Minul oli ka oma “Mikk”. Me suhtlesime kuskil pool aastat igapäevaselt enne kui midagi reaalselt juhtus. Ta oli suur osa mu elust, kuigi me väga tihti ei näinud üksteist. Ühel saatuslikul väljasõidul süttis meie kireleek jaaa oi kui hea ja lõbus kõik sel hetkel tundus. Peale seda käisin võibolla kahel ühisel peol temaga, aga ärkasin peale pidu ikka ja jälle tema juures. Põhimõtteliselt, mina panin enamuse ajast enda sõpradega pidu ja tema enda omadega. Iga reede ja laupäev ootasin neid booty calle ja alati andsin joogisena ise ka teada, et ta end koju veaks meie voodimaratonide jaoks. Mina olin alati see, kes ükskõik kust kohast takso öösel sebis ja kordagi näiteks ei maksnud mul taksot kinni või midagi, olenemata sellest, et ta käib tööl ja mina tol hetkel mitte. Andsin talle vahepeal teada ka, et ma väärin midagi enamat, ma ei tahtnud enam kellegi kepisemu olla. Või noh, ma tahtsin temaga midagi enamat. Loomulikult jäi ta eriti vaikseks ja tahaplaanile, teadis et ma niiviisi sinna enam ei tule. Paar nädalat hiljem kutsus ise enda poole, andsin alla ja läksin ka. Selleks ajaks oli meie fun time kestnud juba kuskil pool aastat, kuskil ei olnud näha arenemist millegi enama poole. Teadsin, et mõlemad hoolime üksteisest, aga sellest ei piisanud. Peale ühte tüli otsustas see kutt mind ignoreerida. Peale kahte nädalat vaikust ja ignoreerimist võttis ta minuga uuesti ühendust ja kutsus kell 5 öösel enda juurde. Jõudsin ise ka just peolt koju, võtsin aga takso ja sõitsin tema juurde. See oli ka meie viimane öö koos, tol ööl nuhkisin veidi ta telefonis ja avastasin, et ma ei ole ta elus ainus, kuigi mulle ta nii väitis. Rumala ja alaväärsuskompleksidega naisena ronisin talle ikka kaissu. 3 nädalat peale seda viimast korda avastasin, et olen rase. Tundsin, et kogu maailm variseb mu ümber kokku. Mul ei oleks lapsele olnud mitte midagi pakkuda, tänapäeval õhust ja armastusest ju ei ela. Teadsin, et ma ei saa teda alles jätta ja see mõjus mulle nii rängalt, sest laps ju pakub tingimusteta armastust, mille vastu ei saa ükski mees. Mõtlesin, et kuna see kutt minu lõpututele sõnumitele ei vasta ning arvatavasti mind juba psühhopaadiks pidas, talle rasedusest ei räägi. Kui ultraheli pildi kätte sain ja haiglast välja tulin, hakkasin ma meeletult nutma ja teadsin, et pean talle kirjutama, lootes, et ta on siiski normaalne mees. Vastamine võttis loomulikult 2 päeva aega ja siis ta tuli mingi haleda jutuga välja, a la tema oli puu otsas kui pauk käis ja mina mäletan kõike valesti. Jäin lapsest ilma ja mehest ei tahtnud kuuldagi. Ta on minust 5 aastat vanem, võiks ju arvata, et mõistus peas, aga eks me mõlemad oleme vigu teinud. Pole juba päris pikalt rääkinud temaga, minus on alles ainult meeletu tühjus ja kurbus. Tean, et väärin paremat ja elu läheb edasi.
Oli minulgi selline “Miku” periood. Ega me midagi ei lubanud teineteisele, ja kui tema mind tahtis ei tahtnud mina teda ja kui mina teda tahtma hakkasin ei tahtnud tema mind, aga olemas olin kogu aeg. Isegi siis kui tal teine/teised naine/naised olid. Lohutasin siis, kui naisest lahku läks jne. Lohutasin ennast küll sellega, et kasutame mõlemad teineteist ära, aga noh, tõele au andes, siis ikka mind kasutati ju ära. Ja ma ise ju lasin.
Lõppes asi siis, kui mina leidsin enda praeguse suhte. Sel ajal oli tema juba järjekordse tüdrukuga ka koos, aga saatis ikka sõnumi, et võiks kokku saada. Kui ma saatsin vastu sõnumi, et see periood on läbi, siis tuli vastus, et kui igavaks läheb, siis helista. Ei ole ole helistanud. Ei mina, ei tema. Ma võisin olla naine, keda võetakse kõrvalt, aga ma ei ole naine, kes ise kõrvalt võtab. Praegu, kui ma olen 30 ei oleks ma nõus olema ka see teine naine. Toona oli elu ilusam, rohi rohelisem ja ei mõelnud nagu sellele, et lõhun midagi. Mõtlesin, et noh, kui tema nii tahab, ei ole minu asi moraali lugeda, et sul ju on keegi. Praegu ei tahaks, et keegi mulle nii teeb ja sp ei tuleks mõttessegi ka kellelegi teisele nii teha. See minu teiste kõrvalt võtmine andis ka toona nagu veidra tunde, et ma olen neist teistest siiski parem ju kui minu juurde muudkui tagasi tullakse, aga tegelikult olin mina päeva lõpuks see, keda ju ikka ja jälle üksi jäeti. Nii, et jh….
Ei taha nüüd oma nime all esineda, aga mul oli ka taoline kogemus. Samamoodi jooksin kohale, kui mees kuskilt peolt tuli. Ta ei jaksanud isegi midagi “teha”, lihtsalt magasime kaisus. Kellele seda vaja küll oli? Ju siis meile mõlemale. Muidu me ei suhelnud üldse ja siis ma aina ootasin neid kõnesid või sõnumeid, oeh 😀 Aga sellest polnud midagi, sest sealjuures sain ainult mina haiget.
On juhtunud ka teine olukord, kus samalaadse tõpraga (kuigi eelmine polnudki tõbras, sest ega meil mingeid kokkuleppeid ega lubadusi polnud) kokku sattusin. Aga olin siis suhtes. Nimetagem seda “ägedat” kutti Martiniks. Olin kui pimedusega löödud, ta oli nii vaimukas, särav ja mida kõike veel. Olin teda vaid nädalakese tundnud, kui oma mehe maha jätsin (et teda mitte petta). No ja siis elasin pilvedes maksimaalselt kuu aega. Martin tegi juba meile tulevikuplaane, mis mulle oli küll imelik, aga no lasin siiski oma kõrvu paitada. Kuni ühel hetkel joogise peaga läksime korraks tülli.. Ja sinna see jäi, mees enam ei helistanud. Võtsin lõpuks ise ühendust ja öeldi, et tema siiski suhet ei otsi. Noh, oleks võinud siis mulle ka ju öelda! See oli väga alatu. Muidugimõista oli väikese aja pärast tal uus naine 😀 Sellest, kuidas ma sellest teada sain, ei tahagi rääkida siin… Kas ma vihkan teda? Enam mitte, see oli minu jaoks paras õppetund ja keda mul ikka süüdistada, kui iseennast. Aga ma vihkan, et tegin inimesele haiget, kelle ma maha jätsin. Sellest ma üle ei saa, kuna tema on nüüd minu laste isa. Elu teeb imelikke keerdkäike 🙂
Minul päris nii hullult ei läinud aga kui olin kuskil 15, hakkas mu vastu huvi tundma üks vanema õe sõber. Tüüp oli minust ikka 10 aastat vanem ja muidugi ma olin nii meelitatud.:D Mitu kuud sebisime, kord kadus ära ja siis jälle ilmus välja ja eks ma teadsin, et ma pole ainuke. Eriti kuna ma olin süütu ja seega seksi ta mult ei saanud.:D Ja kui ta siis ükskord hommikul sõitis meile maale külla oma uhke autoga. Mina magasin koos naabritüdrukutega telgis, nagu meil suvel kombeks oli. Tüüp kutsus mind linna, et lähme sõidame ringi, võid sõbrannad kaasa võtta. Sättisime end valmis siis ja hakkasime autosse ronima.. sõbrannad enne ja kui mina tahtsin ka. Siis käratati mulle, et näed auto on täis, ma ei saa sind kaasa võtta… ja kui nad siis ilma minuta ära sõitsid, siis nutsin oma nutmised ära ja mõtlesin, et aitab kah. Enam ma tema järel ei jookse.
Mina saatsin oma *Miku* kohe pärast tema suvakeppi minema. Kuni senini oli mul temast kogu aeg kahju ja tema ilusad joogised sõnad olid minule kui mesi, söötsin jootsin,kasisin ja olin õnnelik, sest kuni viimase hetkeni lootsin, et olen nii äge mutt, et suudan inimest ennast muutma panna. Sest ei virise ja ei vingu, tahtsin olla parim, nii nagu ta väitis.
Armastus on muutnud nüüdseks vihaks,, ma olen paremat väärt ju ometi!
oh mul oli omalajal lausa kaks Mikku korraga, ja ise olin nii õnnelik. Tagantjärgi mõtlen et annaks iseendalegi peksa selle eest, aga neid oma Mikkusi ei vihka, sest nad mõlemad mängisid mu elus suurt rolli ja tänu neile mõlemale ma õppisin väga palju! 🙂
Ma olin selles nõiaringis viis aastat. Olin teadlikult see teine naine. Kui midagi vaja oli, kutsuti mind, kui kepi isu oli, kutsuti mind, kui nälg oli, jälle mina.
Enamus aega elasime minu rahadest. Olin 16 kui see pihta hakkas. Nutsin silmi peast välja, kui ta teistega olin, aga ikka läksin tagasi.
Korra suutis isegi nii juhtuda, et sattusin peale, kui ta tolleaegne silmarõõm blowjobi tegi. Viskasin tüdrukule viinakoksi näkku ja lubasin ka õlle pähe kallata kui ta kohe minema ei lähe. Tüdruk ei hakanud isegi mitte vastu. Läks ära. Mina olin murtud. Lõikusin endale suured haavad sisse. Peale seda jäi asi seisma. Kuniks aasta pärast ta mind uuesti kutsus. Läksin. Selleks ajaks oli ta vahepealse hea elu kaotanud kanepile ja masendusele. Jälle hakkasime minu rahakoti peal elama. Ühes korteris. Läksin restosse tööle, kus töö lõppes kell 12 öösel ja algas hommikul 10. Läksin ma siis koju ja leidsin eest pilves mehe, ta sõbra ja kolm eite. Kuna tahtsin hommikuks välja magada, kamandasin seltskonna välja. Keegi ei teinud välja! Ma olen suht temperimendikas ja hakkasin vihaga neid sealt välja karjuma. Tulemuseks oli see, et mees tuli kallale! Võttis mu kaelast kinni ja tõstis mööda seina üles. Kui lahti sain, läksid teised, peale ühe jubeda, paksu eide ära, see hakkas meest voodisse nillima ja mu väljatõstmisest ei teind väljagi. Lõpuks kell kolm, saatis mees ta ära. Keppi eit ei saanud :D.
Hakkasin siis sassi pekstud kodu koristama ja peale 3h und, läksin tööle.
Peale seda kolisin välja ka. Üsna pea leidsin oma mehe, muidu vist oleks ka siiani olemas.
Kui viimati nägime, mõtlesin, et mis mul arus oli?! Ta oli ikka samas seisus ja rahati. Polnud 4a kuskile jõudnud ja 29aastane!
Nüüdseks on ta Eestis kõik maha müünud ja Taisse pagenud. Vahel oleme rääkinud. Soovis mult pesis pilte ja videot, mille saatson (mees teab ja käskis saata), et ta näeks, millest ta ilma jäi..(noh, sest kaotasin 25 kilo vahepeal ja näen kuradima seks välja :D).
Kuidas sa sellest nõiaringist välja said? Ma mõtlen sellest, et kõne peale kohale lendasid kohe? Ma olen 25 aastane, pean end täiesti arukaks inimeseks aga kui ma saan oma “Mikult” kõne (olgu see siis kasvõi pool 4 öösel) sitsin ma nagu truu koer kelle peremees koju tuli, mitte mingist arukusest-mõistlikusest pole juttugi. Iga järgnev päev luban ma endale, et see oli viimane kord…tegelikult ongi-seda kahjuks ainult järgmise korrani..
Isegi minul on olnd kunagi ühe Mikk’uga mingi thing, aga kõik mikud, keda ma tean, ja nüüd ka keda a ei tea, tunduvad samasugused 😀 Oma poja nimeks ma Mikk igatahes enam ei pane!! 😀
Aga tõesti võiksid oma raamatu lõpetada, või siis tihemini neid nupukesi meiega parooli all jagada. ülihea on lugeda!
Mul on tunne, et sellise “Miku” otsa on vist paljud sattunud, ka ise- kahjuks. Kui kõik teised karjusid lausa näkku, et jäta see tüüp maha, siis mina olin nagu mingi pime kana, kes mõtles mai.tea.mida. Aga sain vist elu valusaima õppetunni kätte, nüüd võib rahulikult edasi elada, kuigi jah, haavad on lakutud, aga armid jäävad, õnneks need ka tasahilju järjest tuhmuvad 🙂
Noh,pean ka liituma ka sama värk läbi astutud. Tol ajal ma räigelt vihkasin teda,ta õdesid ja üldse sedagi et ta elas,nüüd aga vahel mõtlen,et mis oleks olnud kui… 😉 vahel mõtlen küll meie nn “seiklustele” aga siis jlle toon end reaalsusesse,et ma jumala eest valet pööret jälle ei teeks!:D
Olin vaid 21 kui finantsilitel kaalutlustel kolisime tüübiga kokku elama. Eks ta mulle natuke meeldis ka, kuid sisetunne oli kahtlev…
Alguses oli kõik roosiline ja ilus, kuid siis hakkas meil Mari (ja mitte Malluka oma vaid teine Mari ja nime ma ei muuda) külas käima. “Ta on kursaõde me õpime koos.” noh ülikoolis käies on tõesti koos kellegiga hea kodutöö projekte teha – seega dimissisin kõik muu võimaliku. Käisin öösiti täiskohaga ööklubis tööl ja päeval täiskohaga ülikoolis. Mari oli meil tihe külaline aga kuna mind polnud tihti kodus – ei teinud ma ka erilist numbrit. Siis avastasin ükspäev et mu kutt käib mind tööl jälgimas. Seda teatas mulle töökoha turvamees, et mingi jorss luurab mu järgi. Esimestel päevadel tundus armas, et mind mu mees tööl jälgimas käis. Pärast paari kuud hakkas mul juba imelik. Miks pidi ta öösiti mu töökohas hängima? Magada ei taha vä?
Küsisin siis ühel õhtul kodus, et ennast ära tüütama juba ei hakka, vä? Selleks, mis seepeale järgnes – ei oleks ma ka oma kõige elavamas ettekujutuses osanud valmis olla. Tüüp haaras mul ühe käega juustest ja virutas peaga vastu seina. “Sinu litsi pärast käin seal!” Olin hämmelduses ja ajasin end põrandalt püsti veri voolama mööda mägu alla “Mida?” – “Mari käis teie juures öö tantsimas ja nägi kuidas sa kedagi suudlesid!” Suutsin korra veel vaid pomiseda “mida?” kui mind tabas järgmine löök. Põgenesin kööki aga ta sai mu kätte – lendasin läbi topelt klaaside teiselt korruselt alla. Õnneks maandusin murul… Üks mees läks parasjagu mööda ja tuli mulle appi. Kutsus kiirabi ja politsei. Ja usute või mitte – ma ei esitanud avaldust! Pärast 3 päeva haiglaravi – läksin koju tagasi, kuna kutt käis haiglas vabandamas ja lunimas ja vabandamas… Oma vanematele või õele ma ei rääkinud sõnagi. Esialgu paistiski kõik korras olevat, kuid aegajalt jagati armastavaid kõrvakiile “sõnakuulmatuse” eest. Kuna mul aga kuhugi minna polnud ja mu lähikondlased poleks mind uskunud – kuna kutt oli selline korralik ja paipoisi olemisega. Nutsin oma valutavad põsed olematuks ja talusin kõike vaikides. Hiljem mu vanemad tunnistasi, et nad tegelikult kahtlustasid, et miskit on valesti, kuna elava loomuga rõõmsast tüdrukust sai tagasitõmbunud küünik.
Aga siis ühel hommikul töölt koju tulles leidsin teki alt lisaks oma mehele ka – ära arvasite – Mari! Ja kas siis neil oli piinlik – ei! “Kuna sa lits niikuinii teistega ööklubis hoorad öö läbi võin ma teha mis tahan!” Sain vihaseks ja tarisin pool-alasti Mari korteri ukse taha. Kutt haaras selle peale esimese ettejuhtuva asja ja viskas mind sellega. Vaas lendas mu peast mööda vastu seina puruks. “Löö mind maha kui tahad!” karjusin ja seisin tikuna oodates järge. “Sa ei käi tegelt tööl klubis vaid lantimas! Ja su palk on baaridaami kohta liiga suur! Sa hoorad – seega mina võin ka!” telekapult tabas mind otse näkku. Mäleten et röökisin talle vastu, et jah tegelt ma nikun otse baariletil teiste ees eri meestega! Tüüp tormas kööki ja peagi seisis ta mu ees suur kokanuga käes “Võta tagasi!” “Mida ma tagadi võtma peaks? Ma kurat ei olnud ju miskit teinud. Ja see suudlus, mida Mari väidetavalt nägi oli tegelt musi, mis oli ma-annan-sulle-500-krooni-kui-mulle-musi-annad. 3500 kroonise kuupalga juured on see suur raha! Minu arust seda täitsa väärt…” “Sa kuradi lits veel maksad selle eest!”ja ta lähenes mulle – nuga püsti käes. Kuna mina olin veel otsaga koridoris, pagesin kabuhirmus korterist minema. Oli jaanuarikuu varahommik, olin sokkis ja kindlasti mitte piisavalt riides. Telefoni polnud, rahakott jäi korterisse. Jooksin otsejoones trolli peale ning tüüp õnnels ei järgnenud – vist ja 5 peatuse pärast olin õe kodu peatuses. Ma ei kujuta ette mida ta tundis kui mind ukse taga sellisena nägi. Rääkisin talle kogu oma viimase 7 kuu õudused ära. Ta mees tõusis seepeale lauast, pani riidesse ja tahtis minna asja klaarima. Minu suurel palvel ta seda tegema ei läinud, kuid käisid paar päeva hiljem mu õega ja tõid mu asjad ära. Ega neid palju alles polnud, kuna tüüp oli kõik mis esimese hooga kätte jäi, prügikasti viinud.
Õde ütles ka, et ma oleks pidanud pärast esimest lööki nende juurde minema aga ma ju ei saanud! Ma ei suutnud ise endalegi tunnistada, et nii loll olin! Ammugi siis teistele!!
2 aastat hiljem tutvusin oma praeguse elukaaslasega – paremat meest annaks otsida. Haavad on mul lakutud, kuid armid on alles – ka hinges.
Mu ekskutt ja Mari abiellusid, said 2 last ja ma olen Mariga hiljem kokku põrgates kuulnud, et mu eksil on siiani “kes lööb see armastab” mentaliteet küljes. “Sa olid targem, pääsesid enne kui oli hilja” ütles ta mulle ükskord. “Ise tegid oma voodi minu voodisse, nüüd maga selles!” vastasin talle….
Aga loll olin tõesti. Loll et avaldust ei esitanud, loll et valjult välja ei rääkinud teistele, loll et tagasi läksin. Loll noh! TÄIEGA LOLL!!!
Eks me kõik ole mingil hetkel lollid. Jah, sina olid tõesti kohe eriti loll, aga samas ei saa ma öelda, mida mina selles olukorras teinud oleks… See mees on LOLL ja see Mari on LOLL ja nemad on lollid edasi, sina said vähemalt tulema. TUBLI!
Jaa, nõustun täitsa sellega, et naised võivad tõesti nii nõmedalt lollid olla ja uskuda kõike, mida mehike ütleb (kogemused olemas). Kui ilusaid sõnu nad võivad rääkida, kui miskit hingel.
Oeh. Natuke teemast mööda, aga… ma ei saa seda mitte kellelegi rääkida. Kirjutan sellest ka – no võimalikult ananüümselt. (sõbrannad nimelt arvavad, et mul ideaalne mees, vanemad (eriti isa) oleks ta juba esimesel päeval perse saatnud jne…)
Mul suhe kestnud üle 6 aasta (ja usu või mitte meie vanuse erinevus on 1 päev :D). Et juba lapsest saadik olen suhtes olnud ühe mehega 🙂 Enne oli neid ka, aga üks jäi püsima! Miks ma lahku tahan minna: 1. Ta on minust vanem (31 kui täpne olla). 2. Tal on 3 last. 3. Ta pole elus mitte midagi saavutanud. Jah ma olen see suurepärane naine, kellele tunduks normaalne, et 30 aastasel mehel on oma korter (või panga oma), oma auto ja korralik töö. Temal pole midagi. Minu laiskusest elame koos minu vanematega. Sõidame minu ostetud autoga (mul endal pole lubegi) jne. Vanemate juures elan juba seetõttu, et olen tööl kuskil 12-14 tundi päevas – ja ei leia pointi üürida korter, kus käin söömas, pesemas ja magamas. Teiseks on mees mul meeletult võlgu. Ma ei räägi 1000€ vaid 20 000€ , no nagu tema ütleb IGAPÄEV, saavad makstud. Need võlad tekkinud pigem kõrbemises äris (maksmata arved teistelt aga siiski…). Ah jaa, tal huvitav komme külastada saite iha.ee jne. Samuti suhelda nende daamidega fb jne.
Ma ei taha väita, et see mees mind aidanud ei ole. Tänu temale on mul oma firma, millega suudan end ära elatada. Ma olen tema kõrval päris palju arenenud, kuid hetkel…. Tahaks ta lihtsalt perse saata, ja olen ka seda üritanud teha – aga mees ei saa sellest lihtsalt aru!!!! KRT võtaks, kui ma ütlen, et kao minema… Siis tema ütleb, et rahune maha!!! Kuidas ma saan maha rahuneda, kui ma tahan tast lahti saada?!
Siis tuleb konkreetsem olla. Sellise mehega ei ole ju sinul midagi teha 🙂 Leiad 266 korda parema! Lihtsalt see saadab talle segaseid signaale, kui sa ütled, et kao minema ja siis olete koos edasi. Ütle rahulikult, et see suhe on sinu jaoks läbi ja jää endale kindlaks!
ka mu üks (nais)õppejõud ütles, et naisi ei võeta tõsiselt kuni selle hetkeni, mil nende ähvardustest saavad teod! See pidi nüüd ergutav kõne olema kommentaatorile 🙂 Hetkel jääb mulje, et tal on lihtsalt hea ja liiga mugav, kui kõik asjad ette ära ostetakse ja võlgu sisse ei nõuta… arvab, et nii võibki. Ja kardab, et uut samasugust, kes auto ostaks, ei leia jne.
37 kommentaari
Minul oli ka oma “Mikk”. Me suhtlesime kuskil pool aastat igapäevaselt enne kui midagi reaalselt juhtus. Ta oli suur osa mu elust, kuigi me väga tihti ei näinud üksteist. Ühel saatuslikul väljasõidul süttis meie kireleek jaaa oi kui hea ja lõbus kõik sel hetkel tundus. Peale seda käisin võibolla kahel ühisel peol temaga, aga ärkasin peale pidu ikka ja jälle tema juures. Põhimõtteliselt, mina panin enamuse ajast enda sõpradega pidu ja tema enda omadega. Iga reede ja laupäev ootasin neid booty calle ja alati andsin joogisena ise ka teada, et ta end koju veaks meie voodimaratonide jaoks. Mina olin alati see, kes ükskõik kust kohast takso öösel sebis ja kordagi näiteks ei maksnud mul taksot kinni või midagi, olenemata sellest, et ta käib tööl ja mina tol hetkel mitte. Andsin talle vahepeal teada ka, et ma väärin midagi enamat, ma ei tahtnud enam kellegi kepisemu olla. Või noh, ma tahtsin temaga midagi enamat. Loomulikult jäi ta eriti vaikseks ja tahaplaanile, teadis et ma niiviisi sinna enam ei tule. Paar nädalat hiljem kutsus ise enda poole, andsin alla ja läksin ka. Selleks ajaks oli meie fun time kestnud juba kuskil pool aastat, kuskil ei olnud näha arenemist millegi enama poole. Teadsin, et mõlemad hoolime üksteisest, aga sellest ei piisanud. Peale ühte tüli otsustas see kutt mind ignoreerida. Peale kahte nädalat vaikust ja ignoreerimist võttis ta minuga uuesti ühendust ja kutsus kell 5 öösel enda juurde. Jõudsin ise ka just peolt koju, võtsin aga takso ja sõitsin tema juurde. See oli ka meie viimane öö koos, tol ööl nuhkisin veidi ta telefonis ja avastasin, et ma ei ole ta elus ainus, kuigi mulle ta nii väitis. Rumala ja alaväärsuskompleksidega naisena ronisin talle ikka kaissu. 3 nädalat peale seda viimast korda avastasin, et olen rase. Tundsin, et kogu maailm variseb mu ümber kokku. Mul ei oleks lapsele olnud mitte midagi pakkuda, tänapäeval õhust ja armastusest ju ei ela. Teadsin, et ma ei saa teda alles jätta ja see mõjus mulle nii rängalt, sest laps ju pakub tingimusteta armastust, mille vastu ei saa ükski mees. Mõtlesin, et kuna see kutt minu lõpututele sõnumitele ei vasta ning arvatavasti mind juba psühhopaadiks pidas, talle rasedusest ei räägi. Kui ultraheli pildi kätte sain ja haiglast välja tulin, hakkasin ma meeletult nutma ja teadsin, et pean talle kirjutama, lootes, et ta on siiski normaalne mees. Vastamine võttis loomulikult 2 päeva aega ja siis ta tuli mingi haleda jutuga välja, a la tema oli puu otsas kui pauk käis ja mina mäletan kõike valesti. Jäin lapsest ilma ja mehest ei tahtnud kuuldagi. Ta on minust 5 aastat vanem, võiks ju arvata, et mõistus peas, aga eks me mõlemad oleme vigu teinud. Pole juba päris pikalt rääkinud temaga, minus on alles ainult meeletu tühjus ja kurbus. Tean, et väärin paremat ja elu läheb edasi.
Oli minulgi selline “Miku” periood. Ega me midagi ei lubanud teineteisele, ja kui tema mind tahtis ei tahtnud mina teda ja kui mina teda tahtma hakkasin ei tahtnud tema mind, aga olemas olin kogu aeg. Isegi siis kui tal teine/teised naine/naised olid. Lohutasin siis, kui naisest lahku läks jne. Lohutasin ennast küll sellega, et kasutame mõlemad teineteist ära, aga noh, tõele au andes, siis ikka mind kasutati ju ära. Ja ma ise ju lasin.
Lõppes asi siis, kui mina leidsin enda praeguse suhte. Sel ajal oli tema juba järjekordse tüdrukuga ka koos, aga saatis ikka sõnumi, et võiks kokku saada. Kui ma saatsin vastu sõnumi, et see periood on läbi, siis tuli vastus, et kui igavaks läheb, siis helista. Ei ole ole helistanud. Ei mina, ei tema. Ma võisin olla naine, keda võetakse kõrvalt, aga ma ei ole naine, kes ise kõrvalt võtab. Praegu, kui ma olen 30 ei oleks ma nõus olema ka see teine naine. Toona oli elu ilusam, rohi rohelisem ja ei mõelnud nagu sellele, et lõhun midagi. Mõtlesin, et noh, kui tema nii tahab, ei ole minu asi moraali lugeda, et sul ju on keegi. Praegu ei tahaks, et keegi mulle nii teeb ja sp ei tuleks mõttessegi ka kellelegi teisele nii teha. See minu teiste kõrvalt võtmine andis ka toona nagu veidra tunde, et ma olen neist teistest siiski parem ju kui minu juurde muudkui tagasi tullakse, aga tegelikult olin mina päeva lõpuks see, keda ju ikka ja jälle üksi jäeti. Nii, et jh….
Ei taha nüüd oma nime all esineda, aga mul oli ka taoline kogemus. Samamoodi jooksin kohale, kui mees kuskilt peolt tuli. Ta ei jaksanud isegi midagi “teha”, lihtsalt magasime kaisus. Kellele seda vaja küll oli? Ju siis meile mõlemale. Muidu me ei suhelnud üldse ja siis ma aina ootasin neid kõnesid või sõnumeid, oeh 😀 Aga sellest polnud midagi, sest sealjuures sain ainult mina haiget.
On juhtunud ka teine olukord, kus samalaadse tõpraga (kuigi eelmine polnudki tõbras, sest ega meil mingeid kokkuleppeid ega lubadusi polnud) kokku sattusin. Aga olin siis suhtes. Nimetagem seda “ägedat” kutti Martiniks. Olin kui pimedusega löödud, ta oli nii vaimukas, särav ja mida kõike veel. Olin teda vaid nädalakese tundnud, kui oma mehe maha jätsin (et teda mitte petta). No ja siis elasin pilvedes maksimaalselt kuu aega. Martin tegi juba meile tulevikuplaane, mis mulle oli küll imelik, aga no lasin siiski oma kõrvu paitada. Kuni ühel hetkel joogise peaga läksime korraks tülli.. Ja sinna see jäi, mees enam ei helistanud. Võtsin lõpuks ise ühendust ja öeldi, et tema siiski suhet ei otsi. Noh, oleks võinud siis mulle ka ju öelda! See oli väga alatu. Muidugimõista oli väikese aja pärast tal uus naine 😀 Sellest, kuidas ma sellest teada sain, ei tahagi rääkida siin… Kas ma vihkan teda? Enam mitte, see oli minu jaoks paras õppetund ja keda mul ikka süüdistada, kui iseennast. Aga ma vihkan, et tegin inimesele haiget, kelle ma maha jätsin. Sellest ma üle ei saa, kuna tema on nüüd minu laste isa. Elu teeb imelikke keerdkäike 🙂
Minul päris nii hullult ei läinud aga kui olin kuskil 15, hakkas mu vastu huvi tundma üks vanema õe sõber. Tüüp oli minust ikka 10 aastat vanem ja muidugi ma olin nii meelitatud.:D Mitu kuud sebisime, kord kadus ära ja siis jälle ilmus välja ja eks ma teadsin, et ma pole ainuke. Eriti kuna ma olin süütu ja seega seksi ta mult ei saanud.:D Ja kui ta siis ükskord hommikul sõitis meile maale külla oma uhke autoga. Mina magasin koos naabritüdrukutega telgis, nagu meil suvel kombeks oli. Tüüp kutsus mind linna, et lähme sõidame ringi, võid sõbrannad kaasa võtta. Sättisime end valmis siis ja hakkasime autosse ronima.. sõbrannad enne ja kui mina tahtsin ka. Siis käratati mulle, et näed auto on täis, ma ei saa sind kaasa võtta… ja kui nad siis ilma minuta ära sõitsid, siis nutsin oma nutmised ära ja mõtlesin, et aitab kah. Enam ma tema järel ei jookse.
Mina saatsin oma *Miku* kohe pärast tema suvakeppi minema. Kuni senini oli mul temast kogu aeg kahju ja tema ilusad joogised sõnad olid minule kui mesi, söötsin jootsin,kasisin ja olin õnnelik, sest kuni viimase hetkeni lootsin, et olen nii äge mutt, et suudan inimest ennast muutma panna. Sest ei virise ja ei vingu, tahtsin olla parim, nii nagu ta väitis.
Armastus on muutnud nüüdseks vihaks,, ma olen paremat väärt ju ometi!
oh mul oli omalajal lausa kaks Mikku korraga, ja ise olin nii õnnelik. Tagantjärgi mõtlen et annaks iseendalegi peksa selle eest, aga neid oma Mikkusi ei vihka, sest nad mõlemad mängisid mu elus suurt rolli ja tänu neile mõlemale ma õppisin väga palju! 🙂
Ma olin selles nõiaringis viis aastat. Olin teadlikult see teine naine. Kui midagi vaja oli, kutsuti mind, kui kepi isu oli, kutsuti mind, kui nälg oli, jälle mina.
Enamus aega elasime minu rahadest. Olin 16 kui see pihta hakkas. Nutsin silmi peast välja, kui ta teistega olin, aga ikka läksin tagasi.
Korra suutis isegi nii juhtuda, et sattusin peale, kui ta tolleaegne silmarõõm blowjobi tegi. Viskasin tüdrukule viinakoksi näkku ja lubasin ka õlle pähe kallata kui ta kohe minema ei lähe. Tüdruk ei hakanud isegi mitte vastu. Läks ära. Mina olin murtud. Lõikusin endale suured haavad sisse. Peale seda jäi asi seisma. Kuniks aasta pärast ta mind uuesti kutsus. Läksin. Selleks ajaks oli ta vahepealse hea elu kaotanud kanepile ja masendusele. Jälle hakkasime minu rahakoti peal elama. Ühes korteris. Läksin restosse tööle, kus töö lõppes kell 12 öösel ja algas hommikul 10. Läksin ma siis koju ja leidsin eest pilves mehe, ta sõbra ja kolm eite. Kuna tahtsin hommikuks välja magada, kamandasin seltskonna välja. Keegi ei teinud välja! Ma olen suht temperimendikas ja hakkasin vihaga neid sealt välja karjuma. Tulemuseks oli see, et mees tuli kallale! Võttis mu kaelast kinni ja tõstis mööda seina üles. Kui lahti sain, läksid teised, peale ühe jubeda, paksu eide ära, see hakkas meest voodisse nillima ja mu väljatõstmisest ei teind väljagi. Lõpuks kell kolm, saatis mees ta ära. Keppi eit ei saanud :D.
Hakkasin siis sassi pekstud kodu koristama ja peale 3h und, läksin tööle.
Peale seda kolisin välja ka. Üsna pea leidsin oma mehe, muidu vist oleks ka siiani olemas.
Kui viimati nägime, mõtlesin, et mis mul arus oli?! Ta oli ikka samas seisus ja rahati. Polnud 4a kuskile jõudnud ja 29aastane!
Nüüdseks on ta Eestis kõik maha müünud ja Taisse pagenud. Vahel oleme rääkinud. Soovis mult pesis pilte ja videot, mille saatson (mees teab ja käskis saata), et ta näeks, millest ta ilma jäi..(noh, sest kaotasin 25 kilo vahepeal ja näen kuradima seks välja :D).
Oh jah, iga inimene peab vist korra sellise inimese käest läbi käima. Hea, et lahti saime 😀 Mina enda omaga mudigi “koos” ei olnud.
Räägi nüüd parem sellest, kuidas sa 25kg kaotasid. 😀
Klikka nimele ;). Hakkasin kava jälgima ja tubliks 🙂
Kuidas sa sellest nõiaringist välja said? Ma mõtlen sellest, et kõne peale kohale lendasid kohe? Ma olen 25 aastane, pean end täiesti arukaks inimeseks aga kui ma saan oma “Mikult” kõne (olgu see siis kasvõi pool 4 öösel) sitsin ma nagu truu koer kelle peremees koju tuli, mitte mingist arukusest-mõistlikusest pole juttugi. Iga järgnev päev luban ma endale, et see oli viimane kord…tegelikult ongi-seda kahjuks ainult järgmise korrani..
Kardoga tutvusin, mis muud 😀 Muidu kraabiks vist siiamaani mingi lolli ukse taga 😀
Isegi minul on olnd kunagi ühe Mikk’uga mingi thing, aga kõik mikud, keda ma tean, ja nüüd ka keda a ei tea, tunduvad samasugused 😀 Oma poja nimeks ma Mikk igatahes enam ei pane!! 😀
Aga tõesti võiksid oma raamatu lõpetada, või siis tihemini neid nupukesi meiega parooli all jagada. ülihea on lugeda!
palun lõpeta alustatud raamat!
Ma pean enne selle esimese lõpetama 😀
aga kui esimene valmis, siis on teise algus ju juba olemas 🙂
Täpselt samad sõnad!
Ma ei ole eriti raamatu lugeja tüüpi aga siiski selle raamatu loeks huviga läbi. 😉
Mul on tunne, et sellise “Miku” otsa on vist paljud sattunud, ka ise- kahjuks. Kui kõik teised karjusid lausa näkku, et jäta see tüüp maha, siis mina olin nagu mingi pime kana, kes mõtles mai.tea.mida. Aga sain vist elu valusaima õppetunni kätte, nüüd võib rahulikult edasi elada, kuigi jah, haavad on lakutud, aga armid jäävad, õnneks need ka tasahilju järjest tuhmuvad 🙂
Noh,pean ka liituma ka sama värk läbi astutud. Tol ajal ma räigelt vihkasin teda,ta õdesid ja üldse sedagi et ta elas,nüüd aga vahel mõtlen,et mis oleks olnud kui… 😉 vahel mõtlen küll meie nn “seiklustele” aga siis jlle toon end reaalsusesse,et ma jumala eest valet pööret jälle ei teeks!:D
Olin vaid 21 kui finantsilitel kaalutlustel kolisime tüübiga kokku elama. Eks ta mulle natuke meeldis ka, kuid sisetunne oli kahtlev…
Alguses oli kõik roosiline ja ilus, kuid siis hakkas meil Mari (ja mitte Malluka oma vaid teine Mari ja nime ma ei muuda) külas käima. “Ta on kursaõde me õpime koos.” noh ülikoolis käies on tõesti koos kellegiga hea kodutöö projekte teha – seega dimissisin kõik muu võimaliku. Käisin öösiti täiskohaga ööklubis tööl ja päeval täiskohaga ülikoolis. Mari oli meil tihe külaline aga kuna mind polnud tihti kodus – ei teinud ma ka erilist numbrit. Siis avastasin ükspäev et mu kutt käib mind tööl jälgimas. Seda teatas mulle töökoha turvamees, et mingi jorss luurab mu järgi. Esimestel päevadel tundus armas, et mind mu mees tööl jälgimas käis. Pärast paari kuud hakkas mul juba imelik. Miks pidi ta öösiti mu töökohas hängima? Magada ei taha vä?
Küsisin siis ühel õhtul kodus, et ennast ära tüütama juba ei hakka, vä? Selleks, mis seepeale järgnes – ei oleks ma ka oma kõige elavamas ettekujutuses osanud valmis olla. Tüüp haaras mul ühe käega juustest ja virutas peaga vastu seina. “Sinu litsi pärast käin seal!” Olin hämmelduses ja ajasin end põrandalt püsti veri voolama mööda mägu alla “Mida?” – “Mari käis teie juures öö tantsimas ja nägi kuidas sa kedagi suudlesid!” Suutsin korra veel vaid pomiseda “mida?” kui mind tabas järgmine löök. Põgenesin kööki aga ta sai mu kätte – lendasin läbi topelt klaaside teiselt korruselt alla. Õnneks maandusin murul… Üks mees läks parasjagu mööda ja tuli mulle appi. Kutsus kiirabi ja politsei. Ja usute või mitte – ma ei esitanud avaldust! Pärast 3 päeva haiglaravi – läksin koju tagasi, kuna kutt käis haiglas vabandamas ja lunimas ja vabandamas… Oma vanematele või õele ma ei rääkinud sõnagi. Esialgu paistiski kõik korras olevat, kuid aegajalt jagati armastavaid kõrvakiile “sõnakuulmatuse” eest. Kuna mul aga kuhugi minna polnud ja mu lähikondlased poleks mind uskunud – kuna kutt oli selline korralik ja paipoisi olemisega. Nutsin oma valutavad põsed olematuks ja talusin kõike vaikides. Hiljem mu vanemad tunnistasi, et nad tegelikult kahtlustasid, et miskit on valesti, kuna elava loomuga rõõmsast tüdrukust sai tagasitõmbunud küünik.
Aga siis ühel hommikul töölt koju tulles leidsin teki alt lisaks oma mehele ka – ära arvasite – Mari! Ja kas siis neil oli piinlik – ei! “Kuna sa lits niikuinii teistega ööklubis hoorad öö läbi võin ma teha mis tahan!” Sain vihaseks ja tarisin pool-alasti Mari korteri ukse taha. Kutt haaras selle peale esimese ettejuhtuva asja ja viskas mind sellega. Vaas lendas mu peast mööda vastu seina puruks. “Löö mind maha kui tahad!” karjusin ja seisin tikuna oodates järge. “Sa ei käi tegelt tööl klubis vaid lantimas! Ja su palk on baaridaami kohta liiga suur! Sa hoorad – seega mina võin ka!” telekapult tabas mind otse näkku. Mäleten et röökisin talle vastu, et jah tegelt ma nikun otse baariletil teiste ees eri meestega! Tüüp tormas kööki ja peagi seisis ta mu ees suur kokanuga käes “Võta tagasi!” “Mida ma tagadi võtma peaks? Ma kurat ei olnud ju miskit teinud. Ja see suudlus, mida Mari väidetavalt nägi oli tegelt musi, mis oli ma-annan-sulle-500-krooni-kui-mulle-musi-annad. 3500 kroonise kuupalga juured on see suur raha! Minu arust seda täitsa väärt…” “Sa kuradi lits veel maksad selle eest!”ja ta lähenes mulle – nuga püsti käes. Kuna mina olin veel otsaga koridoris, pagesin kabuhirmus korterist minema. Oli jaanuarikuu varahommik, olin sokkis ja kindlasti mitte piisavalt riides. Telefoni polnud, rahakott jäi korterisse. Jooksin otsejoones trolli peale ning tüüp õnnels ei järgnenud – vist ja 5 peatuse pärast olin õe kodu peatuses. Ma ei kujuta ette mida ta tundis kui mind ukse taga sellisena nägi. Rääkisin talle kogu oma viimase 7 kuu õudused ära. Ta mees tõusis seepeale lauast, pani riidesse ja tahtis minna asja klaarima. Minu suurel palvel ta seda tegema ei läinud, kuid käisid paar päeva hiljem mu õega ja tõid mu asjad ära. Ega neid palju alles polnud, kuna tüüp oli kõik mis esimese hooga kätte jäi, prügikasti viinud.
Õde ütles ka, et ma oleks pidanud pärast esimest lööki nende juurde minema aga ma ju ei saanud! Ma ei suutnud ise endalegi tunnistada, et nii loll olin! Ammugi siis teistele!!
2 aastat hiljem tutvusin oma praeguse elukaaslasega – paremat meest annaks otsida. Haavad on mul lakutud, kuid armid on alles – ka hinges.
Mu ekskutt ja Mari abiellusid, said 2 last ja ma olen Mariga hiljem kokku põrgates kuulnud, et mu eksil on siiani “kes lööb see armastab” mentaliteet küljes. “Sa olid targem, pääsesid enne kui oli hilja” ütles ta mulle ükskord. “Ise tegid oma voodi minu voodisse, nüüd maga selles!” vastasin talle….
Aga loll olin tõesti. Loll et avaldust ei esitanud, loll et valjult välja ei rääkinud teistele, loll et tagasi läksin. Loll noh! TÄIEGA LOLL!!!
Eks me kõik ole mingil hetkel lollid. Jah, sina olid tõesti kohe eriti loll, aga samas ei saa ma öelda, mida mina selles olukorras teinud oleks… See mees on LOLL ja see Mari on LOLL ja nemad on lollid edasi, sina said vähemalt tulema. TUBLI!
Eks jah, tagantjärgi tundub nagu eriti loll olla aga samas siis ei saand nagu arugi…
“Lootusetult lootes Sinult keelega paitust..
Saamatusest saamatult ma vastan kui koer.
Meeletused karjutud ja algabki vaikus.. ”
Dagö – Jää.
Maruhea, võiksid lõpuni kirjutada.
Mul tuli ka täpselt sama laul pähe! 😀
Jaa, nõustun täitsa sellega, et naised võivad tõesti nii nõmedalt lollid olla ja uskuda kõike, mida mehike ütleb (kogemused olemas). Kui ilusaid sõnu nad võivad rääkida, kui miskit hingel.
Kas need Mikud ongi kõik sellised või ?! Sest ka minul oli mingi thing Mikuga. Natuke äratuntav stoori, aga veits teistlaadi
Ma ei vihka teda, aga vihkan kui loll ma võisin olla.
Ma vihkan enda “mikku” ikka veel 😀 just sellepärast, et tema mind nii lolliks muutis 😀
Oeh. Natuke teemast mööda, aga… ma ei saa seda mitte kellelegi rääkida. Kirjutan sellest ka – no võimalikult ananüümselt. (sõbrannad nimelt arvavad, et mul ideaalne mees, vanemad (eriti isa) oleks ta juba esimesel päeval perse saatnud jne…)
Mul suhe kestnud üle 6 aasta (ja usu või mitte meie vanuse erinevus on 1 päev :D). Et juba lapsest saadik olen suhtes olnud ühe mehega 🙂 Enne oli neid ka, aga üks jäi püsima! Miks ma lahku tahan minna: 1. Ta on minust vanem (31 kui täpne olla). 2. Tal on 3 last. 3. Ta pole elus mitte midagi saavutanud. Jah ma olen see suurepärane naine, kellele tunduks normaalne, et 30 aastasel mehel on oma korter (või panga oma), oma auto ja korralik töö. Temal pole midagi. Minu laiskusest elame koos minu vanematega. Sõidame minu ostetud autoga (mul endal pole lubegi) jne. Vanemate juures elan juba seetõttu, et olen tööl kuskil 12-14 tundi päevas – ja ei leia pointi üürida korter, kus käin söömas, pesemas ja magamas. Teiseks on mees mul meeletult võlgu. Ma ei räägi 1000€ vaid 20 000€ , no nagu tema ütleb IGAPÄEV, saavad makstud. Need võlad tekkinud pigem kõrbemises äris (maksmata arved teistelt aga siiski…). Ah jaa, tal huvitav komme külastada saite iha.ee jne. Samuti suhelda nende daamidega fb jne.
Ma ei taha väita, et see mees mind aidanud ei ole. Tänu temale on mul oma firma, millega suudan end ära elatada. Ma olen tema kõrval päris palju arenenud, kuid hetkel…. Tahaks ta lihtsalt perse saata, ja olen ka seda üritanud teha – aga mees ei saa sellest lihtsalt aru!!!! KRT võtaks, kui ma ütlen, et kao minema… Siis tema ütleb, et rahune maha!!! Kuidas ma saan maha rahuneda, kui ma tahan tast lahti saada?!
Siis tuleb konkreetsem olla. Sellise mehega ei ole ju sinul midagi teha 🙂 Leiad 266 korda parema! Lihtsalt see saadab talle segaseid signaale, kui sa ütled, et kao minema ja siis olete koos edasi. Ütle rahulikult, et see suhe on sinu jaoks läbi ja jää endale kindlaks!
ka mu üks (nais)õppejõud ütles, et naisi ei võeta tõsiselt kuni selle hetkeni, mil nende ähvardustest saavad teod! See pidi nüüd ergutav kõne olema kommentaatorile 🙂 Hetkel jääb mulje, et tal on lihtsalt hea ja liiga mugav, kui kõik asjad ette ära ostetakse ja võlgu sisse ei nõuta… arvab, et nii võibki. Ja kardab, et uut samasugust, kes auto ostaks, ei leia jne.
Mul oli üks täpselt selline tuttav Mikk kunagi … huvitav 😀
Nimi on ikka muudetud 😀
Jube tegelt kuidas laseme meestel enda üle võimust võtta.. aga korra elus teeb selle läbi vist enamus naisi, armub mölakasse.
Ma poleks iial uskunud, et ma nii loll olla võin 😀
Word for that ;D
Niii hästi kirjutatud!
Kummaliselt tuttav. Vist sellepärast, et been there, done that.