Mul tulevad judinad peale, kui ma kuulen emade suust sellist juttu, et appikene, mul ei olegi vaja oma lapsest eemal olla ja ma isegi ei taha endale oma aega. Esiteks tekitab see mulle sellise kujutluspildi, kuidas see naine istub kodus, naerab hullupilguga ja silmitseb last nagu poolearuline.
Teiseks tekib mul tunne, nagu mind rünnataks. Või heidetaks mulle ette, et mina TAHAN aega lapsest eemal olemiseks. Ma ei räägi muidugi siin nädalapikkustest reivipidudest ja autotrippidest, vaid kasvõi paar tundi sõpradega restorani minekuks, teinekord klubiõhtule minekuks (kuigi ma VIHKAN palavalt klubis käimist, aga mulle meeldib see teadmine, et ma saan seda teha, kui ma juhuslikult tahtma peaks), või kasvõi rahumeeli üksinda poodi minekuks.
Ma ei ütlegi, et ma hinge heidan, kui ma neid asju ei saaks, aga ma tunnen kohe pärast ennast paremini. Nagu oleks minipuhkusel käinud. Ja Mari tundub kordades armsam. Ja tillukesem :))
Ja nüüd jõuan lõpuks selleni, et ma tahaks mingi poole aasta pärast natukene tööl käima hakata. Kuna ajakirjas töötades ei pea kuskil kellast-kellani konutama, siis ma lihtsalt oleksin nii õnnelik, kui saaksin natukene vana mina tagasi ja kasvõi paar-kolm tundi päevas KONTORIS istuda. Või intervjuule minna. Hell, ma oleks rahul ka sellega, et ma saan üksinda trolliga linna sõita. Vot nii madalad standardid on mul juba.
Kuna Mari kumbki vanaema tööl ei käi, oleks mul lausa mitu inimest, kellele laps nii kauaks anda ja kõik oleks justkui korras. Aga ei. Miskipärast on see mõndadele inimestele kuidagi “vale”. Sest jumala eest tuleb lapsega kodus olla nii kaua kui võimalik, sest lapse kasvamine on ime ja mida kõike veel.
See on tõesti ime. Kuidas ta üldse saab KELLEGI SEES INIMESEKS MUUTUDA ei mõista vist mina iialgi. Aga se ei tähenda ju seda, et ma seda ime 24/7 vahtida tahan. Mulle piisaks 21/7st väga hästi. Ma oleksin mina ise ja ma oleksin ema ja ühtlasi annaksin ma enda ja Kardo emale võimaluse rohkem vanaema olla.
Miks on vaja siis minu tahtmist maha teha? Tekitada mulle tunde, nagu ma armastaksin selle poolest Mari vähem? Ilgelt tore, kui SINA oma lapsest puhkust ei taha, ega see ju minu tööle minekuga kuidagi ei kaasnekski, eks 🙂
Muidugi ei saa ma siinkohal rääkida naistest, kes töötavad 12h päevas ja ei saaks tänu sellele lapsega üldse aega veeta. Mõndadel aga veab, kes saavad väga väikse koormusega tööl käia ja minu meelest on see väga tubli ja lahe. Sest noh, kui me 22h päevas kanamammatseme, siis paar tundi võiks ju ikka tavaline noor naine ka olla. Käia tööl. Nagu suured tüdrukud!
Et kõik kanaemmed, kes EI VAJA oma lapsest iial sekundkitki puhkust mulle nüüd mu otsekohese jutu andestaksid, lisan siia pildi vaesest Marist, kes hommikul püksi tehes äärmiselt süüdlaslik ja kurb välja nägi. Mina, aasta emana, ei läinud muidugi mähet vahetama, vaid tegin pilti.
Kui ruttu teie tööle tagasi läksite/lähete/läheksite? Ahjaa, mainige ära ka, et mis töö peal te üldse olete. Ja kuidas suhtute sellese, et hoopis mees isapuhkust võtaks? Andke aga tuld 🙂
78 kommentaari
Mõtlen täpselt sama moodi.
See on mingi pseudoprobleem ja yleyldse miks peaks sa muretsema mida teised arvavad? Ja on ju eriti supertore kui on olemas vanaemad kes lapse j2rele r66muga vaatavad 🙂
Ytleme nii et minu arvates on see suur privileeg, et Eestis saab lapsega nii kaua kodus olla, sest mujal maailmas on t2iesti normaalne minna tagasi t66le juba paari kuu p2rast ja keegi ei vaata sellele viltu. Ja kui sul on t66 mis on flexible ja saad k2ia poole kohaga- sul on vedanud, ise kasutaks kyll sellist v6imalust, et kodust v2lja saada ja ka raha teenida 🙂
Selleks, et oma aega saada ei pea ilmtingimata tööle jooksma. Ise saan maksimum emapalka ja leian lapsekõrvalt ka muid vabaaja tegevusi.
Kurb, et sa oma maksimum emapalga eest elementaarset kirjaoskust ei suuda osta. Aga vahelduseks võiksid siiski oma 9. klassi ära lõpetada 😀
Ametilt baaridaam. Tööaeg 2x kuus nädalavahetusel. Reede 18:00-02:00, laupäev 13:30-02:00,pühapäev 10:30-00:00. Minule ideaalselt sobib,tööle läksin kui laps oli 6kuune. Ja need mammad kes viitsivad ja suudavad 25h ilma lõunata titega tegleda,respect! Mul nt hakkas totaalselt katus sõitma 4 koduseina vahel.
Olen postituse autoriga 100% nõus 😀 . Mul on 2 last. 3,5 aastane ja peaaegu 9,5 kuune. Tunnen kuidas mind energiast tühjaks imetakse ja ma siis nagu kurjast vaimust vaevatud käin ja torisen. Leidsin omale ideaalse lahenduse maandamiseks- trenn 3x nädalas ehk siis 3 tundi MINU aega, mille saab tervislikult mööda saata. Kuigi tunnen, et sellest siiski ei piisa. Kuna minu abikaasa on enamus ajast kaugel välismaal, siis olen ma oma 2 põnniga suht omapäi. Suurem on päeval õnneks lasteaias, pisem ei lase mul viimasel ajal enam eriti olla. Teen tööd kodus ja siis jagan lapse ja tööga seda aega. Kuna suurem laps on esimest aastat lasteaias, siis tänu sellele on ta käitumine kohutavaks muutunud. Ruigab ja lõugab ja peksab väiksemat, võtab asju käest ära jne. Üritan siin rahu säilitada ja suuremast inimest kasvatada, aga tuleb hetki mil ma lihtsalt enam ei jaksa. Peidaks pea liiva alla nagu jaanalind. Siiski, siiski võtan oma jõu ja viimased närvirakud kokku ja tasa ja targu ehk saab põrgulisest inimene.
See on nii äge pilt lihtsalt Marist! Hea tabamus!
Mul on kodus 11 kuune plikatirts, väga vahva ja sotsiaalne laps, turvaliselt kiindunud lapseke. Oleme olnud mehega ikka enamuse aja ta jaoks olemas. Mõned peod on ka maha peetud ja siis on laps olnud vanavanemate pool, kes teda jumaladavad ja on supernummid lapsehoidjad:). Tööle vahepeal mõtlesin minna, kuna terendas üks hea palgaga koht ja siis oleks koju jäänud isa lapsega, kuid õnneks langes see ära. Kui aus olla, siis ma ei viitsigi tööle joosta, olen selline mõnus päevapüüdja. Tööd on tehtud elus omajagu ja lapsega kodus olla on palju suurem fun mu jaoks, seda enam,e t meie kodu on selline mõnus salong, kus tihti käib külalisi ja mu sõbrad tuttavad pole must võõrdunud. no eks see on ikka selle teene, et ma ei muutnud peale lapse saamist meie kodu poliitikat, kus külalised käivad ja vaadatakse koos filme või tehakse lihtsalt lahedaid õhtuid. Ma heameelega loen kodus häid raamatuid, käime perega reisimas ja naudime elu. Seda enam, et riik maksab ju emapalka kah, no mida sa hing veel tahad. Töö on mu jaoks vahend, kui aus olla. annaks jumal,e t see ei saaks mu elu täiteks sellisel määral, et ilma tööta olles tunneks end poolikuna:). Hea kirjandus, väärtfilmid ja mõnus äraolemine on palju lahedam:))). Elust peab mõnu tundma. Mu töö oligi üks mööda maailma ringi rallimine ja see oli suht väsitav, kui kuus mitu korda pead lendama paarik päevaks kodust ära. Muude maade võlu sa tööd tehes ei saa nagunii avastada, pead vaid jooksma graafiku järgi ühelt kohtumiselt teisele, see oli algul lahe, aga pikapeale sai ka sellest töö nagu iga teinegi, mis väsitab: Kui mul raha oleks nagu raba, siis ma ei lähekski tööle tagasi:). Naudiks elu ja kogeks maailma ja selle võlu koos oma perega. tervitades ja elu nautimist soovitades:)))
Mina olen igati poolt, et emadele on vaja n.ö oma aega. Me oleme päevast päeva tibudega kodus, kuid tõsiasi on see, et vahepeal on ka väikest puhkust vaja kasvõi tunniks-kaheks, et hoolitseda enda eest, tegeleda enda hobi(de)ga või hoopis poole kohaga tööl käia. Ei näe üldse probleemi selles, kui laps jäetakse päevas tunniks-paariks vanaema-vanaisa hoolde, sest ka vanavanemad soovivad lapselapsi näha ja nendega koos aega veeta. Samuti pooldaksin seda, kui härra sooviks võtta minu asemel lapsehoolduspuhkuse. Kuskil ei ole määratletud, et kodus peab lapsega olema just ema. Ise töötasin enne koju jäämist raamatupoe juhatajana, kuid meie peres jäi kokkuleppeliselt lapsehoolduspuhkus minu hooleks 🙂
Kui nüüd ajaloos natuke tagasi vaadata siis aastasadu toimis peremudel, kus põlvkonnad elasid koos ja kus vanaemad-vanaisad vaatasid pisikeste järele, samal ajal kui emad-isad pidid rasket tööd tegema. See kestis sajandeid ja sajandeid nii. See peremudel, milles me täna elame on väga uus.
Igal juhul on minumeelest väga tore, kui lapsel on võtta mõlemad vanaemad, kes on valmis tema eest hoolitsema ja ema saab ka tööd teha. Kahjuks enamustel seda võimalust üldse pole, kuna just vanaemad-vanaisad on teistes linnades või käivad tööl. Lähedane side lapse ja vanavanemate vahel tuleb minumeelest lapsele vaid kasuks. Seda saab vist isegi Mallu ise kinnitada:) Ja rinnaga toitmist ei sega see kuidagi, kui päevas 3h lapsest eemal viibida.
Kahe esimesega, kes tulid jutti olin tõesti kodune kuniks teine sai 1,6. Siis aga jäi vanaema pensionile ja mina tööle. Kolmandaga oli nüüd kodus 10 kuud ja tööl tagasi 0,5 koormusega. Laps endiselt rinnalaps. Vanaemaga on parimad sõbrad:) Samas on meie tutvusringkonnas palju lapsi, mis tähendab, et kõik üritused toimuvad koos lastega ja üldjuhul õhtuti on lapsehoidmist vähe (va kui käime mehega teatris või kinos) ja öösiti on vaid suuremad olnud minud juurest ära ja sedagi väga vähe ja alles siis kui nad on olnud vanemad kui 2 aastat. Ehk kokkuvõttes, pered peavadki elama omas tempos ja omade reeglite kohaselt, ei ole neid dogmasid, et nii on õige või vale.
Nii nagu on naisel vaja oma aega üksi olemiseks, on mehel vaja oma aega lapsega olemiseks. Mina olen väga selle poolt, et algusest peale neid omaette jätta – las harjuvad ja õpivad üksteist tundma ja hakkama saama, muidu on nii, et laps on poolteist, emme tööl ja isa ei tea sedagi, kus lapse sokid asuvad. Vanaemasid ma ei saa nii lihtsalt ära kasutada, sest minu ema enam ei ole ja ämm elab kaugel, tema juurde saab kunagi lapse suvepuhkusele saata 😀
Töö suhtes olen ma ka juba preaegu meelestatud, et sügisest arvatavasti 0,25 koormusega tööle lähen, mul on küll 12 h valved, aga iga nädal üks valve ei tapa kedagi niiöelda 😀 Ajule on tuulutust ja keskkonnavahetust vaja, siis on ema parem ja laps parem, nemad ka ju tüdinevad ning mida suuremaks saavad, seda rohkem tahavad ilma ja teisi inimesi näha.
Meest isapuhkusele ei laseks, sest tal on niigi palju vabu päevi ja palk väiksem, sellel poleks lihtsalt mõtet ega mingit kasutegurit meie jaoks 🙂
Kui mul oleks töö, mida armastan, siis läheksin ka tööle. Eriti ahvatlev on Sinu variant, käid paar tunnikest ja kõik. Täpselt paras aeg, saad ise vaheldust (tegeleda sellega, mida armastad) ja lapse jaoks ei ole ka see paar tunnikest ilma emata kes teab mis traumatiseeriv kogemus.
Kuna ma olen aga selline õnnetu eksemplar, kes ei tea, mis tööd ta teha tahab ning vastumeelselt kusagil miinimumpalga eest töötunde täis venitada oleks enese piinamine, siis miks ma peaksin seda tahtma? Ikka tahaks väikse põnniga kodus olla, kui see võimalus on 🙂
Mina läksin lapse kõrvalt nii kooli kui ka tööle. Kuna mul ei olnud lihtsalt muud võimalust. Õnneks mul on nii hea ema kes oli nõus vaatama last sel ajal kui mina koolis või tööl olin. Aga kahjuks nüüd pean olema kogu aeg kodus. Jah ka minul on vahepeal selline tunne, et tahaks sellest rutiinist eemale saada, et oleks rohkem jõudu lapsega tegeleda. Kuna mina kui üksikema pean päevast päeva kõike asju üksi tegema.
Alustan juttu hoopis sellega, et NIIII armas pilt Marist 🙂
Mul hetkel mees Soomest kodus nö puhkusel, siis antakse mulle ikka paar tundi päevas rahu 🙂 Olles lapsega kuu aega jutti kodune, no ei suuda. Hetkel saan isegi 40km kaugusel poes autoga käia, nii et keegi kaasa ei roni. Muidu on minu vabad tunnikesed, siis kui olen poisi lõunaunne pannud (nüüd hakkab isegi see minevikku jääma, sest ta ei maga lõunal enam eriti hea meelega) ja õhtul, kui ta ükskord 10ne ajal unne vajub. Aga siis olen ise ka nii väsinud, et käin koeraga õues ära, pesus ja vajun.
Oi, kuidas tahaksin tööle minna. Muidugi mitte vana töö peale. Sealt mind sõbralikult koondati. Aga olen kenasti töötukassas arvel nigu peab. Tahan omal käel alustada, oma firma teha. Aga kuna nad hakkasid seal mulle seda nii kangesti peale suruma ja juba tahtsid ma ei tea mis superwomanit minust teha, siis hetkel loobusin ideest ja võtan asja rahullikult. Meil kahjuks siin saarel ei ripu töö just puuotsas. Ja kahjuks ei saa ma ka nii u mingeid 9-21ni tööl olla. Minu ema käib tööl, kuid mehe ema mitte. Elab lausa üle tee. Aga ei ole käinud piisavalt pojapoega vaatamas ja seetõttu laps kardab teda paaniliselt 🙁 Olen küll öelnud talle, et tule ole päeval meil, et laps lepib siis sinuga ka ja saan tõesti paar tundi päevas tööl olla või arvutiga tööd teha, ilma et laps minu küljes ripuks. Kuid ei. Ta ei suuda oma tagumenti diivanilt üles kergitada, sest seebikad on talle tähtsamad. Olime siin paar kuud täiesti sõjajalal ja kui siis last lõpuks nägi, siis ütles: “Oi…Ta juba kõnnib!”. Nojah…Mis teha?
Saan täiesti aru naistest, kes vahest ka hingata tahavad. Jama on ainult selles, et kohe vaadatakse kõõrdi sellele ja arvatakse, et oled sitt ema ja sult peab nüüd lapse ära võtma. Hästi ju!
Mina olen kodus kaheaasasega. Vahest ajab hulluks ja käin tuulutamas, tööle veel ei kipu.
Ta on meie kolmas laps ja rohkem meie perre lapsi ei tule, võtan viimast ja naudin selle pisikese iga arengut.
Esimese lapse kõrvalt jooksin tööle kohe, kui sünnitusmajast koju tulin, laps jäi isaga koju, ise ei saanud veel istudagi aga oli vaja tööle sõita. Tegingi tööd kuni sünnituseni ja pärast kohe edasi, ainus puhkus oli haiglas oldud aeg,. Teise lapsega juba võtsin vabalt ja pühendasin ennast lapsele, kolmanda küljes olen ise väga kinni. Mul pole ka võimalus kellegi hoolde last jätta peale mehe, seega kahekesi me kuskile minna ei saa.
Nüüd plaanin sügisest uuesti õppima minna erala, millega on rohkem vabadust ja saan lastega rohkem koos olla.
Minu meelest, kui sul on hea töökoht, mis on paindlik ja päeval võimalik lühiajaliselt tööd teha ning suuremal osal päeval eraelust osa saada. oled suure õnnega koos. Muidugi need emmed veelgi rohkem meega koos, kes saavad tite kõrval kodus tööd teha, teenided suurt palka väikeses riigis.
Paljudes linnades vist polegi see nii kerge, et teen plaani ja lähen tööle, laps lasteaeda – viimne kuulduste järgi suurlinnades pika järjekorraga. Seal polegi midagi teha, istudki kodus, kuini maimuke 1x lasteaeda saab panna. (endal olex olnud valida, kas panna 1a.4k erakasse ja siis selle kõrget maxu tasuda kogu palgaga v istuda kodus ja lapsega ise aega veeta…raha ju niikuii kummalgi variandil rohkem poleks- erit siis meeldiv kodus olla, kui on kaaslane kelle palgaga ikkagi toime tulex, kuigi vahel ahvatlus millegile rohkem kulutada, aga mis sellest, minu jaoks on see pmt viimane pikem puhkus töölt ja seda jõuan ma peale lapse kasvamist surmani nühkida, vaevalt enam pensione siis olemas on)Antud juhul olex Maril ju lausa sel teemal oma personaalsed kasvatajad-õpetajad lähiringist võtta. Ex sõltu palju ka sellest, kas sul on elamiseks raha hädasti vaja v mitte, et tööle minekuga kiirustada.
Tean ka seda, kui peale mõneajalist kodus olemist uuesti tööle minna….see on hea tunne. Ja siis ootad tööl (vahel) kärsitult, kunas saab juba pisikest kaisutatud.
Kadesatan neid inimesi, kelle tööl olemine on nö suure tööring-/-valdkonnaga. Ise otsin/loodan leida tööd, kus kellaajad jms ühtiks lasteaia avatud oleku ajaga. Mis saax siis mu puudumisel laste haigestumise tõttu töökohast. Öeldakse, et asendamatuid ei ole. Kui 2 in. vahetuses ja 1 pidevalt enese-v laste haigustega kodus, poleks eneselgi kuigi meeldiv tööd teha, kui peab 1 rabama ja tasu teise töökoormuse eest makstakse kah mõnikümmend % ja veel omal ka pere ootab koju – täpselt selleks ajaks.
Nii mõnigi kord on tulnud jutuks oma tutvusringis sel teemal, kas laps tehti riigile, kellegi teise hoida või ise endale. A mis sa teed, kui raha vaja.
(ametiks kokk, aeg-ajalt pean arvestama (ilma autota / ühistransaga(hea kui klapivad ajad kohale jõudmisega A-st-B-ni ja C-ni) liiklev üksikema, kellel pole lähisugulasi, kes (oletatava) tööaja pärast lapsi hoiaks. Kaua sa julged naabrit paluda ja pinda käia. (Kuid teinekord paistab hirm suurem ja ebakindlus uuest töökohast. Ja isegi ei tea milline see tulevane töökoht võix olla: baarid-restod, kui klapib viimise aeg lasteaeda, siis vaga lihtsalt sellistes kohtades sa ära tuua ei saaks (olen mõned aastad nii elanud enam see elu seal hetkel ei tõmba, kui just ei sobi ideaalselt). Ja kui saaks tuua nii kl 18-19 vahel, siis jääb algus nii varajasse aega, et kuidas need lapsed aeda saabad…tööle ju ka neid ei võta-ei lubatagi -pean siis kodus kössitama (viimasel kohal algas töö pool 7 ja l-aiad avataxe alles 7…ja need 2 kohta pole ka just kõige lähemal—parim lahendus load teha, kuid kardan seda teha ilmselt lapsepõlves üle elatud rängast avariist. Ex muidugi ole selliseid kohti saada, kus ajad klapivad, kui sinna on kohti saada, siis peab olema ka varjatud põhjus, miks seal keegi pikalt olla ei suuda/taha. Paremad kohad on ,,lehma-lellepoegadele jagatud ja niisama võõral pole sinna midagi unistada vaja. )
Olen praegu 2-aastasega kodune. Esimesed 6-kuud igatsesin VÄGA oma aega. Mõtlesin igasuguste kursuste peale ja hoidsin töökuulutustel silma peal. Siis aga lapsest sai kodus tõeline seltsiline. Enne oli titt, kelle eest pidi ainult hoolitsema. Edaspidi muutus laps aina iseseisvamaks ja ma ei tundnud nii suurt vastutust ja läks lihtsamaks. Nüüd on elu lill 🙂 Tegutseme koos ja see on nii lahe. Samas saan ka poole kohaga tegeleda enda asjadega, aga ma teadvustan endale, et see on praegu nii normaalne ja 5 aasta pärast võin ma pooleks oma asjadega tegeleda.
Okei, mul oli ka algul tunne, et mu ajud lähevad lihtsalt rooste. Nüüd olen nii tänulik, et selle tee valisin ja olin/olen lapsega kodus. Kanaema jutt, aga laps on mulle palju rohkem õpetanud kui ükskõik milline kursus. Beebid on ägedad ja armsad, aga nendega koduspassimine võib tõesti hulluks ajada. Väikelapsega on juba hoopis teine kvaliteet:)
Tööle võid ikka minna. Rõõmus ema=rõõmus laps 🙂
Minu laps on 6 aastane ja ma olen tööl käinud selle ajajooksul kokku vb 9 kuud. Ma ausalt naudin temaga koos olemist ja noh mul on ka super mees kes lubab mul käia ja olla, kui ma tunnen, et seda vajan aga ma olen rahul, sest lapse arengu jälgimine on väga lahe 🙂 Ma mõistan ka teisi, kes tahavad tööle ja kuhu iganes. Peaasi, et ise rahul oled! Kõigile sa niikuinii ei meeldi ja su teod!
Olude sunnil läksin kooli tagasi, kui laps oli 1,5, aga seda siis osakohaga. See oli selline paras aeg., 3-kuuse kõrvalt ma ei suutnud 1,5 tundigi olla eemal nii, et ei igatse/muretse. Mingit müstilist “oma aja” vajadust pole siiani sagedamini kui ehk 1x poolaastas.
Soovitan Oliver James’i raamatut “Kuidas neid mitte untsu keerata”. Ma olen alles poole peal, aga mulle on andnud kõvasti tolerantsi ja mõistmist nende empside suhtes, kes minust kardinaalselt erinevalt mõtlevad. St mina nagunii mõtlesin enne lapse saamist asjadest ühtemoodi ja peale seda kohati kannapöördeliselt teistpidi. Igatahes on selle raamatu loogika selles, et õiged-valed valikud sõltuvad suuresti empsi inimtüübist ja vajadustest ja see on kõik okei. On naisi, kellel on vaja tööd teha ja on naisi, kellel on vaja kodus istuda ja siis midagi nende vahepealset ja nad kõik on normaalsed ja toredad inimesed, kes oma lapsi armastavad, aga lihtsalt on erinevate isiklike vajadustega 😀
(Mina ise olen kuskil vahepeal. Et osalt tahaks täiega kodus logeleda ja lapsega lulli lüüa ja samas tahaks ajudele vatti anda ja midaig TEHA. Kui välja mõtleks mingi tegevuse, siis rakendaks ka ennast üsna varsti mingi koormusega kuskil. Tips sai just aastaseks. PÄRIS tööna tegelesin meditsiiniseadmete müügiga, seda ei saa osalise koormusega eriti teha, nii et see “rakendus” peaks olema midagi muud 🙂 )
Olen samas paadis sinuga, läksin oma aastase lapse kõrvalt tagasi tööle. Okei, küll mitte täiskohaga, siiski vad 3-4 h päevas. Oma aega hakkasin ma vajama juba siis kui laps oli paari kuune, nii hea oli paariks tunniks juuksurisse mõnulema minna või lihtsalt mehega õhtusöögile või kinno. Lööge või maha, aga mina ei suudaks ette kujutada, et olengi 3 a oma lapsega kodus ja kunagi oma aega ei vaja. Oleksin ammu hullaris. Armastan oma last üle kõige siin maailmas, aga enne kõike olen siiski naine ja siis alles ema. Ja naisena vajan ma ka oma aega, oma minaga aega veeta. Olen saanud ka sõbrannadelt hukkamõistu aga mind see ei kõiguta, minu elu ja minu otsused. Kui ema ei ole õnnelik ja rahul, pole seda ka laps. Mul on sõbrannasid küll selliseid, kes raiuvad, et nemad oma tibulinnukestest aega eemal olla ei vaja aga kui neil külas käin, siis on nad keset päeva ikka veel hommikumantlis, juuksed rasvased peas ja silmnähtavalt kurnatud. Ei aitäh!
Mina otseselt tööle ei läinud, kuid tegin imiku kõrvalt väiksemaid “otsasid”. Kodutööna kodulehe haldust, nipet-näpet kujundustöid jm arvutitööd, enamasti lapse uneajal, sest meil oma õu ja käru sai akna alla jätta.
Käisin ka koolitamas. Tunniplaani sättisime nii, et mul järjestikuseid tunde anda ei tulnud ja sain vahepeal lapsele rinda anda. Minu tunni ajal hoidis last kaaskoolitaja. Oli nii ühe- kui ka kahepäevaseid koolitusi, mis toimusid kasarmutüüpi õppehoonetes, kus öösel magasin beebiga kitsas narivoodis nagu kõik teisedki. Aga mul oli “hea” laps, kes magas palju ja leppis võõrastega – täpselt 8-kuuseks saamiseni, mil algas võõrastamisperiood ja sellest saati on ta umbusklik kõikide võõraste suhtes. Seega mina ei usu siin varem mainitud teooriasse, et kui last juba varakult teiste hoolde jätta, siis temast kasvab seltskonnalõvi. Mul on kodus vastupidine näide olemas 🙂 Sellised asjad olenevad ikka lapse iseloomust ja temperamendist. Ja lasteaiaga harjutamise raskused on ka seltskonnalõvidel… Siin ei ole seost, hoolimata nendest tarkadest, kes nii väidavad.
Kuigi ma nokitsesin kogu aeg midagi kõrvalt teha, siiski jõudsin ka beebikoolidesse 🙂 Ja oma aja saamiseks saatsin mehe lapsega ujuma (pelgus on spets isade ujumise tund). Ja see on mu meelest elu normaalne osa, et ema vahepeal ilma lapseta mõned tunnid kuskil ära käib. Kõikidesse kohtadesse ei ole lihtsalt mõistlik last kaasa võtta. Aga alla aastase lapse kõrvalt ma täisajaga tööle ei läheks (kui just elu ei sunni).
Neile, kes ütlevad, et ka lapsel on vaja emast puhata, soovitan ma vastavat kirjandust lugeda. Ja ka neil, kes ei saa aru, miks laps omade juures jonnib ja võõrastega ei jonni. Ka sellel nähtusel on muud tagamaad kui et “laps vajas emast puhkust” 🙂 Ma ei ole veel sattunud lastekasvatusteemalise raamatu peale, kus väidetaks, et nii väike laps vajab seltskonna mõttes kedagi muud peale oma ema. Jah, emal on vaja vaheldust – arusaadav. Siis tulebki nii öelda, mitte vabandusi leiutada, et laps tahab ka…
Minul pole küll tööd kuhu tagasi minna ( ehk siis ma ei töötanud enne rasedaks jäämist), aga enne seda kui laps 2,5 aastane pole, ma töötamise plaani ei peagi. Kui muidugi peaks finantsiliselt väga keeruliseks minema, siis on teised lood, aga hetkel tundub, et saab hakkama nii.
Muidugi olen ma kõikide jaoks jube imelik, sest Prantsusmaal minnakse juba paarikuuste kõrvalt tööle ja mina saan vahel kommentaare ” issand, laps peaaegu 9 kuune ja sa IKKKKKKKA oled kodus temaga ja sa IKKKKAAA annad rinda talle”. Üldse ei hakka mainima neile kaua ma kodus olla kavatsen 😀
Oma aega vajan mina ka, aga seda ma väga tihti ei saa, sest minu jaoks oleks oma aeg see, et saaks oma sõpradega midagi ette võtta aga kuna nad kõik 2200km kaugusel, siis on see raskendatud.
Mina arvan, et oma aeg on väga tähtis ja laps ei harju sellega ära, et ema on KOGU AEG olemas ehk kui tuleb aeg ta lasteaeda panna, siis on paanika, sest laps ei suuda emata olla. Praeguse seisuga plaanin sügisel ka kooli minna uuesti, laps peaks saama siis pooleaastaseks.
Ma olen siis see inimene, kes arvab et kui 3-kuuse lapse kõrvalt tekib selline vajadus juba kuskil ennast tuulutamas käia, siis ei ole mõtet enam lapsi saada. Üks tundis siin 12-päevase kõrvalt ennast hästi kui sai tuulutada ? Nagu wtf ?
Kui saad lapse siis peadki olema valmis 25/7 teda hoidma ja kõike muud tegema, kuid ma ei ütle et kuus korra sõbrantside aeg maha võtta oleks patt.
Andke mulle nüüd nuga.
Ega ma enam lapsi tahagi, sinu õnneks vist
Töötasin juba rasedaks jäädes osaliselt kodukontoris ja erilist vahet lapse sünniga ei teinud.
Aga mul oli lihtsam, esiteks oli mul teine laps, teadsin mida teen ja mida imik tähendab, mul oli võimalik tööga 1-2 tunni jooksul päevas hakkama saada, elasin oma majas, see tähendas võimalust last vankriga aeda või terassile magama panna, või siis ise telefoniga õue rääkima minna. Ma usun, et kliendid ei saanud arugi, et ma vahepeal rase olin või lapse sain. Mul käis suurem osa tööd telefoni ja meili teel. Töötasu muidugi dekreedi ajal saada ei tohtinud, nii et ma sellel perioodil palka ei võtnud, hiljem, emapalga ajal võis miinimumi kõrvalt teenida ja nii ma neid väljavõtmata töötasusid ajatasin emapalga järgsesse perioodi. Tegin nii, sest emapalga aeg on ühelt poolt liiga lühike, 1,5 aastast lasteaeda panna ei raatsi aga kui oma sissetulekutes väga kaotada ei taha, on igati mõistlik ennast väiksel määral töölainel hoida. Kõike on võimalik ette planeerida ja igal pool ei pea osalema, beebikoolid jms. kohad kus noored emad koos käivad jätsin näiteks vahele.
Üldiselt esimesed 3-4 kuud saab beebi kõrvalt palju tööd teha, edaspidi juba vähem, ärkveloleku perioodid pikenevad ja kuna meie poeg oli juba 6 kuuselt aktiivne ringi ukerdaja ja hakkas ka tugede najale ennast püsti upitama, siis sai tööd teha ainult lõunaune ajal või siis kui mees kodus oli. Hiljem hakkas mul kodus hoidja käima, tööpäevadel 2-4 tundi, töötasin maja teisel korrusel ja hoidja oli lapsega all, sain vajadusel sekkuda ja näiteks enne õueminemist lapse ise riidesse panna jms.
Lasteaias poole päeva kaupa hakkas ta olema 2,4 aastaselt, kodukontoris töötasin kuni lapse 6 aastaseks saamiseni, esimesed 5 aastat lubasin talle peaaegu iga nädal mõne ekstra kodupäeva. Usun, et kui ma ei oleks kohe peale lapse sündi tööga jätkanud, oleks hiljem lasteaeda ja tööle minek märksa valulikum meie kõigi jaoks olnud, nüüd toimus see sujuvalt. Aga iga laps ( ja ema ) on erinevad, esimesega muretsed rohkem, iga tööd ei ole võimalik kodus teha ja vahepeal hiilivad ligi mõtted niisama lebotamisest, raamatulugemisest jms. Seda aega peaks ka jääma.
Ma sisuliselt tegin peale beebi sündi kohe tööd 🙂 Ei suuda käed rüpes olla ja olen alati endale 2 töökohta rabanud. Põhikohast läksin lapsehoolduspuhkusele, aga kuna teine koht on perefirmas raamatupidaja olemine, siis see võttis aega u paar tundi kuus. Niiet mitte just mingi eriline koormus.
Ma üldjuhul ostlesin poodides koos beebiga, kuna ta oli nii rahulik laps ja tavaliselt magas rahulikult turvahällis samal ajal. Samas mõnus oli ka aegajalt paar tundi ilma lapseta ringi poodelda.
Põhikohaga tööle läksin tagasi kui laps oli veidi üle 2 aasta vana. Laps hakkas samal ajal ka lasteaias käima ja see läks üle ootuste hästi – talle väga meeldis ja mingit kardetud 1päev aias-2 nädalat kodus rallit meil ei olnud. Haigeks jäi tõsisemalt vbl alles 4-5 kuud hiljem. Mul endal oli vist immuunsüsteem sel hetkel palju nõrgem, sest ma pole elus haigem olnud, kui tol talvel tööl tagasi olles 😀
Ma olen ka üks nendest emadest, kes töötab.
Töötan assistendina ja suurema osa tööst saan kodus ära teha.. St et skype teel olen kättesaadav ja kui on plaan kodus kaugemal olla, siis teavitan ülemust, et mind ei ole. Kuus paaril korral käin ka kontoris nägu näitamas.
Tirts on hetkel 8 kuune.. vahel ma lausa ootan, et saaks kontorisse tagasi, et saaks 100% tööle pühenduda jälle, aga samas olen ka kindel, et kui pool nädalat seal kontoris olen 9-17 ära istunud, siis tahaks koju tagasi 😀
Ja tööd teen nii raha pärast ja ka sellepärast, et endal mõistus selgem püsiks.
Ja senikaua kuni sots maksuga maksustatav tulu ei ületa 320 euri, siis vanemahüvitise kallale ei minda, seega igatepidi WIN WIN.
Ja no olgem ausad – KÕIGILE on vaja seda nö enda-aega. Ja isegi lapsele. Sest no vahel tundub endale ka, et lapsel on must koll nii ees, et kui issi koju tuleb, on maailm päästetud 😀
Ma olen õnnelik,kui saan poodi minna nii,et saangi üksi minna ja oma toiduostud ära teha RAHUS. Kodus mul 2kutti. Kohe kohe 3aastane ja teine peagi 6kuune. Kodust väljaminek võtab juba sada aastat 😀 et ma olen mehele öelnud et ma vajangi oma aega,sest ma lähen hulluks lihtsalt muidu. Paar tundi ja ma olen kuj teine naine talle. Kas ma siis puhkaksin,koristaksin kodu või teeksin käsitööd, ükskõik. Lihtsalt saab olla. Seega mõistan täiesti neid, kes käivad tööl. Osaajaga. Ise ei suudaks olla veel nii,et olen 5p nädalas 8h tööl.
Täiesti normaalne on oma aega tahta. Mina käin lapse sünnist alates tsükliõppes ülikoolis, laps on sel ajal isa või vanaemaga. Ei leia, et need 4-6 päeva kuus last kuidagi traumeeriks või, et olen eriline rongaema kuna uut eriala ka tahan.
Mina läksin tööle siis, kui laps sai 3. Ja sedagi vastutahtmist, sest pidin, kuna mees ilmast ilma kord töötab, kord ei tööta. (Aga see on üks teine teema.)
Mulle väga meeldib kodus olla ja toimetada, kui võimalik, ei käikski ma üldse tööl. Nagu mulle ütles sõbratar – “sinust kodusemat inimest ma ei tea”.
Praegu töötan poole kohaga tõlkijana (hariduselt aga olen õpetaja) – kuni lapsepuhkusel olin, siis pool kohta koondati (kriis, noh).
Õnneks saan kodus töötada, kuigi päris raske on rabelda lapse (jalutuskäik, tegelemine, mäng, magamapanek), kodu (söögitegu, nõudepesu, koristus, kasside sigaduste kõrvaldamine) ja töö vahel (sest ma olen ju kodus, järelikult ma niisama passin arvuti juures, eks ole).
No ja laps mul ka ei käi lasteaias, kohe ei pannud ootejärjekorda, nüüd on juba nagu hilja pannagi lasteaeda. Praegu kui mees jälle töötu, on kergem – läheb kas või lapsega mängima või kelgumäele, mina saan natuke rahulikumalt töötada.
Lasteada laps?
Ma olen õudne ema ja lähen kooli kui laps 1 a ja 1 kuune. Tsükkliõppesse küll, aga päevad on pikad ja ma tihti mõtlen.. KUIDAS ma hakkama saan?!?! Aga eks see näha ole siis varsti! 🙂
Noh, peab tunnistama, et ma olen üks neist emadest. Hakkasin “oma aega” igatsema kui laps oli kolmeseks saamas. Siis palkasime täiskohaga lapsehoidja, kuid ka tema tööpäevadel olin ma ise enamasti kodus ja lapsehoidja hoopis koristas kodu või aeda. 🙂 Nüüd, Eestisse naasnuna, otsustasime, et laps vajab omavanuste seltskonda (Filipiinidel käisid teised lapsed meil külas) ning panime ta just lasteaeda. Ta saab Märtsis 4seks. Noh, 3 päeva on käinud ja kui ta täna hommikul ütles, et ta ei taha minna, olin ma superõnnelik (kuigi varjasin seda õnne mehe eest, et mitte päris pöörasena tunduda :D)
Töö, mida enne last tegin, minul niimoodi lapse kõrvalt võimalik poleks. Minu süda ei lubaks. Ka väikese koormusega seda tööd tehes tähendaks see vähemalt nädala igas kuus kusagil välisriigis viibimist. Vahel nädala kaupa ei saa, peab olema kaks nädalat. Pluss ma ei kujutaks ette, kuidas ma keskenduda suudaks, kui ma lapsest eemal pean olema.
Neid emasid, kes lähevad niimoodi paariks tunniks tööle, hukka ei mõista. Täistööajaga (kui just majanduslik olukord ei sunni) aga küll.
Mina arvan, et nii ema kui ka laps vajavad teineteisest puhkust. Nii ei muutu elu üksluiseks ja kõik on rahul. Pealegi siis osatakse seda koosolles aega hinnata või mäletada. Muideks selle kodus istumisega meenub üks tuttav, kes poja saades koju jäi. Algul ta ei tahtnud kuskile minna ja siis pärast ei saanud, kuna laps tegi põrgu lärmi ja ei leppinud kellagagi (pean silmas lähisugulasi) isegi mitte paari tundi. Eks iga laps on ka erinev. Ja eks iga lapsevanem teab paremini mis temale ja ta lapsele parim on.
Mina läksin tööle kui laps oli 2 kuune. Issi võttis isapuhkust ja kuskil 2a oli tema beebiga kodus. Jätsin piima potsikuga koju ja issi tegi lutipudeliga sama töö ära 😀 Töö oli selline mis mõnel päeval nõudis vara minemist ja hilja tulemist aga nädalavahetused olid kõik vabad ja ka nädala sees mõnel päevad. Üldiselt mulle selline korraldus sobis, kui oleksin lapsega koju jäänud siis ilmselt oleks mul sünnitusjärgne depressioon tekkinud. Mitte et ma oma last ei armastaks, aga olen ka vist selline ema kes vajab oma aega. Natuke oli küll kahju, et beebi aega nii vähe sain nautida. Kõige raskem ilmselt oligi see, et öösiti ärkasin ja söötsin last mina ning siis hommikul magamata tööle minna oli ikka väljakutse ning tööl anda ka endast veel 100%. Seega saan aru meestest kes tulevad töölt ja ei jõua lastega väga tegeleda.
Nüüd- plika kolmene ja käib lasteaias aga kui haigeks jääb siis jään mina temaga koju ja saame omavahelist aega nautida. Järgmise lapsega ilmselt tahaks ka proovida ise kodus olla. Või noh vähemalt nii kaua kuni töö isu peale jälle tuleb 😀
Ma esimese kõrvalt hakkasin tööd tegema umbes siis, kui ta oli 4-kuune, kui oli 8-kuune läksin kaugõppesse kooli (eemal olin üle nädala ja siis terve päeva)Süümekaid ei tundnud, uhke olin hoopis enda üle. Tööd tegin siis kui ta magas lõuna ajal või õhtul (kodus arvutiga), seega konoris istuda ei ole saanud. Ah ma annaks praegu ka pool kuningriiki selle eest, et saaks paar päeva kontoris istumas käia (aga mu töökoht asub 130km kaugusel ja seal tegelikult ei oleks mul niikuinii kolleege ka, seega mul ei ole mõttet sinna istuma sõita :P) . Kuigi ma vist pingutaisn toona veidike üle, magistritöö jäi kirjutamata, sest ma lihtsalt ei suutnud, ei suutnud ei keskenduda ega istuda rohkem kui töö jaoks hädavajalik oli.
Nüüd teine sünnib paari kuu pärast ja ma vist mõne tunni päevas plaanin umbes samal ajal tööd tegema hakata, lihtsalt, et mitte kõike ära unustada ja natuke lisa teenida. Kuskile minema ma selleks ei pea ja ma tegelikult üldse ei viitsiks, aga ilmselt sunnin ennast. Et inimesena tunda ennast plaanin hakata nui neljaks trennis käima paari kuuse tite kõrvalt. Inimeste seas, et ennast liigutada ja tuulutada.
Jah, ma leian ka, et on suur vahe, kas see töö või mis iganes tegemine on paar tundi päevas ja mitte isegi igapäevane või siis 8h jutti igapäev Sellist asja ma väga ei poolda ja meest isapuhkusele ei jätaks – mina sünnitasin ja mina puhkan ja kui tahan ja jõuan teen tööd ka – aga mina ikkagi puhkan ka (sest seda see titega kodus olemine suure osa päevast ikkagi on 😉
Mina teen lapse kõrvalt tõlketööd ja veidi ka oma “päris” tööd. Umbes sellest ajast kui ta sai 4- või 5-kuuseks. Osalt selle pärast, et ma tundsin, et minu isiksus nagu hakkab kuhugi kaduma kui ma 24/7 lapsega olen, teiseks töötan väga kiirelt muutuval ja areneval alal. Ja no kuule, kellele ei meeldiks raha?! 😀 Eestis muidugi see, et üle miinimumi vhle juurde teenida ei saa ja tasuta mina tööd ei tee nii, et see paneb piirid peale aga muidu mina suhtun küll lapse kõrvalt töötamisse hästi.
Mind “õnnistati” maailma kõige rahutuma lapsega, keda pane tund aega magama ja magab 40 min! Seega, mul on must have oma aega! Õnneks ema abis ja juba reedel saadan 4 kuuse terroristi vanaema juurde asumisele, et saaks veinireedet nautida 😀 kõik emad oodatud 😀 4 kuu jooksul laps siis teist ööd eemal 🙂
Mu meelest on vaks vahet, kas ema käib end tuulutamas tunni-paari kaupa või on igapäevaselt tunde eemal. Esimese lapsega olin sunnitud käima ära igapäevaselt kolm-neli tundi alates kolmandast elukuust, alguses koolis ja siis kahjuks ka tööl. Tol hetkel ei tundunud see üldse traagiline ja ma mõtleisn ka selle nö enda inimesena tundmise peale ja tegin endaga rahu. Teise lapsega aga ma nautisin täiega kodus olemist: käisin end ka üksi tuulutamas (laps jäi isaga tavaliselt tunniks-paariks) ja enam ei olnud ka seda kramplikust, et ei saa seda või teist teha lapsega koos (oskad juba kõike planeerida ja erinevate olukordadega arvestada, ei satu paanikasse, enam ei pea kohvrite viisi asju kaasa vedama jne), pistsin lapse linasse ja tuuseldasime kõvasti koos ringi. Ma olen nii tänulik, et sain tema kasvamist kaks aastat nautida. Nüüd on sündimas kolmas, mul on oma firma juhtida ja do you know what, ma kavatsen selle tite tööle kaasa võtta. Kuigi ma saan lõviosa oma tööst tehtud ka kodust, siis korra päevas pean ikka läbi astuma. Oleks endale kindlasti lihtsam, kui ta koju jätaks, aga ma tean ka tagant-järele tarkusega, kui palju ma igatsen neid kaotatud momente oma esimese lapse kasvamisest. IMHO emad peavad saama end vajadusel tuulutada, aga nad peaksid õppima võimalikult varakult oma lapsi kaasa võtma, samas nad ei tohiks päevas X tundideks “ära kaduda”. Esimesega oli mitmeid probleeme nii lasteaiaga harjumisel kui võõrastega suhtlemises, ka ei leppinud ta lihtsalt hoidjatega; teine laps on suur seltskonnalõvi ja pole mingi memmekas (enne teda üksi ei jäetud, kui ta selleks polnud valmis – esimest korda olime kodust koos abikaasaga ära, siis kui ta oli 2ne, esimest korda jäi ta üksi vanavanemate poole ööseks, kui oli 3,5ne, ja sel talvel 4,5na oli ta 3 nädalat vanavanemate juures ja väga pettunud, kui lõpuks koju pidi tulema).
Mulle meeldis Su kommentaar 🙂 Üldse võiks rohkem olla kommentaare ka neilt, kel lapsed suuremad, et saaks õppida, kuidas kasvatada lahedaid, sotsiaalseid põngerjaid 🙂 Ise olen sunnitud ca poole aasta pärast mingit väikest sissetulekut otsima, emapalk lõpeb, aga palgatööle ei kavatse minna enne kui laps 3-aastane. Ja mis puutub “isapalka”, siis see võiks olla kohustuslik, et isa võtab ka mingi nt 3 kuud isapalka välja. Ise kavatseme küll nii teha, et mees saaks ka midagi 🙂 See 2 ndl sünnijärgset puhkust oli tore, aga miks mitte riigi võimalusi ära kasutada. Paar kuud ilma palgata olemist kannatab välja ka.
Mina läksin abitööliseks eelmine aasta detsembris ja laps mul 1,4 kohe. Töö siis täpsemalt ettekandja
Enne lapsesaamist ma töötasin ettekandjana, loomulikult lapse kõrvalt sellele tööle tagasiminek oleks hullumeelsus. Aga kolm kuud pärast lapse sündi õppisin ripsmetehnikuks ja nüüd teen kodus vahepeal seda tööd, nii hea õhtuti paar tundi omaette nokitseda, samal ajal hoiab mees last. Kohe kindlasti mitte ei mõista ma hukka neid emasid, kes tahavad tööle minna, sest ma ei usu, et mõned ei taha ÜLDSE puhkust lapsest saada, mulle lihtsalt ei mahu see pähe.
Elan välismaal ja läksin siinses mõistes suht hilja tööle: kui laps oli 10kuune. Minu poolest oleks ta võinud ka juba 8-9 kuuselt minna, sest ta on väga aktiivne ja uudishimulik tegelane. Läksin kohe täiskohaga, hommikust õhtuni ja nii on see toiminud juba 1,5a — kusjuures väga hästi. Kuna vanaemad ja muud sugulased on kaugel, siis praegu ongi lapse ainuke nö teine kodu lasteaed, kus kasvatajad igapäevaselt teda musitavad ja kallistavad. Laps ise naudib ja fännab seda väga, enam isegi ei nuta aeda minnes, vaid jookseb juba ukse pealt kasvatajat kallistama. Kus see rongaema point siin küll on?:) Me valisime muidugi koha hoolikalt ja maksame selle eest hingehinda, aga vähemalt me teame, et ta on heades kätes, temaga tegeletakse väga palju ja ta on õnnelik.
Tööle läksin nii majanduslikel põhjustel kui ka seetõttu, et saada ise ka puhkust ja ennast taasleida. Eriti õnnelik olin ma aspekti üle, et saan täiskasvanutega jälle suhelda 🙂 Muidugi enne käisin ka külas ja nii, aga see polnud piisav. Pika jutu lühike mõte: ma olen siiski inimene, mõttetu on maha suruda oma vajadusi ja märtrit mängida.
Minul tähtaeg alles 27 märts, kuid olen täiesti selle poolt, et kui on võimalus minna varem tööle tagasi ja on kuhu jätta pisike. Minu teada ei ole naine ainuke kes lapse saab, lapsel on isa, ning kui isal ka samaaegselt tööpäev siis saab alati paluda lapse vanaemasid.
Ise olen mõelnud ka üsna kiiresti tööle minekuks, kuigi ma veel ei tea kuidas see mul õnnestub. Sest praegune töö lõppeb mul selle kuuga ära ja siis edasised plaanid on lahtised. Kuid ma ei kujuta ette, et olen lapsega kodus niikaua, kui tema saab lasteaeda minna. Olen siiani olnud kogu aeg inimene, kes ei suuda niisama kodus olla. Alati peab mul olema mingi kohustus väljaspool kodu, see juba rudiiniks saanud. Sama võib öelda ka koolis käimise kohta, see oli ju kodust väljaspool kohustus…. 🙂
Kui pisike on sellega nõus, et tema ema paariks tunniks teda kellegi teisega jätab, ei tohiks olla probleem!
Soovin ilusat aja nautimist tööle minekuks, kui ka pisikesega koos olemisest!!! 🙂
Ma pole kahjuks saanud kumbagi lapse kõrvalt mitte midagi teha. Esimese kõrvalt käisin koolis ja tööl, teise kõrvalt hakkasin tööd tegema, kui ta oli kolmekuune.
Nii et ma nagu ei teagi, kuidas ma suhtuks.
Aga olen jäägitult selle poolt, et hea ema on endaga rahul olev ema ja kui endaga rahul olemiseks on vaja kogu aeg last vaadata, siis tehke seda. Kui selleks on vaja vahepeal peol või tööl käia, siis tehke seda. Ja üksteisele meeldima EI pea.
Nagu Beyoncé hiljuti ütles – “Just because you become a mother, it doesn’t mean you lose who you are.” Seda toetab ka “expansionist” teooria inimese ja eriti naiste rollidest, et mida rohkem erinevaid rolle on (mõistuse piires muidugi!), seda rohkem on naine ise rahul ja õnnelik ja on ka inimesed tema ümber 🙂 Ja üldiselt tunneb inimene ikka ise, mida tal vaja on.. Muidugi on alati neid, kes arvavad, et teavad paremini, aga screw them! Ega elatakse ikka iseenda jaoks ja päeva lõpuks on tähtis ikka see, et ise õnnelik oled, mitte võõras kuskilt tänavalt või internetiavarustest. Või ka ema/isa või ükskõik kes, kes tahaks jubedalt sinu elu sinu eest elada.. nii ikka ei saa. Lühidalt, go for it and have no regrets 🙂
Ise ei ole ema ning lähimal aastatel ei ole ka veel plaanis aga nähes ümberkaudseid sõbrannasid, sugulasi siis kahe käega olen poolt, et ema vajan Enda aega.. Samamoodi vajab seda aega osalt ka laps, just selleks, et ta õpiks teistega kasvama ning teiste inimeste seltskonnas olemas. Seda kergem on tal tulevikus sotsialiseeruda ning lasteaeda minek kasvõi ei tundu nii hirmus asi, sest seal ju on Nii palju võõraid. Näen seda kasvõi kahe täditütre pealt, kellest üks on lapsega kõikjal käinud, lubanud headel tuttavatel mõned tunnid last kasvõi vaadata sellal, millal ta tööd teeb(tegu on juuksuriga) ning laps ei võõrasta inimesi nii väga. Samas on seal kõrval teine väike, kes on enamik ajast emaga kogu aeg kodus olnud ning ema on tal kogu aeg kõrval ja laps ei oskagi kellegi teisega olla – märkuseks siinkohal, et mõlemad pisikesed on 2-aastased.
Seega Mallu – See on igati Okei kui sa ka tahad, et Marist kasvab ja areneb sotsiaalne inimene 🙂
Tihti kohtab seda, et kui emaks saad, siis nagu Sind ennast ei ole enam olemas. On vaid ja laps ja kõik. Idiootsus.
Oma lapse pealt näha, et lapsel viskab ka minu mollist kopa ette. 😀 Näiteks: päev otsa jonn ja kakleb. Tuleb vanaema või ükskõik kes, kohe teine asi ja mind ei ole enam olemas.:D Naerupall valmis.
Tööle ma peaksin minema sügisel ideepoolest. Mingil määral ootan juba seda aega. Saaks ringi laamendada ja mässata( töötan suures laos) aga samas on väga raske välja mõelda kuhu laps panna. Vanavanemad töö inimesed. Eks näis..
A ja ma naudin iga hetke mil kodust ära olen ilma lapseta.:D Paljud rääkind, et ei suuda lapsest eemal olla. Ma seda ei mõista. Mul ei tule pähe üldse, et tahaks koju lapse juurde. Jumal ei.:D Tulen mina koju rõõmus, puhanud – laps ka kohe õnnelikum.
Esimene laps oli 1,5 aastane kui tööle tagasi läksin. Praegu aga olen kodune 2,5 aastasega ja tööle minekuga pean ootama seni, kuni lasteaiakoha saame. Lastel mõlemad vanaemad noored ja töökad ning nemad hoida ei saa… Kuna mina olen samasugune nagu sina ja vajan OMA aega… Sellepärast läksin autokooli siis, kui laps oli alles kolme kuune…. No nii hea oli 4 tundi nädalas täiskasvanud inimeste keskel viibida. Nüüdseks õpin ka mehaanikuks ja elu enam parem olla ei saaks… Mina arvan, et ei ole vahet, kes on lapsega need paar tundi, mis ema ära on peaasi, et see inimene armastaks ja hooliks lapsest….
Mul veel last pole, aga olen isegi mõelnud kui peaks see juhtuma siis kiiremas korras tagasi tööle.. Pole see ema palk midagi nii suur, et võiks kodus passida. Ja kui võimalus on laps selleks ajaks kuskile hoole alla anda siis miks mitte seda ka kasutada. Aga muidugi nii mõtlen ma praegu 😛
Kui lapse saan võib-olla räägin teist juttu. 😀
No mina olin vist umbes 10 kuud see sitemamma moodi aga siis hakasin ka taga igatsema kasvõi veidkene üksi olemist ja muidugi kui laps sai pooleteise aastaseks siis sain tööle ning laps läks lastehoidu, kus tal oli väga tore, nüüd on nii, et issi on graafikuga 4 tööl ja 4 vaba ja mina graafikuga 5 tööl ja 2 vaba. Kuna esimesed kaks päeva on mehel päevased vahetused siis on laps vanaema juures need kaks päeva, põhjuseks ( kui see põhjuseks saab olla :D), et elame kõigist liiga kaugel ja need 2 päeva kella 5 last ülesse ajada, et mees jõuaks ta vanaema juurde viia on liiga rasked lapsele, seega otsustasime, et nii on parem, selletame talle ära ilusti, et nüüd oled 2 päeva vanaema juures ja ta on nõus sellega 😉
Ülejäänud 6 päeva on ta päeval issiga ja need 2 ööd kus issi tööl siis ainult minuga ning vabad päevad veedame koos 3-kesi õhtuti 😛
Minu arvates on läinud praegune olukord nii nagu vaja, issi on arusaanud, et lapsega kodus olemine polegi nii lihtne kui tunduda võib algul ning mina saan tööl olles aega veeta teistega ning tööd teha ja puhata kodusest olust.
Kui laps väike oli siis mulle isiklikult meeldis lapsega rännata igalepoole, mina ei suutnud kodus 4 seina vahel istuda. Käisime minu sõbrannadel külas, või lihtsalt poodides (3 kuust sai minu laps muidugi pudelisööki, kahjuks aga muud võimalust polnud) .
Mina usun, et selles pole midagi halba kui mõned tunnid päevas last vanaema vaatab. Usun, et see kvaliteetaeg ongi siis mõlema jaoks Teil magusam kui see, et sa istud 24/7 kodus lapsega ja lõpuks oled närvilisem ja pahuram, kui see, et oled mõned tunnid tööl ning igatsus paneb sind lausa lapse juurde jooksma ning temaga midagi põnevat ettevõtma 🙂
Nii, mul küll vara rääkida, veel kuna mu printsess just sai 12 päevaseks aga täna sain ma välja minna sõbrannaga tunniks ajaks, laps magas kodus, isa jälgis ja issand kui hea tunne see oli. Töö koha pealt, ma vist ei näeks muud võimalustki kui emapalk ära lõpeb või varem isegi ja ma ise suht töö hull ka , aga mis takistab on töökoht, ettekandja töö – kunagi ei tea milla koju saad – et see hetkel piirab , vb nv kuidagi mingi aja pärast liiguks , kui töökoht nõus oleks aga kipun uut töökohta otsima pigem.
Mina läksin siis esimese lapsega kui laps oli 2 ja lastehoiu õpetajaks. Ja oma laps oli kaasas, kuni lasteaiakoha sai. Nüüd plaani konkreetset pole, tahaks mingit oma rida hakata ajama ja sellega veidi tegelen ka. 🙂 Ja seda, et oma aega on vaja, sellega ma olen 100% nõus. Ma armastan ka oma plikat väga-väga, aga vahel ma tõesti tunnen, et ma tahan pokaali veini saada rahus või ilma käru ja lasteta kasvõi poodi minna.. või kuhu iganes. Lihtsalt “pead tuulutada” veits. Kindel see, et ma olen peale selliseid vaimselt tervistavaid kondamisi ka palju parem ja rahulolevam emana. 🙂
Kui sa selle kolme tunni eest päevas sama palju palka saad, kui hetkel emapalka siis miks mitte 🙂 välismaal lähevad emad suht varakult juba täiskohaga tööle…
Mitte et ma arvan, et sind koondama hakataks vms, aga räägin lihtsalt, misjuhtus mu sõbrannal. Sai emapalka, kutsuti poole peal tööle tagasi. Läkski ja siis koondati. Ilmselt oleks seda juba varem tahetud teha, aga lapsehoolduspuhkusel inimesi ei saa lahti lasta… ja kuna ta korraks tööle tagasi oli nõus minema, siis juhtus nii. See oli aastal 2008
Töölepingu seadus muutus aastal 2009.
mm… et siis kui sa peaks lapsehoolduspuhkuse ajal taas tööle minema, siis ei saa sind ikka koondada kuni laps saab 1,5 või 3 aastat vanaks (pole last, ei tea neid pikkusi ise :))?
Saab küll. Koondamisel tuleb eelistada alla 3a kasvatavat vanemat, aga nii, kui lapsehoolduspuhkuselt naasta, on võimalik koondada
Ma olen olnud aasta aega (ja paar kuud) lapsega kodus ja pidin selle aasta algusest tööle minema (aga lambist öeldi ära) ja nüüd olen nagu hullumeelne uue töökoha otsinguil, sest laps käib lastehoius ja mul on tunne nagu mingil kodukanal, kes lihtsalt kodus vedeleb,samal ajal kui mees tööl käib ja leiba teenib. Ma usun, et see oli väga hea otsus laps nüüd hoida anda, sest see peab lapsele ka ju hea olema, kui omavanustega saab läbikäia, mitte mingi täiskasvanuga, kes beebihäält teeb, kodus passida. Mina olen kahe käega selle poolt, et emmed jälle (ka) naisteks muutuvad ja enda jaoks midagi teevad.
Emmed, kes lapse 18-aastaseks saamiseni kodus tahavad olla, olgu. Iseloomud on erinevad.
Siin (Saksamaal) on see täiesti normaalne, et naised kodus passivad, riik ju maksab.. Eestis see pole ju eriti voimalik, kui ma valesti ei arva.. Kui mees just hästi ei teeni, siis kuidas sa istud mugavalt kodus ja vaatad lapse kasvamist?
Ei mõista sind hukka, mõtlen ise samu radu pidi…
Kui Krissu juba piisavalt suur ja rohkem iseseisvam on, et paar tundi vanaema või onuga oldud saab, siis tahaks ka mina tagasi tööle minna. Paar tundi oma päevast lastele ja trennitegemisele pühendada (judotreener olin siis). Või teine variant, minna poole kohaga tuttava juurde raseda riietepoodi tööle. Mõtlesin ka selle peale eelnevalt (ka tulevane ülemus mõtles) aga näed sa siis, jõudsin ennem rasedaks jääda 😀
You go, Mallu!
Mina läksin esimest korda trenni andma kui poja oli 3 nädalat vana (amet – treener/koorijuht). Issi tiirutas niikaua vankriga ümber spordiklubi. Lihtsalt oli vaja, sest minu asendaja hüppas alt ära, ning kedagi teist ei olnud ka võtta. Kliendid aga ootasid trenni. Niiet tuli minna. Ja oli tore.
Aktiivsemalt hakkasin trenne andma kui poja oli viiekuune ja algas sügishooaeg, kuid andsin trenne vaid ajal mil abikaasa sai lapsega olla. 1 päevane tund siiski oli ka, ning püüdsin selleks ajaks leida lapsehoidja. LAPSEHOIDJA LEIDMINE TUNNIKS-KAHEKS päevasel ajal on ÕUDUKAS!!! Nad jätavad tulemata ettetetamata, kaovad lihtsalt orbiidilt, valetavad et on haiged jnejnejne.Peale selle on võõras inimene lapsega ikkagi asi mis paneb alati muretsema. Lapsehoidjate teema on see mille osas loeks meelsasti ka teiste emmede kommentaare.
Nüüdseks on see päevane tund ühildatud minu ema ehk lapse vanaema lõunapausiga ning kõik on ok. Lisandunud on veel mõni päevane tunnike, kuid need on enamjaolt lastega seotud trennid ja seal on mul laps kaasas.
Aga ütlen ausalt, ma hea meelega oleks rohkem lapsega. Nad tõesti kasvavad nii ruttu ja emapuhkus kaob lihtsalt käest. Märtsist jääb koju lapse isa. Ise käin siis tööl umbkaudu 3-4 h päevas.
Ma küsisin sõbralt üks suvi kõrtsis tööd kaheks kuuks, et saaks vahepeal “puhata”. Kui mu mees rohkem kodus saaks olla, siis läheks isegi praegu osaajaliselt tööle. Kahjuks pole see aga võimalik ja lapsi lasteaeda ja sõime ma ei taha sellepärast panema hakata.
Mind on oioioi kui palju süüdistatud, et olen oma last vanavanematele hoida andnud. Ööseks on laps kodust ära olnud 10 kuu jooksul 4 korda. Katastroof ju! Aga mul on vaja vahel ka aega iseendale ja tore on minna mehe või sõbrannaga välja lõbutsema, muretsemata sellepärast, et pean öösel lapsega olema. Ja mitu korda on väääga imelikult mind vaadatud, kui olen öelnud, et oh jah, võtke tita, nii hea! (st et keegi on külas ja võtab tsipaks lapse enda sülle). Selles pole midagi halba, kui ma tunnistan, et mul on vahest kopp ees ja on hea meel, kui keegi teine tahab mu last kasvõi 5 minuti hoida.
Minu suur respekt neile naistele , kes kannatavad lastega kuni lapse 3 aastaseks saamiseni kodus olla, sest põhimõtteliselt on alles siis laps lasteaia ealine ja kodusel emal vabad käed minna tööle/kooli või omada mingisugustki oma aega. Hetkel on minul kodus just 2 aastaseks saanud põnn ja ma arvan, et kui ma suveks kuskile tööle ei saa, siis järgmine peatus on hullumaja ukse taga.
Lihtsalt reaalsus on see, et inimene peab teiste omasugustega läbi käima, olgu see siis varem või hiljem kuigi hiljem on oluliselt raskem juba omasuguseid leida 😀
Minu arust on see täiesti NORMAALNE. Mind ajavad hoopis iiveldama need, kes suhtuvad sellesse “OMG, mingi rongaema oled või? Mismõttes sa tahad 30 minutit oma tutiplutitillulillust eemal olla? DZIIZ”. Mulle tundub, et selline suhtumine on tegelikult näideldud, sest sellistel emadel sageli lihtsalt puudub võimalus oma last kasvõi mõneks tunniks kellelegi teise hoolde anda. Ja sellise jutuga üritavad ennast niiöelda õigustada, selle asemel, et tunnistada, et tahaks ise ka vabadust natuke, aga ei saa.. niiet, take it easy ja naudi hetki iseendale. Kindlasti ei arvata sellepärast, et sa nüüd Marit enam ei armasta. Ja kes arvab, siis noh, ilmselgelt on tal probleeme 😀
Pigem sellistel emadel puudub muu elu – nii kui laps sündis, jäeti sõbrannad kus see ja teine. Mees ka, mõnel juhul.
Mingit vahvat tööd need emad suure tõenäosusega enne sünnitust ei teinud ning suurt haridust neil ka pole. Seega ongi kogu nende elu suursündmuseks enda suguelundist ühe väikse inimese välja pressimine. Või mitme.
Pärast ongi hea panna teisi uskuma (ja kes teab – ehk ennastki?), et nad tõesti nii-nii väga hoolivad oma kõhutiburullikesest (ka siis, kui ta on 9-aastane), et ei suuda üheks minutikski kuskile eemale minna.
Tegelikult neil lihtsalt pole, kuhu minna.
Mina olen mega suur imetamise pooldaja ja juba selle pärast ei kiida ma väga heaks sellist väikesest beebist eemal olemist, sest lapsele pudeli tutvustamine on põhiline põhjus miks “piim saab otsa”.
Ei heida sulle midagi ette, sa ju imetad ilusti veel.
Lihtsalt ei saa aru, et kas nii väga on vaja lapsest eemal olla, ei suuda siis mingi aja oma lapsele pühenduda, et saaks vähemalt ilusti imetamise järje peale..
Peol ja väljas käia on tore, aga samas 3-kuuse lapse kõrvalt ma tõesti ei saa aru, kust tekib see tahtmine, see aeg on alles nii lühike ju 🙂
3 kuud on IGAVIK 😀
Minu meelest on ikka nii, et enne tuleb iseennast armastada ja alles siis saad sa teisi armastada ja teised sind ka. Ja kui kedagi teeb õnnelikuks see, et ta saab tööle tagasi minna, siis ta on ju kokkuvõttes õnnelikum ja seeläbi ka parem ema ja sealt edasi juba õnnelikum laps jne 🙂
Kuidas paar tundi kontoris imetamist segab? Ega laps ju koguaeg rinna otsas ole. Ja töö saab ju sättida sellele ajale, kui laps ei pea parasjagu süüa saama.
Kui on vajadus end mujalgi väljendada, siis on see ju täitsa ok . Mina tunnen küll, et ma lähen kodus hulluks. KAhjuks aga pole minu õpetaja töö selline, mida osalise ajaga teha annaks. Muidu oleksin ilmselt juba esimesel kuul midagi ette võtnud.
Samuti leian ma, et emal peab oma aeg olema. Kuskil tuleb end maandada. Sest ausalt, normaalse inimese ajab rutiin hulluks. Vaja on keskkonna ja nägude vahetust, et mõistuse juurde jääda.
Hei! Äkki õnnestuks sul eratunde anda? Lastele kelle vanematel pole aega nendega õppida või kes vajaksid lisa, et teistega olla ühel järiel? 🙂 Nii paar-neli tundi nädalas.
Minul on tähtaeg 14.veebruar, viimane tööpäev on 12.veebruar.
Olen erialalt raamatupidaja, tulen kontorisse siis kui tahan ja lähen koju siis kui tahan.
Lihtsalt kõik peab olema tähtajaliselt valmis.
Lapse kõrvalt jätkan töötamist kodus ja kindlasti 1-2 korda nädala käin kontoris nägu näitamas 🙂
Enne kui ma oma väikese “ime” enda seest välja sain, uskusin, et järgmisel nädalal tahaks juba tööle minna!
Aga siis hakkas lapsega kodus istumine kuidagi meeldima, no ta on ikka nii nunnu. Tegelikult olen ma seda meelt, et noor ema PEAB vahepeal saama ära käia, üksi olla. Vastasel juhul sõidab katus ära, selle elavaks tõestuseks ongi need kanaemad, kes räägivad, kuidas 24/7 ongi normaalne oma last vahtida. Ei ole. See kisubki skisoks, sellepärast nad nii räägivad. Meie peres on just mees see, kes tahaks vabatahtlikult mingil hetkel isapuhkusele jääda ja no mul esialgu ei ole küll midagi selle vastu, et saan osakoormusega tööd teha. Tööandja on samuti päri ja kuigi ma olen kontoritöötaja, saan ka mina vajadusel nn kodukontoris töötada. Nii et Mallukas, ära põe, mõtled täitsa õigesti.
Ära üldse räägigi.Mina kuulun ka nende hulka,kes VAJAVAD seda oma aega.Kasvõi natukenegi.Aga kui sa julged öelda seda,et tahaksid natuke puhata,oled sa rongaema valmis.Ma arvan,et need kes rusikas püsti räägivad,et neil seda vaja pole ja ei taha ka,neil pole seda võimalust lihtsalt.Ja nii nad siis kiruvadki neid,kes seda tahavad ja saavad ka 😀
Naisele on vaja oma aega. Sest eelõige on ta ikkagi naine ja siis ema. Ja kui naine on õnnelik siis on ka laps ja mees õnnelik. 🙂 Jah ilmselt olen ka paha ema ja vajan oma aega. Aga õnneks pole keegi selle kohta midagi mulle öelnud 🙂 Pigem öeldakse et naine vajab ka puhust et nö patareisi laadida. Ja tõesti annab palju juurde kui kas või korra nädalas sõbrannadega paar-kolm tundi kokku saada või korra üksi poes ära käija. 🙂 Ja see on minu meelest super kui saab ka tööd teha mis ei nõua tervet päeva. Nii et minu meelest ei ole selles küll midagi imelikku kui tahad tööle tagasi 🙂
Töötasin administraatorina. Lapsega kodus 2 kuud ja ma väga tahaksin tööl käia. Kasvõi andmesisestajana või mis iganes. Sooviksin samamoodi endale minu aega. Praegus on minu alone-time see, kui poes käin.. Tunnen puudust oma isiksusest. Samuti mitte valesti aru saada, armastan oma pisikest väga, kuid mina ise olen kaduma läinud.
Mina oleksin ikka selle aja kodus kui emapalka saab (ehk siis kuni laps saab pooleteise aastaseks). Ja just sellepärast, et meil Eestis on see võimalus nii kaua kodus olla, paljudes riikides seda võimalust pole. Samas olen ma selle poolt, et väikese koormusega võib ka juba varem käima hakata tööl.
Ise plaanin ma lapse kõrvalt aga doktoriõpinguid jätkata, mis küll peamiselt tähendab, et saan seda kodus teha, aga vahel pean ikka ära käima ka kodunt ja lapse kellegi teise hoole alla jätta 🙂
Aga ma olen üsna kindel, et ei saa seost panna selle vahele, et kui palju ma oma last armastan ja kui kiiresti tahan tööle tagasi minna.