Vaatasin täna kultuurseid saateid (tegelikult Sony pealt Kiirabihaiglat) ja seal näitas mingit sõjaolukorda. Surnud väiksed neegrilapsed vedelesid seal iga nurga peal, ilma jalgadeta inimesed, haiged inimesed, suremas inimesed. Kui ühel hetkel näitas haavatud naist sülelapsega, siis ma haarasin Mari sülle ja hakkasin lihtsalt nutma.
Kurat võtku. Mis siis, et see oli suvaline sari, maailmas on ju praegu ka sõjad. Ja on miljoneid naisi, kes peavad iga päev mõtlema, et kas nende beebi jääb ellu. Kas neil on midagi süüa. Kas neil on midagi juua. Kas neid pommitatakse? Lastakse maha? Kas keegi jääb haigeks ja sureb? Kas see keegi nakatab neid?
Ma ei kujuta ette, kas nad leiavad oma päevas hetke võtta oma titt sülle ja teda kallistada. Temaga mängida. Tema jalataldu paitada. Tema kaelavolte musitada. Tema käekestega enda näole pai teha. Temaga koos maas vedeleda ja naljakaid hääli teha. Näitada titale teda peeglist ja koos naerda. Tema kõhule puristada. Teda paitada, kuni ta magama jääb.
Ma hakkan praegu ka nutma.
Ma vihkan seda, et me elame ühiskonnas, kus on raha. Sest rahaga kaasneb võim ja võimujanu pöörab inimesed ära. Miks on maailmas sõjad? Sest see on riikidele kasulik. Sõjatehnika toodab ju kõige rohkem kasumit.
Aga miks nad ei mõtle, et kuskil saab just beebi surma. Sada beebit. Tuhat beebit. Mitutuhat beebit. Mitu ema jääb ahastuses surma ootama? Mitu ema sureb, jättes oma beebi surema?
Mida tunnevad need emad?
Ja meie muretseme selle üle, et kas meie lapsel on ikka kõige uhkemad vidinad ja seljas uued riided, sest teiste kasutatud on ju kaltsud…
Aga jah, head sõbrapäeva muidu teile ka 🙁 Ma lihtsalt nukrutsen.
7 kommentaari
Raamatusoovitus
“Ingrid. Kirjad emale Ameerikast”
Ühtestki surma saanud beebist ei räägita. Spolerina võib öelda, et on väga hea kirjeldus sellest kuidas keset sõjas Euroopat saadi laps ja mismoodi selle lapsega siis läbi Euroopa põgeneti ja hiljem elu põgenikelaagris, siis juba kolme lapsega.
On ka muud, eelnev elu Eestimaal ja hilisem elu Ameerikas.
http://www.varrak.ee/product/6001/?cid=1144
Ühesõnaga peale seda on kõik sõjaaja naised minu jaoks kangelased.
Oijah… nii on. Aga enamik sõdu on siiski usu pärast, mis on minu arvates ekstradebiilne. Milleks on vaja kellelegi mingit oma jura elu hingega peale suruda? Ja nagu näha, siis sellest ei saa aru just islamistid. Vahel tundub, et kui seda usku maa peal poleks, ei oleka ka neid koledaid sõdu. Oeh..
Enamik sõdu, mis modernses maailmas peetud ja edaspidigi peetakse on võimu, raha ja ressursside pärast, usu pärast sõditi keskajal. Tänapäeval suudetakse läbi interneti ja muu massimeedia inimesed üksteise vastu ässitada, eriti hästi õnnestub see, kui riigis on mitu etnilist/religioosset kogukonda. Aga sõja põhjus ei ole usk, usku saab kasutada kattevarjuna, sest tegelikult tahetakse saada kontrolli nafta või vääriskivide üle, sest moodne ühiskond tahab üha rohkem ja rohkem tarbida ja kulutada ja lagastada loodust. Kusagilt peab selleks vajalikud vahendid ju hankima, olgugi, et see on kellegi ema, tütre või onu elu hinnaga. Collateral damage nagu ütles John McCain, kui droonid Iraagi koolimaju pommitasid.
Muide minul algas päev ulgumisega, aga see oli liigutusest nutt. Vaatasin seda videot nimelt: https://www.youtube.com/watch?v=btuxO-C2IzE&feature=share
Sõja eesmärk pole inimesi tappa, vaid riik panna majandusliku surve alla. Vaadata kumb kauem vastu peab ning kõvem on.
Kui oleks vaja tappa oleks igasuguseid keemiarelvad jms lubatud, kuid siiski sõjas kehtivad reeglid. Eesmärk on haavata.
Ise ka muide vihkan neid jubedusi ….
Seda nad ju tahavadki, et beebid surma saaks, sest nad tahavad inimeste arvu vähendada.
Mõtlen tihti, kõik suured inimesed, täiskasvanud- mõistusel, miks nad nii teevad, kas tõesti ei saa sõnadega asju selgeks. Ei saa mina aru kuidas suured inimesed ei saa aru ja nii teevad. Ja ei hakkagi aru saama.
Üldjuhul ei vaata selliseid saateid, olen ka meister ulguja, lihtsalt parem ei vaata kuigi see kahjuks ei tee asja maailmas olematuks.
Kahjuks on see sõda ja võimuvõitlus meie ühiskonnas paratamatus.Aga õnneks saad sa õnnelik olla,et sinu pisike armas Mari ei ole ohus 🙂 Aga see on nii armas,kui sa just sellisel päeval selle teemaks tõid.Hääd sõbrapäeva teile kaa seal 😉