Armukadedus on üks kahtlane asi. Mina näiteks arvan, et ma pole armukade. Salaja Kardo taga ei nuhi ja telefoni kõnelogides ei sobra. Ma ei tea, ma lihtsalt ei näe selleks mitte mingit põhjust. Ma praegu üritan mõelda, et MIS OLUKORRAS ma seda teeks…Arvatavasti siis, kui ma reaalselt midagi kahtlustaksin. Sellepärast ongi naljakas, et inimesed on pikalt koos teiste inimestega, keda nad siiralt ja südamest aina kahtlustavad ja ei usalda. Nii raske võib ju niimoodi elada olla?
Samas, kui Kardo räägib telefoniga, siis ma alati mokaotsast küsin, et kes see oli. Mitte seetõttu, et ma arvaks, et see oli mingi naine, kes Kardole meelaid sõnu kõrva sosistas, vaid ma lihtsalt tahan teada, et kes mida rääkis 😀 Ma olen nii uudishimulik lihtsalt!
Isegi siis, kui Kardo sõpradega väljas käib, siis ma loen talle sõnad peale, et hoia nüüd oma kaunid kõrvad gossipi suhtes lahti ja räägi see mulle kindlasti edasi!!! Ka Kardo on õppinud olema väheke minulaadne ja uurib ka alati minu käest, et noh, mida sa täna huvitavat kuulnud oled. Tavaliselt on mul talle rääkida suvalist naistejuttu a’la: “Minu grupist ühel naisel oli niimoodi, et….” ja siis ta viisakalt teeskleb, et ta kuulab ja et teda huvitab.
Võib-olla on asi minu enesekindluses? Ma lihtsalt ei usu, et keegi mind petaks 😀 Vaadake, kui võrratu ma olen! Mis minust petta? Ja kui seda häää-ääää-ääästi salamahti teha, siis noh, edu sellega 😀
Inimesed on liiga pinges…
Seda, kui mees minu peale armukade oleks, seda ma ei salliks. Ma lähen sellise asja peale lausa närvi. Mitte, et mul oleks olnud väga armukadedat meest olnud. Ah, ei. Aussis oli mul peika nimega Steve ja tema ikka oli väheke armukade. Aina küsis: “Mariann, are you cheating on me?“. Kurat, kogu aeg küsis seda, nagu mingi loll. Eks ma muidugi petsin kah, aga mis seal ikka…Meie suhe polnud minu meelest nii tõsine 😀
Igatahes, kui teil on mehed, kes on haigelt armukadedad, siis minu võrratu 23 aasta pikkune elukogemus näitab, et suure tõenäosusega su mees petab sind… Need, kes kõige usinamalt teisi kahtlustavad, on tavaliselt ise süüdi,
Kui teil on mees, keda teie kahtlustate, siis a) ta on teind enne petnud, seega täielik jobu, kes tuleks maha jätta. b) Sa oled ise ringi tõmmanud? c) Sa pole enesekindel ja arvad, et maailmas on sinust palju ilusamaid ja paremaid naisi? Stop it! SA OLED VÕRRATU!
Armukadedus tapab suhteid. Ole normaalne inimene, või mine lahku. Kaua sa lolli mängid?
Eile just lugesin ühe pubeka askist sellist asja, et talt küsiti, mis teda närvi ajab. Vastus oli, et kui keegi julgeb mu meest puutuda, siis on pekkis ka ja eit saab nuga umbes. Oh sa juudas. Miks osad naised arvavad, et kõik täiega tema meest tahavad? Hangi enesekindlus, naine! KEEGI EI TAHA SU MEEST! Isegi kui keegi tahaks, siis ehk usaldaks oma meest, et tema just sind tahab?
Eeeh. Armukadedus on ikka naljakas asi. Kuidas keegi viitsib?
42 kommentaari
Pole ise absoluutselt armukade inimene nagu pole ka mu kaasa. Oleme koos juba üle nelja aasta ja endid igasugustes olukordades leidnud. Minu sügavalt isiklik arvamus on, et armukadedad on need, kes arvavad, et pole oma partnerit tegelikult väärt, et kusagil on raudselt keegi, kes on ilusam ja parem ja on ainult aja küsimus kuni partner selle inimese leiab. Minu mees on aga nii ennasttäis, et leiab, et tema ongi ju see kõige parem ja ilusam ja keegi ju ei vahetaks parimat välja ja seda arvan ka mina endast. Kuna mu sõbrad on pea kõik mehed, siis muudmoodi mina suhtes ei saakski olla. Pakun oma sõpradele vajadusel öömaja ja teistes linnades ööbin ka ise sõprade pool. Polnud ka probleemi minna ühe (meessoost) sõbraga spaa nädalavahetust veetma, kui tema kaaslane ootamatult ära ütles ja muidu asi lihtsalt raisku oleks läinud, selgitasin oma mehele mis värk on ja asi tahe. Sest tegu on ju ainult sõbraga nagu oleks seda suvaline naissoost sõber. Pole kunagi petnud ja ei kavase ka! Kes petta tahab, petab nagunii, vahet pole, kas teine pool selle pärast närvitseb või ei.
Naised – kui te usute, et olete piisavalt hea, et teid keegi välja ei vahetaks, siis polegi armukadedusele ruumi! 😉
Mina olen armukade. Olen elu esimeses suhtes (no tegelikult teine suhe, aga sama mees) ja sattusin mehe otsa, kes on osades eelmistes suhetes petnud ja see teeb ettevaatlikuks. Mul on madal enesehinnang ka ja siis lisanduvad kõik need mured, et “aga räägitakse ju, et kes kord on petnud, teeb seda ka edaspidi” ja “ma olen nii kole, kindlasti jääb talle keegi parem silma” (ma ei saa midagi parata, kõik ta eksid on NII ilusad ja ta ise tõmbab kogu aeg nagu iseenesest naisi ligi) jne. Samas on ta mulle mitu korda öelnud, et tal on nii palju põhjuseid, miks mind MITTE petta ja et ta ei tee seda mulle kunagi ning eks tõsi ta on… me oleme sellisest kadalipust koos läbi käinud ja ma olen tema sõnul ta ellu suurema jälje jätnud kui enamus ekse. Jube mage oleks, kui ta selle põhja laseks kellelegi teisele kätt püksi ajades 😀
Enesekindlust on vaja, et mitte armukadetseda. Kui petab, siis petab, sellised asjad tulevad nii või naa kunagi välja.
Mulle väga meeldib lause : Kui mehel on kodus mersu, siis ta ei lähe linna peale opeleid vahtima. 😉
MA olen ka öelnud et kui tahad teisi, siis lähme lahku ja igaüks vaatab ise mis edasi teeb. Pole oma meest petnud ja ei ole selleks ka põhjust.
Mina ei tea, ma ei ütleks, et ma olen armukade. Võib-olla, et mingis olukorras kindlasti olen, aga pigem meie suhtes on nii, et me tögame niisama üksteist. Läheb ta sõpradega välja, siis alati norin, kas naised ootamas, samas läheb ta välismaale tööle, siis ütleb, et ma võin nüüd oma teised mehed koju kutsuda. 😀 Need on sellised naljad või ütlemised, millest saame mõlemad aru ja suhtes peab natuke sellist huumorit vms ka olema. 😛
Aga mul on tuttavad, kes on suhtes olnud kaks aastat ja nad absoluutselt iga päev tülitsevad. Tüdruk leiab, et kõik teised naised maailmas löövad tema mehele külge ja kõige hullem on see, et ta on isegi teiste meeste peale kade, kui need räägivad tema mehega kauem, kui tema ise. Ja nii see neiu põhimõtteliselt iga päev nutab, et tema mees teda üldse ei armasta jne. 😀
Well…
mina näiteks võin täiesti tunnistada, et olen armukade ja kontrolliv inimene. Aga seda sama on ka minu partner ning see töötab meie kasuks – see on ju kõige tähtsam. Me ei istu Facebookis ja ei räägi palju vastassugupoolega, miks peaksin ma seal istuma ja oma aega raiskama? Me ei käi väga eraldi väljas, miks ma peaks üldse eraldi minema kuhugile? Olen perest, kus vanemad on koos juba 30. aastat ja teevad kõike koos ning naudivad seda ja on seda tehes õnnelikud. Ka mina arvan, et armastus ja kooselu peaksid sellised olema. Loomulikult on vaja aega, et oma asjadega tegeleda, aga see ongi tasakaal – nt mina loen raamatut või õpin, partner loeb või teeb oma asju.
Me teame üksteise KÕIKI paroole, pool naljaga loeme pidevalt üksteise sõnumeid ja teeme nalja. Me teame kus, kes, millal on, sest me lihtsalt suhtleme koguaeg! Alguses oli meil tõesti paar korda, kus ma nt sattusin fb-s tema mingile vestlusele peale, kus ei olnud midagi ebasünnist, aga minule käis ikkagi miski närvidele. Ja nii oli ehk ka vastupidi. See oli küll lihtsalt rääkimine ja me pole kunagi üksteist petnud (see oleks üldse natuke võimatu, sest me teame koguaeg kus oleme ja mis teeme). Nüüd lihtsalt enam ei räägi nii palju teistega ja naudime üksteist.
Kusjuures enda arvates võin ma seda endale lubada – ma olen ilus, intelligentne ja ma tahan, et mul oleks teada 100%, et ta ei peta mind. Ja jumal tänatud, see sobib ka talle. Mina võin inimesega, keda armastan, igasuguseid asju jagada, MIDA mul siis varjata on? Jah, võib-olla üksiku sõbrannaga menstruatsiooni-teemalisi kirjutisi mehega ei jaga. Oeh.
Seega jah, ma olen uhkusega armukade ja teisiti pole minu jaoks võimalik. Mul on vaja kõike teada ja mu mehel samuti. Ja me oleme õnnelikud.
Minu eks oli armukadeduses täielik terrorist. Alati kui ma kellegagi meessoost facebooki vahendusel juttu ajasin, oli probleem. Kõige hullem oli siis, kui ma kutsekasse läksin, sest siis olevat ma ükshaaval kõik oma kursavennad ‘ette võtnud’. Põhimõtteliselt oli nii, et kui mõni kursakas midagi küsis, nt homse kodutöö kohta või veelgi hullem – tahtis niisama lobiseda, oli tüli majas. Koheselt kästi mul tolle juurde siis kolida ja mida iganes. Ühe vana tuttavaga esitas isegi ultimaatumi, et kas mina või tema, sest tal oli paranoia, et kõik maailma mehed tahavad mind endale ja nendega suheldes siis andsin ma neile tema arvates rohelise tule. Koguaeg olid mingid ülekohtused süüdistused asjade eest, mida ma ei olnud teinud. Voodielu ka kannatas sellepärast, sest ei teki tahtmist ju olla inimesega, kes pidevalt hinge situb. Ja see oli ka üks probleemidest, sest kui ma temaga ei tahtvat teha, siis käisin muidugi mujal. Ükskord juhtus isegi nii, et läksin pahaaimamatult pesema ja jätsin läpaka lauale, kui tagasi tulles avastasin ta enda arvutis minu facebooki chatte lugemas ja kõige kohta pidin aru andma ja kui ma keeldusin, siis jälle tülitsesime. See oli õudne. Lõpuks sittus ta selle armukadedusega hinge nii täis, et ma lihtsalt jooksingi teise juurde, et ta mind siis põhjusega juba süüdistaks. Armukadedus on lihtsalt kohutav asi – nagu psühholoogiline terror . Õnneks pole mina armukade, usaldan partnerit nii kaua kuni ta ise ei anna põhjust vastupidiseks.
No mul üldse mees merel. 😀 Ja kui nüüd rahvajuttu uskuda, siis õigel meremehel pidi igas sadamas naine olema. 😀 No ja kui olekski, siis ma seda naist nüüd küll pussitama ei läheks. 😀
ei ütleks, et usinamad kahtlustajad on ise suurimad petjad. Ma polnud ABSULL armukade nagu üldse, ENNE kui mu elukaaslane kriisiolukorras mingi meie ühise tsikiga ameles korra 2 aastat tagasi. Ma sain mingi elutrauma sellest ja asi on möödas ja olen tsikiga ka ära leppinud, aga tegelt ma ei usalda teda ikka 100% enam… See lihtsalt pole võimalik. Ja selles, kas naine on armukade või mitte, on oma osa ikka mehel endal ka. Kui ta suudab naisele sisendada, et kõik on tsill, tema on see kõige tähtsam ja naisel tekib nö turvatunne, siis normaalne naine ikka lampi kahtlustama ei hakka ka. Kahtlustama hakatakse siis, kui on põhjust. Mul vähemalt on nii.
Sul on lihtsalt liiga normaalne mees ja ta ei lasegi sul kahtlustama hakata 🙂
ühise TUTTAVA tsikiga siis.
nõustun sinuga täielikult. reeglina on ikka see komplekside tekkimine sellest, et eelnevalt on kogemusi petmisega. minu puhul nt., mind on petetud ja jääbki selline tunne sisse et äkki ma polegi piisavalt hea ühegi mehe jaoks?
aga samas, on inimesi kelle must südametunnistus kipub teisi ka kahtlustama…
mina ei annaks ühelegi sõbrannale petmist andeks. kuidas on võimalik sellist inimest veel usaldada?
Armukadedusest siis niipalju, et mina isiklikult ei ole armukade, sest ma tean, et mu elukaaslane armastab mind ja ta ei saaks mulle enam elus otsa vaadata kui ta peaks mind petma :D. Aga tahtsin hoopis tuua näite inimestest, et kes ise on hullupööra armukadedad, on tegelikult ise kas petjad või mingil muul musta südametunnistuse omajad. Ühesõnaga ma tean abielupaari (nimesid ei nimeta ja näpuga ei näita), kes on olnud abielus kuskil 9 aastat ja mees on nii armukade, et ükskord käskis lausa naisel telefoni teel koeraketti kõlistada, et mees veenduks, et naine ei ole küla peal :DDD Aga tegelikult on mees ise üks suurimaid petjaid, korduvalt on naisele vahele jäänud 😀
Ise ma armukade ei olnud. Muidugi ikka huvitusin, et kes helistab ja kes mida kirjutab. Ma lihtsalt olen uudishimulik! 😀
Aga mu eks oli ikka väga armukade….
Ma küsin ka alati “Kes helistas ja mis rääkis”.. ka pigem uudishimu kui armukadedus, tahaks lihtsalt teada 😀
Kunagi, noh, kui ma oli noor ja loll, siis olin väga armukade. Ja eks mul (nagu öeldakse) perse tundis ohtu. Nagu välja tuli, oligi põhjust armukadedusele. Ju siis polnud see õige suhe.
Praeguses suhtes, eks ma vahel ikka armukadetsen natuke, kui keegi mu mehele nati rohkem külje alla ujub aga samas olen ma 110% kindel, et mu mees ei petaks mind. Ma lihtsalt usaldan teda täiega 😉 .
Varem ma olin väga armukade ja selleks oli ka põhjust. Suhte alguses pettis ta mind mu parima sõbrannaga. Peale seda läksime lahku paariks kuuks ja ei suhelnud üldse. Ei teagi kuidas, aga kokku me uuesti saime. Alguses oli väga raske, sest kahtlususs oli ikka sees. Nüüd mõtlen küll, et kui peaks petma, siis tema on see, kes viimasena nutab 🙂 Olen maininud ka, et kui peaks petma, siis meie suhe on kohe läbi. Ja armukade on ta oma sõbra peale, sest ta arvab, et sõber tahab mind. Mind ajas see kõik lihtsalt naerma, sest ma ei vaataks tema poole isegi siis, kui ta oleks ainuke mees maamunal 😀
Teemaväline, aga mis sellest õhtulehe asjast sai?
Mis õhtulehe teemat te ajate kogu aeg? Millest ma olen ilma jäänud? 😀
Mina ei viitsi ka armukadetseda. Ma leian ka et ma olen ju ometi nii võrratu et kus ta ikka parema saaks 😀 😀 😀
Ja no tegelikult kui olekski keegi teine, siis ma ei näe ka armukadetsemiseks põhjust. Head teed tal minna sel juhul. Kui minust nii vähe peetakse, et petma minnakse, siis ma ei tahagi endale niisugust inimest. Ja kui läks minu juurest, läheb selle uue eide juurest ka.
Aga telefonikõnedega küsin ma ka, kes oli, mis tahtis 😀 Uudishimu, ma ütlen noh…
Oi ja julgegu keegi mind petmises kahtlustada.. Ma saan ülikurjaks et minust üldse nii mõelda võib.
Ma kuulen pidevalt seda küsimus, et kas sa petad mind… täeiga närvi ajab. Aga kahjuks kunagi ammu, kui mu mees mu eelmise mehe maha jättis.. ilma minu teadmata 😀 , sest me niisama koos aega veetsime pidevalt ja ega ma sellest eelmisest mehest väga huvitatud ka polnud enam 😀 , siis ma tegin seda kui me praeguse mehega lõpuks koos olin.. petsin eelmise mehega uut ja vastupidi.. ma olin mega segaduses lihtsalt.. ma ei saanud üldse aru, mida ma tunnen. Sellest on veidi üle viie aasta möödas ja ma ei ole midagi teinud peale seda, aga seda küsimust pean ma ikka pidevalt kuulma.
loodetavasti on mu tekst loetav 😀
“Aga kahjuks kunagi ammu, kui mu mees mu eelmise mehe maha jättis.. ilma minu teadmata :D”
Ehk siis su praegune mees jättis su endise mehe maha? Gay much?
ei ta jättis minu eest ta maha
oletasin, et see on nagu aru saadav.. eriti kui ma mainisin, et ilma minu teadmata
Meil kooselu juba 19 aastat, sellest pea 10 ka abielus 🙂 Mul on maailma parim mees ja ma saaksin täitsa aru, miks teised võiksid teda tahta aga näe, armukadedust pole meie suhtes kunagi olnud. Vbl ka sellepärast, et mul on tema vastu jäägitu usaldus ja on alati olnud. Eks tal ole teoorias võimalik muidugi mind totaalslt petta, sest ma lihtsalt ei tuleks selle peale, et kahtlustada, isegi, kui ta tuleb koju võõras naine kaelas, leiaks ma sellele mingi teise põhjenduse:):):) Nii suureks on usaldus kasvanud nende aastatega. Aga eks meidki ootab ees 3 väikese lapse kõrvalt saabuv keskea kriis. Eks ma siis räägin uuesti kui ka kümne aasta pärast koos oleme, siis usun siiralt, et oleme elulõpuni koos:)
Mul on sama asi, et kui ta seda teeks, siis ma ei saaks vist kunagi aru, sest ma ei mõtle sellele 😀
Ma olen see armukade / kahtlustav eit 😀 No mitte küll enam nii väga, praegune mees, kellega 3as aasta jookseb, on mõistuse pähe tagasi toonud, õpin usaldama 🙂
Eelmine abielu möödus pidevas kahtlustamises ja süüdistamises, mees otseses mõttes nikkus kõike mis liikus. Lõpuks ta isegi ei varjanud seda enam. Ning lõi mul silmad siniseks , kui julgesin midagi öelda. Ja see on tõsi, et petjad ise arvavad, et teinepool tõmbab ringi! 😀 Peale lahutust õppisingi uuesti usaldama. Tahes tahtmata kipud kõiki mehi ühte patta panema ja ootama, et tehakse sulle sama .
Ma olen Kertuga nõus, see enesekindlus tuleb aastatega. 🙂 Meil on armukadedusest saanud selline pilamise teema juba. Mees trenni läheb, siis vahest küsin:
“Kelle juurde siis täna – blondi või brünetti?”
Vastuseks: “Ära uuri elu!”
“Have fun!”, kiire musi ja läinud ta ongi. 😀
Mõlemad rõõmsad ja kumbki ei kahtlusta, et reaalselt petaks teineteist. Eks suhte alguses ikka oli ju hirm, et kui tõsiselt ta seda suhet võtab ja sellega kaasneb ka väike armukadedus, aga hästi toimivas suhtes läheb see varsti üle. 🙂
Ma ka küsisin, et kas Kardo toob mulle lilli peale ringi hooramist. Ta vastas, et mida rohkem ringi hoorab, seda rohkem lilli toob 😀
Ma olen sama mõtlemisega, mis sina. Usaldust on vaja. Ei nuhi mehe taga, aga telefonikõnede suhtes olen uudishimulik, tore teada kes helistas.
AGA siis, üks päev, mees tuli koju ja mina hakkasin nõmetsema. Lihtsalt ajasin maailma kõige armukadedamat juttu suust välja, tema ja ta töökaaslase kohta. Viskasin vihjeid õhku. ÕUDUS. Mul on ikka veel häbi. Kõik on hormoonide süü, peatsed punased. Pole seda varem kunagi juhtunud, aga minu sees oleks nagu teine inimene tulnud ja seda lollust rääkinud.
Mees vaatas kulm kortsus ja soovitas mul tagasi tulla rääkima, kui ma endine mina olen.
Armukadedus. Eelmine kutt, kellega olin ~2 aastat tagasi koos. Kokku olime aasta ja 5kuud suhtes. Aga poiss oli väga armukade. Ei võinud ma teiste oma meessoost sõpradega suhelda, ei võinud ma niisama kuskil väljas käia. Kui käisin, siis alati küsis: Kellega oled? Kus oled? Kaua läheb? Millal kodus oled? Ma saan aru, et oleks mõistlik härrale aru anda, kellega sa oled ja kaua läheb. Aga see oli rohkem terroriseerimine. Vahest ei lubanud üldse kunagi minna.. Istu kodus ja ole temaga. Pikapeale kadusidki kõik meessoost sõbrad ära, sest kui ma kellegagi rääkisin, siis härra lihtsalt sõimas näod täis. Ma ei tea, kuidas see suhe nii kaua kestis.. noor ja ullike, armastus on vahest pime! Ja suhte lõpetas see kui tema arvates on seks tähtsam kui armastus nagu ta ütles mulle: pole seksi, pole armastust! Õnneks endal tuli ka aru pähe ja tunded said otsa. Kutt oli muidugi enesekindel “kui ma poleks sulle nii öelnud, oleksime veel koos..” Ega ikka ei oleks küll.
Nüüd olen uues suhtes ja see on täielik jackpot. Ma poleks 2 aastat tagasi küll suutnud uskuda, et ma võin kunagi suhtes olla nii, et ma ei pea 24/7 aru andma, et ma saan ise otsustada oma tegude üle..
Aga eks ma ise olen ka õige pisut armukade, kuid mitte nii, et ma mehe järele nuhiks. Vahest löön leekima kui räägib oma sõbrannadega, kuigi ma tean, et pole vaja muretseda. Oleme ka rääkinud petmistest ja pole meile pähe mahtunud, et miks petetakse? Tahad teisega olla, jäta siis enne naine maha ja mine aelema. Kui kathlus tekib, siis muidugi sellest kohe rääkida.. Sest kui mitte rääkida, siis see ju jääb hinge närima! 🙂
Muutusin armukadedaks peale seda, kui mu peika ühte mu sõbrannat ni**us. Hakkasin tagasi tegema… Haiget saime mõlemad rohkem kui küll ja haavad ei taha paraneda üldse. Mina olen endiselt armukade, tema on ka. Kurb, et ma selline tropp olen.
olete ikka koos?
Mina tahaks teada, et kas sõbranna on ikka veel sõbranna? Sest ma olen alati umbes nii mõelnud, et kui (ütleme, et minu) mees peaks suvalise naisega petma, siis on muidugi mees m*** ja see naine ei puutuks minu jaoks asjasse, aga kui mu oma hea sõbrannaga, siis oleksin raudselt “sõbranna” peale rohkemgi marus ja kindlasti ei suudaks temaga edasi suhelda enam samamoodi (tõenäoliselt üldse mitte). Ei teagi, miks, aga see, kui sõber sulle noa selga lööb, on minu meelest ikka nahaalsuse tipp, mille peale ei taha mõeldagi, samas kui kõrvalhüpe pikaaegse suhte puhul tundub hüpoteetiliselt võttes teatud tingimustel isegi mõistetav (ja ma mõtlen seda nii mehe kui naise puhul, mitte nii, et “mehed on ju mehed, ega nemad ju ei saa oma m***i püksis hoida”), kuigi muidugi mitte asi, mida tahaks vabatahtlikult üle elada. Mul on vist nii lähedased sõbrannad lihtsalt, kes teavad must kõike ja kellest mina tean kõike, et see variant on selline, mille peale mul isegi hüpoteetiliselt mõeldes hakkab halb.
Olen ka lapsega kodus istuv ema, aga armukadedust ei tunne, kui mees vahest pidus käib. Las ta käib. Ja selleks, et mitte hulluks minna käin ise ka vähemalt korra nädalas sõbrannadega kokku saamas, pärast on kohe inimese tunne peal. Aga seda olen ka mina tähele pannud, et nooremad kuidagi rohkem armukadedamad.
Minul on mehega väga vedanud ses suhtes, et tal on põhimõtted paigas. Ükskord sattusime lausa arutlema petmise jm teemal, pärast naersime ise ka, et kuhu me ometi välja jõudnud oleme. Aga mehel on põhimõte, et kahte naist ei pea ja teise naist puutuda ei tohi. Kui asi juba petmiseni läheb, siis suhe nagunii ei toimi ju mu meelest. Aga selle teise mehe naise puutumisega jõudsime nii kaugele, et mees ütles, et kui naine ise pakuks mulle, suruks ennast peale à la kuskil baaris vms, et ma ei ole kindel, kas ma suudaks ei öelda, kui ma olen vallaline, eriti kui on mingi kena tibi ka veel, mis siis, et ma tean, et tal on mees. Ma siis küsisin, et aga nüüd, kui sul olen mina, mida sa siis teeksid. Sellele vastas, et siis ma ei lookski selliseid suhteid, et üldse saaks sellist võimalust tekkida. Mul ei ole mingit põhjust armukade või mitteusaldav olla, sest ma tean, et mu mehe südametunnistus ei lubaks mind petta. Ja miks selleks peaks üldse vajadus tekkima, kui tal olen mina. 😀
Ükskord aga nägin küll, kui mees oli armukade. No armukade pole päris õige sõna, aga midagi sinnakanti. Olin mehega jahimeeste aasta kokkuvõtte peol peale uut aastat, mehe jahikaaslastega siis. Kõik oli tore ja mõnus istumine jne. Mingil hetkel, kui juba enamus parajasti võtnud ka, kes vähem, kes rohkem, sadasid mingid soomlased sisse, kah poolpurjus. Keegi neid igatahes tundis, neil käib palju soomlasi jahis ka. Igatahes point selles, et kui ma mingi aeg vetsust tagasi tulin, siis mees sosistas kõrva, et krt, see soomlane täiega vahtis sind kui sa vetsu läksid. Kuna mul seljataga silmi ei ole, siis ma ei teadnud seda. Olin suhteliselt kenasti riides, punane minikleit, aga mitte midagi liiga paljastavat või seksikat, aga meestekarja seas üks kolmest naisest ja noor ka, nii et pole ime. Ma siis nöökisin, et tore on, kui silma jään ju. Aga lõpuks hakkas mulle endale ka pinda käima. Mingi hetk läksime ettepoole eesruumi, sest pool seltskonda oli sinna valgunud, käisin vetsus ja ikka liikusin natuke ringi ja see krdi poolpurjus somm konkreetselt jõllitas mind. Mees kõrval läks nii närvi, et mida kuradit, ta näeb, et mul on mees kõrval, et ma ei ole üksi, mis õigusega ta vahib mind hobust laadal. Et tuleb minu naist vahtima. Ega palju puudu ei olnud, et oleks sõimama läinud. Õnneks ta ei tulnud rääkima ega näppima ega midagi, ma ei taha teada, kes selle kuti siis ära oleks koristanud, sest elukaaslane oleks ta siruli löönud.
Eks natuke hea tunne ka, et ma silma jään ka keegi mind märkab, enesehinnang on mul madal ja ma kipun ikka arvama, et ma olen kole ja mõttetu inimene ja natuke hea tunne, et minust nii palju hoolitakse, et ei kannata, kui keegi ülearu jõllitab. 😀 On vahe, kas lihtsalt jääb pilk peale ja vaatab korra-paar, aga see jobu tõsiselt jõllitas iga kord, kui ma liikusin, Vastik.
Armukadedus. Mul mees üritas mind armukadedaks teha 🙂 Aga ma ei tee sellest välja. Ma võtan igast päevast maksimumi, mis meil on, mitte ei kahtlusta petmist. Milleks oma elu armukadedusega raisata. Ja huvitav ongi see, et naised tapaks kasvõi teise naise ära aga mees on ikka see nunnu ja süütuke. Mina ikka leian, et kui mees või naine petab, siis ei ole süüdi see, kellega petab vaid su oma kaaslane. Selle asemel, et oma kaaslasega midagi huvitavat teha, selle asemel lähen hoopis teise juurde seikluseid otsima. Nõrgad kaaslased. Oma mehele olen siis selle peale öelnud, kui üritab mind armukadedaks teha, et kui tahad teist, siis anna mulle ka teada. Tulen lastega sul jalust ära ja lasen teisega elu nautida. Kui ikka mees minuga koos olla ei taha, siis milleks end sellega piinata.
Ma olen tähele pannud, et mida noorem tüdruk/naine, seda armukadedam ta on. Eks enesekindlus tuleb ikka aastatega 🙂 Lisaks on sageli väga armukadedad ka kodus istuvad emad, kes päev otsa mitme lapsega maadlevad, endale väga aega ei leia ja mees pidevalt igal pool käib ja lõbutseb, koju jõudes naise jaoks ilusaid sõnu ei leiad ja veedab õhtu arvutis. Ehk siis – alati ei sõltu enesekindlusest, enda petmisminevikust vms. Kui ikka mees igal õhtul kahtlaselt ära kaob ja selle kohta napisõnalisi selgitusi jagab, muutub veidi armukadedaks iga naine (kui tal just mehest savi ei ole). Suurte tunnetega kaasneb ikka veidike armukadedust 🙂 Ma ise pole väga armukade (ainult natukene :p), samas on aegajalt meelitav, kui mees veidi armukadetseb. Mitte palju, aga natukene 🙂 Näitab, et hoolib 🙂
Meil oli kunagi elu selline, et mees läks tööle, kui mina lapsega magasin ja tuli töölt, kui ma lapsega magasin. Suhtlesime siis, kui oli vaba päev. Aga mulle ei tulnud kordagi mõttesse, et mees teisega olla võib. Kui mehel on pikad tööpäevad, siis seda ka on. Me olime siis koos juba 6a ja ma ei tea. Kui ikka inimesega koos elad ja laps olemas, siis miks ei usalda? Kui kahtlustad, siis küsi. Lisaks mina nt oskan inimese silmadest lugeda, et kas valetab või mitte.
Mina näiteks just nädalavahetusel kuulsin lugu, kuidas üks 6-aastases suhtes olev mees, kes sai ca. pool aastat tagasi naisega kaksikud, oma sõbra “titevarbakastmispeol” käis, kus olid muuhulgas prostituudid?! Oli seal purupurjus ja karjus üle toa, et teine sõber talle laenu teeks, et ta keppi saaks. No kui selliseid lugusid kuulda, et inimestel pole mittemingisuguseid inimväärtusi whatsoever, samas kui ta kallis naine postitab nädal hiljem facebookis neist kollaaži “imelisest kuuest aastast kõige kallimaga”, siis tõesti hakkad mõtlema, et nagu WTF? Kuidas mõni ikka nii saab kellelegi teha. Kurjaks teeb ja kahju hakkab samas naistest, kes sinisilmselt usuvadki, et nende mees neid ei peta ja kõik on imeline. See pole muidugi ülevaloleva kommentaariga kuidagi seotud, kindlasti on Sinu mees selline nagu kirjeldad. Lihtsalt seoses sellega tuli meelde.
Just sayin’.