0
SUHETEST

kuidas üle saada lahkuminekust?

16. jaanuar 2014

Mulle kirjutas kurb lugeja – olevat hiljuti lahku läinud ja nüüd ei oska justkui enam olla. Mõtlesin, et jagan siis oma kogemusi lahkuminekutega. Selle blogi algusaegadel kirjutasin ma kunagi sellest, et millal tuleks lahku minna. Aga mida teha siis, kui on juba lahku mindud?

Mina olen teinud nii:

1. Masetsenud. See on paratamatu. Sa PEAD masetsema. Noh, seda muidugi juhul, kui su mees ei olnud peksjast või petjast tõbras. Kuigi arvatavasti masetseksid sa ka siis. Aga noh, ütleme, et ilus suhe sai otsa. Ühel või teisel põhjusel. See tuleb läbi elada. Mina isiklikult tõmbasin alla kõik rulood, kuulasin Maria Menat, lamasin pimeda toa põrandal ja nutsin looteasendis. Kui ma ühel hetkel tõusin, oli see kahel põhjusel: a) et vaadata arvutist meie ühiseid pilte, b) et suitsu teha.

2. Paanitse, et sa oled teinud elu suurima vea – seejärel unusta see mure. Mina tegin selle vea, et unustasin kõik need põhjused, miks lahku mindi ja hakkasin meenutama ainult head. Mõne suhte puhul see ehk aitaks midagi, aga ma ei usu. Surnud hobust ei ole viisakas peksta. Ega ma ilmaasjata ekspeikaga mingi viis korda kokku-lahku käinud. Suppi saab üles soojendada, aga tegelikult on see ikka see sama vana, juuksekarvadega supp, mida sa ennegi süüa ei tahtnud. Seega meenuta heaga teie ühiseid toredaid aegu, aga mitte liiga kaua. Ja ära jumala eest talle helista!

3. Joo ennast sõbrannadega täis ja räägi neile kõike, mida su sülg suhu toob. Enda mõtete sees hoidmine ei ole hea idee ja mis aitaks muredel paremini välja tulla, kui sõber alkohol? Muidugi võid olla level up ja pöörduda narkootikumide poole, aga see on juba üle pingutamine. Kui sa just Kopli liinidel lõpetada ei taha 😀

4. Tutvu uute meestega. Tutvu all mõtle oma siivsuse piirides ise sünonüüme.

5. Masetse, et sa oled suur hoor, et oled nõnda paljude meestega tutvunud.

6. Masetse, et sa jääd elulõpuni üksi.

7. Mine tagasi punkti 3.

8. Korja elamisest kokku kõik asjad, mis eksi meenutavad. Kui teil on ühine laps, siis ära teda kokku korja. Juhul, kui soovid eksi asju põlema panna, siis jällegist, ära last puutu.

9. Otsi endale muud tegevust. Hakka meisterdama, leia uus hobi, hakka trennis käima. Ma olen kuulnud, et naised võtavad alati peale lahkuminekut kaalus alla, see olevat emakese looduse viis aidata sul uus mees leida 😀

10. Nüüd peaks siin olema vist punkt, et armasta ennast ja õpi üksi olema. Mul on aga see värk, et ma olen alati ennast armastanud, aga üksi mulle küll ei meeldi olla. Võib-olla sellepärast ma olingi kergelt vaimuhaige – iga mehega tutvudes kujutasin juba ette, et milline meie suhe oleks ja välja näeks 😀 Seda ma sul teha ei soovita, veits ajaraisk. Õpi parem üksi olema.

Tõsi on vanasõna, et aeg parandab kõik haavad. Kui sa oled noor inimene, kellel pole oma endise peikaga lapsi, siis usu mind, juba aasta pärast mõtled sa oma lahkuminekumasendusele ja naerad. Ma loodan ainult, et nagu “haha, olin ma küll rumal, arvates, et elu siis läbi on”, mitte:

25eyd5c-5492982

haha, ühel päeval ta mõistab kui väga ta mind armastab!!!

Sest noh. Kui tema su maha jättis, ju siis ikka ei armasta nii väga. Ja ta pole seda masendust väärt. Ja kui sina ta maha jätsid, siis järelikult ei olnud ta su aega väärt. Easy. Aga noh, mul on kerge öelda. Sest tegelikult on lahkuminekud JU-BE-DAD!

Aga need tuleb lihtsalt üle elada. Ja rohkem ma vist ei oskagi nõu anda, sest mul tegelt ongi ainult kaks peikat põhimõtteliselt olnud 😀

Mida teie lahkuminekul teinud olete? Kuidas üle saanud? Kes-kelle maha jätnud? TULD!

Loe ka neid postitusi!

80 kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Elise 28. veebruar 2017 at 14:20

    Tere, ma läksin oma mehest ja lapse isast 4 päeva tagasi lahku, sellest ajast peale ma ei söö ega joo ja kui joon siis ainult alkoholi. Ma hakkasin ennast ka lõikuma ja nutan hommikust, õhtuni. Ma ei saa enam isegi und ja kui jäängi magama siis näen teda isegi unes. Meie lahkumineku põhjuseks oli see, et ta hakkas teisi naisi semmima ja isegi pettis mind ja veetis tööl rohkem aega kui kodus minu ja lapsega.
    Ma ei oska enam edasi elada selle valuga, ega tea ka mida edasi teha. Kas keegi oskab aidata ja nõu anda. Ma istun aind pimeduses, Ega tee midagi, ainult nutan.

    • Avatar
      Vasta Uki 2. märts 2017 at 11:18

      Jah, meil suht ühisel ajal see hull teema juhtunud. Mina käisin koos mehega nädal tagasi perenõustamisel, kus ta siis ütleski välja, et ei näe meid enam koos. Me oleme koos olnud 16 aastat. Aasta tagasi leidis ta endale armukese ja eelmise aasta augustis ta tunnistas selle üles. Siis ütles, et ei suuda kummastki loobuda ja andku ma talle aega. Oktoobris tegi otsuse, et jääb minu ja meie lastega. Kahjuks aga jäi antud isik ikka pildile (ikkagi töökaaslased ja suur armumine, mistõttu ei suutnud nad üksteisest eemale hoida). Ja nii tunnistaski mees üles, et ta ei soovi kokku jääda. Siis peale minu sõnumit tema armukesele jättis viimane mehe isadepäeval sõnumi teel maha. Sel hetkel tundsin, et äkki on veel võimalus ja me suudame kõigest üle saada, aga….. Mees sõitis seepeale kohe tema juurde ja ütles, et teda ikka sõnumi teel maha ei jäeta. Tänaseks on ta aga tibile andestanud ja mulle väidab, et teised olid pahad mitte enam tema armuke, kes sellise teo tegi. Ja taas on nad hakanud kenasti suhtlema.
      Jaaah, kui ta mulle seal nõustamisel ütles, et ei näe meid enam koos… Oli selline tunne – seisan kuristiku äärel ja ta lihtsalt tõukab mind sealt alla.
      Nüüd nädal hiljem on sees piinav valu. Ma tunnen, et mind on reedetud, minu üle on naerdud jne. Ma tõesti veel siiani loodan, et see on lihtsalt mingi etapp, kuid hetkel näen igal pool ainult tühjust, kurbust ja see lootud aina hääbub. Ainuke millele natuke toetuda saan on lapsed. Tean, et just nende pärast pean olema tugev.
      Olen leidnud ennast ka mõtetelt, et kui oleks ta läinud üksi ja tal poleks uut silmarõõmu, siis suudaksin ma arvatavasti sellest kergemini välja tulla, sest siis teaksin, et ka tema peab oma valust ise üle saama.
      Aga pisike moraal iseendale ja teistele ka- nautige teineteist; ärge pange oma kaaslast kuhugi raamidesse- ma tean küll mida ta tahab; kuulake teineteist; tehke teineteisele komplimente, üllatusi.

      Jah, päeval on kergem, sest töö võtab oma energia. Aga õhtul heites voodisse on lood hoopis teised ja sellest välja tulla on ikka siga raske. Olen kuulnud/lugenud, et see võtab lausa mitu kuud mõnel juhul aastaid. Kuudega üle saamisel pidavat olema võtmeks – elagi see valu täielikult läbi, ära peida seda; õpi ennast usaldama ja armastama; lase temast lahti ja juhi ise oma elu.

      Kaunid sõnad, kuid sinnani läheb kaua aega ja see teekond on nii valus, et seda ilusat mis see lugu mulle õpetama peaks ma tõesti hetkel ei näe.

  • Avatar
    Vasta Ketu 9. detsember 2016 at 09:23

    Mul oli 3 aastat tagasi elu ilusaim ja kirglikum armumine…Olin siis 30 ja tema 24, aga oma vanuse kohta rohkem mees, kui mõni minu vanune 🙂 Mul on 3 last ja ta võttis nad avasüli vastu, armastas ja hoolis, kaitses ja kasvatas nagu enda omi. Kolisime üsna pea kokku, kõik oli super ja polnud nii õnnelik kunagi olnud…Möödusid aastad ja tekkisid lahkhelid, pigem tema poolt, kuna ta oli alati ettekujutan ja lootnud, et pereelu peab olema idülliline, aga see ju ei ole alati nii, ikka on probleeme.Ta hakkas rohkem alkoholi tarvitama ja asjad läksid päris koledaks, mõtlesin, kas tahan ikka oma lastele sellist tulevikku 🙁
    Aasta tagasi kolisin lastega oma vanasse koju tagasi,kuid suhe ikkagi jätkus, aga lõhe meie vahel suurenes ja pingutasime, et toime tulla. Kirg ja tunded ei kadunud ja pole siiani kadunud, aga nüüdseks otsustasin, et lõpetan üldse igasuguse kontakti, sest muidu ei saa me kumbki eluga edasi minna, lihtsalt vegeteerime…Otsustavaks sai minu puhul ka see, et tema joomingud võtsid valusa pöörde kui tekkisid silmarõõmud, valetamised ja suhtlusportaalid…Niiet sealt maalt sai mõõt täis ! Elan edasi lootuses, et väärin paremat kohtlemist ja ka talle soovin kõike paremat, kuigi armastust pole nii kerge prügikasti visata …

  • Avatar
    Vasta kats 12. oktoober 2016 at 07:57

    minul 18 aastat kooselu ja 2 last. Mu mehel on olnud me koselu ajal kuskil 7-8 suhet, mis on olnud lühiajalised. Iga korraga on mu sees midagi katki läinud, kuid olen andestanud.
    Viimased aastad puudus mu elust kirg ja kallistused täielikult. Siis saabus mu ellu uus mees, kes kurtis, et talle meeldib kallistada. ma küsisin, et kas see on vihje. Ta noogutas. Ja me kallistasimegi. Sellest tekkis side . Ma ei mõelnud veel oma mehest lahku minna. Kuid siis selgus, et mu mehel on samal ajal 8 aastat teine naine südames olnud, kes teda ootab.
    Kõik need aastad, mis ma abikaasa ümber tiirlesin ja kaelas rippusin…
    Minu sees on kõik samamoodi katki kui temal. Ta on murtud ja palus põlvili, et ma mõistuse pähe võtaks ega jätaks oma pere. Mina olin murtud, sest meie elude vahel on nii palju aastaid olnud keegi võõras. Mu mees läks lohutust leidma oma hingesugulase juurde ja ööbis seal, seejärel ööbisin mina oma silmarõõmu juures. Ütlesin, et ehk aitab see mul otsusele jõuda. Aitaski. Otsustasin, et tahan olla sellega, kellega olen olnud 18 aastat. Ikkagi armas ja oma.
    Täna on mu mees selle naise juures. Tundub, et saab sealt rohkem lähedust ja mõistmist kui minult. Lubas hommikul koju tulla, aga ei tulnud. Lapsed läksid kooli, toitsin koerad ja nutsin. Ei tea, mis meist saab.

  • Avatar
    Vasta Timm 22. detsember 2015 at 11:41

    Ka mina jõudsin peale 20 a kooselu lahutuseni. Ise arvasin ,et kõik on korras, sest armastasin… 7 detsembri hommikul helises
    mul telefon ja keegi naine teatas, et minu naisel on tema mehega suhe mis kestab juba pea paar kuud. Hiljem selgus, et suhe
    väljendus tihedas sms ´ide saatmises ja 4 korda nädalas lühiajalises kohtumises kus jõuti isegi selleni, et arutati kooselu. Asja
    lagedale tulek võttis mu jalust nõrgaks- maailm varises kukku- MIKS? Mille eest -kõik oli ju korras… Me elasime hästi. Kaks last
    18a tütar ja 14a poiss – kõik mis vaja oli olemas. Ka naine räägib, et tunded on segased ja põhjust miks ta teise leidis ja seda varjas
    ta siiani öelnud ei ole. Nüüd on võtnud sellise taktika, et tõrjub mind- räägib, et endine elu tüütas ta ära – ta peab ära minema (
    isegi mitte kutti juurde) – tahab üksi elada, sest siiani on tundnud, et endisest elust meenuvad vaid halvad asjad. Kuidas nii??? Sest
    enne kui asi avalikuks tuli olime ju õnnelikud. Üritasin kuidas suutsin ütlesin, et armastan, andestan aga sein on ees…

  • Avatar
    Vasta kariliis 10. september 2015 at 14:24

    Olen alles 15.a ja tean et selles eas olles suhted ei jää
    pysima aga ma lihtsalt ei saanud enam poisiga suhtes
    olla kuna koolis palju õppimist ja trenn on peaegu et iga
    päev ja otsustasin suhtes pausi teha aga ma lihtsalt ei
    saa enam ilma selle inimeseta hakkama ja samas se
    poiss ei ol ud väärt seda et ma peale võistluseid või
    paele trenni kõik oma vaba aja talle pyhendasin ja nyyd
    palusin teda et võiks uuesti proovida aga ta selline
    latatara et kohe vaja mu sõbrannale rääkida ja nyyd ka
    temal sellega propleem et poissi taga nutan aga eluga
    tuleb edasi minna
    Lihtsalt pidin selle endast välja laskma

  • Avatar
    Vasta B 11. august 2015 at 12:53

    Eile sai just suhe lõpetatud. Mina jooksin järele nagu koer, tegin ilusaks, tõmblesin ja klähvisin, püüdsin asju paremaks teha…
    tundsin sisimas, et midagi on valesti. Aga alles eile suvatses ta öelda, et tal on tunded kadunud. Selge siis, oli vähemalt aus. Mul ei
    ole mehe peale vihastada ka, ta eelistab lihtsalt oma lapsi suhtele. Olen nutnud, olen rääkinud. Tunne on tegelikult kerge, aga
    samas on veidi keeruline ka teadmisega leppida, et teda ei ole enam minuga suhtlemas ja õhtuid nautimas 🙁

  • Vasta Kuidas lahkuminekust üle saada | Minu ajaveeb 13. märts 2015 at 19:45

    […] Mallu postitusest kirjutan kohe ise kah, sest ma olen vana […]

  • Avatar
    Vasta jaanika 29. aprill 2014 at 06:15

    minul juhtus eile õhtul väga suur jama, eile saatis mees sõnumi et meil on kõik nii pekkis ja et ta ei usu et asjad saavad korda , ma olen selline inimene kes pöörab kõik probleemid vastupidi ja ise norin ka tüli kui midagi arusaamatuks jääb. kahjuks siis helistasin talle kohe sellepeale ja tahtsin aru saada milles probleem on kuid ta jättis mu maha ütles et tahab minuga vaid sõber olla. olin masenuses terve öö kuni tänase hommikuni kuni hakkasigi neid postitusi lugema.Olime koos üle 2 aasta ja see 2 aastat oli veel nii fantastiline et sellest ei saa üle ega ümber.Igastahes sellised asjad on ikka väga kurvad kui need juhtuvad nii ootamatult ja sa tunned et oled ise süüdi selles kuid tegelt naised, oleme ausad,poiss ei muuda end ise sa võid talle öelda et muudame olukorda selliseks ja selliseks kuid teda ei huvita see ,ehk õiged mehed hoolivad aind õigetest naistest.eks ta oleks ju siis juba midagi varemgi peale hakanud kui ta teadis et need jamad tekivad kuid on ikka päris raske mõelda et sul ei ole seda voodikaastlast enam ja seda inimest kellele sa saad usaldada oma suurimaid muresid ja kellest tugevalt kinni hoida. kuid soovin väga tugevalt edu nendele naistele kes on selle asja läbi elanud ja elavad hetkel sest see tunne on kõige masendavam tunne maailmas. kuid asjad saavad korda! ja mitte mingil juhul ei ole kutt väärt sinu tagasisaamist sest kui ta jaoks on kõik muu olulisem ja sa ise nägid ränka vaeva et asi püsiks hästi siis käigu kuradile see inimene , et ta su pika aga niimoodi ära suutis raisata.

  • Avatar
    Vasta H 14. aprill 2014 at 08:55

    Lähme ka kohe elukaaslasega lahku, otsime vaid elamispindasid. Koos oldud peaagu 5aastat, millest 3 aastat oli kaugsuhe… Olen praeguseks nutnud 4 päeva ja sedagi peamiselt kurbusest. Neli päeva tagasi tundsin, et tahaksin keerata ukse lukku ja sealt mitte kunagi enam välja tulla. Nutt tekib ikka kurku, kui mõtlen koos veedetud ajale ja toredatele hetkedele. Kui mõtlen olnud tülidele, siis hakkan naerma.
    Mis veel aitab minul üle olla sellest kõigest, on teadmine, et me jääme sõpradeks.
    Raske on lahti lasta tekkinud turvatundest, kuid usun, et see on võimalik.
    Kõik mõtted ja tunded on segamini, mitte kuidagi ei oska sõnu ritta seada, kuid tunnen, et pean selle kõik lihtsalt välja ütlema.

  • Avatar
    Vasta margus 12. aprill 2014 at 20:20

    Tahate teada mida mehed tunnevad kui neid maha jäetakse. Üritan siis midagi kirja panna selliselt nagu oskan. Sain teada et naine tahab lahutust ja ei taha enam olla minu naine detsembri alguses 2013 meie kooselu oli kestnud 12 aastat ja sellest 10 abielus. Kui kokku hakkasime elama oli tal juba üks lapa ja kooselatud aastate jooksul sai veel 2 last juurde tehtud kokku siis kolm. Alguses üritasin rääkida et las ma proovin seda korda teha aga ei midagi rääkimine kui vastu seina ei võtnud vedu ja ei soovinud proovida sest tema oli nii otsustanud et kõik. Ja mis kõige hullem sel samal hetkel kui ta mulle ütles et tahab lahutustoli ta leidnud omale väidetavalt hingesugulase. Küsimus kohe selline kas kõigil naistel on hingesugulased ja sellest areneb suht kiiresti suhe ja ka seksuaal suhe. Igatahes sellest hingesugulasest saigi tema uus elu kõige parem asi mis temal ültse juhtunud on nii ta mulle väidab ma ei tea kas se on tõsi või mitte. Ma ei teagi kas se oli siis kokkusattumis mida tema mulle väidab või oli talle seda vaja et mitte olla üksi oma murega ja kurbusega või mida iganes. Ma talle ütlesin et jäta see praegu kõrvale ja teeme selle meie suhtele siis lõpu ja lähme inimestena laiali aga ei. Minuarust kasutati mind veel ära et selle teise juurde minna sest siis pean ju mina lapsi vaatama ja tema ei pea muretsema vähemalt laste pärast. Et sellest veel vähe oli et selline uudus et lahku läheme siis se teine ka veel samal ajal sinna otsa oi ma olin endast ikka niiväljas et olin ma ei osanud midagi teha ega olla . Ma ei suutnud tööd teha ma ei osanud laste juures olla ja ma ei oska siia maani endaga midagi teha selline aaaaaa….. on peal. Lõpuks 2 nädalat tagasi pakkisin asjad ja lahkusin sealt oi kui valus se oli ja ikka on siia maani on kogu aeg mõtlen tema peale ja miks niimodi oli vaja laiali minna. Kõik räägivad et parem õudne lõpp kui lõputu õudus aga ma ei usu seda mis sellest et ma talle jahusin et proovime ja jne mida ta hästi kuulata ei tahtnud enam aga se teine kui teda ei oleks siia vahele tulnud oleks ma käpad ikka püsti tõstnud ja alla andnud ja ära läinud ja oleks veel kõike headki soovinud aga nüüd ei oska talle midagi soovida tänu selle teisele kellega ta semmib praegu. Lastest on sitaks kahju 3 toredat last on nüüd kuskil keda ma võin igal ajal vaatama minna kui ise tahan aga ikkagi. Mingeid piiranguid ta sellessuhtes ei teinud ikkagi minu lapsed mingit raha ta minu käest ei taha veel kuigi mõistlik oleks kui ma seda ise teeks sest need minu lapsed ka ju. Praegu ei käi tööl ei suuda ja raha suht napib aga kui jalad mingi hetk alla saan võtan ka selle kohustuse et neid lapsi rahaliselt toetada. Ise ta soovib minuga sõbraks saada ja jääda aga ma ei tea kas ma suudan seda isegi kui suudan siis mitte praegu. Igadahes elu praegu on suht nigel ja tunnetest ma ei hakka rääkima need veel kehvemad kuidas neist jagu saada kui kellegil on miskit head nõu andke tulla. Võtan kõik nõuanded vastu kas ka suudan neid täita se on iseasi. Mis must edasi saab se on teadmata.

  • Avatar
    Vasta Ann 21. jaanuar 2014 at 15:36

    Härra unustas end nädalavahetuseks teise eide sisse ja sattus segadusse, palus mõtlemiseks aega. Pärast kolme aastat kooselu, üle kivide ja kändude, ning hoolimata sellest armastuseavaldusi täis olev suhe on läbi, Eile minu soovitusel võttis kõik oma asjad kaasa ja lahkus. Tunne on nagu keegi oleks surnud.

    Tähistan viina ja tervisliku toitumisega.

  • Avatar
    Vasta Ally 20. jaanuar 2014 at 21:13

    Mina polegi õnneks tunda saanud lahkumineku valu. Eks neid meeldimisi ja ilmajäämisi on ikka varem olnud noorena, aga see polnud ka midagi hullu, korra nagu oli kurb aga elu läks siis edasi. Praeguse, esimese armastusega tutvusin esimest korda üle 3,5 aasta tagasi ja see oli küll armastus esimesest silmapilgust, päris tõsiselt.. algul sebisime tükk aega, siis olime koos 2 kuud aga ma olin nagu kuidagi noor või kartsin midagi ja pmst lõpetasin ära päeva pealt, mingi puberteet oli vist veel, igatahes ma siiamaani ei tea, mis mul sisse läks, pärast seda aga oli kuidagi rahulik olla. Siis veetsin lihtsalt sõpradega palju aega kui äkki hakkasin tema peale mõtlema jälle ja tihedamini. Sain aru, et mingi igatsus vist on peale tulnud, üritasin seda maha suruda. Siis kohtusime juhuslikult 8 kuud hiljem ja hakkasime jälle rääkima või noh, tema oli see, kes seda nii üle elas, et ma ta jätsin ja pärast uuesti kohtumist minuga jälle suhelda tahtis ja nii see jälle läks, siis armusin juba täiega ära ja nüüd oleme koos olnud üle 2 aasta ja ma olen tõesti väga-väga õnnelik. 🙂

  • Avatar
    Vasta J 20. jaanuar 2014 at 11:07

    Tundub, et mina olen ka eelnevate lahkuminekutega pigem õppinud elama. Aga see on ka väga küsitav väide. Olen oma elukaaslasega juba seitse aastat koos ja meil on väga hea ja tugev suhe. Olen väga õnnelik ja tunnen, et olen leidnud selle õige enda jaoks. Aga no need eelmised kaks – no mitte midagi minu jaoks. Esimene kutt oli esimene suur reaalne armumine. Väga intensiivne umbes ühekuune suhe, mille lõppedes olin terve aasta täiesti omadega läbi. Mõtlesin, et mu elul pole enam mõtet ja üldse tundsin end väga halvasti, sest see oli esimene kord end täiesti kellelegi siiralt avada aga tuli välja, et see minust vanem tüüp (kes oskas mulle nii ilusaid asju rääkida ja tegi samal ajal väga romantilisi asju) üritas mind lihtsalt ära kasutada ja pärast rääkis minust igasugu rõvedusi sõpradele. Teisega oli lihtsalt nii, et kui mina teda tahtsin, ei tahtnud tema mind. Ja pärast ei tahtnud enam mina teda, sest olin kohtunud juba enda praeguse humava kaaslasega 🙂 Seitse aastat on vahepeal möödunud aga esimene kutt käib mind ikka unedes painamas. Kui mõni aeg tagasi palus ta mult unes andeks ja ma mõtlesin, et lõpuks ometi olen ma mingi rahu leidnud seoses selle teemaga, siis eile öösel oli ta jälle pahatahtlik. Ja kui ma toda teist tüüpi poes tema naisega nägin, siis ma keerasin joonelt lihtsalt selja ja kõndisin minema, et kontakti vältida 😀
    Vaevalt see nüüd väga normaalne on, aga ehe näide sellegipoolest, et mõni ei saagi üle 😀

    • Avatar
      Vasta J 20. jaanuar 2014 at 11:13

      Aga paar rida värsketele lahkuminejatele ka. Kurb võib olla, aga ükskõik kui dramaatiline elu võib hetkel näida, tuleb paremaid aegu. Ega maailm lahkuminekust otsa ei lõpe 🙂 Ja tavaliselt tuleb uus ja hea inimene ellu siis, kui seda kõige vähem oodata oskad. Nii et meeleheitlikult uue kaaslase otsimise asemel tasub võtta aeg maha ja keskenduda enda tegemistele ja huvidele. Nii on tõenäolisemalt järgmine suhe ka edukam, sest hea on olla koos enesekindla ja huvitava naisterahvaga 🙂

  • Avatar
    Vasta Inimene 19. jaanuar 2014 at 22:41

    Ohjah.
    Ma esimesest mehest läksin lahku peale 2,5 aastat kestnud käimist ja kooselu – sest ta oli tropp. Aga ikkagi põdesin. Üritasin väärikas olla ja muret tööga tappa ja kaua see mure ei kestnud.
    Leidsin kohe uue mehe, saime lapse, elasime koos viis aastat ja armastus oli suur ja paks, aga lõpuks läksime ikkagi lahku. Mina tegin talle mõne mõtlematu teoga haiget ja tema tõmbas jee. Mina põdesin seda lahkuminekut järgmised viis aastat, mis tema tegi, ei tea. Mina tegin igasuguseid lollusi. Grupikas kahe mehega, grupikas sõbranna ja tema selle hetke poldiga, väike narkots (ei soovita – pärast oli veel halvem olla), imelikud tuttavad, aegajalt armusin mingitesse mõtetutesse meestesse, õnneks vastuseta, sügelesin kogu aeg allakäigutrepi ülemisel astmel. Lõpuks kolisin teise linna koos lapsega, siis ilmus jälle uus mees. Sellega oli nii ja naa… keeruline lugu. Ega ma teda alguses päriselt ei armastanud, aga tema väidetavalt mind küll armastas, kuigi see armastus avaldus kohati väga imelikult. Siis ma ka pehmenesin, aga meie kooselu kujunes parajaks põrguks, nii jubedaks, et kui ma ta lõpuks kukele saatsin, ei tahtnud ma kaks aastat ühtegi mehekujulist asja enam näha ka. Eks ta jätkas oma vastikut käitumist pärast lahkuminekut ka.
    Ma kaotasin selle viimase suhtega väga palju ajurakke ja see vist ongi lahendus – mida vähem on sul peas ollust, mille abiga muret tunda, seda vähem sa muretsed, eksole.
    Praegu on mul püsipolt, koos elama ma ühegi mehega ei kavatse enam hakata. Milleks, Fukushima mürgitab niikuinii varsti pool maailma ära ja me kõik sureme hirmsat surma, seni ma katsun oma lapsed kuidagimoodi üles kasvatada ja normaalsust teeselda.

  • Avatar
    Vasta Mari 17. jaanuar 2014 at 23:07

    Mina olen 1 korra lahku läinud. Olin mehega koos peaagu 6 aastat. sellest 5 aastat elamise eri riikides, oh seda armastust kui ta koju tuli. Kuid kui ma kolisin soome, ja me kokku kolisime, Tere hommikust. 9 kuud hiljem lihtsalt ütlesin talle ma ei taha enam sind, ja kolisin Helsinkist 100km eemale, kus oli mul ainult 1 tuttav, sain seal tööle ja kuu aega hiljem kolisin uue kutiga kokku, 5 kuud hiljem jäin rasedaks, 1 a ja 3 kuud olime suhtes kui sündis juba poeg . Poeg on praegu 2 kuune ja 5 kuu pärast ka abiellume ..
    Noh see eelmine 6 aastane suhe on kuidagi ununenud iseenesest .

  • Avatar
    Vasta konkreete 17. jaanuar 2014 at 22:15

    ma olen harjunud juba, et armastus on nagu joomine. Pärast on alati sajandipohmell 😀
    Aga jah, minus sureb ka alati killuke ja olen alati olnud see, keda maha jäetakse. Selliseid kahekuukäimisi, mille ise lõpetanud olen, ei loe hetkel… Ja see on tõesti võrdne leinaga, selle kohta on olemas isegi artikleid ja uurimustöid, et inimene reageerib sellele nagu lähedase surmale. Viimati, kui lahku läksin, siis kolisin teise linna ja parimat lahendust pole seni leidnud. Ja see on õige, et mõnda aega tuleb lihtsalt ignoreerida konkreetselt ja mitte olla “sõbrad”. Kui ükskord päriselt ka üle saad, siis saab alles “sõbrad” edasi olla. Enne on see lihtsalt agoonia pikendamine ja kui selle “sõpruse” ajal mees uue leiab, siis on see nagu lahkuminek 2.

    Seda tean ka, et mehed kassivad ikka rängalt. Ma olen selline semu, mul on palju meestuttavaid ja ma olen nii mõndagi neist ikka lohutanud. Isegi mu praegune elukaaslane näiteks oli just räigelt peksa saand oma eksilt, kusjuures ma alguses veel mõtlesin, et phäh, sellest küll midagi välja ei tule, sest ta läks 2-3 kuud tagasi naisest lahku. Aga ma olen õnnelik, et ma sellel teadatuntud reeglil ennast ikkagi lõpuks mõjutada ei lasknud, ju siis erand reeglit kinnitab, sest oleme nüüd koos elanud 2 aastat 🙂

  • Avatar
    Vasta M 17. jaanuar 2014 at 19:10

    Aga kuidas saada üle sellest, et 21 ja still have nobody? Pole kordagi saanud tunda SEDA tunnet, armumist-armastust-blabla. Kassi võtma? A selle peale ka üks sõbranna saatis pildi, et https://fbcdn-sphotos-f-a.akamaihd.net/hphotos-ak-frc3/t1/1533767_10201959270997258_1529092378_n.jpg

  • Avatar
    Vasta eveli 17. jaanuar 2014 at 15:52

    Ka erinevad ootused ja lootused teineteise suhtes.Ja kooselu ajal oli palju probleeme millest mööda vaatasin.kõige hullem ja traumeerivam oli mehe laps teise naisega…

  • Avatar
    Vasta eveli 17. jaanuar 2014 at 13:16

    Meie kooselu on 16 a kestnud.täna hommikul pakkis mees oma asjad seljakotti ja läks…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2014 at 13:26

      Mis põhjusel?

  • Avatar
    Vasta Maris 17. jaanuar 2014 at 12:16

    Tunnen esimest korda, et peaks ka ennast vabaks kirjutama nendest tunnetest, mis mu sees ammu on. Umbes aasta tagasi lõppes minu seitsme aasta pikkune suhe. Minu esimene ja tõeline armastus. Ja mina olin tema jaoks samamoodi esimene ja tõeline. Terve suhte aja peeti meid niiõelda ideaalseks paariks, inimesteks, kellest kõik teised eeskuju peaksid võtma. Oli ka neid, kes ütlesid, et esimene armastus ei jää kunagi kestma. Vaidlesin sellele vastu sest muudmoodi ometi ei olnud võimalik. Kuid siiski. Mitme aasta möödudes hakkasid asjad kuidagi muutuma. Ma ei tea siiani, mis see oli, mis meie vahele tuli, kuid ühel hetkel hakkasime lahku kasvama. Erinevad huvid ja eesmärgid, plaanid ja ootused. Ometi ei tahtnud ma lahti lasta mõttest, et äkki meie suhe on see tänapäeva muinaslugu, mis lõpeb lausega ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni. Pingutasime mõlemad suhte nimel, kuid elu loopis meile mõlemale kaikad kodaratesse. Ma olin nii kaheks kistud, sest mõistus ütles üht, süda teist ja sisetunne hoopis kolmandat. Kahjuks hakkas mõistus ja sisetunne üha rohkem endast märku andma ning ütlema, et tulevikku ei saa olla selle inimesega. Lõpuks võtsin ennast kokku ning tegin sellele lõpu. Osaliselt sellepärast, et nende mitme aasta jooksul hakkasid mu silmad üha rohkem avanema ning nägin, mis mind võib ees oodata. Lõpp oli valus-nii talle kui mulle. Nutsime koos tunde ning ta enda juurest minema saatmine ilmselt valusaim asi, mida teinud olen oma elus. Kuid järgmisel päeval, uskuge või mitte, tundsin ma kergendust. Ma sain lõpuks hingata ning tundsin, et mul on tulevikku. Minulegi ootamatult saabus mu ellu üsna varsti uus mees. Kartsin, et on liiga vara ning et see teeb haiget mu eksile (ei tahtnud veel liigset valu põhjustada talle). Kuid see uus inimene tuli, et jääda. Peale lahkuminekut suhtlesime alguses tavapäraselt edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Siis jõudis talle lõpuks vist reaalsus kohale ning meie suhtlemine oli väga vaenulik ning tegi mõlemale haiget. Ja siis tuli rahunemine, leppimine. Istun hetkel arvuti taga ning poetasin esimesed pisarad peale lahkuminekut. Nii kaua olen neid segaseid tundeid enda sees hoidnud. Ma tunnen, et tegin õige otsuse kuna see lubab meil mõlemal elada edasi lootusega paremale tulevikule. Kuid raske on siiamaani lasta lahti tundest, et aga mis siis kui. Mis siis kui ta oligi see ainus ja õige, kes mu eluteel olema pidi? Lepin selle mõttega vaid tänu teadmisele, et kui nii pidi minema, siis leiame ka tee uuesti kokku. Praegu aga olen ma uuesti õnnelik. Elan koos uue kaaslasega ning olen aastaga saavutanud rohkem kui viimaste aastatega kokku. Mul on mu jõud ja tahe tegutseda. Teistele soovituseks- usaldage oma sisetunnet, see ei valeta teile. Ja alati tuleb võtta aega, et on tunded läbi mõelda ning mitte leppida suhtega, sest te olete harjunud selle inimesega või kardate üksindust. Iga suhe õpetab inimesele midagi- minu suhe tegi minust inimese, kes ma olen praegu ja ma ei kahetse sellest sekunditki. Aeg parandab tõesti kõik haavad.

  • Avatar
    Vasta S. 17. jaanuar 2014 at 09:49

    See on väga valus teema minu jaoks praegu. Jäetigi just paar päeva tagasi maha. Ja mis kõige naljakam ma ei osand seda ette aimatagi. Kõik oli ideaalne, me pm ei tülitsenud üldse, mõistsime üksteist suurepäraselt ta isegi rääkis 2 nädalat tagasi kuidas ta ei suudaks mind kaotada ja nüüd järsku ütles et kõik, ma armusin kellegisse teise. Ülimalt valus ja ebameeldiv on praegu ja ei oskagi midagi endaga nüüd peale hakata.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2014 at 10:13

      Kutsu sõbrad külla ja peole!

  • Avatar
    Vasta Riina 17. jaanuar 2014 at 09:47

    Kuigi see oli ammu, 5 aastat tagasi, uurisin ma oma mehe käest, kui ta oma eelmisest elukaaslasest lahku läks. Ta ütles tuima näoga, et ega see haiget teeb ikka. Aga lisas siis kohe, et hiljem oli viha pigem, sest ta sai teada, et naisel oli nende suhte ajal juba ammu teine suhe ka käimas. Ja see triangel, mis ta korraldas oli väga jube. Olime juba koos ja oli hiline kellaaeg, mingi 11. Vaatasime telekat ja järsku oli uksekell. Eks oli koos oma uue mehega uksetaga. Trampis sisse kohe, kui mees oli ukse paotanud. Uus mees käitus nagu kodus ja viskas kohe tugitooli lösutama. Ex kutsus rõdule juttu ajama, minu praeguse mehe siis. Lunis teda tagasi. Nuttis ja halas, kui palju ta teda ikka igatseb ja armastab. No milleks? Omal juba uus ja lösutab teises toas, mida sa halad? Ja siis kui mees minu juurde kolis, käis mingite “kappidega” korteri ukse taga ja nõudis pesumasinat endale, et see on tema ostetud. Mees kade polnud, ütles, et võtke ja kaduge. Olime rõdul, kui nad seal askeldasid ja ex tuli siis ja ütles mulle: ” Sa tundud nii tore olevat, loodan, et jääme sõpradeks”. Sina, sõber, MIKS? Ma ei tunnegi sind. Mina ei taha oma mehe exiga sõber olla. Samas eelmise abikaasa elukaaslasega saame siiani läbi, sest mõlemad oleme sama sita sisse astunud.

  • Avatar
    Vasta S 17. jaanuar 2014 at 09:25

    Aga ehk teed mingi postituse selle kohta ka, kuidas ennast tegelikult mehed pärast lahkuminekut tunnevad? Küsi Kardolt nõu ja äkki on tal veel mingeid sõpru, kelle kogemusi ta teab. Ma ei usu eriti, et kõik kutid kohe naeratades pidutsema ja uute naiste juurde jooksevad. Neil ikka ka tunded ju! 😀

  • Avatar
    Vasta Riina 17. jaanuar 2014 at 08:46

    Võtsin just ühe korraliku tassi kohvi, et pea klaariks saada. Ja siis…tuli mul ilge tahtmine kirjutada.
    Kas mehed ei masetsegi? Tegelikult on nii masendav see, et naised täiega kassivad, masendusse langevad jne…Mehed?! Nad ju ka inimesed. Mehed on tugevad, mitte nagu naised- õrnad.
    No kurat…Ma leian, et ma olen ka ikka üks tugev tükk. Ja kõik naised, kes on maha jäetud- Vaadake peeglisse ja öelge “MA olen tugev” “Persse see mees, ta ei vääri mind” “Leian uue ja parema, kes Mind austab ja minust hoolib”. Naine peab olema mehe jaoks kõik kodus: kokk, kondiiter, keevitaja. Ja mis mees selle peale teeb? Läheb vehib oma viineriga veits ringi ja ongi kõik. Uus naine, uus elu jne. Naine välja läheb ja teise mehe leiab, on kohe lits.

    • Avatar
      Vasta Riina 17. jaanuar 2014 at 08:47

      Pea klaariks all mõtlesin ma siis ärkamist 😉

    • Avatar
      Vasta Anette 17. jaanuar 2014 at 10:00

      Mina tean, kui me lahku läksime, siis mees esiteks läks koju ja lõi seina sisse augu. Mingi hetk kolis, siis tegi nibuneedi, siis võttis koera, vahetas ka töökohta hiljem. Samal ajal hakkas väljas käima täiega ja jõi palju. Ja põdes pikka aega bronhiiti. Väga kaua ei läinud arsti juurde, nagu mehed ikka. Mõtlevad, et saavad hakkama.
      Niimoodi tuli siis tema oma tunnetega toime.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2014 at 10:16

      Mehed kassivad ka kindlasti. Siis kui ma raseduse alguses Kardo korraks “maha jätsin” siis ta kassis TÄIEGA 😀

      • Avatar
        Vasta Riina 17. jaanuar 2014 at 10:52

        Ma jätsin vist igapäev oma meest maha, kui rase olin. Olin nö peast ka rase. Ma ei kannata absoluutselt, kui mind poputatakse ja kõik ette taha ära tehakse. Lihtsalt olen nii kange iseloomuga 🙂 Samas võiks ju lasta, las teevad 😀
        Mees oli lõpuks selle lahku mineku jutuga nii harjunud, et kui riid jälle majas oli, siis ütles kohe: “Ära hakka üldse pihta!” 😀

    • Avatar
      Vasta Meeri 17. jaanuar 2014 at 10:47

      Just tuli sellest juttu ka ühe hea sõbraga, kes oma neiust lahku läks. Ta võttis 3 nädalaga alla 10 kilo ja kassis ikka täiega, kuigi oli ise see, kes maha jättis. Ta tunnistas ise ka, et elas seda ikka väga raskelt läbi, kuigi teadis, et asi ei olnud õige jms. Mehed lihtsalt üldiselt ei tunnista, et nad põevad ja kassivad.

  • Avatar
    Vasta Maire 17. jaanuar 2014 at 07:29

    ehh lahkuminekud – lahkuminekud. mul on olnud kokku kolm suhet…
    esimene oli nii, et olime koos, kuid üks hetk kutt teatas et ega ta midagi tõsist otsinudki, et tahab vaba ja vallaline olla. ise oli tegelikult oma kodukohale lähemale neiu leidnud. eks tegelikult oli see kutseka aegne “armastus”. alul oli kahtlane olla, kuid läks kiirelt üle. ignoreerisin teda iga trepinuka peal viimaks.

    teisega oli mõneti raskem . olime koos pea 2 aastat. esimene aasta oli nii ja naa. oli märke, et midagi on temas valesti. ei ta otseselt mulle midagi ei teinud. kuid noh, oli nagu “miski”. mõnikord kui rääkis kus oli, tekkis ta näole selline nõme irve ala-sa-usud-kõike-mis-ma-ütlen. eks tegelikult uskusin ka. oma naiivsuses uskusin, et kõik inimesed on ausad ja head ja ei valeta. ometi noh, elu oli näidanud et tegelikult see asi nii lihtne ei ole ju. kui aasta täis sai, hakkas pidevalt peas pendeldama mõte et ma ei taha enam. aitab. kuid julgusest jäi puudu asi lõpetada. lisaks oli mugavus sisse tulnud. elamiskulud jagasime pooleks ju. igatahes…pool aastat grillisin…viimaks hakkas tema veel kahtlasemalt käituma. keeras magama jäädes selja, jäi ööseks ära jne. klassikalised asjad. viimaks sai villand ja küsisin, et tahad koos olla või mitte?. ütles peale pikka mõtlemist ei vist ei. tegelikult ma ei teagi milles asi oli, kuid ma halasin talle näkku see õhtu kõik mis mõtted mul olid. hommikul kutsusin kolimiauto järele ja läksin ära. u 2ndl oli jama olla. esimeseks nädalaks võtsin puhkuse ja põrutasin üldse teise linna. siis arvasin et asi oli selles, et tahtsin teda tagasi. peale nädalat eemal leidsin et ega ikka ei taha küll. see oli vist meeletu vabastuse tunne mis oli peale 1.5 aastast grillimist. iga päevaga nägin üha enam et ma olen keegi…muutsin oma välimust, riietust, suhtumist…käisin tööl ja rabasin lihtsalt. vandusin omale, et kui kohtan kedagi, siis tõsiseltvõetavana võtan ainult seda meest, kelle suhtes on “tunne” õige. kellel näen kasvõi üht märki mis mulle ei meeldi, seda võib võtta lühiajalisena, üheöisena. eks neid oli ka paar tk vahepeal. sõbranna kutsus seda sarvede maha jooksmiseks. kuni juhtus midagi imelist. interneti teel sain tuttavaks noormehega, keda ma polnud kordagi näinud, ma polnud ta häält kuulnud, kuid oli olemas see miski mis tema poole tõmbas. … asjalood läksid siis nii, et nüüdseks oleme koos olnud pea 7 aastat, sellest 5 abielus ja meil on kolm last ja rohkem ei oskagi nagu soovida 🙂 perfect isa, abikaasa, kaaslane…
    leian et igast lahkuminekust tuleb midagi õppida. alul õib tunduda et asi on mäda kui lahku minna, kuid mina õppisin sellest seda, mida tõeliselt tahta… 🙂

  • Avatar
    Vasta Pipi 17. jaanuar 2014 at 07:01

    Ma läksin möödunud kevadel lahku.. suhe oli kestnud pea 11 aastat. Suve lõpus siis kutt sai aru, et noor linnuke, kelle pärast ta mu maha jättis, polnud ikka nii hea, kui oleks võinud olla vm.. Nu ja siis hakkas peale, et on ikka vea teinud ja tegelt tahab mind tagasi jne.. Suhtleme ikka temaga, aga ma pole üldse kindel, et tahan, et meist midagi saaks jälle. Muidugi on kogu see lugu tohutu ajuke**, paras mindfu**. Tõttöelda ega ise ka ei tea, kuhupoole joosta või mida teha.. Krt, uusi mehi ka silmapiiril pole. Äkki ma olen ka siis ikka üksikuks loodud?! 😛

  • Avatar
    Vasta annika 17. jaanuar 2014 at 06:57

    Oi jummel . Lahkuminekud on kohutavad. Kui minu lapse isa meid maha jättis,masetsesin jne. Tegin kõike. Ükshetk aga proovisin tema tagasi tulla-ütlesin ei! 🙂 Teadsin et üles saab soojendada küll vana suhet aga ikkagi oli see rikutud.Niisiis hakkasin mõtlema positiivselt,sest üksi oli tegelt päris rahulik olla.Üksi oli raske magama minna.Aga leidsin lahenduse, armusin uude mehesse kellega nüüd oleme aasta koos olnud 😀 Ja endise mehe kohta võtsin seisukoha et kuna tean lapsest saati,sobisime sõpradeks rohkem kui elukaaslasteks:D See ka aitas:D

  • Avatar
    Vasta E 17. jaanuar 2014 at 02:12

    elu esimene peiks kellega koos elasime ja mu ”elu armastus” ja ma ei tea mis veel. tegelt oli ilge jobu ja raiskasin oma aega, sest mõtlesin kogu aeg et ”ou nou, mis siis saab kui ma üksi jään. kuidas ma üüri maksan??” kuigi ta oli suht tolkam kohati ja aeg ajalt pidin ikka üüri üksi maksma :D.
    lõpuks sai ikka räigelt villand tüübist ja tulin koju, võtsin 5 suurt prügikotti. pakkisin kõik ta asjad kokku, helistasin ta õele, et ta asjadele järgi tuleks, sest muidu lubasin need minema visata.
    sain asjadest lahti, tagasi oma võtmed ja olin hullult rõõmus! eks ikka pärast oli sihuke on-off suhtlemine, ikka kassi tuli veidikene peale aga siis ma kuulasin umbes 24h kõvasti beyonce’t ja tundsin ennast nagu wonderwoman. võtsin kaalust 10 kilo alla (jep, lahkuminekud on imelised!) panin selga oma seksika kleidi ja voila mul oli maailma KÕIGE coolim suvi mu elus! Pidutsesin vist oma pidutsemised ära, vahepeal võtsin aja maha ja tsillisin üksi oma korteris, kuulasin mussi, tegin eideasju, kutsusin sitaks sõbrannasid külla ja mul oli nii tore! mõtlen nüüd, et päris palju raiskasin oma närve:)
    sügisest tekkis uus peiks kellega oleme mitu aastat koos ja sigaõnnelikud!

    lahkuminekud on sitad aga mis teha.. igalt inimeselt õpime midagi, muutume ehk (loodetavasti) paremaks ja eluga läheme edasi…

  • Avatar
    Vasta Anette 17. jaanuar 2014 at 01:05

    Ma olen ühe korra lahku läinud. Leinasin ikka südamest. Oleksin tahtnud magada nii kaua kuni kergemaks läheb, no nii väljakannatamatult valus oli. Siis oli ka muid raskendavaid asjaolusid, kõik asjad juhtusid korraga. Olin lõpuks vist isegi mingis depressioonilaadses asjas. Tegelesin enesehävitusega kuskil pool aastat. Siis hakkas kergemaks minema. Aeg teeb oma töö aga see pole alati kerge. Tuleb läbi elada, andestada ja lõpuks oled tervem ja kergem on hingata. Võtab aega aga on seda väärt. Ma olen väga tänulik, et olen saanud neid tundeid tunda. Need olid nii intensiivsed ja haarasid mind täielikult endasse ja ma lasin endal need läbi põletada. Väga elus tunne oli (kuigi oleks tahtnud mitte olemas olla).

  • Avatar
    Vasta Ege 17. jaanuar 2014 at 00:47

    Aaaargh, miks te kirjutate lahkuminekust? Praegu? Mul on see praegu käsil, aga ma ei oska alla anda ja lihtsalt kõrvale astuda 🙁

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 17. jaanuar 2014 at 01:01

      See ongi raske, aga las see surnud hobune vedeleb!

      • Avatar
        Vasta Ege 17. jaanuar 2014 at 01:26

        Mnjaa. Tõsi. Aga ma tean, et mu masetsemis periood kestab paar aastat. Ja oi kuidas ma ei oota seda kassimist 😀

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 17. jaanuar 2014 at 01:35

          ah, ei kesta ta midagi, selle ajaga leiad sa kolm uut meest 😀

        • Avatar
          Vasta elex86 17. jaanuar 2014 at 07:51

          Ma mõtlesin ka, et nüüd kassin mitu aastat ja nii edasi.. Kuid mitmest aastast sai vaid 4 kuud 😉

          • Mallukas
            Mallukas 17. jaanuar 2014 at 10:17

            Eks alati on selline tunne, et nüüd on maailma lõpp 😀

  • Avatar
    Vasta Katu 17. jaanuar 2014 at 00:33

    Enamasti on ikka nii, et see lahkuminek ei tule ju üleöö. ENAMASTI kaasneb palju tülisid ja pisaraid. Olen elus kolm korda lahku läinud. Esimese suhte lõpetasin ära mina ja ausaltöeldes ma polnudki kurb. Olin õnnelik, et sain lahti. See kõik oli liiga ahistav, olin liiga noor. Noormehel oli väga valus. Enne kui mul teine suhe lõppes olime nädal aega varem korraks lahku läinud, siis nutsin küll ja järgmisel päeval läksime kokku tagasi. Nädala pärast läksime lahku. Ma ei nutnud ühtegi pisarat. Läksin samal hetkel peole, kui ta pubekalikult sõnumi teel suhtele lõpu tegi. Pärast kauples tagasi aga minu jaoks oli ei. Oleme tänaseni väga head sõbrad. Ja kolmas suhe… See oli neist kõigist kõige tõsisem. Siis oli palju pisaraid. Ma nutsin ikka korralikult end tühjaks. Pisaratel ei olnud lõppu. Mis ma siis tegin? Kirjutasin talle kirja. (PÄrast selgus, et see ei jõudnudki temani. Pool aastat hiljem oli esimene kord, kui suhtlesime. Rääkisin, et kirjutasin talle kirja. Ta palus seda näha. Ma andsin. Ta nuttis.) Aga mis ma siis kirjutasin? Kõik asjad mis pähe tulid. Kirjutasin nendest paljudest ilusatest hetkedest. Meie ühistest naljadest, mis mind kummitasid ja nutma ajasid. Kirjutasin asjadest, mis MINA tegin valesti ja asjadest, mis TEMA tegi valesti. See kiri oli täis kirjavigu sest kirjutasin läbi pisarate ja hetkel, mil olin umbes 22 tundi järjest üleval olnud kell 7 hommikul. Ja pärast seda kirja? Rahu. Ma ei nutnud enam kordagi. Otsisin tegevust. Minu kõrval olid sõbrannad ja minu praegune kaaslane (kes avaldas mulle armastust). Läksin sõbrannaga reisile. Kõik oli unustatud.

  • Avatar
    Vasta Reelika 17. jaanuar 2014 at 00:28

    Minu puhul oli kõige parem see, et peale pikka suhet ja lahku minnes ma ju teadsin, et ma olen omadega täiesti ämbris. Ja siis kaks kuud hiljem rääkisin parimale sõbrannale, et “ahahaha, kui pekkis ma ikka olin”. Tema vastus oli selline “jajah”. Kaks kuud peale seda rääkisin, et “et issand, tegelt ma olin ju kaks kuud tagasi ka veel hullemini pekkis omadega, kui esimesed kaks kuud”. Siis ta jälle suht “jajah, tubli oled küll”. Ja nüüd aasta hiljem naerame koos selle üle, et ups. Tegelt olin ma ikka pool aastat täielikus ämbris omadega:D. Ma tahaks loota, et ma nüüd aasta pärast jälle tagasi ei vaata, et “kurat”.
    Põhiline point on, et ma olen lihtsalt üks ilge kadekops ja ei tahtnud kohe üldse, et ekspoikal hästi läheks. Ise ei tahtnud teda, aga uss oli ikka hinges, et tal kurat nii hästi läheb. Ma tahaks loota, et ma pole ainuke psühho…

  • Avatar
    Vasta elex86 17. jaanuar 2014 at 00:19

    Ma olen kõige muuga täiega nõus. Ja ise ka sarnaselt seda rasket aega üle elanud. Aga, “Tõsi on vanasõna, et aeg parandab kõik haavad.” vot sellega ma nõus ei ole. Pigem meeldib mulle öelda, et ajaga õpime selle valuga elama. 😉

  • Avatar
    Vasta nell 16. jaanuar 2014 at 23:51

    Minu arvates on suhte lõppemise järel just oluline see iseendaga elama õppimine. Vahel pole kas suhtes olles said niikuinii teha kõike, mida hing ihaldas või mitte. Täitsa üksi ja iseendale eldamine on hoopis teine asi. Ei ole vaja kohe uude suhtesse tormata. Minu 6 aastat kestnud suhe lõppes ebameeldivalt, vaimselt sülitas eks mulle hoolega näkku ja valetas toimuva kohta nii perele kui sõpradele usinalt. Õnneks olid mul olemas inimesed, kes kuulasid halamist ja aitasid mu katkise egi kokku lappida. Kui nutud nutetud oli selga, et tegelikust väljusin mina võitjana ning vallaline olek ei olnud mitte minu kaotus vaid kogu meessoo kaotus (et mitte keegi ei saa nii imetabase minuga koos olla 🙂 ). 1,5 aastat nautsin üksi elamist, siis tekkis tutvuskonda üks noormees kes muudkui ligi imbus kuni paigale jäi. Nüüd kasvatame oma pisikest poisipõnni ja renoveerime oma kodu. Jätkuvalt olen seda meelt, et mu eks lihtsalt polnud mind väärt 🙂

  • Avatar
    Vasta Kaia 16. jaanuar 2014 at 23:39

    Mina tegin pea 3 aastat kestnud suhtes lõpuks noormehele ettepaneku see ära lõpetada. Oli igasugu selliseid märke, et asi pole enam endine ja ma ei jaksanud enam teisejärguline olla. Lahku läksime täitsa sõbralikult, aga ma kohe ütlesin ka, et mingit “oleme sõbrad edasi” asja olema ei hakka. Muidugi sai talle paari kuu pärast siiski korra külla mindud ja natuke juttu aetud ning mõned korrad ka netis kirjutatud. No umbes, et kuidas läheb ja nii.
    Huvitaval kombel olin vist selle suhte lõppu juba kuid ette näinud, nii et põhimõtteliselt üle ei elanud. Moepärast järgmisel päeval nutsin ka, aga mingit suurt kurvastust küll ei olnud. Sai väga õige samm ette võetud. Muidugi oleks saanud veel kummi venitada ja mõelda, et ei leia nagunii kedagi, küll läheb paremaks, me nii kaua juba koos olnud, muidu pole vigagi jne. Jah – olen nüüd aastakese täitsa üksi olnud, aga jällegi – ei saaks öelda, et nüüd kurb ja üksik oleksin. Tegevust on küll ja veel, küll tuleb ka uus armastus. Ma ka mõtlen, et see oli mu esimene suhe üldse ja enne seda olin ka ju üksi (ja väga timm oli olla!), miks peaks seda nn. üksindust nüüd üle elama?! 🙂

  • Avatar
    Vasta Kätlin 16. jaanuar 2014 at 23:34

    HAHA:D Mulle kõige parem lahendus on laamendamine. Kuna mängisin pikalt tennist, siis sai ükskord peale lahkuminekut nii hoogu satutud, et reket pooleks. Teine on välja minek. Kõige pealt nutad puruks ja kodust minema, naised kaasa ja tantsida nii, et saapatallad ribadeks. Mehed kõik kuu peale saata klubis. Ärgates küll saabastest kahju olnud, aga mis seal ikka.:D

    Mingi kass kodus peale hakkab tulema vahetult peale mahajätmist ( neid on 2 olnud muidu ) – muusika üürgama( helitehnika on mul võimas) ja teen nii piinliku koristuse, et pärast ei leia enam midagi üles.:D
    Jaaa kõik, uutele jahimaadele.
    Õnneks ma naudin üksi olemist rohkem kui kellegiga 24/7 koos olla.

    • Avatar
      Vasta Merilin 16. jaanuar 2014 at 23:35

      Oijah üksi on jah väga lahe olla. Mul oli uue mehega kokku kolimine algul täitsa piin, olin nii harjunud olema kass kes kõnnib omapead. alles mingi aasta pärast harjusin uuesti kooselus olema ja teisega arvestama.

      • Avatar
        Vasta Kätlin 16. jaanuar 2014 at 23:43

        Ma ei oskand 3 aastaga sellega ära harjuda, et keegi figureerib veel mul toas. 😀 Vahepeal lihtsalt läksin nädalaks maale üksi, et rahu saada. Õnneks mingi aeg mõisteti seda.

  • Avatar
    Vasta Liis 16. jaanuar 2014 at 23:32

    Mul õnneks ainult üks lahkuminek ongi.. vähem kui aasta olime koos, aga enne seda olime kaks aastat ülihead sõbrad, ta oli selline inimene, kellega sain kõigest rääkida ning nüüd tagantjärgi mõeldes ongi kahju ainult sellest, et jäin sõbrast ilma.

    Ma tegin pmst kõik läbi, mis siin punktides toodud. Minu suurim viga oli ilmselt see, et süüdistasin lahkuminekus ennast, kuigi kutt oli see, kes pettis/meie suhte lõpus oli juba teisega koos. Ikka mõtlesin, et mida mina valesti tegin, mida ma OLEKS võinud teisiti teha..

    Noh, vabanduseks tõi ta selle, et ei tahtnud mind lahkuminekuga traumeerida, kuna mul olid samal ajal gümna lõpueksamid. Mäletan nii hästi, kuidas enne ühiskonna eksamit rääkisime omastarust “asju selgeks” ja eksamit kirjutasin esimeses pingis nutta löristades ning hiljem lohutas sõbranna mind enda juures ketšupisaiadega :D:D (praegu on jah naljakas -.-)

    Kolisin siis just linna üksi elama, sain päevade kaupa nutta-magada-nutta.. suvi möödus pidutsedes.. Kui lahkuminek veel värske oli, siis tõin peolt sellesama ekskuti koju ka korra… noh, umbes et ta uuele tsikile siis ära teha ja koht kätte näidata, et kutt ikkagi MINUGA koju tuli, mitte temaga. 😀

    Ega siin muud nõu polegi, kui tuleb ennast hambad ristis kõikidest etappidest läbi suruda. Olla kurb, meenutada, masetseda, nutta, juua… ja siis kõik minevikku jätta. Sellist imenippi ei olegi, et kuidas üle saada. Ajaga, ikka ajaga 😉

  • Avatar
    Vasta janely 16. jaanuar 2014 at 23:32

    https://www.youtube.com/watch?v=584M1rcr9ik

    Mulle andis see lugu väga palju jõudu ja edasi oma eluga minna 😀

  • Avatar
    Vasta Helina 16. jaanuar 2014 at 23:31

    viimane lahkuminek oli kolmandal raseduskuul. väga ebameeldiv olukord, aga polnud mõtet teeselda.. seetõttu jäid ära sõbrannadega enda purju joomised ja niisama ringi tõmbamised. tegelikult oli selle suhte ajal suurem osa sõpru ka mu elust kadunud, eks oli nii all over the place, et lihtsam oli teistega vähem suhelda, kui.. no olin loll ja lasin endaga manipuleerida, uskusin kindlat tulevikku.

    pärast lahkuminekut käisin hullupööra palju tööl, peaaegu iga päev
    käisin, see oli nagu omaette maailm mu jaoks. pidev tegutsemine hoidis mõtted eemal ja eks polnud seal kordagi käinud, nii et miski ei meenutanud seda jama.

    mind aitas palju mõte, et ei taha tema pärast halbu emotsioone enast läbi lasta, miks peaksin tema pärast endale halba tegema? aitab ju küll. teadsin, et lahkuminek li õige otsus ja tuletasin seda pidevalt meelde.

    kõige hullem oli tekkinud vastikus meeste vastu. veel mitu kuud hiljem oli meestuttavaid ebameeldiv kallistada ja mõte füüsilisest lähedusest ajas iiveldama.
    nüüd alles, peaaegu aasta hiljem hakkab tekkima tunne, et võib-olla kunagi jälle..

    polegi sellest sedasi kirjutanud.

  • Avatar
    Vasta Merilin 16. jaanuar 2014 at 23:28

    Mina läksin kohe sauna ja olin seal vahelduva eduga 4 h järjest. higistasin ja kallasin end külma veega üle. Kogu nutt kadus ja sisse tuli eriline tugevus. peale seda hakkasingi iga nädal 2 korda saunamaratone tegma. ülikhuul:), olin nagu raudnaine mentaalselt tänu sellele. ja eimingi spavärk, vaid kokreetne kuum saun vihtlemisega:) ja ohtra veejoomisega. peale seda olin kolma aastat kõige õnnelikum vallaline, kes teitis paljude lahedate kuttidega ja überfun oli. kõlab muinasjutliselt, aga nii oli. üks päev oli vaid nuttu:). Mul oli suhe eelnevalt 7 a olnud,a ga lihtsalt kulus ära,kummi olime venitanud enivei juba 2 a ja siis lõpuks tegime lõpu rahumeelselt ja ühise otsusena. Nüüd juba 4 aastat uues suhtes ja 2 aastat ka abielus juba. Tugevad naised on magnetid:), ma olin nii tugev, et mõnel päeval käisin väljas kahe kutiga (üks lõuna ajal ja teine õhtul), oi oli ilus aeg ikka:)))). Töötasin selle kolme aastaga ka oma karjääri üles ja jõudu oli nagu muda. Ma usn, et kõik tänu keha karastamisele. hahahaha Porfiiri Ivanof:)

  • Avatar
    Vasta Liina 16. jaanuar 2014 at 23:26

    Rumal on armastada kedagi nii palju, et ilma temata hakkama ei saa. Inimesed elavad pool elust üksi, miks sõltuda teisest nii palju, et iseenda kaotad ja pead hiljem uuesti üles leidma? 😀

    • Avatar
      Vasta IRW 16. jaanuar 2014 at 23:56

      Rumal on nii lapsikut juttu ajada hoopis 🙂
      Mõttetu on elada kui ei saa kasvõi korra tunda SEDA tunnet!

  • Avatar
    Vasta Kätu 16. jaanuar 2014 at 23:24

    Mhh, mai tea, kas asi minus, aga mind pole keegi kordagi maha jätnud, loodan, et ei jäta ka, pigem olen mina olnud see, kes suhteid lõpetab.
    Oli esimene ja suur armastus, käisin ka temaga korduvalt kokku-lahku.Tundsin, et kuulume kokku, kuid nüüd saan aru, et kuna nii kaua olime käinud siis tegelikult oli see nagu harjumus ja kiindumus, mitte meeletult suur armastus. Oleksin pidanud esimese lahkuminekuga asja sinnapaika jätma, sest iga järgmise korraga,kui ta jätsin, muutus ta .. mmhh… minujaoks täiesti teiseks inimeseks.. lõpuks ma kartsin teda .. kuid korral, kui jäi nii natukene puudu, et ta mind lööks( mina olin seda muidugi korduvalt teinud, kui asjapärast) taipasin, et aitab!
    Olin löödud lahkuminekus. Kuna minu sõprusringkond koosneski ainult pm noormeestest, siis korraga hakkasid nad järjest minuvastu huvi tundma. Käisin tiba aega ühega, siis jätsin ta. Võtsin uue ja samuti jätsin. Ja jällegi samamoodi. Põhjus oli lihtne, üritasin vältida “suuri tundeid” ja haigetsaamist. Olin äärepealt jätmas ka viimast peikat, kuid tänu taevale, võtsin arupähe, või siis pani tema mulle arupähe ja oli piisavalt järjekindel mu nillimises 😀 , Sest just temaga jookseb meil imeilus 4jas aasta ja kasvab üks pisike Pahandusekott 😀

  • Avatar
    Vasta Marianne 16. jaanuar 2014 at 23:23

    Räägin ka ühe suhteliselt ekstreemse loo, vähemalt minu jaoks.

    Olime olnud ekskutiga koos ligi 2 aastat. Kõik oli ilus ja tore, kuni sain teada, et tal mõned võlad seoses hasartmänguga. Okei, olid siis olid, ei teinud algul kohe suurt numbrit, kuna väitis et maksab neid juba. Lõpuks oli ta ise juba meeletus masenduses ja tundsin kuidagi, et see suhe ei toimi enam. Jätsin ta maha siis, kui tal oli raske, kuid mitte sellepärast et ei tahtnud ise seda koormat kanda, vaid sellepärast, et ma tõesti ei armastanud teda enam ning tundus vale koos olla. Ei ostinud mingit uut suhet, ekskutt ikka igapäev helistas mulle ja käis salaja mu kodulinnas, samal ajal kui ise koolis olin (elasime erinevates linnades), luuras veel kooli juures ning käis mulle postkasti lilli toppimas. Ütlesin talle mitu korda, et pole mõtet. Tutvusin sel ajal ühe noormehega juhuslikult, kuid ei otsinud uut suhet. Kuidagi läks aga iseenesest nii, et tekkis vastastikkune tõmme ning hakkasime nö sebima. Käisime samas seltskonnas väljas (ühised tuttavad) ning ekskutt ikka veel helistas ja pommitas mind. Sai siis teada, et suhtlen ühe kutiga tihedamalt ning lähedasemalt (no mitte intiimselt, kuid käisime koos jalutamas, niisama ringi sõitmas jne, kõik arenes tasakesi ja ilusasti). Siis hakkasid aga tulema ähvardused, smsid ja kõned, et tema tapab ennast ära ja tema surm jääb minu hingele. Nuttis ja hüsteeritses mulle telefonis, lubas autoga Türisalu pangalt alla kihutada ja mida kõike veel. Kõik see kestis mitu nädalat samamoodi. Mul oli ausalt kopp juba nii ees, et lõpuks läks asi pm nugade peale, sest minu uus peika sai ka juba vihaseks, et inimene ei saa aru, kui ma palun ennast rahule jätta ja eluga edasi minna. Kõige parem oli muidugi see, et ta rääkis kuidas ta palkas endale ihukaitsjad juhuks, kui minu uus peika peaks teda veidi “õpetama” tulema :D. Siis oli jällegi jutt, et vaadaku me ette ja et ma veel kahetsen, et talle nii tegin ning nüüd uue peika olen leidnud- ühesõnaga hakkasid juba ähvardused minu nimel tulema. Kirss tordil muidugi veel see, et ta ise oli selline 60kg kondikubu, kes ei tee kärbsele ka liiga ning ei oska kakeldagi, saaks 10-aastase käest ka molli :D. Lõpuks tõmbas ikka tagasi, kui sai aru et ei mõju tema ähvardused ega miski ja ilmselt hakkas veidikene ise hoopis kartma, sest uus peika oli ikka päris sitke vend ning oli tõsiselt valmis juba kõik tegema, et me saaks lõpuks rahus oma suhet nautida. Nüüdseks oleme “uue peikaga” koos olnud 5 aastat ning mul on ilus elu ja armsad lapsed :). Eks on aga siiani oma hasartmängusõltuvusega fucked up ning pole tal ei naist, tööd, lapsi ega ka midagi muud peale oma võlgade ja masenduse!

  • Avatar
    Vasta Riina 16. jaanuar 2014 at 23:14

    Pubekasuhteid ei hakka üldse lahkama. Läheks liiga pikaks 😀
    Esimene abikaasa oli totaalne töll. Saime abielus oldud 2 päeva vähem ku 6 kuud. Pidu oli fantast, aga see vast oligi kõik. Olin tööl ja ta saatis lihtsalt sõnumi. Teadsin tegelikult sisimas ammu, et midagi on mäda ja ei klapi, aga kes siis seda uskuda tahab. Nutsin silmad peast välja. Aga järelikult polnud midagi nii hullu, et kaua ma igatahes ei masetsenud. Nii u kuu aja pärast astus ellu mu praegune abikaasa. Temaga olen ma koos olnud 5 aastat, 3 nendest abielus 🙂 Eks on tulnud ka halbu hetki, kuid oleme neist koos ilusti jagu saanud 🙂 Rääkida tuleb. Ja suhtes on siiski kaks poolt 🙂
    Just sõbrannalt sain uudise , kuidas tema 10 aastat kestnud suhe vana-aasta õhtul soppa talluti. Paar päeva tagasi lõpetas ta paanikahooga haiglas ja oli 2 tundi rahustite all. 10 aastat on ikka pikk aeg, et see lihtsalt sinna paika mehe poolt jätta. Nüüd tunnistas, et ei saa üksi ja sõprade abiga ikka hakkama ja otsib abi psühholoogilt, et ennast kokku võtta. On tal ju 2 imetoredat tütart, kelle nimel peab lihtsalt ennast kokku võtma ja elama hakkama.

  • Avatar
    Vasta Katre 16. jaanuar 2014 at 23:08

    Mina olen maailma halvim lahkumineja ja ülesaaja. Kaks korda elus on sellist asja juhtunud ja mõlemal korral pea pool aastat, igapäev töinasin. Mingi aeg muidugi mitte enam poisi pärast, lihtsalt jäi kurbus ja valu südamesse, aga noh. Mingu aega kaua tahes, eks see igaühel individuaalne ole.
    Üks hetk aga nagunii tõused ja särad eredamalt kui kunagi varem. 🙂

  • Avatar
    Vasta Anxu 16. jaanuar 2014 at 23:07

    Minul toimus lahkuminek väga rahumeelselt. Ise leidsin ükspäev, et aitab kah. Suhe oli kestnud veidi alla 2 aasta ja oli üsna hukule määratud juba. Kuna tegu oli mu esimese tõsise suhtega, elasime koos, kuigi ka mu vend elas meiega koos. Või peaks ütlema, et meie elasime mu venna juures. Mõtlesin koguaeg, et nii ongi normaalne või, et ega ma paremat ikka ei leia. Mees muutus väga ükskõikseks, minu tegemised teda ei huvitanud, õhtul istus arvutis ja mina teda segada ei tohtinud. Sõbrad olid tähtsamad kui mina. Näiteks veetsin ma ühe valentinipäeva üksi kodus oksendades, sest olin haige. Muidugi ma saan aru, et tal pole mõtet olla kodus, ma suur tüdruk ja saan ise väga hästi enda eest hoolitsemisega hakkama aga veidi kurb oli olla küll. Oleks ta ise pakkunud, et jääb koju mu eest hoolitsema, siis ma oleks öelnud, et mine ikka välja aga talle ei olnud see üldse variandiks, et tema peaks koju jääma. Igaks juhuks mainin ka, et meil ei olnud mingeid plaane tehtud, mis ta nüüd oleks pidanud tühistama. Ta lihtsalt helistas, et ou kuule lähme välja kuskile ja läinud ta oligi.
    Igatahes, ma ei tahtnud nüüd hakata kiruma kui halb mees ta oli, eks oli häid aegu ka. Aga siis tahtis mu vend kolida Tallinna ja kuna meie suhe oli selline nagu ta oli.. siis ütlesin vennale, et davai.. tulen sinuga kaasa. Kusjuures otsekohe me lahku ei läinud, mingi kuu või nii oli nagu kaugsuhte moodi meil. Kuni ükspäev saan ühiste tuttavate kaudu teada, et mees tuleb Tallinna. Külla kellelegi. Kui ma talt küsisin siis nähvati umbes, et pole sinu asi, umbes et küll ma oleks sinu juurde ka jõudnud. Siis mõtlesin küll, et mida kuradit ma vaevan end sellise mehega, kellele sõbrad tähtsamad on ja kui aega üle jääb siis tulen mina ka meelde. Ja siis ütlesingi, et nägemist. Ei mingit lahkumineku valu ega midagi, läksin eluga edasi.
    Nüüdseks 6 aastat sellest möödas aga see härra räägib ikka aeg-ajalt, et tahaks ikka mind tagasi, ja kahetseb, et selline mölakas oli. Nojah, see rong on läinud ammu. 😛

  • Avatar
    Vasta Sandra 16. jaanuar 2014 at 23:01

    Ma olen vist üks väheseid õnnelikke, kes ei saa 99,9%-lise tõenäosusega kunagi teada, misasi see lahkuminek tähendab. Esimene armastus tuli alles 21-aastaselt, isegi salaja armunud pole olnud ja teismelisena unistanud. 😀 Kaua sai oodatud, aga ootamist vääris. Armastus esimeset silmapilgust, millele järgnes õige pea kooselu ja siis kihlus, mis järgmine suvi päädivad ehk pulmadega. Just nagu muinasjutus. Nali selles, et ka mehel olen ma esimene armastus. 😀 Ma olen kindel, et kaugeltki mitte igal paaril pole sellist klappi ja teineteisemõistmist ja üldse ideaalset suhet nagu meil. Meil on raske mõned päevad teineteisest eemal olla, mis ma lahkuminekul tunneks, ma isegi ei kujuta ette.

    • Avatar
      Vasta Johanna 16. jaanuar 2014 at 23:03

      Kui kaua koos olnud olete?

    • Avatar
      Vasta Pisi 17. jaanuar 2014 at 09:21

      Ma loodan ka, et ei saa lahkuminekust midagi kunagi teada ega oma nahal tunda. Mul samuti esimene armastus ja esimesest silmapilgust. Koos olnud juba 10a, mitu last ja ka abielus.

    • Avatar
      Vasta Naiivne Naima 17. jaanuar 2014 at 11:23

      “Ma olen vist üks väheseid õnnelikke, kes ei saa 99,9%-lise tõenäosusega kunagi teada, misasi see lahkuminek tähenda”

      Ehk siis sinu arust abielus olles on lahkumineku protsent 0,01%? Las ma valgustan sind natuke – Eestis on lahutuse protsent ligi 50%…

      Ei ole see abielu enne kedagi lahkuminekust päästnud ja ei usu, et see ka tulevikus nii on. Kõik võibki tunduda ilus ja roosiline ja lilleline, kui siis ükspäev mõistetakse, et.. Enam nii ei ole.

      Ei taha pessimist olla, aga kullake – see on reaalsus.

      • Avatar
        Vasta Anxu 17. jaanuar 2014 at 19:28

        Ta ei ole ju kirjutanudki, et 99,9 % abieludest jääb püsima? Tema point oli, et tema ise ei saa 99,9 % tõenäosusega teada, mis on lahkuminek. Statistika, mitu % abieludest Eestis püsima jääb ei puutu siin üldse asjasse.:)

      • Avatar
        Vasta Pisi 17. jaanuar 2014 at 22:00

        Tuleb elada nii, et koos olles võtta maksimum. Ei ole vaja mõelda halbasid mõtteid ja lahku minekut. Tuleb nautida oma kaaslasega koos olemist.
        Kui ma mõtleks, et pooled abielud lahutavad, siis ka ma peaks jàtma abiellumata? Pooled suhted lagunevad, kui laps sünnib? Kas jàtan nüüd lapse saamata? Kõik inimesed on individuaalsed ja ka nende vajadused erinevad. EI saa kõiki 50 % võtta nii, et probleem oli sama.

        • Avatar
          Vasta albiino_lammas 18. jaanuar 2014 at 13:56

          jep, aga selle 99,9% tõenäosuse põhjenduseks toob ta umbes välja, et noh esimene armastus esimest silmapilgust ja suvel võtab ta mu juba ära, nii et näed – ei läinudki lahku!

          nagu see sõrmuse sõrme panemine oleks iga suhte suurim katsumus, et kui sinnamaani juba jõuad, siis edasi on lust ja lillepidu ja kindlustunne kogu eluks, et nüüd oletegi surmani koos.

          lihtsalt, mainin. ärge nüüd nii täkku täis minge, teiega ju midagi sellist kunagi nagunii ei juhtu 🙂

  • Avatar
    Vasta Lin 16. jaanuar 2014 at 22:52

    Noh, mina sinu punktidega kahjuks ei nõustu 😀

    Esiteks peaks just mehed aastaks sinnapaika jätma ning keskenduma iseenda taas leidmisele, uusi asju avastama. Näiteks on enamasti see, et kellegagi koos elades kaaslasele midagi sinu juures ei meeldinud. Toon näite enda kohta, minu eks kuulas ainult eesti keelset muusikat, seega see oli esimene asi mida tegin panin mängima kõik võõrkeelsed lemmiklaulud ning laulsin kõvasti ja valesti kaasa ka veel 😀

    Jah, lahkuminek ei ole kerge. Masetse üks-kaks päeva, kuid väljas on terve maailma millest vahepeal eemal oled olnud.

    Samuti korja kokku kõik eksi asjad ja pane keldrisse hoiule. Ei pea nende peal oma pahameelt välja valama.

    Väldi kohti, kus sa oma eksiga käisid…

    Keskendu iseendale – tee midagi uut, mine kuhugi, saa sõbrannadega kokku.

    Mulle võib ka kirjutada linveebis@gmail.com 🙂

    • Avatar
      Vasta Heleri 16. jaanuar 2014 at 22:57

      See küll väga terviklik suhe ei saa olla kui ütled, et “Jah, lahkuminek ei ole kerge. Masetse üks-kaks päeva, kuid väljas on terve maailma millest vahepeal eemal oled olnud”
      Ma ei ütle, et ükski suhe oleks mind maaimast eemal hoidnud või ma poleks saanud tegeleda asjadega, millega muidu tahan tegeleda 😀

    • Avatar
      Vasta Meeri 16. jaanuar 2014 at 23:38

      Mina usun ka, et see lahkumineku üleelamine on igal ühel individuaalne. Samamoodi nagu lein on igaühe jaoks erinev. Mingil määral on lahkuminek ka ju nagu lein. Eriti, kui on olnud pikaajaline suhe. Iga inimese jaoks ei kehti kohe kindlasti mingit kindlat käsiraamatut. Mina arvan, et peaks kuulama oma südame ja tunnete häält ja kui tunne on, et on vaja nutta, siis nuta. Kui tunned, et tahad kellelegi rääkida, siis kas räägi või kirjuta üles. Peaasi, et kõik emotsioonid enda seest välja saad. Kõige enda sees hoidmine teeb asja ainult hullemaks.

  • Avatar
    Vasta K 16. jaanuar 2014 at 22:51

    Mina nutsin täiega, nagu naistele ikka omane. 😀 , tol ajal olin ma pubekas. Esimene tüüp jättis minu maha, kuna tema ” sõbrad” ütlesid, et kaugsuhe ei toimi. 😀 Meie vahemaa oli umbes 50km või veidi rohkem.
    Samuti teise tüübiga viisid teed lahku, kuna jälle ” sõbrad” ütlesid, et ta ei ole selline inimene, kellele sobiks olla suhtes. 😀 Nüüd on naljakas mõelda neile põhjendustele. Elu läks edasi ja elan veel. 😛
    Hetkel olen 7a koos olnud oma mehega ning ei oska ette kujutada, mis teeksin lahkuminekul. Arvatavasti langeksin masendusse ja mõtleksin, et ei oska/taha ilma temata eluga edasi minna.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2014 at 23:04

      eks neid pubekalahkuminekuid on praegu naljakas meenutada 😀

  • Avatar
    Vasta eveli 16. jaanuar 2014 at 22:50

    Olen ise praegu samas seisus,et homme lahkub minu ja laste juurest petjast ja manipuleerijast abikaasa.tunne hetkel mittemidagiütlev ja tuim.

    • Avatar
      Vasta Laura 16. jaanuar 2014 at 23:00

      Kindlasti ootab teid lastega nüüd palju toredam ja rahulikum elu ees! 🙂 Ole tugev.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 16. jaanuar 2014 at 23:03

      mis muud, kui et ole tugev!

    • Avatar
      Vasta Epp 17. jaanuar 2014 at 00:58

      Ma ei tea, kui vanad su lapsed on, aga võin öelda, et meie läksime ema ja vennaga ära isa juurest, kui olin 17 ja see oli naljata mu elu parim päev! okei, peaaegu parim päev. Sinu lapsi ootab aga ees kindlasti muretu ja õnnelik lapsepõlv :). Jõudu! JAKSU! Edu! Ja noh, pigem õudne lõpp kui lõputu õudus.

    • Avatar
      Vasta T 17. jaanuar 2014 at 12:03

      Ole tugev, üks asi, mis mind on aidanud on kirjutamine. Ma kirjutasin üles kõik sita mida see inimene teinud oli ja kuidas ma ennast sel hetkel tundsin, siis on lihtsam endale meelde tuletada, kirja lugedes, miks see suhe lõpule tuli viia.