Mul tulevad alati judinad peale, kui ma näen kedagi last löömas. Võiks eeldada, et väga tihti sellist asja ei näe, aga ma paar korda olen ikka näinud. Ükskord näiteks kõndisin kooli poole ja minu ees jalutas üks üüratult suur naine oma väikse pojaga. Poeg sõitis kolmerattalisega. Ühel hetkel kukkus ta sellega lihtsalt ümber ja hakkas nutma. Selle asemel, et oma last lohutada ja püsti aidata, hakkas see naine räuskama ja üritas poissi käsipidi ratta alt välja lohistada, ise karjudes: “TULE NÜÜD!”.
Ma reaalselt sain vaimse trauma sellist asja nähes. Muidugi ma tormasin sinna ja möirgasin, et ehk sa aitaks oma last, mitte et lohistaks teda mööda maad järele. Esiteks karjus vaal mulle: “Käi persse!” ja siis lapsele: “Jää vait!” ja andis talle obaduse piki pead.
Selle intsidendi ajal olin ma ise mingi 16-17, seega ma ei osanud mõeldagi, et kui see naine nii ebastabiilne on ja kui ma seal karjuma kukun, et ehk läheb siis koju ja peksab oma last rahumeeli veel suurema mõnuga. Mina aga kisasin talle, et ma kutsun talle politsei ja lastekaitse. Ta muudkui lohistas seda poissi, et see kiiremini sealt edasi liiguks, aga mina käisin tal järgi nagu paha hais, kuni nad lasteaiani jõudsid. Siis ma läksin seal veel sisse ka ja andsin seal kasvatajale teada, et just see lapsevanem läks oma lapsele tänaval käsipidi kallale. Noh, et kui nad juhtumisi peaks ta kehal sinikaid nägema vms, et siis nad kuskile ise teada annaks.
Ma tegelikult terve aeg kartsin, et see naine tuleb mind ründama, sest ta oli lihtsalt nii suur, et oleks võinud mulle lihtsalt peale istuda ja ma oleks maha surnud. Aga mul oli lihtsalt lapsest nii kahju!
Minu meelest on tobedad need vabandused, et KUIDAGI tuleb ju last disiplineerida. Või et “mina sain ka lapsena tappa ja vaadake, kui normaalne mina olen!”. No, mina sain ka lapsena tappa ja vaadake mind. Pool internetti vihkab! Aga eks see ole nagu alkohoolikute lastega – need kas on ise ka joodkud, või totaalselt alkoholivastased. Mina olen totaalselt peksuvastane 😀
Arvan, et maailmas on 63636 erinevat võimalust lapsele selgeks teha, et tema käitumine on vale. Ma päriselt ei suuda ette kujutada mitte ühtegi olukorda maailmas, kus ma oma väikest Mari ISE PEKSMA KUKUKS! What nagu?! Miks ma peaks? Miks üldse keegi seda oma lapsele tegema peaks?
Minu jaoks tundub kuidagi nii..alatu teist inimest lüüa. Nagu mingi idioot, kes ei oska muud lahendust leida. Palju õnne, sa oled tugevam kui väike laps, kas sa oled nüüd endaga rohkem rahul?
Mitte iial ma ei taha, et Mari hakkaks kartma, et juhul kui ta mõne vea teeb, siis ta vanemad kukuvad teda nüpeldama. Samas ei tahaks ma, et maailmas ükski laps seda kartma peaks 🙁
Seega jah, minu kodus ei hakka iial olema vitsa, rihma, kumminuia ja pesapallkurikat, või millega neid lapsi pekstaksegi? Kardol vist tegelikult püksirihm on, aga mul näiteks ei olegi. Aga vaevalt, et Kardo Mari peksma hakkab. See oleks ikka ultra haige ja siis ma peaks kahjuks Kardole nuga andma 🙁
Kas teie saite väiksena füüsiliselt karistada? Olete selle üle jube õnnelikud, kui saite? Olete oma last löönud? Eks ma üritan mitte kurku oksendada, kui keegi jah ütleb. Seletage siis vähemalt, et miks?
130 kommentaari
Tere
Olen peksa saanud. Väiksena rohkem, isa ütles, et too nüüd kapist rihm ja külmkapi otsas seisis vits, et saaks vajadusel anda. Isalt sain enamasti, kui ei saanud õppimises millestki aru või kui pähe ei jäänud. Emalt sain enamasti siis kui valetasin ning tihti kasutas ta mu peal seda meetodit, et ma ei räägi sinuga. Ja see võis kesta isegi mitu nädalat. Nutsin alati voodis, kui nägin, et vend-õde emaga koos on. Veel sain ma emalt rihma, kui koos vennaga lollusi tegime. Ma olin suurem ja mõtlesin enamasti välja. Isalt sain peksa ka külas, kuhu teda enam ei oodatud. Sain peksa isalt ka asjade pärast, mida ma polnud teinud või ei pidanud tegema. Näiteks vend ajas toa sassi ja ma pidin korda tegema, aga ei tahtnud. Lõin tihti ka ise oma väikest venda ja õde mind isegi rihmaga peksis. Ise oma lapsi kunagi ei peksaks, paneksin ehk nurka või paha lapse toolile. Löömist/tutistamist absoluutselt ei poolda. Endal on traumad ja ei tahaks isegi kõige hullemale lapsele maailmas peksa anda, viiksin pigem lastepsühhiaatri juurde kui tõesti nii hull on.
Mina sain kunagi koos vennaga vitsa, me käisime mõlemad alles lasteaias, aga see on eluks ajaks meelde jäänud. Vend kraapis isa autot kiviga ja mina nägin seda lihtsalt pealt. Ma ei olnud kindel, mida teha, sest olin alles väike. Siis läksin ma lõpuks isa juurde ja teatasin talle. Vend sai esimesena vitsa ja mõne aja pärast kutsuti mind ja anti ka. Ma tõesti ei mõistnud, mille eest! Isa pärast ütles: “Sellepärast, et sa vaatasid kõigepealt mõnuga, kuidas venna pahandust tegi ja alles siis tulid kaebama.” Kuidas mõnuga? Mul polnud vanemate vastu midagi! Ma nutsin ikka kõvasti, mina ei teinud midagi ja pärast oli suur hirm vanemate ees.
Mina sain vitsa. Olin väga paha laps ja saan aru küll, et miks
ma vitsa sain. Kui olin kuuene siis vist juba vitsa ei saanud,
sest käitumine oli parem ja mõni kuu pärast seda olin nii uhke,
et pole vitsa saanud xD
ma olen lapsena saanud karistada nii
rihma,kühvli,autoantenni ja palju muuga.Laps on
saanud laksu ainult olukordades kus tema ja ka teiste
elu on ohus olnud.Nt üks kord jooksis tee peale.Ta on
ka vastu näppe saanud kui läks pliidi äärde nuppe
näppima(meil on gaasipliit)
Meie pere lapsi peksti koguaeg lapsepõlves. Peksti asja eest ja isegi siis kui midagi ei teinud. Olen saanud peksa nii isalt kui ka emalt, nii samuti ka teised pere lapsed. Ning peksmise all ma mõtlen ikka täitsa peksmist mitte rihma saamist. Mõni laps sai peksta peres rohkem kui teine kuid peksa saime me kõik ja pidevalt. Harjavarrega, rusikatega, juhtmetega, ähvardatud noaga, asjadega visatud jne …. oma lapse kunagi saan siis teda küll ei löö!
Pooldan “time out” pinki kuid sinna võib lapse panna alles peale seda kui ta kolmest keelamis korrast aru pole saanud. Ning kui istumise aeg läbi saab (3-5minutit) siis lähed lapse juurde ja räägid temaga rahulikult. Kas sai aru mis valesti tegi? Enam teha ei tohi. Ning palub vabandust siis sellelt kellele haiget tegi vm.
Lõputu teema…Mina sain ka lapsena nii tutistada kui ka kärbsepiitsaga pepu peale. Alati mäletan põhjust, et mille eest. Ja sellepärast ma oma vanemaid küll ei kartnud, ega nende peale vihane ega solvunud ei olnud. Ise olin ju käkiga hakkama saanud ja järgmine kord lihtsalt mõtlesin enne, et kas tasub lollust teha või mitte. Endal veel lapsi pole, seega ei oska ennustada oma käitumist lapsevanemana.
Mina arvan, et oma last peab tundma, missugused meetodid töötavad. Mina näiteks olen lapsena saanud isalt rihma, mis on mulle väga suured traumad jätnud, kuna isa oli väga kergesti ärrituv ja haaras esimese asjana pahandust nähes rihma järele. Aga esimese asjana peaks kindlaks tegema, kas laps tegi midagi meelega või juhtus kogemata või tegi laps lihtsalt teadmatusest midagi valesti. Mäletan juhust, kus eelmisel päeval olime kilekasvuhoonelt kilesid maha võtnud, aga otstesse jätsime kiled alles. Minule aga keegi ei selgitanud, et need jätsime alles, kuna seal olid need piisavalt heas korras, et järgmine aasta vastu pidada. Järgmisel päeval siis läksime naabripoisiga kilesid lõhkuma, kuna teadsin, et need peab niikuinii ära võtma. Niisiis kui isa seda märkas, sain esimese asjana rihma. Tegelikult oleks võinud lihtsalt selgitada mulle ka, miks need kiled peab alles jätma või siis enne selgeks tegema, kas ma tegin meelega halba või lihtsalt tahtsin vanemaid aidata. Ühesõnaga minu arvates ei tohiks mitte kunagi karistada last, kes ei ole meelega pahandust teinud.
Teisalt on mul väikevend, kes väiksena oli väga ülemeelik ja teda oli täiesti võimatu vahepeal ohjata. Niisiis sai pepulaksuga teda ülemeelikust tujust tagasi tuua.
Kokkuvõttes ei kavatse mina oma last mitte kunagi lüüa, talle rihma anda vms, vaid tahaksin olla selline vanem, kes tunneb oma last ja teeb enne karistamist selgeks, miks midagi juhtus. Samas on mu laps veel päris väike, niiet võib juhtuda, et aasta pärast ma päris pepulaksu vastane pole.
Nõustun kellegagi eelppol, kes mainis, et mallukal laps veel liiga väike selleks, et mõista laksu (mitte peksu). Ma oma lapsele ei ole tegelikult andnud isegi laksu ega tutistanud, nurgas on seisnud ka ainult paar korda. Ta on enamasti lihtsalt nii hea tüdruk, riidesse vahest ei pane ennast kui vaja, aga see ei ole füüsilise karistuse vääriline. Aga mõnedele teistele lastele on küll olnud tahtmine latakas anda. No on mõni selline…eriti poisid. Ma ei lao välja veksleid, et mina kunagi ei tee seda või teist. Siiani pole teinud, ei pea seda kõige õigemaks viisiks kasvatada, aga vahel ei jää vbl midagi üle ka. Sellest vihaga lahvatavast laksust ma saan kuidagi aru, aga see, et pahandus on tehtud ja siis mine vitsa otsima ja siis hakkame nüpeldama, see tundub kuidagi eriti haige. Vahepeal on niipalju aega rahuneda ja mõelda.
Tegelikult, kui laps oli 1.5-aastane u ja lõunaune asemel lihtsalt röökis voodis ja mul oleks sel ajal tööd olnud vaja teha, siis ma vahel tundsin küll, et ma enam ei suuda ja kohe kaotan enesevalitsuse ja hakkan karjuma ta peale või isegi laksu andma. Aga läksin siis lihtsalt teise tuppa nutma natukeseks, röökisime koos 🙂
Ise pole vitsa saanud, tutistada vist ka mitte. Olen oma vanematele tänulik selle eest (ja mõne hingelise trauma eest jälle teps mitte ei ole, aga hea, et niigi läks 🙂 ) Isegi vanaema käest ei saanud, teisi lapselapsi(poisid) ta ikka nüpeldas, isegi siis kui sigadusi tegime koos, teised kaks said ja mina mitte, sest vanaema kartis mu isa reaktsiooni vist ka ja eks ma olin tüdruk ja see vabandas natuke. Koos tehtud sigadused ei olnud midagi eriti hullu mu meelest ka.
Oeh. On alles teema. Mallu, tabasid jälle naelapea pihta nagu ma kommentaare lugedes näen…
Ise sain ka väikesena. Kõige eest ja kõigega.
Eredamalt on meeles mõned korrad…
Olin arvan, et 4-5aastane, kui talvel maal olin ja jube tunnikese pelmeene taldrikul vahtisin. Lihtsalt istusin ja vahtisin. Kuna aga torm tulemas oli ja oli vaja merele minna ja võrgud välja tuua, siis vibutas vanaisa kärpsepiitsa ja käratas: Plika kui söödud ei ole siis saad litaka! Oi kui kiirelt pelmeenid kadusid. Ja sama kiirelt kadus ka pelmeenide isu. Oksendan veidi kurku igakord, kui keegi pelmeene tellida/süüa tahab.
Esimeses klassis mäletan, kena kevadine aeg, mina 4-5line laps, sain oma esimese 3! Oi kui eredalt see meeles on. Kõik teavad, et kevadel on toas pajutibud ja kui kenade vitste küljes need tibud algselt on. Aastakene hiljem leidsin ka voodi alt mõne tibu, mis oli vitsa saades ära lennanud… Tegelikult kasuisa pakkus mulle varjandi, et ma ise endale vitsa tooksin. Jooksin nuttes naabriplika uksetaha, et ta tuleks kaasa vitsa valima. Isal ilmselt oli kenake vaade, kuidas me põõsa kallal üksteise peal vitsa katsetasime ja selle kõige pehmema valisime.
Ema käest olen ka saanud, mäletan, et rihmaga aga mille eest pole meeles ja neid käega löömisi, tutistamisi, nurgas seismisi… Neid oli küllaga.
Siiski täna arvan, et kui laps ikka ei kuula ja heaga ei saa asja aetud, siis peab olema mingi karistus.
Kahjuks on ikka inimesi, kes tulihingeliselt arvavad, et kõik vanemad sobib ühte patta panna, need kes peksavad oma lapsed siniseks ja need, kes annavad mõne pepulaksu või vitsa.
On lapsi, kes saavad jutust aru ja on lapsi, kes panevad enda ja teiste elu ohtu – räägi palju tahad.
Mida teha, kui ka pärast kümnendat korda selgitamist läheb laps ka üheteistkümnendat korda elektrijuhtmete kallale või loobib kassi kividega, mis teete siis? Kui ta sel ühteistkümnendal korral saab ise surma või tapab lemmiklooma, siis tuleb nentida, et jah, rääkimisest polnud kasu? aga alles siis saab seda tunnistada? Need kelle lapsed ja loomad elus – ilmselt ei mõista.
(Täiesti tõestisündinud lugudega tegu. Kahjuks.)
Meie kaks vanemat last on vitsa saanud. Meil nimelt see asi, et mees sai vàiksena tihti rihma, tema õde või vend tegid pahandust, siis tema, kui vanim laps oli vastutav ja palja tagumikule jàlle rihma. Koolis kàies ei saanud nt aru, kuidas matemaatikas midagi teha, siis jàlle rihma, kuna ega isa ei pea ju seletama midagi. Laps oli isal jalus, jälle rihma. Mehele see nö sisse sööbinud ja kui lapsed ta tigedaks ajavad, siis kukub neid kàega lakse pepule tulema. Õnneks olen siitnud meest ikka taltsutada ja võtan asjad enda peale, kui mees nàervi läheb. Ise ma vitsa ei ole saanud.
Peksmisel ja vitsal on vahe.
Olen vitsa saanud. Andjaks oli alati ema. Mõõtis tagumendil 20*20 cm (no umbes, ma ei tea, kas lapsel on võimalik sellist ruutu välja mõõta 😀 ) ja pani siraka kirja (tavaliselt 3-4 korda). Alati ainult tagumikule. Sain päris palju, mõned korrad ikka asja eest ja mõned korrad ka ilma asjata. Alati jäid ainult peenikesed vorbid järgi. Minu tagumenti ei puutunud mitte kunagi mitte ükski rihma pannal või muu jämedam asi. “Peksuriistaks” oli alati kasevits või peenike nahkrihm (just selleks otstarbeks).
Tutistamise kohta ütles ema (ja ütleb praegugi), et jumal on juuksed ja kõrvad pähe loonud, siis inimese asi pole neid pääst mitte ää kista.
Ise olen ka vitsa pooldaja. Küll mitte nii suures koguses, kui minu tagumik tunda on saanud, aga õigel hetkel õiges kohas on see parim ravim kasvatamatuse vastu. Ole lihtsalt meister ja taba see “õige” ära!
´…aga õigel hetkel õiges kohas on see parim ravim kasvatamatuse vastu.´ Aga siis peaks ju hoopis sina vitsa saama, sest lapse kasvatamatuse taga on ema ja isa.
Paneks siia “like” kui saaks.
Kasvatusteaduste magistrina julgen väita, et ema-isa ei suuda iialgi kogu kasvatustööd ära teha. Iga laps on indiviid, saab keeldudest/käskudest/reeglitest/jne omamoodi aru. Lapse mõistus mõtleb välja imelisi asju. Ja lööge või maha, aga ema-isa ei suuda parima tahtmise korral oma lapse mõtteid suunata.
Väga palju saab tõesti alguse lastetoast ja seda kujundavad tõepoolest vanemad, kuid selge on ka see, et lisaks vanematele ümbritseb last ka muu keskkond (lasteaed, sõbrad, teised pereliikmed) ja ka sealt võivad alguse saada ebameeldivad käitumismustrid. Ei maksa asja vaadata nii must-valgena, et vits on saamatute vanemate tööriist. Ei ole nii.
Mina olen saanud ühe korra elus vitsa. Kui olin paari-kolme aastane, andis isa vitsa, ausalt öeldes ei mäletagi enam, mille eest. Küll aga mäletan emotsiooni, mis sellega kaasnes. Esiteks oli valus ja teiseks oli tohutu hirm. Hiljem on isa selle eest korduvalt vabandanud ja tunnistanud, et see ei olnud öige tegu ja et ta on seda pikalt pödenud. Olen talle andeks andnud. Isa ma selle pärast halvaks inimeseks ei pea, oleme nagu parimad söbrad, aga enda lapsele vitsa ega laksu vms ei annaks.
Mina pole oma 7aastast poissi kordagi füüsiliselt karistanud ja väga hea laps on. Loomulikult on olnud neid jonne ja oma piiride kompamisi, aga oleme kõigist sellest välja tulnud ja üle saanud. Mina leian, et ka karjumine on väga jube. Vihkan lausa neid vanemaid kes oma lastega karjuvad ja närvitsevad. Ükskord kui pojal lasteaias järgi käisin, oli seal üks väike poiss, kes oli ütlemata kurb, et peab koju minema. Ütles, et lasteaias on nii rahulik ja hea ning emme ei saa karjuda ta kallal. Nii kurb oli seda kuulata.
Oh jah, vitsa, peksa you name it ma olen saanud küll ja küll lapsena. Kasuisa oli eriti agar andma alati. Kas alati asja eest , ei usu küll. Olin 16a enesetapumõtetega inimene……. Ja olin venne ja õe suhtes vägivaldne, näiteks peksin oma õde karjakepiga 🙁 Mälestuski valus. Olen arvamusel, et vägivald sünnitab vägivalda. Ja midagi muud ma kasuisalt ei õppinud. Kui laps oli 2a siis ma karistasin ka teda, paha lapse tool, nurka, pepulaks. Tutistanud ei ole kunagi. Mingil hetkel ma hakkasin aru saama, et ma elan oma viha lapse peal välja. Kadus tool, laksud ja nurk. Meie räägime asjad selgeks. Laps on 6a. Enne saadan ta oma tuppa mõtlema ja kui ta välja mõtleb tulgu rääkima. 🙂 Talle ei meeldi minna mõtlema aga alati läheb, selleks ajaks oleme mõlemad rahunenud ja räägime asjad selgeks. Mitte kunagi ei kasuta vägivalda tema suhtes. Tal oli ka vahepeal lasteaias komme lüüa aga me rääkisime ja see lõppes kohe.
Sa, Mallu, kohe leiad kirgikütvad teemad, millest ei saa kaarega mööda kõndida 🙂
Olen üldiselt absoluutne vägivallavastane inimene. Ise ma peksa ei saanud, kui väike olin, aga seda ilmselt seetõttu, et olin lihtsalt lemmiklaps.
Enda last olen kunagi lubanud, et iialgi ei löö. Ta ei tea, mis on vits või rihm. Ses suhtes, et mul ei oleks kasu midagi sellest, kui ähvardaksin, et võtan vitsa välja, sest ta lihtsalt ei tea, mis see on.
Siiski pean tunnistama, et vaatamata oma äärmisele vägivallavihkamisele ja lubadusele ma päris puhas ei ole. Ma leian, et vahel on olukordi, kus emal/isal lihtsalt ongi õigus minna üle piiri. Nad teavad, et läksid üle piiri, kuid antud olukorras ei olnud teist pääsu.
Ma olen paaril korral (6 aasta jooksul) Lottet tutistanud. Ja ühel korral vastu näppe löönud. On olukordi, kus ta lihtsalt ei kuula, ei kuula, ei kuula. Lõpuks ongi sedasi, et keerab lihtsalt nii üle võlli, et teed selle teo ära. Laps ehmatab, ise ehmatad. Mõlemad saavad aru, et see pidi nüüd ikka väga üle piiri olema, et vanem nii tegi. Laps tunneb end süüdi ja vanem tunneb end süüdi. Minu puhul on järgnenud sõbralik loeng, kus selgitan, miks ma nii tegin. Laps on mõistnud ning pärast sellist lõppu üldiselt sama pahandust enam pole meil olnud. Ühesõnaga selline väga äärmuslik lahendus. Ma ei poolda seda absoluutselt, aga samas tean, et olen teinud. Isegi kahetsen.
Teine olukord, kus ma aktsepteerin asja füüsilist lahendamist on see, kus laps paneb enda või kellegi teise elu ohtu. Siin ülevalpool oli ka sellest juttu, kuidas viiene oli aknal ja lehvitas. Ema karistas. Ma leian, et ema tegi õigesti. Kui laps kasvab muidu peres, kus ta iial füüsilist vägivalda ei tunne, siis jääb talle alatiseks meelde, et ta enam kunagi midagi nii ohtlikku ei tee, sest ema/isa karistas teda füüsiliselt. See karistus on talle nii äärmuslik ja uus, et hirm jääb püsima. Laps ei oska hirmu näha viienda korruse aknal kõõludes. Isegi, kui talle selgitad, mis juhtuda võib, ei mõista ta seda ikkagi. Uudishimu on suurem. Aga kui ohtlikule olukorrale järgnes midagi väga ebameeldivat (nt rihma saamine), siis talle jääb see meelde ja tekitab reaalset hirmu. Lottega juhtus ükskord samuti. Isa leidis ta aknalt naabrilastega rääkimas, ta oli vaevu veel toas, õhkõrn liigutus ja ta oleks alla sadanud. Isa nägi ja esimene reaktsioon oli see, et ta haaras tüdruku ja konkreetselt viskas teiselepool tuba olevale voodile. Pärast seda pahandas. Muidugi laps ehmatas. Hiljem pole ta kunagi tahtnud lahtisele aknale ronida.
Ja veel. Ma olen oma päris pisikest beebit näpistanud! Meelega. See oli ainus viis, kuidas ma sain talle selgeks teha, et tissist ei tohi hammustada! Alla-aastasele ju ei räägi midagi, talle ei jõua kohale. Ja nii ma talusin tükk aega hammustamist. Kuniks paar korda järgnes hammustusele näpistus, laps aistis valu pärast oma tegevust ja endam hammustusi ei esinenud.
Minul oli komme ema hammustada, vist lihtsalt niisama, suvalisest kohast. Ma täpselt ei mäleta ta juttu. Igatahes kord hammustas ta mind vastu ja… rohkem sellist jama polnud. Kõike ei saagi nunnutades selgeks teha. 😀
No kohe silmale teeb haiget, kui siin isegi osad pedagoogid kasvatamatust vabakasvatuseks nimetavad.
Aga teemasse siis, mäletan, et maal vanaema juures oli vits ähvarduseks. Ükskord, kui me sellest olime aru saanud, et ta meile sellega midagi ei tee, siis ta ajas meid vitsaga taga ja sai paaril korral vastu jalgu pihta ka. See oli pigem nagu hoiatus.. Valus mälestus ei ole. Pigem nagu naljakas, aga valus naljakas? (Ei oskagi seda seletada :D)
Teine kord sain isalt käega tagumiku peale ata-ata. Sest ma lubasin mingi kell 18 koju tulla, aga tulin mingi 21 läbi. Olin siis äkki mingi 5-6? Ja enne kui mõni jõuab karjuma hakata, et kuidas mu vanemad julgesid mind välja lasta, siis me elasime alevis, kus ümberringi olid kõik tuttavad ja mängiti tuttavate lastega.
See on kohutav, et tegelikult võib iga sigimisvõimeline inimene endale lapse soetada. Auto juhtimiseks on vaja luba, jahil ja kalal käimiseks samuti. Paljud ametikohad eeldavad kutsetunnistust. Aga kas inimesel on algteadmisi lapse hooldamisest ja kasvatamisest, ei huvita kedagi. Midagi on loodusel valesti läinud, et ka kõik hullumeelsed ja jõhkardid saavad lapsi. Ei poolda vägivalda, isegi tutistamist mitte.
Ei jõudnud kahjuks veel kõiki kommentaare läbi lugeda, seega vabandan juba ette, kui kellegi mõtet kordan…
Mina ei poolda lapse füüsilist karistamist/peksmist. Minu meelest peaks täiskasvanud inimene suutma sõnadega lapsele selgeks teha, mida tohib ja mida mitte. Mina tahan, et mu laps jätaks halvad teod tegemata sellepärast, et ta saab ise aru, miks midagi teha ei või, mitte sellepärast et ta kardab, et saab naha peale. Ma loodan, et minu laps ei ela iialgi hirmus, et kui ta midagi teeb, siis saab ta kere peale. Kas vanemad, kes last füüsilisest karistavad ja teda hirmu all hoiavad, arvavad, et nad on oma kasvatustööga hästi hakkama saanud, kuna laps käitub hästi, sest ta lihtsalt KARDAB teid?
Mõtlema panev lugu kehalisest karistamisest Astrid Lindgreni 1978. a. tänukõnest:
Pärast suurt pahandust ütles ema oma lapsele, et mingu nüüd ja otsigu endale ise vits. Laps oli kaua ära ning kui tagasi jõudis oli ta pisaraist märg. Ta ütles: “Ema, ma ei leidnud vitsa, aga ma leidsin kivi, millega võid minu pihta visata.”
Siis ema mõistis, millisena oli olukord tundunud lapse vaatenurgast: kui mu ema tahab mulle haiget teha, siis ei ole mingit vahet, kuidas ta seda teeb, ta võis seda sama hästi kiviga teha.
Ema võttis poja sülle ja nad mõlemad nutsid. Ema pani selle kivi kööki riiulile, meenutamaks talle, et vägivald saab alguse lastetoast ning kui me ei suuda näha olukordi lapse vaaterurgast, võime me neile õpetada hoopis midagi muud, kui ise arvame õpetavat.
Mulle tuleb “okse kurku” hoopis nende “paha lapse tool peaks olema järelemõtlemise tool, sest muidu laps arvab, et ta on paha” kommentaaride peale. Sellest ei tasu muidugi kohe välja lugeda, et minu näol on tegu paandunud lapsepeksjaga. Lapsi mul ei ole, aga väikesed õde ja vend küll ja nende jonnihooge vaadates ei hakka mina küll lubama, et kui ma lapsed kunagi saama peaks, siis ma neid ealeski füüsiliselt ei karista. Arvan ka, nagu üks eelnev kommenteerija, et sinu laps on veel lihtsalt liiga pisike selliste lubaduste jagamiseks.
Väga mõtlema panev lugu A. Lindgreni 1978 aasta tänukõnest.
Pärast suurt pahandust ütles ema oma lapsele, et mingu nüüd ja otsigu endale ise vits. Laps oli kaua ära ning kui tagasi jõudis oli ta pisaraist märg. Ta ütles: “Ema, ma ei leidnud vitsa, aga ma leidsin kivi, millega võid minu pihta visata.”
Siis ema mõistis, millisena oli olukord tundunud lapse vaatenurgast: kui mu ema tahab mulle haiget teha, siis ei ole mingit vahet, kuidas ta seda teeb, ta võis seda sama hästi kiviga teha.
Ema võttis poja sülle ja nad mõlemad nutsid. Ema pani selle kivi kööki riiulile, meenutamaks talle, et vägivald saab alguse lastetoast ning kui me ei suuda näha olukordi lapse vaaterurgast, võime me neile õpetada hoopis midagi muud, kui ise arvame õpetavat.
On minulgi juhtunud, et lähen ise närvi ja olen tutistanud või pepule laksu andnud. Tagantjärgi mõeldes oleks kindlasti saanud teisii aga olin ise sel hetkel väsinud, ärritunud vms. Pärast on muidugi paha tunne. Olen ka lapselt vabandust palunud oma käitumise pärast. Ka vanemad on inimesed.
See on väga hea lugu.
Mina ei ole lapsena vitsa saanud. Ähvardatud on küll, et “No nüüd ma toon vitsa!” Ka seda ka alles siis, kui kohe kuidagi sõna kuulata ei tahtnud, ja ma vastu kraaksuma ja jonnima hakkasin. ( Siis sai kohe tuurid maha tõmmatud, ja ehmatatud, et “Äkki seekord tõesti toobki vitsa!” )
Meile tehti ka ikka sõnadega asjad selgeks. Ma tegelikult usun, et kui juba maast-madalast seletama hakata, mis on õige ja mis on vale, siis ei olegi ehk vaja mingisugust vitsa. Meile õega vähemalt ei olnud vaja.
Meid karistati muidugi ka, aga tagantjärgi mõeldes üsna koomiliselt, ning minumeelest nutikalt. Näiteks armastasime me just siis, kui vanemad tahtsid telekat vaadata, vaiba peale minna ja seal oma jalgu ja käsi taeva poole ajada. Keelati küll, aga kas me siis kuulasime, eks! 😀
Mõned korrad lasti meil nii teha, keelati, meie ei kuulanud hetkekski. Aga siis hakkasid lastesaated, mida meie vaadata tahtsime, ja vanemad võtsid kätte, läksid teleka ette ja hakkasid ise seal terve saate aja jalgu taeva poole ajama, kätega vehkima, hüppama ja tantsuliigutusi tegema- et meie samamoodi midagi ei näeks ja aru saaks, et jube vastik on, kui keegi segab, ja ei kuula, kui paluda eest ära minna. 😀 Ja mõjus!
Samamoodi oli ükskord, kui ema lilli istutas. Mina pritsisin teda põõsa tagant veepüstolist. Ema mitu korda keelas. Kasu eriti ei olnud. Ja siis ta võttis veeämbrist kannuga vett ja viskas mulle kaela. 😀 Kohe oli pill lahti, et vesi on külm! Siis ta seletas, et näe, sina tegid mulle nii, ja minul oli ka paha ja külm, ma nüüd tegin sulle ka, et sa tunneksid, kui hea on.
Riielda me saime mõnikord ikka, aga sellest tavaliselt piisas, ja ega me väga jubedaid pahandusi ei teinudki. Meile tegelikult räägiti, miks mõnda asja teha ei tohi. ( No tikkudega ei tohi mängida, sest maja võib põlema minna, ja meil ei ole siis kusagil elada, mitte ei öeldud, et “Tikkudega ei mängi, sest mina ütlen nii!”)
Üks kohutav karistus on mul lapsepõlvest siiski meeles. Asi ei olnudki niivõrd karistuses endas, vaid selles, et tegelikult ei olnud mina süüdi. Nimelt elas meie all üks lollakas vanamoor, kes oli kõva kuulmisega ja õel. Olime kamba lastega trepikoja ukse juures, ja mängisime. See mutt läks mööda, ja keegi ütles talle, et “Näe, loll vanamutt!” Kuna mina talle ilmselt esimesena silma jäin, siis võttis ta minul turjast kinni, ja pistis kriiskama, et ma olevat üks jube pärdik, kes vaja paradnusmajja saata, ja küll ta kohe kaebab, kui mu vanemad töölt tulevad! Ma jäin suu ammuli vahtima, sest ma ei saanud aru, mida ta minust tahab. Ma jooksin hirmuga tuppa. Kui kell juba sealmaal oli, et vanemad pidid koju jõudma, hakkas trepikojas hirmus kisa. See mutt siis kaebas minu peale, ja röökis, et “Te toote ta KOHEMAID minu juurde vabandama!” Ja mind viidigi sinna! Kuna ma midagi ju öelnud ei olnud, siis hakkasin ma lihtsalt ulguma, ja siis see eit ajas ennast puhevile, ja ütles: “No hästi! Ma andestan sulle! Aga veel üks kord…”
Ma muidugi ei vabandanud ta ees, sest ma ju ei sõimanud teda vanamutiks. Kodus ma pärast ütlesin, et mina ei öelnud midagi, aga noh…siis eriti ei usutud. Kui ma seda täiskasvanuna rääkisin, et mulle seekord ülekohut tehti, siis usuti küll. Et sellised asjad jäävad meelde, ja mõni inimene võibki tänu sellele, et ta sulle lapsena on ülekohut teinud, eluks ajaks vastikuks jääda.
Lapsepõlves olen ma 1 korra saanud vitsa (kõrvenõgestega) mööda sääri. Tunnistan olin ära teeninud selle. Läksin kaduma, ma ei taibanud emale öelda, et lähen 4 km eemale sõbranna juurde ja pärast kui õhtul välja ilmusin sain kere peale. Olin ilmselt ehk 6-7 aastane.
Oma lapsed vitsa-rihma ega midagi ei saa. Kui teevad väga pahandust, siis on nurka minek, mul on väga-väga tugeva iseloomu ja tohutult aktiivsed lapsed, seega on mul natuke raskusi kodus, aga sellegi eest ma ei löö neid.
Kui tuleb jonn, siis keeran selja ja las jonnib ennast tühjaks. Mees saab lastega supper hästi hakkama, lapsed austavad teda väga, ning kuulavad rohkem issit, kui emmet.
Ma olen näinud ühte perekonda, kus lapsed said söögi alla-söögi peale peksa ükskõik millega, mis emale käe juurde juhtus (võrevoodi pulgad, juhtmed jne.) ja mis nendest lastest saanud on?? Poiss hakkas saama pensioni ( alles 8 aastane) tüdruk on ehk 12 ja ei allu üldse oma emale ja kõige väiksem.. oh jah. Üldiselt on sealt perest koos peksuga välja kasvanud kohutavad lapsed.
Nojah. Naljakas teema mu jaoks.
Mina ise olen peksa saanud väga palju. Kuni mingi 8-9 aastaseni kindlasti.. edasi mingil hetkel hakkasin rohkem vastu lihtsalt lõpuks. Näiteks jäin kokkulepitud kellaajaks hiljaks koju… sain peksa. Teadsin ette juba. Tõmbasin sukkpüksid(kui polnud neid siis olin suht paanikas või põlvikuid tirisin nii üles kui sain..) üles ja läksin hirmul koju. Mõnikord ei pidanud ära võtma mõnikord pidin. Nutsin ja palusin aga sain peksa ikka. Ja minu mälestustes üpris pikalt. Nahkrihm. Metallotsaga. Korduvalt ja korduvalt ja korduvalt. Mille eest… samuti täpselt enam ei mäleta. Olin ka halb laps. Väga palju lollusi ja reeglitest üleastumisi tegin. Aga naljakas on see, et kuigi ma ju teadsin et karistada saan kui hiljaks jään… ma ikka hilinesin. Siiamaani hilinen. Kuidas see peks siis aitas? Ja samas on naljakas et ma ise pole karistamise vastu täielikult. Üldse mitte. Vaevalt mingid targad arvamused siin seda ka eales muudavad. Samas pole mul ka lapsi ning ei tea mida emana tunneks AGA mina pooldan ka seda et kui ikka tõsiseid sigadusi teha siis kord-paar vitsa-laksu-tutistamist võib olla vajalik. KUI sõnad ei toimi. Jne. Aga muidugi mitte ohjeldamatult peksta peksmise enda mõttes, vaid karistamise enda mõ ttes. Ainult sõnad… mõnega vast ja saab nii. Aga kõigiga? Ei usu.
Täpselt nii palju, nagu on inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Täpselt nii samuti teevad täiskasvanud teiste täiskasvanute inimeste silmis lollakaid ja tobedaid ja marru ajavaid asju. Kas ma siis lähen teist inimest peksma ja nurka panema ? See, kui laps sind oma käitumisega marru ajab või pahandust teeb, ei anna ju õigust teda kohe peksma hakata rihma või vitsaga. Last on võimalik ka sõnadega voolida, ta on alles noor ja ta ei tea kõiki reegleid, täiskasvanud inimest aga sõnadega enam ei õpeta, teda me peksma ei hakka, kuigi kui täiskasvanu käitub nagu laps, on see palju hullem, aga peksma ikka ei lähe ju.
Mina sain väiksena vitsa. Igakord pidin vitsa ise tooma ka veel õuest, ja ma tõin koguaeg samast põõsast lootusega et siis ühel heal päeval lihtsalt see põõsas enam ei kasva ning ma ei saa enam vitsa. Kahjuks kasvasin enne suureks ja põõsas on endiselt sama koha peal.
Mille eest ma sain, seda ma ei mäleta. Aga tean et oma lapsele vitsa andma ei hakka.. tõesti kui aru ei saa, siis vastu näppe vaikselt lüüa, aga ei mingit vitsa/püksirihma/veekannu juhet jne..
Ei ütleks, et käega pepu peale löömine suht kergelt on mingi hull lapse peksmine või siis õrnalt tutistamine. Neid ma olen teinud küll, aga mitte hea meelega.
Vitsa, rihma või mingi muu asjaga küll mitte kunagi ei suudaks last lüüa. Jube ettegi kujutada.
Ma olen ka tänavapeal näinud kuidas just emad röögivad, tirivad lapsi ja kamandavad liikuma.. kurvaks teeb see.
Mul ei ole lapsi, seega väga enda kogemusest laste karistamise osas ma rääkida ei oska, küll aga on mul palju väikseid sugulasi, tädide ja onude lapsi, keda ma olen pidanud hoidma ja kantseldama. Nende pealt on kohe näha, kes nende vanematest on neile maast madalast selgeks teinud sõnadega, mis on õige ja mis vale. Sellistest asjadest tuleb lapsele juba siis rääkida, kui ta pole isegi mitte veel jõudnud sellepahanduse tegemiseni, nt kui laps juba sõnadest aru hakkab saama, tuleb hakata rääkima ohtudest ja kõigest, mida teha ei tohi, nii ennetad sa seda, et laps tulevikus üldse kuhugile ronib või suuremat pahandust teeb. Olen nt ise kokku puutunud lastega, keda on korduvalt hirmutatud vitsaga, aga pole midagi tehtud. ÄRA HIRMUTA, kui sa nii või naa midagi ei tee, nii hakkabki laps rohkem pahandusi ja lollusi tegema, sest näeb, et midagi tegelikult ei tehta, ega lapsed lollid pole. Mind ennast on ühtlasi nii kasvatatud, ainult sõnadega, kodus pole kordagi pidanud nurgas seisma, ainult lasteaia tädid toppisid mind vahest nurka, minu mäletamist mööda ei osanud nad midagi sõnadega meile selgeks teha, kohe topiti nurka, isegi laksu anti selle eest, et ma magada ei tahtnud. Ma ei ütleks, et ma oleksin selletõttu, et pole korralikult karistada saanud, nüüd mingi ära hellitatud, just vastupidi. Ja see, kui hakatakse lapsele juba väga varakult rääkima, mida ei tohi teha jne, siis see jääb meelde, ja kui kunagi tekib olukord, et tahaks õudsalt ronida üksi puu otsa või aknal kõõluda, siis sellist asja ikka ei juhtunud, sest ma teadsin, et ei tohi, seega mul polnud millegi eest lapsena karistada saadagi, sest ma ei teinudki õieti mingit pahandust, lollusi tegin, peitsin asju ära ja selliseid asju, aga et selleeest kohe karistada saada, seda ei olnud, alati tehti sõnade ja kõvema häälega mulle kõik selgeks. Kui ma peaksin kunagi lapsi saama ja neid kasvatama hakkama, siis teeksin seda ka pigem sõnadega ja kui tõesti sünad ei aita siis mõtleksin midagi muud välja, aga no see, et mõni arvabki et muud lahendust siis enam pole, kui peksa andmine, see on küll ikka väga vale arusaam, ju siis sa ei oska last muud moodi kasvatada!
Mina mäletan väga vähe, et oleksin saanud rihma või tutistada, kuigi vennad on rääkinud alati et ikka oli palju jne.Kuigi tean. et olen saanud järelikult ei saanud väga tugevasti. Kuigi olen alles 21 aastane ja see kõik võis jääda enne 9 eluaastat, mäletan sellest väga vähe.
Praegu ise ema olles, siis ei ütleks et ei oleks tohtinud saada. Kuid ise ma olen oma lapsele õrna pepu laksu andnud kui ei ole aitanud riidlemine ja paha toolile ei jää püsima. Ta mul lihtsalt nii kapriisne tüdruk. Kuid rihma ja korraliku nüpeldamist mina oma lapsele ei tee kunagi. On kordi kus mul on lausa silme eest mustaks läinud sellest kuidas tema ei anna alla ja röögib ratta peal teades et ta sai riielda asja pärast. Olen üritanud rahustada mille eest hea et ise talt tappa ei saa. Sellises olukorras ma lihtsalt astun toast välja ja panen ukse kinni. Mis minu tüdrukule mõjub hästi. Talle ei meeldi kui mina keeldun tema kapriise talumast ja uks kinni läheb. Minut aega uks kinni, tema toas ja rahuneb maha sest siis tuleb emme ju tuppa tagasi ja siis ronitakse emmele sülle poetakse nii lähedale kui võimalik ja ollakse nii andeks paluvad. Ja mis meil veel hästi mõjub kui mina ütlen, et me lähme riidu kui sa ei lase emmel teha need pisikesed asjad ära, selle juures ma mõtlen just koristamist ja nõude pesemist. Mis on veel, tuttavad räägivad, et see on see et ma olen ta ära hellitanud ja et laps saab kõike mis tahab. Ega ikka ei saa küll, teiste juures annan lapse jonnile rohkem alla, et säilitada igapoolne rahu. Ei saa lasta lapse kangel iseloomul teisi liikselt häirida. Pealegi miks ei peaks saama minu laps häid asju ta on ju minu kullatükk terviklikult. Tema ju õpib alles elama. Teeb vigu saab riielda ikkagi, alati ei peagi järgnema suur karistus. Alati ei saagi esimene riidlemine aidata, teeb uuesti tuleb suurem riidlemine ja ka tool kuhu panen istuma kuigi sinna ta püsima ei jää. Olenemata sellest, näen ma muutusi temas, ta saab vanemaks ja õpib ka ise oma tundeid rohkem vaos hoidma. See milline kapriisitar ta oli 1,5 aastaselt ja kui tagasi tõmbunud ta on 3 aastaselt on suur muutus. Jah neid on aga mitte nii et igaasja peale ainult jonn.
korra lasteaias kui matemaatikat õppisime olin ühe ülesandega nii kaua pusinud, et olin viimane laps laua taga samal ajal kui teised juba magasid. sain lõpuks söögitädi abil oma harjutused tehtud ja läksin kasvatajale vihikut näitama. suure kustutamisega oli vihikusse tekkinud väike auk ja kasvataja võttis mul kõvasti kõrvast kinni ja sakutas ikka korralikult. muud õppetundi ma sellest ei saanud kui ainult eluaegset viha matemaatika ja selle kasvataja vastu. mis kasu tema sellest sai, ei tea. minul igal juhul lapsepõlve trauma.
teine kord kui mind karistati oli siis, kui ma pidin mõnda aega koos oma ema kunagise elukaaslase juures elama, kuna ema viibis eestist eemal. no see vend oli täielik hitler. mul tõsiselt oli kolm kuud tunne, nagu ma elaks vangilaagris. koju oma sõbrannadele külla minna ei tohtinud, arvutis tohtisin ainult 20 minutit olla ja emale vaid nappe sõnumeid saata, pidevalt pidin ainult õppima, süüa ei saanud enne kui kõik tehtud, kooli sundis jala minema, jpm. korra sain vene keeles kolme, ning üritasin vihikut peita. tüüp oli mu asjades sobranud kui mind kodus polnud ja leidis vihiku, ning nägi seda hinnet. kui koju jõudsin, siis viskas mulle vihiku näkku ja lõugas “mis asi see veel on???” ning rebis mind niimoodi juustest, et mul oli tükk aega seal kiilakas koht. konkreetselt rebis mult terve suure salgu juukseid välja. lisaks sellele lõi ta mind niimoodi näkku, et mul oli seal sinikas. magama sain alles siis, kui olin miljon korda ülesande uuesti teinud nii kaua kui selge. emale julgesin sellest rääkida alles aastaid hiljem. selleks ajaks olid nad (õnneks) lahku läinud.
Just hetk tagasi tuli mulle ka meelde kuidas last vastu tutistasin kui tema mind juustest sakutas. oli meeles, et keegi arvas, et äkki vastu tegemine sel puhul töötab. Okei, oli mul tõesti väga valus ja automaatselt kohe sakutasin vastu (mitte jõuga) ja ohhhh, mis sellele järgnes. laps hakkas südamest nutma, läks mu juurest ära, ei peatunud ka issi juures vaid läks üksi kööki nutma. Issand kui valus mul oli! Südames! IIAL, võin ausalt öelda, et IIAL ma last ses mõttes ei puutu. tunnen end siiani väga väga halvasti ja süümekad on siiani. palusin küll vabandust ja lapsel ammu asi unustatud, aga mina ilmselt lähen selle süütundega hauda ka. Miks ma seda lugu räägin? Sest ma lihtsalt ei saa aru kuidas on võimalik tahtlikult kohe last lüüa kui mina juba nii väikese “tagasitegemise” peale sellised haavad sain?? Kuidas? Need inimesed ilmselt ei tunnegi midagi. Ma ei tea… ma ei oska isegi sõnadesse panna seda, mida ma öelda tahan. Lihtsalt minul on jube raske. Võib-olla olen eriline hellik. Ei tea. Loodan, et teised ei proovi seda “tagasitegemise” nippi kunagi.
Sellel nn tagasitegemisel on imselt siis point kui laps teeb sulle teadlikult haiget ja sa seletad, et ära palun tee, mul on ju ka valus. Tema aga ei tee välja ja teeb sulle samamoodi haiget. Siis teed tagasi. Vahel võib juhtuda, et lapsed teevad kogemata oma emadele-isadele haiget. Ise ei suuda teadvustada endale, et teisel ka valus olla võib. Kindlasti tuleb asjad selgeks rääkida pärast. Ja see tagasitegemine peaks olema demonstartiivne.
Ma olin paar aastat tagasi lapsehoidja. Ja siis lõunaune ajal 4 aastane laps lõi mind. Kuna ta ei tahtnud magada aga pidi, sest muidu väsib ära ja õhtul vanematel on hullumaja. Rääksin pikalt, et ma saan ka haiget kui ta mind lööb ja mina ju kunagi ei tee talle haiget, et miks tema teeb. Sellepeale lõi veel korra. Rääkisin uuesti, et mitte kedagi lüüa ei tohi. Vaatas pikalt otsa ja lõi uuesti. Lõin teda ka, pigem demostratiivselt ja õrnalt, eesmärk polnud ju haiget talle teha vaid õpetada. Nutma ei hakanud vaid ütles, et aga ise ütlesid, et lüüa ei tohi mitte keegi kedagi ja nüüd lööd mind. Mina siis selestasin, et tema ei tohi mind ka lüüa ja küsisin kas talle meeldis kui ma teda lõin? Vastuseks sain muidugi, et ei. Sellepeale rääksin veel pikalt et minule ka ei meeldi kui mind lüüakse ja palusin temalt vabandust et teda lõin ja siis palus tema minult ka ja lubas, et enam ei löö. Pärast rääksime koos lapsega ka emale-isale loo ära, et neil ei jääks mingit vale arusaama laspe enda jutust, et peksan nende last.
Praegusel ajal ongi kõik peksu vastu, aga mõelge ise vähe milline oli see nö kasvatuskultuur vene ajal. Siis lausa soovitati lapsele vitsa anda ! Puutusin kokku sellega alles hiljuti, vanavanaonu küsis, et kas ma ikkasellise sigaduse eest vitsa andsin ? ? Täitsa tõsimeeli. No ja eitava vastuse peale vangutati pead ja pomiseti mokaotsast, et hellitan lapse ära. Mida veel ?!
Ise sain väiksena 2 korda. Ühe korra sain selle eest, et baarikapist kogu ema kuupalga kuskile ära kaotasin. Olin võtnud selle mängimiseks ja mänguasjakastist tuli see õnneks hiljem välja . Teist korda mäletan üsna hästi. Elasime kortermajas 3. Korrusel ja köögis täpselt akna kõrval oli rohukapp. No ja siis ma leidsin, et ilgelt äge oleks rohukapist kõik rohud pakendi seest välja võtta, isegi selle hõbepaberi seest – ning aknast välja loopida . Siis ema alati käskis Ise minna õue, ning tuua vits tuppa. Reaalselt nagu valu ei olnud, sai alati peenika oksake valitud 😀 aga see tunne oli päris paha. Ema nö oskas õigeid nuppe meil vajutada. Ta isegi ei karjunud meie peale kunagi.
Mina olen ausalt üritanud oma pojale selgeks teha , mida tohib mida mitte. Vitsani pole ma jõudnud, tutistada on ta saanud. Reaalselt, mida sa ütled lapsele , kui ta leiab, et maja ees mängides võiks 10ne auto külg ära kriipida, või siis vanureid kividega loopida ?? Me oleme seletanud ja rääkinud ja seletanud veel. Kuniks ta telliskivi autoaknasse viskas. Kuniks ta maal lihtsalt niisama garaaziakna puruks viskas, nimekiri on lõputu. Nüüd on ta 1. Klassi laps ja maha rahunenud, suuremaks saanud…
Mul omal lapsi ei ole, aga töötan nendega, kusjuures nii haigete kui ka tervete lastega ja olen seejuures näinud nii mõndagi. Mallu, sinu kirjeldatud situatsioonist ei ole tegelikult aru saada, kas see laps kukkus õnnetult või viskas ennast pikali. Lapsed on tegelikkuses väga osavad manipuleerijad, kindlasti ei olnud see naine mingi muster vanem, aga paraku ei saagi kõik olla ideaalsed. Selle kohta on isegi teaduslik termin – piisavalt hea vanemlus (good enough parenting) – soovitan googeldada. Minu arvates selliste ekstreemsete seisukohtade võtmine ja nulltolerants muude arvamuste suhtes näitab, et sul on kitsas silmaring ning natuke oleks vaja mõelda enne tegutsemist. Sinu suurepärane õigluse nõudmise tahe ja julgus on küll kiiduväärt, kuid ei pruugi alati õigustatud olla. Nagu üks sinu lugeja kirjutas, et sattus sarnasesse situatsiooni ning tegelikkuses tekitas lapses paanikat hoopis kuri võõras, kes lubas ema politseiga minema viia. Think about it.
Ma ju ütlesin ka, et ma alles nüüd olen mõtlema hakanud, et olukord võis veel hullemaks minna minu pärast. Aga seal oli tegu ikka lapse kukkumisega. Ja ta hakkas juba tõusma, aga ratas oli ta peal ja sellepärast ta nuttiski, tahtis ema appi. See oli ikka jube 🙁
Raske uskuda, et keegi, kes lastele hinnanguid annab nagu “osav manipulaator” üldse lastakse lastega töötada.
Laps ei ole halb, see on loogiline, et laps kompab piire, testib ja paneb proovile. Seda teevad täiskasvanudki! Ja vahele astumine kui täiskasvanud teeb lapsele liiga, on igati normaalne tegevus!
Muidugi ei tasu röökida lapsevanema peale, kes last halvasti kohtleb, aga kui kõrvalvaatajale tundub, et tehakse liiga, siis TULEB SEKKUDA!
Ma töötan ka lastega ja peredega ja toimetulekuraskustes peredega, aga ALATI selgitan oma inimestele, kes kurdavad et laps on paha ja meelega teeb, et see ei ole nii – lapse käitumisel on PÕHJUS!
Äkki hoopis sinul ei tohiks lasta lastega töötada?
Hari end natuke: http://www.psychologytoday.com/blog/surviving-your-childs-adolescence/200909/emotional-extortion-how-adolesents-can-manipulate-pare
http://www.empoweringparents.com/Manipulative-Child-Behavior-How-Kids-Control-You-With-Behavior.php
Tõepoolest, väga põnev lugemine. Tänud viidete eest.
Aga sellest olenemata, on manipuleerimine täiesti inimlik ja NORMAALNE, seda teevad ka täiskasvanud koguaeg – oma mehele, oma lastega (!!) jne.
See ei muuda fakti, et lapse kohtlemine alaväärselt ON ja JÄÄB olema ebaseaduslik.
PS: vaata õigekeelsus sõnaraamatust, mida tähendab manipulaator 😉
Maria, isegi kui laps manipuleerib sinuga, siis sina oled ju antud olukorras täiskasvanu, Ehk siis sa peaksid suutma olukorra lahendada ilma vägivallata. Sina oled lapsele eeskujuks.
Nõus, aga minu jutu mõte oligi see, et iga vanem paraku ei oska olla igal hetkel tasakaalukas ja rahulik, sellegi poolest ei pea neid kohe risti lööma. Selles situatsioonis ju ema ei peksnud oma last jalgrattaga, mitte et ta käitumine normaalse oleks, aga seda ei saa ka päris peksuga võrrelda.
Jalgrattaga peksmine… See veel puudus. Kui sa ei suuda vanemana olla tasakaalukas ja hoiduda oma lapse kallal vägivallatsemast, siis sa ei peaks lapsi saama. Punkt.
Jälle liialdamised. Nende sõnadega oled ülekohtune kõigi nende puhul, kes on lapsepõlves vitsa saanud ja võib-olla hullematki.
Maailmas võiks olla igavene rahu ja kõik haigused kaduda! Oleks-poleks-võiks. Tuleb arvestada, et kõik inimesed on erinevad, ning mis puutub konktreetsesse situatsiooni, siis tegu ei olnud ju peksmisega, lihtsalt üks ema ei osanud õigest käituda ja üks juhuslikult mööduv teismeline reageeris üle.
Mina ei saanud lapsepõlves kunagi vitsa, isegi tutistada ilmselt mitte, minu 3,5 aastat vanem õde aga küll ja korduvalt. Nüüd täiskasvanuna oleme sellest korduvalt rääkinud ja mõlemad mõistame, mida ema meie kasvatamisel teisiti oleks võinud teha. Kusjuures oleme õega väga lähedased ja ka emaga saame mõlemad hästi läbi. Nii nagu emad, nii ka lapsed on erinevad, ega ema päris ilmaasjata mu õde ka nuhelnud.
Minu esialse kommentaari idee oli selgitada, et selliseid asju ei saa võtta üks-ühele, situatsioonil on alati ka kõrvalseisjale mitte nähtav külg. Ebaviisakas käitumine ja vägivald on üleüldiselt taunitavad, mitte ainult laste puhul, paraku ei saa me kõiki kes (helena note: seaduste vastu) eksivad maha lasta või kastreerida, sekkuma peab muidugi, aga siis ikka asja eest. kusjuures kasvatajad peaksid olema teadlikud, mis toimub nende rühma laste ja peredega. Mõttetut tänaval räuskamist ma ei pea vajalikuks.
Ma sain ka rihma, aga see on muidugi huvitav, et ma ei mäleta mille eest. Mis mõte sellel siis oli? Ma mäletan ainult hirmu ja valu. Tead, kui hirmus on see hetk, kui sa tead, et sa oled millegi hulluga hakkama saanud ja ema või isa ütleb, et “Nüüd ma võtan rihma!” Kõigepealt ta veel räägib natuke aega, rihm käes, ja hirmujudinad jooksevad üle selja. Kui nad ainult hirmutaks, siis sellest piisaks juba. Ma ei tea, kuidas saab üldse seda nutvale lapsele teha. Ja ma nutsin. Sest fuck that. Rihm on hirmus.
Nüpeldamine on valus ja see on sama kasulik nagu koerte karistamine… kuulsin kuskilt, et kui sa koera mingi paar tundi hiljem pärast tema tegu karistad, siis nad ei pane kokku karistamist ja oma tegu. Kui sa neid togid või nina kuse sisse lükkad, siis nad mõtlevad lihtsalt, et okei, selline värk siis. Nad ei mõtle ju oma tegude üle järele või ei muuda ennast esimesel jaanuaril. Ma ka väga ei mäleta ju, mis ma tegin. Ma olin laps lihtsalt. Nüüd mäletan ainult, et ma sain hea keretäie tappa, selle eest, et ma laps olin. Mul on vist jala peal isegi mingid triibud siiamaani, alati mõtlesin, et mis need veel on. Ei imestaks, kui mingid armid, mis on aja jooksul valgeks muutunud.
Ainult üks kord ma mäletan, mille eest ma sain. Aga nüüd tundub selle eest karistamine natuke perversne. Me mängisime oma vennaga koera. Niimoodi, et ma viskasin talle asju ja tema siis tõi selle suu sees minu juurde. See oli meie jaoks naljakas. Aga me saime haledalt rihmaga selle eest. Vanaema veel oli see, kes lõi. Vastu jalgu. Nüüd ma olen nagu wtf. Päriselt sa tekitad lapsele hirmu ja valu, selle eest, et ta mängis… võib-olla oli idiootne mäng, aga ma ei paneks elu sees kokku, et mida täpselt ma enam teha ei tohi. Vennaga mängida? Idioot olla? Asju loopida? Hmm? Pole väga mõtet peksta oma lapsi.
Ise ei saanud kunagi füüsiliselt karistada vaid olin see haruldane juhtum, kes sõnadestki aru sai. Kui millegiga hakkama sain, RÄÄKIS ema minuga alati. Näed, toimis. Olen täitsa normaalne inimeseloom. 🙂 Ei poolda seda rihma ja vitsa andmist absoluutselt, alati on teine lahendus. Aga noh, lihtsam on muidugi kohe peksa anda, kui midagi nutikamat ja ehk tõhusamat välja mõelda. See on mingisugune rumal ajast ja arust mõtteviis, et laps peab rihma saama kui halvasti käitub, muidu ei mõista. 🙂
Sain füüsiliselt karistada väga pikalt. Ei poolda karistamist üldse. Omal on üks laps – 2.5 aastane. Olen tähele pannud, et kui mina olen närviline ja hajevil, siis laps kipub rohkem tegema midagi, mis mind veel rohkem endast välja ajab. Samuti olen tähele pannud, et kui ma seletan talle lihtsalt, lühidalt ja võimalikult neutraalselt, siis ta ka kuulab ja lõpetab pahanduse tegemise. Mõningaid asju tuleb muidugi sada korda seletada, aga see on kindlasti parem kui last lüüa. Head lapsed pidavat kasvama peredes, kus vanemad on ranged aga armastavad (range ei tähenda lapse karistamist). Vahest mulle tundusb, et vanemad, kes karjuvad laste peale ja neid löövad, lasevad niimoodi argipäeva pingeid välja – ehk siis nii on nende jaoks lihtsam.
Kui ma algkalssides rihma sain, siis see ei muutnud mind paremaks lapseks. Ma hakkasin rohkem varajama oma tegusid (ei ma ei teinud midagi kohutavat, lihtsalt mu isa arvas et iga väiksem eksimus peab karistatud saama).
Ma olen ka lapsena vitsa ja korra ka rihma saanud. Muidugi olin ma väga kange laps kah. Kui karistuseks nurka pandi ja hiljem küsiti, kas ma ikka aru sain, miks ma seal olin, siis ma lihtsalt vahtisin tuima näoga otsa. Sellele järgnes vits, mille peale ma ainult vastasin, et mul ei ole valus ja et emal ei ole nii ilusaid patse kui mul 😀 Istusin kuni magama minekuni nurgas. Rihma sain selle pärast, et ma tuba ära ei koristanud(toa põrand oli ühtlaselt kaetud mänguasjade ja raamatutega) ja vaidlesin emale vastu, et hoopis tema peab koristama, kuna tema oli mulle nii raske mängu teinud. Aga ma ei tunne, et mulle oleks liiga tehtud, sain asja eest. Samas ma tean, et tulevikus oma last kindlasti peksma ei hakka. Juba selle pärast, et korra olen kuulnud, kuidas mu väike õde teises toas rihma sai ja õudne oli kuulata seda röökimist. Arvan, et kui varakult hakata rääkima, mis õige ja vale, ei teki ka vajadust last kuidagi karistada. Minu jaoks on äärmus juba vastu näppe andmine.
Parandan end siis natuke – kõige pealt teen sõnadega asjad selgeks ja kui sellesti ei piisa siis tuleb vits appi võtta. Ka minu ema proovis minuga alguses heaga ja armastusega (ta oli väga hea kannataja) ja lõpuks sai tal mõõt täis ja ma sain vitsa ja ma tean, et peale vitsa saamist olin ma pai laps 😀
Üks asi on PEKSMINE, teine asi on vitsa saamine. Loomulikult mingi rusikaga vehkimine ja lohistamine jms pole normane, aga mina pean normaalseks seda, kui laps saab vitsa. Olen ise tutistada saand ja vitsa – pean igati normaalseks seda. Mingi võim peab lapse üle olema.
“Mingi võim peab lapse üle olema”
No see on muidugi tase. Ütleb nii mõndagi inimese kohta. Kahjuks.
Suht jube jah..
Vitsa andmisel ja peksmisel EI OLE vahet. Mõlema eesmärk on oma enda lapsele haiget teha.
Lõpuks tunnen ka, et aitab vaid lugemisest ja ka mina tahaksin sõna sekka öelda.
Mina pole kunagi karmi kätt tunda saanud (ptüiptiptüi), kuna emal endal oli karm kasvatus, siis soovis ta enda lapsi sellest säästa, küll aga on ta väga konkreetne ja enda sõnadest ei tagane (see ka töötab suurepäraselt ning lisaks on ta õpetaja (olen olnud ka tema õpilane koolis) ja respekt on õpilaste poolt alati olemas olnud). Ma ei ole kunagi vitsa ega rihma saanud, kuid vitsa endale tooma olen pidanud küll paaril korral ja sellest piisas, et mõistus tagasi koju tuleks, kuna mõte pajuokstest tagumikul oli juba piisav. Lisaks sain vahel harva tutistada ning pandi koduaresti. Ise ei mäleta, kuid ema on rääkinud, et mulle meeldis õhtuti küla vahele jõlkuma jääda (minu mäletamist mööda veetsin ma need õhtud alati ühe sõbranna juures, mitte jõlkudes tänavatel, kuid vot, ema ei teadnud ja muretses end halliks), kuigi oli kokkulepe, et 21:00 peab kodus olema. Seejärel pandi koduaresti ning võisin vinguda ja joriseda lõputult, kuid oma otsusest ta ei taganenud (erinevalt kõikide sõbrannade emadest, kes esimese piiksu peale käskisid vingupunnidel õue kaduda) ja õue ma ei saanud. Seda jällegi ema ei mäleta väga hästi, kuid minul on pilt siiani silme eest kuidas päike siras ja kõik lapsed olid maja taga mänguplatsil ning mina istusin toas… jube, kuid ema kangus töötas super hästi!
Vabakasvatusega meenub ka üks lugu, mida alles hiljuti kuulsin Sky Plusi naistekas.
Ema oli oma ~5se lapsega ühistranspordis ja laps trampis istmel, hakkasid siis inimesed juba imelikult vaatama ja ütlesid emale, et see ju ei ole mõistlik, et laps trambib poriste jalgadega istmel ja järgmiseks istub seal inimene. Ema hõikas aga vastuseks, et tema oma last ei hakka keelama ja neil on vabakasvatus. Tuli siis peatus ning tagareast tuli üks koolipoiss, võttis suust nätsu, pani selle lapsevanemale otsa ette ja lausus, et ka tema vanemad pooldasid vabakasvatust.
Last ei tohiks lüüa ega peksta, kuid kord peab majas olema ning lastel on reegeleid tarvis, muidu istutakse lõpuks lihtsalt kõigile pähe ja igasugune austus vanemate vastu puudub.
Mina usun armastusse ja headusesse. Mõni võib öelda, et olen naiivne aga tõesti, alati saab heaga. Mina kavatsen igasugusest vägivaldsest käitumisest hoiduda nii palju kui võimalik. Ma ei tea, mis tulevikus hakkab olema, kui mu laps on vanem aga vägivalda ma mitte mingil juhul ei kasuta.
Tihti on nii, et karistamisele ei lisandu selgitust ja see tekitab segadust. Lapsed ei pruugi teada, et kui akna peal kõõluda, võib kukkuda ja viga saada. Talle seostub akna peal kõõlumisega see, et ema lööb teda selle eest. Aga kui ema pole mingi hetk juures, näeb laps võimalust kõõluda ja võibki kukkuda. Lihtsalt üks näide.
Paljud räägivad, et ilma karistamata kasvavad lastest ignorantsed idikad aga see juhtub tegelikult nö vabakasvatusega, kui lastele antakse vabad käed ja ei panda piire paika. Armastusega kasvanud lapsed on kaastundlikud ja leebed ja nad ei karda seda välja näidata. Lapsed peegeldavad oma pere. Nad käituvad nii, nagu nad vanemate pealt näinud on.
Ma tean ühte väikest tüdrukut, pesamuna, keda on musitatud ja kaisutatud terve lapsepõlve ja temast on kasvanud heasüdamlik tüdruk.
Armastuse väljanäitamine ei ole nõrkus, see on ülim tugevus ja see ei saa mitte kuidagi halb olla.
karistusena töötab väga-väga hästi kiitmise ja pahandamise vaheline kontrast. kui laps saab kõigi (ka kõige väiksemate – tubli bussisõit, mänguasjade ära panemine, ilusti laulmine, you name it) oma saavutuste eest vääriliselt kiita ja kui talle räägitakse iga päev, kui väga teda armastatakse, siis ta ei taha pahandada saada, sest on kiitasaamisega harjunud. kui käitub pahasti ja ma teen kurja häält, siis see mõjub talle juba piisavalt õpetlikult. ta ei taha sellises olukorras olla, vaid emme-issi heakskiidu ära teenida. see on üks pidev selgitamine, kiitmine, tihti ka nämmutamine-leierdamine, arutlemine ja silmast-silma vestlemine, aga seda lapsevanemaks olemine tähendabki. kellelegi üle küüru anda on hoopis hõlpsam ja laisem meetod, i get it, aga siis ei saa küll väita, et lapse KASVATAMISEGA tegeletakse. 🙂
Otseselt peksmise poolt ei ole, aga kui tõesti ei kuulata, siis pikki näppe või pepulaksu poolt olen.
Ise olen ainult ühe korra poole kohaga vitsa saanud. Kauplesin ühele laksule ja õrnalt. Ise pidin ka vitsa valima metsast. Põhjus jäi esimeseks ja ka viimaseks korraks.
Kuidas saab olla selle poolt, et piki näppe või pepulaks? Ma ei saa aru, kelleks inimesed end peavad, et selliseid asju teha võivad. Kas sa oma abikaasale annad ka pikki näppe, kui ta valesti või halvasti käitub? Miks siis lapse puhul selline asi lubatud on? Sellepärast, et temale selgitamine võtab vähem aega ja ta väike abitu olend?
Ma suvel sattusin nägema sarnast emmet nagu malluka loos kirjeldatud oli. Suur nagu maakera ja tige nagu herilane. Olin rannas ja see emme oli oma lastega meist natuke eestpool. Kõige väiksem oli u 1.5 aastane, ajas vist midagi ümber nende riietele vms. Ema siis karjub ta peale “kas sa mõtled ka mida sa teed vää?!?” Ei tea mis see 1. aastane mõtlema nüüd sis peaks :/ Järgnes selle väikse tuuseldamine ja “korrale kutsumine”. Mul oli niiii valus vaadata 🙁
Ise olen lapsepõlves saanud halbade hinnete pärast tunnistusel rihmaga, pepule laksu, nurgas seisnud. Ei ütleks, et katkine inimene sellepärast olen, aga oma last rihmaga nüpeldada ei suudaks.
Minu nüüdseks kolmene on ka nurgas seisnud, tutistada saanud. Laps peab teadma, et halvale teole järgneb karistus. Nüpeldamist loomulikult ei poolda.
Mul on igasuguse vägivalla suhtes nulltolerants. Nii füüsilise kui ka vaimse. Jah, sõnadega võid sa ka oma lapsele väga palju kurja teha. Ma olen oma kolmeaastase poja puhul alati lähtunud põhimõttest, et ma ei alanda teda. Lapsel on väga konkreetsed piirid (a la lüüa ei tohi, sülitada ei tohi, sõna peab kuulama jne) ja nendest üleastumine tähendab järelemõtlemist, mingi asja keelamist või meeldiva tegevuse lõpetamist. Laps mõistab, et tegudel on tagajärjed ja peab vastutama, aga ma ei taha, et tekiks olukord, kus ta mind ei usalda ega ei austa – oma lapse alandamisega just selline tagajärg tekibki. Mina olen vanem ja mina pean olema tugev ja igas olukorras säilitama enesevalitsuse (see ei ole raske, nagu siin väidetakse) ning oma last kaitsma, ka ta enda eest. Oma poja pealt näen, et need põhimõtted töötavad – ta on rõõmus, terane, sõnakuulelik ja sõbralik. Ülim eesmärk peaks ju olema õnnelik laps?
Minu ema pole lubanud mind ega mu õde ei rihma ega vitsaga isal lüüa, kui olime pahandust teinud.
Mälu sopis küll meenub üks hetk kus olin millegiga suutnud oma vanavanaisa, kes muidu oli üli mõistev ning väga väga hea inimene, nii kaugele viia oma tegevusega, et ta tuli rihmaga ja ütles, et kui ma ei lõpeta siis saan küll rihma, kuid see oli nii hirmus, et ma lõpetasin igasuguse jonnimise ning mis iganes tegevuse, mis parasjagu oli vanavanaisa endast välja viinud ja rihma ma ei saanud ei tookord ega ka ülejäänud elu.
Tutistada olen teismelisena ema käest saanud, kui olin ikka väga ülbust täis ja haukusin vastu emale, kui see minu arust tagant järgi oli asja väärt !
Mina otsustasin, et oma last katsun samamoodi heaga kasvatada, karistuseks on järelemõtlemine ning selgitamine lapsele mida ja miks ta valesti tegi ning miks nii ei tohi käitud, vabandamine, vabandust palumine, kui kellegi on haiget teinud.
Usun, et ilma peksmiseta tulevad meist paremad ning heasüdamlikumad inimesed !
Löömine ja igasugune füüsiline kontakt õpetab lapsele, et see on lubatud, kuigi tegelikult ei tohiks nii olla !
Huvitaval kombel mul on samasugune mälestus just vanaisaga. Rahulik, ääretult tore ning väga raske tasakaalust välja viia, kuidagi ma sain sellega hakkama ning siiani mäletan, kuidas ta mulle teatas, et kui ma ei lõpeta, saan rihma. See ehmatas nii ära, et kohe oli ehmatatud ning misiganes ma tegin, seda ma enam ei teinud. Ei ütleks nüüd, et mul on sellest eluks ajaks jäänud armid või kardaksin oma vanaisa nüüd. Rohkem selline muigele võttev mälestus.
Lapsepõlvest mäletan vaid nurka või nö karistuseks asja ära võtmist (nt jäin ilma oma puhumisvildikatest, kui ma otsustasin koduse kassi ära värvida; mõnda aega hiljem sain need tagasi). Ja seletamist. Ainus kord kui mu ema lubas mulle vitsa anda, läks ta “vitsa” tooma ning hakkas õues nutma ja tuli minu käest vabandust paluma. Mina ehmunult nutsin ka ja nõnda nutsime kahekesi. Arvan, et sama asi juhtuks ka minuga, kui ma peaksin kunagi last nõnda karistama hakkama.
mina sain kogu oma lapsepõlve kohutavalt peksa, peaaegu iga päev… ei ütleks et ma eriti normaalne olen, see on kohutava jälje mulle jätnud. Ema läks tihti närvi pisiasjade peale ja mulle ei seletatud kunagi Miks ma valesti tegin, kui ma isegi valesti tegin…
Endal on mul tütar ja ma ei ole isegi mõelnud sellisele asjale et peksta, lohistada, või mis iganes need jubedad vanemad teevad. Kõige parem dissipliin on seletamine, või hoiatused, kui hoiatus ei toimi, peab need ka ellu viima. Kui õhtusööki ära ei söö, ei tule mingit telekavaatamist pärast. Raske see lapse kasvatamine ei ole ja kui minna nii kaugele et last lüüa, võiks see vaene laps elada kellegi teisega.
Õigesti tegid et järgi läksid ja kasvatajatele ütlesid! Paljud vaatavad mujale ja ei tee midagi.
Laste löömist/peksmist/sakutamist/vägivaldset käristamist ei poolda mitte mingil juhul! No mitte mingil!
Ma ei salli silmaotsaski inimesi, kes peidavad end seaduse taha, et “näe, seadus ei luba seda ja teist ja siis tulevadki halvad kasvatamatud kräntsid kes käituda ei oska, sest keegi ei tohi lapsele sõnagi kurjemalt öelda” jne jne jne.
Miks peakski tohtima? Kas laps on mingine ajukääbik, kellele peab saaama näidata täiskasvanute võimu? Ma ei kujutaks ette, kui mu mees või vanem, mulle näiteks täna vastu vahtismist kütaks sellepärast, et neile mu käitumine ei meeldi (ja olgem ausad, seda ikka juhtub, et teen kuidas heaks arvan)? Ma saan aru muidugi, et laps teeb pahandust ja käitub ebasobivalt, ja seda korduvalt ja korduvalt, aga vot nii palju sa kordadki, MIKS see teguviis on ebasobiv, mis võib juhtuda jne jne. Aga noh, see käitumisviis muidugi vajab KANNATUST.
Mis signaali annab lapse löömine või mistahes füüsiline vägivald lapse vaimsele tervisele? Ja siis imestame, miks laps lasteaias kakleb (sest talle ei meeldi teise käitumien ja ta on näinud kodus, et siis tuleb lüüa)?!
Ja tõesti, vabakasvatus ei võrdu kasvatamatusega. Vabakasvatus on lapse kasvatamine sõnadega.
Mina näiteks varastasin lapsepõlves sõbranna Barbielt kleidi (st vahetasin ära, sest minu oma oli ilus aga temal oli ilusam), ma isegi ei mõelnud et see on VARASTAMINE. Selleks ajaks kui ma sõbranna majast koju jõudsin, oli sõbranna ema mu emale helistanud. Kodus sain rihma, sest ma varastasin ja tegin emale häbi. Ma leian, et mu käitumine oli vale, aga et selle eest rihma saada – absoluuutselt ebavajalik! Ja siiani halb maik asjal juures, sest ma mäletan väheseid asju oma lapsepõlvest ja üks asi mida ma elu lõpuni mäletan on see, kuidas ma ei olnud pahatahtlik aga sain peksa. Vot.
Me saime vennaga iga päev tappa. Reaalselt jäigi ainult paar päeva vahele. Lapsepõlv oli seetõttu mitte just kõige rõõmsam. Aga me olime täielikud metslased, me ei kuulanud kellegi sõna ja ühesõnaga on vanematest kahju tagantjärele millist põrgut me korraldasime hommikust õhtuni.
Mina vanuses, kus kõikidel mu sõpradel lapsed ja kus kõik me oleme elanud üle faasi kus lubasime, et mina kunagi oma last füüsiliselt ei karista ja peaaegu kõik ise neid sõnu söönud. Sest kõigil on olnud see üks kord, kus tundub, et muu enam ei aita. Aga füüsilisel karistusel ja peksul on ka vahe.
Minu abikaasa sa asja eest ükskord lapsena vitsa ja sellest piisas. Edaspisi oli teada, mis asi see tõeline karistus on. Mina seevastu sain tutistada pidevalt. Muud füüsilist karistust mitte. Samas mõjus see mulle nagu hane selga vesi. Sest ega ema ju haiget mulle ei teinud, rohkem väike sakutus. Samas sõbranna sai kodus kummivoolikuga peksa iga halva hinde eest, mis ta koolis sai, et nagu MIS MÕTTES? Et kas peksuga saab KUIDAGI lapse hindeid parandada????????? Õpeta last!!!!
Enda lastest aga tüdruk on saanud mõned korrad tutistada, kui ta sõna otseses mõttes ignoreeris kõike, mis talle just pikalt ja rahulikult räägitud oli ja läks ja tegi täiesti kiuste sigadust edasi, et vaadata, nohh emme kaua su närvid kannatavad? See oli see ajavahemik, mida kutsutakse, need õudsad kahesed. Samas, sellest piisaski. Praegu tundub ikka väga kummaline teda kuidagi füüsiliselt karistada, kuna 6 aastane saab ikka jutust väga hästi aru.
Ja poiss on saadetud meie perre, et meie närvidel mängida. Temaga tutistamine ei töödanud, kuna ma ei tee ju füüsiliselt ometi lapsele haiget. Poisil aga on VÄGA kõrge valu lävi (kukub põlved veriseks, krimpsutab nina ja jookseb edasi) ja ta vaid naeris minu sakutamise peale ning hakkas ise ennast edasi sakutama. Seega tavaline karistus on nurk või oma toas järele mõtlemine. Kuid kui täiesti ignoreeritakse, keeldudele vastu hakatakse, jutt enam ei mõju ja sa näed, et ta teeb täiesti meelega sigadust edasi, siis ta on saanud ka väikese laksu pepule.
Eelkõige on aga oluline, et vanemad ei tohi MITTE KUNAGI oma last karistada vihasena. Ükskõik mis toimub ja ükskõik kui endast väljas olla. Tuleb eelkõige ise maha rahuneda ja siis karistus välja mõelda. Üldjuhul lõppebki see siis lapsega rääkimisega.
Samas tagantjärele tunnistan ka ausalt, et lõppeks ikka kahetsen, et olen lapsi tutistanud või pepule laksu andnud, sest sisimas ei pea ka mina seda õigeks. Ja ometi, on need korrad, kus tunned ennast nii nurka aetuna, et mitte miski muu enam nagu ei mõju.
See on võrdlemisi mõttetu teema, sest ükskõik kumma arvamusskaala poolelt ka ei öeldaks või kirjutataks, lõpeb asi ikkagi sellega, et vastatandatakse kukupaiga AINULT ninnunännutamist (häält ka tõsta ei tohi, see on juba peksmine) ja kohe reaalset lapse PEKSMIST, et ikka võtan peast kinni ja virtan vastu maad või seina. Paraku jääb nende kahe vahele miljoonid-miljoonid muud võimalused. Neist aga ei räägita, sest siis ei saa tõmmelda teineteise kallal. Kuidas sihilikult halba tegeva lapse kannika laksamine või ta nurka panemine teda elu lõpuni traumeerib? Vaevalt traumeerib, kui ta varasemast haige pole. Aga kuna ma selle nüüd kirja panin, siis olen ka mina lapsepeksija ja -armistaja.
Vabandust, jääb miljoone (sihilik, muide, ma nii igaks juhuks) muid võimalusi.
kuidas see litakas õpetlikum on, kui sõnadega selgitamine? kui sa minu suhtes sitasti käitud, siis sa eelistad, et ma annan sulle vastu hambaid selmet öelda: ära käitu minuga nii? ja lähme rõõmsalt edasi – sa küll täpselt ei tea, mida sa valesti tegid, aga vähemalt kardad seda uuesti teha?
suhelda ja rääkida peab OSKAMA. minul võttis selle oskuse omandamine aastaid ja õpin jätkuvalt, sest minu peres oli ka normaalne pigem anda litakas, kui hakata omavahel vestlemise ja arutlemise peale aega raiskama (töö kiire ja korralik). seda oskust iseendas arendada ja lapselegi õpetada on väga oluline ja seda saab teha justnimelt vägivalda (nii vaimset kui füüsilist) vältides.
kui laps sõna ei kuula, siis järelikult ei oska lapsevanem temaga suhelda ja peab sellega tööd tegema. lihtne mu meelest…
Vabandage, Miiu, aga ükski suhelda-rääkida OSKAV inimene ei kasuta sõnu nagu “litakas” või “sitasti”. Eriti mitte kellegi teise kodus, olgu see päriskodu või virtuaalne.
Mina näiteks ka kasutan, ei ütleks, et ma selle pärast rääkida või suhelda ei oska. Ma pigem panen pahaks kui mind mu virtuaalkodus sitapeaks kutsutakse 😀 Muu on ok.
Miiu, Sul on vist üks väike tütar, eks? 🙂
Mul on ka tütred, üks juba päris suur, teine väiksem ja ma kirjutan sinu öeldule alla küll.
Ma ausõna ei ole nende aastate jooksul aru saanud, mis kurat peaks minuga juhtuma, et ma kedagi lööksin, kaasa arvatud oma lapsi. Võibolla kui nad mind pussitaks? Et valust? Või kui nad üksteist pussitaks? Aga siis oleks ka selge, vanem läheks vangi, mis ma seal enam sahmerdan. Noorem jällegi ei saa ise nuge kätte, aga kui saaks, siis see oleks küll minu viga.
Aga ma tahtsin tegelt öelda, et ma ei tea, mis tunne oleks kasvatada näiteks kolme aastase vanusevahega poega, kellest pooled on hüperaktiivsed. Võibolla siis oleks vähem vaja, kui pussitamist.
Väikesed tüdrukud ei tee eriti neid hulluksajavaid sigadusi, mulle tundub, seega on minul tütarde emana tõesti raske mõista mistahes füüsilist karistust. No ja ma usun siiralt, et kui mul oleks kolm poega, saaksin ma sama öelda.
Naabrinaine
Ma mäletan kui isa pani mu nurka ja siis unustas sinna.. Ajee.. kogu aja mõtlesid mõlemad et kus ja miks ma nii vait olen.
Aga ma arvan et liigne karistamine on õudne ja kohutavate tagajärgedega. Mina näiteks tänu sellele ei usalda ennast, ma ei usu endasse jne. Ja ma pean sellega kuradi paju tööd tegema et üle saada sellest ja mitte oma lastele kanda seda.
Mina olen ka peksmise vastu ja leian,et vägivallaga ei lahenda midagi,aga kui nüüd ausalt ütlen,siis on lapsi kellele keretäis ikka ära kulub küll. Samas mõistan ka vanemaid kelle nt. mitu last ja puhata pole võimalik, olen ise üks nendest ja tihtipeale on aju ülekuumenenud ka ei saa enam isegi aru,et mis ja kuidas. Samuti on peksmisel ja “peksmisel” vahe, mina leian,et vägivalde peksmine on põhjendamatu,ehk kui vanem lihtsalt elab ennast lapse peal välja,ilma põhjuseta ja siis karistamine ( pepulaks või tutistamine ) mis on mingisuguse käitumise või teo tagajärg. Mul endal on kodus 5.a ATH diagnoosiga laps ( kergem variant ) aga siiski on ta käitumine tihtipeale endast välja viiv,küll annan ma endale aru,et ta ei saa sinna midagi teha,sest ta on teistsugune aga kui ma päevas pean ühte asja kordama vahest 20 korda ja igale korrale järgneb seletus ( lühike ja konkreetne ) ja kasu ikka ei midagi, olen peale ” paha lapse tooli ” kasutamist ikka pepulaksu andnud ja siis on vähemalt selleks päevaks sellega ühel pool. Võin öelda,et tänapäeval on juba kooli algklassides väga palju vägivalda ( lükkamised,togimised,tõukamised ) ja seda ka selliste laste poolt kellel väga eeskujulik pere, ei saa öelda,et alati tuleb kõik peremudelist. Mul tütar käib teises klassis, see aasta alustas uues koolis ja mõlema kooli klassijuhatajad rääkisid ühte ja sama juttu. Õnneks käin oma pojaga psühiaatri juures,et saada õpetust ja erinevaid nõuandeid,kuidas toime tulla selliste olukordadega. Eks iga inimene näeb erinevalt. Ükspäev läksin lasteaeda ja poeg hakkad jonnima ja jäi seisma, mina jalutasin väiksema lapsega vaikselt edasi, äkki astus mu juurde naisterahvas ja küsis kas eemal seisev laps on minu? Minu vastuse peale,et jah ja tal jonnituju lubas naisterahvas mulle politsei kutsuda ja üttles,et kuidas ma julgesin omale teise lapse sünnitada,et ma olen aasta halvim ema,poeg oli just minu juurde jõudnud kui naisterahvas telefoni võttis ja mulle “politseid” kutsus, selle peale hakkas mu poeg veel rohkem nutma ja sattus paanikasse,et politsei viib mu ära,oli lasteaias veel pool päeva selleat rääkinud. Nii võttes,oli vb ka selle naise jaoks see vägivald,et ma ei allunud oma poja jonnile ja rahulikult/vaikselt edasi jalutasin,samas tekitas ta ise mu lapsele selleks päevaks korraliku vaimse shoki. Veel enam ei talu ma vaimset vägivalda,mida kohtab tänapäeval kordades rohkem kui füüsilist. Jutt läks pikaks ja valgus laiali aga sain oma,mõtted kirja panna 🙂
Lähen nüüd mujale, sest see teema ajab mind närvi!
Isegi vitsaga ähvardamine. Kas te ise ei mõtle, mis signaali see võiks lapsele anda, kui teda on maast madalast kasvatatud sõnadega “kui sa kohe ei lõpeta, siis ma löön sind (vitsaga)”.
Head aega!
Sellise suhtumisega vanematelt tulevadki need ära hellitatud jõmpsikad kes kõigile pähe istuvad ja ennast maailmanabaks peavad….
Et siis kui peksad on tubli ja korralik ja kui ei peksa, siis on pähe istunud jõmpsikas?
Peksul ja laksul on ikka suur vahe.
Peksmine= rusikas silma auku ja veri lendab ja hambad kurku jne.
Laks= pepu laks
Neid ei saa võrdustada. Et kui vanem annab laksu asja eest, siis ta rämedalt taob lapse nokki.
Lapsena sain ikka rihmaga, juhtmega ja vitsaga küll – mõnikord asja eest mõnikord küll ei. Ise ei poole peksu vits võib ähvardavalt toas olla , või lihtsalt pepu laks aga peksma ma kindlasti teda ei hakka . Kindlasti ei kasvata teda nii, et pahandust teeb siis lasen vabalt olla….nii astub ta mulle varsti pähe ja voila.
Mina mäletan, et ema tahtis olla ükskord kuri ja mulle rihma anda, aga mina jooksin eest ära ja kui ta lõpuks minuni jõudis, siis ruttu ruttu ma istusin diivanile. Aga ma teadsin, et ta tahab mulle pepu peale vitsa anda ja kuhugi mujale ei julgenud siis ei olnud tal ju võimalik mulle rihma anda, sest ma ju istusin 😀 Lõpuks tuli tal naer peale ja nii jäigi mul vits saamata 😀 Aga üldiselt kasutati minu puhul paha lapse nurka kus pidin seisma ja ma arvan et see õpetas palju rohkem ja ma sain aru ka mille eest ma seal nurgas olen. Arvan, et minu lapse puhul hakkab tulevikus ka toimima nurk kus seista või koht kus aeg maha võtta, sest ma ei kujuta ette, kuidas ma saaksin tõsta kätt lapse peale.
Kui mina olin laps, sain ma rihma tunda päris mitmeid kordi. Ja nurgas seismine käis meil nii, et kui hommikusöögi ajal said mingi jamaga hakkama, siis seisime päris tihti nurgas kuni magama minekuni!
Ise ma pole kunagi vitsa või püksirihma või mida iganes käes hoidnud mõttega, et nüüd annan lapsele peksa. Aga, see ei tähenda, et ma ei karistaks oma lapsi. Jah, minu lapsed seisavad ka vahel harva nurgas. Kuid kuni paar minutit vaid. Ja sellest piisab neile. Tegelikult on parim karistus meetod millegi hea piiramine. Kui vaja last karistada, siis ma sean keelud paika. Näiteks, võtan telefoni ära, ei luba sõbra juurde, sean teleka piirangud, arvuti keeld… Oeh, neid asju on palju, kuidas ja mida karistuseks keelata. Sest ennekõike on need ju asjad, ilma milleta saab väga edukalt elada! 😉
Ma sain puldi ja lapiga vastu pead, kui ma närvidele käisin. Mingit traumat ma sellest ei saanud, samas see midagi ei aidanud ka.
Mina ei panegi last NURKA, sest see alavääristab teda ja minu laps isegi ei tea, mida tähendab vits või rihm või misiganes. Olen tähele pannud, et paljud kasutavad neid sõnu ka suusoojaks.
Samuti ei meeldi mulle sõna “karistamine”.
Minu laps käib JÄRELE MÕTLEMAS, mida ei pea nt püsti tegema, saab edukalt ka istudes mõeldud.
Olen oma last paar korda tutistanud, juhtudes, kus mul oli kuskile väga kiire, aga laps ei teinud minuga absoluutselt koostööd. Aga mul on ka selle pärast piinlik ja tagantjärele kurb. Enam ma seda ei tee ja saan oma lapsele oma sõnu mitte söömata õpetada, et mitte kellelegi ei tohi haiget teha.
Me ei lähe isegi oma vaenlast peksma, kui meile tema käitumises miski ei meeldi, aga oma isiklikku abitut last lööme? Arvan, et sellised inimesed on eranditult, kas rumalad või nõrga närvikavaga. Kahjuks ei saa me sinna midagi parata.
Kõik karistusmeetodid, mis lähevad pea piirkonda on alandavad!(tutistamine, kõrvakiil jmt) Seega sinu poolne tutistamine on hoopis halvem meetod olnud, kui see, kui keegi annab pepulaksu. Olgugi, et sa kahetsed ja tunned end halvasti.
On lapsi, kes järele mõtlemas käies istuvad ja irvitavad näkku. Ei leia, et neil peab siis jube hea ja mõnus olema istuda. Seisavad korralikult, käed kõrval ja mõtlevad päriselt, mitte ei irvita toolil kössitades.
On lapsi, keda ei pea mitte kunagi järele mõtlema panema, ega mingil moel karistama.
Töötan lasteaias ja tõesti. Üle poole rühmast on sellised, kes pole järele mõtlemise toolil ega seismas käinud. On siis paar, kes lähevad istuma äärmisel vajadusel ja siis on 1 laps, kes peab seisma ja seda isegi päris tihti! Ei saa heaga, ei saa halvaga, aga ma ei leia, et laps võib sigatseda, peksta teisi ja siis irvitada selle kõige üle.
Lapsed vajavad distsipliini, kindlaid piire ja reegleid, siis ei ole vaja seda “karistamist”.
Tead, su laps on liialt väike veel, et üldse sel teemal oleks sul võimalik ettekujutlust omada. Korra olen mina olnud sel kohal, et oleks olnud vaja füüsiliselt karistada. Kaksikud poisid tõmbasid nimelt maakodus kogu elektrijuhtmestiku koos harukarpidega seintelt maha. Kui ma nägin seda siis esmalt muidugi karjusin, kuna olukord oli ju eluohtlik ja teiseks hakkasin selgitama, miks seda ei tohi teha. Minu selgitusele vastati, et aga politseiauto Pelle, sai elektrit saades hoopis elektriautoks ja kõik selgitused minu meelest neile eriti kohale ei jõudnud. Ma kujutan ette, et miski valuaisting oleks vbla kinnistanud selle, et elektrijuhtmeid ei puuduta. Mina arvan, et on teemasid, mille puhul arutleda ei ole vaja, vaja on meelde jätta, et sedasi ei tohi teha ja kõik, me ei aruta sel teemal ja punkt. Aga see on eluohtliku teema korral.
Mind on lapsepõlves löödud küll ja veel, on mõned korrad meeles, mis olid ebaõiglased ja see ei lähe vist iial meelest ära. Aga on olukordi, kus tuleb asjad kinnistada valuaistinguga, sest parem minu vits, kui see kui mul last ei ole. See nahatäis, mille ma sain selle eest, kui ma jahipüssiga oma perekonda 7-aastaselt sihtisin, see oli nüüd küll asja eest. Peale seda ma vanaisa jahipüssi enam ei näppinud.
Muidugi on teemasid, kus füüsiline karistamine on seotud sellega, et vanemad ei saa muud moodi jagu lapsest. See kui laps sulle suurema osa asjade puhul lihtsalt näkku naerab ja mingit distsipliini ei tunne, ka see tekitab tunde, et peaks kuidagi selle näkku irvitamise lõpetama, üks variant on lihtsalt ignoreerida, kuid see ei pruugi alati aidata.
Kogu selle jutu juures on point see, et ma saan aru miks,, kuigi kaksikud pole siiani kordagi vitsa saanud.
Lööme last siis laps jäta meelde, et elektrijuhtmeid ei tohi puutuda?!?
Minu laps kardab ainuüksi Jänku Jussi videote tulemusena elektrit, tuld jne.
Lapsevanemal võiks ikka pea enne töötada kui käed.
Lüüa on kõige lihtsam.
Nagu sa aru said, ma pole löönud oma lapsi, kuid ma saan aru miks oleks vahel vaja. Sinu laps kardab elektrit ja tuld jne… palju õnne. Aga kui laps ei karda, jänku-juss ei tööta ja selgitustest pole abi, mida siis? Kuidas see lapsevanema pea töötama siis peab? Tüüpiline teema on tänapäeval lapsevanemaid süüdistada absoluutselt kõiges. Me oleme ainult inimesed, kuigi meist tahetakse teha ideaalselt käituvaid isendeid.
Selle jahipüssi koha pealt ma leian, et vanaisa oleks pidanud vitsa saama, kui jättis oma püssi nii, et laps selle kätte sai.
Peksu ei poolda aga samas kui laps on eriline nüffel (nagu mina väiksena olin), siis sõnadest kahjuks ainult ei piisa ning äärmuslikel juhtudel õrn tutistamine, laks pepu peale või vitsaga hirmutamine kulub tõesti ära.. aga mitte peks! Lapsepõlvest mäletan, et vits ootas suurema sigaduse puhul alati kapi otsas. Eks see vitsaga karistamine oli ka selline sümboolne – õrnalt vastu sääri aga piisavalt tugevalt, et aru saada, et see ei ole nali ja mäng.
Aga väga-väga kahju on küll nendest lastest, kelle vanemad ei tea piire ja tõesti annavadki nii kolki, et sinikad ja verevalumid järel 🙁
Minu laps on 1,1a.
Oskab juba jonnida väga hästi. Löönud pole ma teda kordagi, see pole isegi mõttesse tulnud.
Aga, vastu näppe olen paarl korral löönud, sest sõnadest väga 1,1a aru ei saa. Ja see on aidanud. Muidugi ei löö ma tal kätt ukse vahele iga kord vms, aga kui ta näiteks puutub seinakontakte vms ja olen mitu-mitu korda keelanud ning ta sellest aru ei saa, siis on ta vastu näppe saanud. Ja rohkem ta neid puutunud ei ole(vähemasti, ma pole näinud).
Meil on olemas nurgas selline niiöelda “paha lapse tool”. Kuna ta on alles väike, siis toolil ta ise istuda ei oska, aga seal nurgas kükitab ta väga tihti. Ja kusjuures see aitab ka väga hästi. Umbes 1500 korda ta jookseb sealt minema, ma vean siis ta jälle tagasi(mitte sõna otseses mõttes), aga lõpuks ta loobub ja istub oma minutikese ära ja siis on jälle rahu majas.
Seega, ma olen ka selle poolt, et peksmine pole lahenuds. On olemas palju muidu võimalusi, kuidas lapsele selgeks teha, mida tohib ja mida mitte. Ja vastu näppe löömine pole peks 🙂
Lapse kuuldes pole hea kasutada sõna “paha lapse tool” vaid pigem “järele mõtlemis koht”, sest muidu sisendad lapsele, et ta on paha laps .
Ja see on minu arust juba see psühholoogiline tähenärimine. Nagu see seisukoht, et lapsele ei või “ei” öelda, sest see pärsib tema loomust või misiganes. Lapsele tuleb ei öelda ja seletada miks öeldi. Samamoodi võib selle tooli kohta öelda paha lapse tool, kui sa ära seletad. Minu arust.
Eks ma mõned korrad vitsa ikka sain. Mingit peksu otseselt küll pole olnud. Eks see vits oli rohkem selline emotsionaalne värk. Vitsa saamisest mingit valu ma küll ei mäleta.
Ise olen laste puhul karistuse poolt, aga mitte läbi peksu. Karistada saab muud moodi ka, kas siis mingid piirangud teatud asjadele seada näiteks.
Jah olen saanud väiksena korduvalt füüsiliselt karistada ja ei ole selle üle absoluutselt õnnelik. Ja enda last ei kavatse ma mitte kunagi lüüa!
Mingi distsipliin peab ikka kodus olema. Ärge saage minust nüüd valesti aru, et ma peksan oma last elu eest rihma ja vitsa ja ma ei tea…harjavarrega. Aga leian, et kui sõnadest laps aru ei saa, siis ma leian et väike pepulaks ei tee halba. Vot juustest tutistamine on väga veider minu jaoks ja sellest ma ei saa aru.
Minu poiss on juba sellises vanuses, et õpib tunnetama enda piire. Mina olen pepu laksu andnud lapsele. Mitte nii, et ta nüüd röögib tundide viisi või see mingi jälje jätan, aga olen tooni hästi kurjaks teinud ja tussulaksu andnud. Ehmatab ära ja rohkem ei tee. Samuti näpu pihta. Mitte näppe sahtli vahele ja nii. Vaid sutsti ja öelnud ai ai. Saab aru ilusti ja rohkem ei tee. Kuigi ennem seda muidugi keelan miljon korda, et ei tohi…ja kui ta ikka vaatab julmalt mulle otsa ja teeb ikkagi, siis järgneb pepulaks.
Tussulaks? WTF?
Mismõõtes…Tussulaks???WTF
Mis asi on tussulaks?
Tussu- pepu, perse, taguots…Nojah…ma ei tulnud selle peale, et võib olla ainult hiidlased kasutavad seda sõna 😀
Ja väiksena sain ikka korralikult karistada, kui paha laps olin. Aga siis rihmaga ja nõgesega ja vitsaga ja kärbsepiitsaga. No ja ma olin sitaks paha laps 😀 Ainult pätti tegingi. See tõesti ei tähenda seda, et mina sain, nüüd nüpeldan oma last absoluutselt koguaeg.
Ma vist just oksendasin endale natuke kurku. Palun-palun-palun ära kasuta sellist sõna. Tussu pihta ei anta isegi mitte tüdrukule laksu, kui ei ole just tegu erakordselt haigete inimestega.
Ok…vabandust…Pepulaks siis.
Sellist sõna nagu tussu kasutavad ikka teised ka, aga peput see küll ei tähenda ja kõlba päris rõvedalt see tussulaks..
Uudishimust uurisin ja kui nüüd ÕS-ist lähtuda, siis tussu tähendab laste keeles ka istmikku.
Aga see kõlab selle kohta imelikult küll, pole sellise sõnakasutusega lihtsalt harjunud.
Mina sain paar korda vitsa nii emal kui isalt. Tegelikult nüpeldati mind kärbsepiitsaga. Ausalt öeldes enamike kordade puhul ma kahjuks enam põhjust ei mäleta. Mõne korra puhul ma tean, et jooksin niisama toas ringi, olin ülemeelik, naersin, tantsisin vms , et ühesõnaga käisin oma ülemeeliku tujuga vanematele närvidele. Ühte korda kui isa jõi mäletan ma väga hästi. Kuna ma olin lapsena väga-väga rõõmus naerupall, siis seekordki ma naersin, jooksin toas ringi ja segasin isa teleka vaatamist. Ma olen eluaeg vihanud suitsetamist ja suitsuhaisu ning kuna parasjagu oli talv, siis isa tegi ikka pliidi ukse ees suitsu. Ma siis vingusin, et ta järele jätaks ja vist ülemeelikus tujus tahtsin temalt suitsu käest ära võtta, mille peale ta väga ärritus ning tahtis mind lüüa. Ma jooksin eest ära ja ta jooksis mulle järgi. Ma jooksin palja jalu välja ning tema võttis jalast oma kõva tallaga sussi ja virutas sellega mulle ning läks tuppa tagasi. Peale mida ma siis natukene aega istusin ja külmetasin palja jalu väljas.
Kindlasti ei olnud mu lapsepõlve teod vitsa väärilised ning tean, et enda lapsele ma mitte kunagi vitsa ei annaks. Alati annab sõnadega käitumist selgeks teha. Üldse ma loodan, tegelikult ka tean, et mina ja mu mees pole oma lapsele kunagi sellised vanemad, nagu olid nemad mulle.
Ma kirjutasin,et EI PEA PEKSMA, vaid peab olema karistus. Tegelikult seaduse järgi sa ei või last nurka ka panna sest see alavääristab teda, seadusse järgi sa ei tohi lapsele midagi teha peale pai ja musi ja nii kasvavadki endast täis idikad kes arvavad,et NEMAD VÕIVAD KÕIKE TEHA, SEADUS KAITSEB NEID. Mina pooldan karistamist aga mitte vaeseomast peksmist. Lasteaedades on rakendatud pikkaaega karistusena paha lapse tooli aga MIS NÜÜD? ENAM EI TOHI, seadus keelab! Ei tea mis moodi siis peaks neid lapsi korrale kutsuma? Sest paraku, ainult heaga tõesti ei saa!
Ma ei tea, kas see oleneb kasvatusest või lapse iseloomust, aga mõnd last ikka saab heaga ka. Peab tekkima lihtsalt vanema ja lapse vaheline usaldus. Kui laps tahab niiöelda keelatut teha, siis teed seda emaga koos ehk annad mõista, et ainult täiskasvanu valve all võib teha. Teeb ära ja siis üksinda enam ei isuta. Kui aga muudkui keelata ja ei lase lapsel maailma avastada koos endaga, teeb ta seda paratamatult üksi siis. Kui saad pointist aru.
Ma ise pole rihma/peksa/vitsa saanud ja kindlasti oma lapsele ka ei anna. Niimoodi nüpeldada tundub.. väga vastumeelne. Tukast äkki õrnalt sugeks? Ma ei tea.
Ma ei tea jah, ette oletada, mis karistusmeetmeid kasutama hakata. 😀 Kipun ikka arvama, et kõik need pahad tembud olenevad erinevalt lapsest ja ikkagi sellest, kuidas talle tähelepanu on pööratud. Ja seda ei õigusta muidugi miski, kui vanem lapsele füüsiliselt päris jõhkralt haiget teeb.
Samas.. ka sõnadega saab väga haiget teha. Mul on näiteks just niipidi väike haav lapsepõlvest jäänud. 😀
Pai ja musiga juhtuba ka vahel olema see, et võid omale pedofiilsuse süüdistuse kaela saada:D
Selline meetod ei ole soovitatav, sest “paha lapse tool” on otsene sildistamine ja soodustab lasteaias narrimist. Ka koduses keskkonnas pole see hea, sest laps ei ole paha, vaid ta käitumine on läbimõtlemata ja tõi kaasa soovimatu tagajärje.
Meetod kui selline on endiselt kasutusel. Selleks võid võtta ükskõik millise tooli (kindlasti parem , kasutada erinevaid kohti, kui ühte ja sama tooli), laps sinna istuma panna ja talle seletada miks ta seal on. Lastel on vaja mõtlemise aega ja mängust välja tulemist, kui asi läheb ülemeelikuks. Alati ei pruugi laps olla midagi halba teinud, mõnikord on vaja ennast kehtestada enne kui asjad üle pea lähevad.
Olen ise kahes lasteaias töötanud ning paha lapse tool kiusamist nüüd küll ei soodustanud.
Paha lapse tool läks käiku juhul, kui laps küsimuse peale, mida ta valesti tegi ning kas ta peaks vabandust paluma teise lapse käest, ei osanud või ei tahtnud midagi vastata. Üldiselt korralikumad lapsed selle tooli peal aega veetma ei pidanud.
Esimene kontrollpunkt toolil oli ca 2-3 minutit, kui selleks ajaks ei osanud või ei tahtnud laps ikka oma tegudele selgitust anda ega vabandust paluda, siis järgmine minupoolne küsimus hõlmas juhtunu läbiarutamist ning kas laps saab aru, mida ta tegema ei oleks pidanud/tohtinud. Tuli ette päris tihti ka seda, et läbiarutamine toimus mõlema osapoolega, sest päris nii must-valged need asjad ikka ei ole, et üks on süüdi ja teine abitu ohver – eriti, kui tegu muidu väga korralike lastega. Üldiselt siinkohal sai jällegi kõik asjad lahendatud ning lapsed sõpradena edasi mängitud.
Küll aga oli ka neid nn vabakasvatuse vilju, kes tundusid olema ka hüperaktiivsed. Pidev teiste kiusamine; pidev tooli peal istumine; absoluutne ignoreerimine, kui küsida, mida valesti tegi – lihtsalt muudkui niheleti ühe koha peal ning otsiti võimalust toolilt plehku panekuks. Kuna rühm oli väga ühtehoidev, siis alatihti lapsed ise kutsusid üksteist korrale ning suunati paha lapse tooli peale rahunema – keegi narrimas nüüd küll ei käinud, et oi näed, see istub jälle toolil, pigem tunti headmeelt, et saab mõnda aega rahus mängida ilma, et keegi sind hammustaks või klotsiga vastu pead viskaks.
Kahjuks neist vabakasvatusega lastest ma ei saanudki nö jagu. Pidevalt käis üks terror teiste laste (no ja ka õpetajate) suunas küll mängu-, küll õppe-, küll söögi-, küll uneajal. Ja nad justkui teavad, et kasvataja ei saa neile midagi teha. Vaatavad sulle otsa pilguga, et “noh, mis nüüd peale hakkad, ah?”
Paha lapse tool ei tohiks olla paha lapse tool, vaid sellele peab leidma muu nime, sest PAHASID lapsi EI OLE olemas! On olemas pahad teod. Paneb imestama, et lasteaiaõpetaja seda ei tea ja sellest ei lähtu (olen ka ise haridustöötaja, ei räägi niisama, ilma teoreetilise taustata).
Kui minu lapse lasteaias oleks “paha lapse tool”, siis see teema oleks päris kindlasti rühmakoosolekul päevakorras. Väljend “paha laps” on sildistamine.
Lasteaias seda loomulikult paha lapse tooliks ei kutsutud aga kui ma oma kommentaaris oleksin rääkinud kollasest toolist, siis võib-olla oleks see mõnes inimeses segadust tekitanud.
Paha lapse tooliga on see teema, et ega väike laps üldjuhul aru ei saa, mille eest teda karistatakse ja sinna tooli pannakse. Tema käitub impulsiivselt ja ratsionaalsed põhjendused talle ei mõju.
Mulle meeldivad Jesper Juuli põhimõtted. St et laps tahab oma vanematega koostööd teha ja kui sa talle kindlal (mitte iriseval või kärkival) toonil ütled: “mulle ei meeldi/ma ei taha, et sa teist last lööd vms”, siis väikesele lapsele on see piisav põhjendus.
Mina sain üks kord.
Olin 4-5 aastane, seisin viienda korruse koridori lahtisel aknal ja lehvitasin mõlema käega emale, kes töölt tuli. Järgmine hetk haaras ema mu seljatagant sülle, viis tuppa ja andis kaks laksu oma punase lakkrihmaga vastu sääri. Aknale rohkem ei roninud 😀
Esimese asjana mõtlesin ma, et ehk ma ka annaks vastu näppe, kui laps näiteks nuga käes ringi jookseks vms. Aga siis mõtlesin, et tegelikult peaks ju saama ikka sõnadega ka seletada. Kas sa poleks siis tol ajal ema sõnadest aru saanud? Et aknal olla ei tohi?
Appi kui õudne, kuidas suudab üldse ema niimoodi teha oma lapsele.
Ja pealegi ei karistata ühekorde pahanduse eest, vaid lihtsalt seletatakse miks nii ei tohi teha.
Karistada tuleks siis kui lapsele on juba seletatud, et nii ei tohi teha ja ta ikka teeb.
Sellise heatahtliku lehvitamise peale kohe peksa anda tundub nii hrimus
Ma pakun, et selles konkreetses olukorras ilmselt ema ehmatas ise nii õudselt ära, et ta vast ei mõelnud meetodit enne tegutsemist täpselt läbi. Ma ise olen ka absoluutselt seda meelt, et kasvatada võib ja peab saama ilma füüsilise vägivallata, aga kui ma oma lapse leiaks viienda korruse avatud aknalt püsti seismas… ma ei julge just mürki võtta, et ma 100% adekvaatselt reageeriks seal.
TÄPSELT!
Mina sain ka ikka kunagi peksa, isa arvab, et sain ainult asja eest, mina nii ei arva.
Täiesti igasuguse löömise vastu olen, ka laste omavahelise löömise vastu, mõni lapsevanem ei tee väljagi kui 2-aastsed üksteist löövad, ma suhtun sellesse väga tõsiselt, sest laps peaks varakult aru saama, löömine on täiesti keelatud, keelan mõnuga ka võõraid lapsi.
Pealegi arvan ma, et kui lapsevanem last lööb, siis laps löömist niimoodi õpibki ja peab seda normaalseks tegevuseks ja teiste “karistamiseks” ja siis lähebki laps lasteaeda ja peksab seal teisi lapsi, sest tal kodus ka tehakse ju niii kui kellegi käitumine ei meeldi.
Tutistada ikka paaril korral sain ja vits oli ka hoiatuseks toas 😀 Aga peksu küll ei olnud.Kuulasin sõbrannade käest jubedusega,kuidas nad rääkisid,et rihma saavad.Võeh.Vot see tundub liiga julm,rihmaga lihtsalt anda..
Tegelikult antud blogis ei olnud välja toodud,et lapsi peab PEKSMA, ei lapsi EI PEA PEKSMA kuid peab KARISTAMA. Ei poolda mina sellist vabakasvatust,et lapsekene teeb miskit ja siis öeldakse” oiii, kallis tibuuu palun ära tee enam nii” endal mega ninnunännu hääl. Laps peab teadma,et tema tegusel on ka tagajärg mis ei ole hea. Muidu ongi nii,et tulevikus teab väga hästi,et ahh ei juhtu minuga midagi ku ima mingi sita kokku keeran. Endal sul oli ka mingi aeg postitus teemal kuidas keegi klassivend/koolivend käis oma lapsega külas ja see oli nagu metslane, vot see ongi see vabakasvatuse vili 🙂
No aga kas ainuke lapsele arusaadav tagajärg on siis sinu meelest peks? Ma usun, et sama ebameeldiv võib lapsele nurka minna olla ja saab ka sellest aru. Mitte, et ma teaks 😀
Vabakasvatusel ja kasvatamatusel on vahe. Internet on infot täis. . Va mingid perefoorumid.
Selle asja nimi oli kasvatamatus, mitte vabakasvatus 😉
Nõustun sinuga, P.