olen, kui jama selle veregrupiga on. 🙁
Meeneks sain esimene kord tänukirja ja valisin meepurgi (sest oli talv, külm ja paha), teine kord shoksi (sest mul oli isu terve suur shoksi tahvel üksi nahka pista). Aga parim meene on ikkagi see hea tunne, mis pärast hinges on. 🙂
Aga vähemalt ei ole veregrupp “viru valge” nagu Smilers laulab. (Appi, kas ma päriselt tegin ka nii halva nalja praegu v ?!)
Igatahes, minge andke verd minu eest ka, sest kahjuks ei viibi ma kodumaal ning tehke head. Pole vaja oodata jälle jõule, et midagi head korda saata. Ja muidugi, vana hea – never know, millal sul endal abi vaja on. 🙂
Ma ka ootasin oma esimest vere andmist piki silmi. Põhikoolist saadik alati koguaeg mingite rohtude peal olnud, miks pole saanud käia ja kui lõpuks oli piisavalt kaua möödas ja tahtsin minna, siis jäin bronhiiiti neljaks kuuks. Urrburrburr. Aga nyyd, peale nelja aastat pikisilmi ootamist sai kallima eeskujul (kes juba 49 korda verd loovutanud :O!) ära käidud. Soovitan Pelgulinna vereloovutuskeskust, hästi sõbralikud ja vahvad naljavennad olid kõik. Ainuke paha asi oli see, et järgmised kaks päeva olin voodis siruli, syda paha ja peakäis ringi ja meeletu nõrkus. Aga ikka juba ootan järgmist korda. Nii tore kui saab nii lihtsalt tunda ennast hea inimesena ja see veel aitab ka kedagi. Supper!
Ning väga tore, et seda siin promod. Paljud inimesed lihtsalt ei tule selle peale, et seda võiks teha, sest miks muidu nii vähesed inimesed käivad? Ma ei tahaks uskuda, et kellelgil midagi selle vastu oleks. (siia sisse nyyd siis ei loe neid, kellel mingitel põhjustel ei ole võimalik). Usun, et selle teadvustamine ja nö. propageerimine “Mina käisin, mine sina ka.” aitab palju. Vereannetus statistikast tuli ju ka välja, et enamjaolt minnaksegi, sest sõber, kes enne käinud, kutsus.
Mina tahaks väga verd anda aga kahjuks ei ole mul selliseid veene mis neile sobiks 🙁
Mina olen ka ametlikult doonor 🙂 , kuigi praegu tänu beebiootusele tekkis vahe sisse, aga igaljuhul, kui kunagi jälle saan, siis hakkan kindlasti uuesti käima 🙂 praegugi tunnen puudust sellest. aga mida ei tohi seda ei tohi 🙂
Selle vereandmisega pidi olema nii, et vereandja on siis ise tervem vms. Vastab see tõele siis?:D
Tahaksin ka kunagi anda, aga nõrganärviline nagu ma olen, siis vist jääb ära:(
Mina ka vanasti olin liiga väike/kerge selleks ja kui kosusin, siis selgus tõsiasi, et mul üldsegi vererõhk nii madal, et see ka ei sobi vereandmiseks. Tavaliselt arstid mõõdavad mu vererõhku 2-3 korda, enne ei usu 😀
madala vererõhuga ei saa? Siis jääb mul ka ära vist, mul polegi vererõhku 😀 tänu sellele on suhteliselt tüütu elada ka muidugi, ma ilma kohvita üldse ei toimi ja aktivistid ei saa aru, kuidas saab keegi nii aeglane olla …
Ma olen doonor olnud juba tükk aega. Esimest korda andsin verd siis, kui esimene laps sai aastaseks (tol ajal pidi olema sünnitusest möödas aasta, nüüd on pool aastat.). Ma ka kogun neid tasse. Neid mul 6 tk. 🙂 . Verd käin andmas iga 4 kuu taga. (noh ok, nüüd on pisut suurem paus, kuna ma ei ole veel jõudnud annetamas käia.) 🙂 .
Ma olen nii pikalt plaaninud, aga pole ikka veel saanud minna, sest põhjuseid on erinevaid olnud miks pole jõudnud. Aga tuleb välja, et ega ma polekski saanud, kui neile loeb ka kaalunumber. Kas nad kaaluvad sind kohe kohapeal või sa saad natuke oma kaalu luisata ? Ma tahaks enne 20 kukkumist selle ikka ära teha. 😀
Kaaluvad kohapeal 😀
Üldiselt nad vaatavad silma järgi vist, aga tean et sõbranrna, kes kaalus 50 kilo, läks verd andma, siis pandi kaalu peale ja öeldi, et veel parem oleks kui sa mingi 52-53 kaaluksid ja saadeti koju tagasi 😀
Ikka ise kaaluvad 😀
Su jutus on üks osa millest ma aru ei saa. Nimelt see, et kaalu tõttu said verd andma minna alles 11.ndas klassis. Tegelikult ju ei saa alaealised verd andma minna, 10ndas klassis siis poleksid sa niikuinii saanud verd andma minna?
Meil koolis küll vanust ei kontrollitud, ainult seda, et keskas käisid, mitte põhikoolis
Mina tahtsin ka nii väga verd anda, aga ei saanud. Öeldi,et kui võtan kõvasti juurde, võin kahe aasta pärast tagasi tulla…
See tegi kurvaks küll 🙁
Minu suuuuur-suuur unistus on verd anda ja head teha, aga kuna ma seda minimaalset kaalu ehk siis 50 kilo välja ei anna, siis ei ole see veel täitunud. Enamik kellele ma rääkinud olen, et hullult tahaks verd anda siis vaadatakse nagu hullumeelset, et umbes ole õnnelik, et nii vähe kaalud. Doonorkaart on mul aga juba aastaid rahakoti vahel, vist äkki 6 aastat. Ja mees ning ka mu vennad käivad regulaarselt verd andmas 🙂 Imetlen kohe neid inimesi, kes seda teevad, kuna ise teeks hea meelega sama 🙂
mul on ka alati päevad või mõni muu idiootne põhjus, miks ma verd andma minna ei saa. Ega mulle eriti see veregrupituvastamise moment ei meeldiks ka. Nad võiks seda ka veenist tuvastada, mulle ei meeldi, kui keegi mu sõrme augu teeb, veenidest on suva.
Minul tehti veenist :O Käisin vereanalüüse tegemas ja siis palusin, et nad mu veregrupi ka määraks. Pidin 150 krooni(krooni ajal) juurde maksma.
Või sa mõtlesid, et seal kohapeal tuvastatakse ainult näpuverest?
olen kuulnud, et kohapeal tehakse sõrmest jah, aga ega ma kindel ei ole.
Ma muidu arvasin ka, et mu veregrupp on 0 midagi, aga siis ema ütles enda veregrupi ja isa ütles enda veregrupi ja selle alusel, mis ma kunagi bioloogia õpikust lugesin, ei saa mu veregrupp kindlasti 0 olla. Või siis olen ma lapsendatud või ei mäleta ema ja isa enda veregruppi õigesti 😀
Kuigi ma iga kord ära minestan pärast andmist, tahan alati tagasi minna. 😀
Minu laps sai eile kuue kuuseks ja kuna ma rinda talle enam ei anna, siis käisin rõõmsalt verd andmas 🙂
Hea hakkas 🙂