Jeesus, see tundub nii utoopiline, et ma olen sellises vanuses, et mul on kooliealine laps. No tegelikult oleks võinud Mari sel aastal juba kooli minna, aga õnneks on ta sünna täpselt sellisel ajal, et ei pidanud nn koolipikendust isegi taotlema. Ehk siis sügisel läheb ta 7-aastaselt kooli ja siis saab kohe järgmine kuu kaheksa.
Eks see natukene hirmutav ole, sest eks see koolielu on ju tunduvalt teistsugune, kui lasteaia oma. Juba selle pärast, et Maril oli nii kaua kõnega probleeme, mida enam muidugi sellel määral ei ole, et keegi temast aru ei saaks või ta suheldud ei saaks, aga sellegi poolest on see hiline kõneareng natukene taagaks kaelas, sest ta ei pruugi ülesannetest nii täpselt aru saada ja… ah ma ei teagi, lasteaias logopeed luges meile igasuguseid võimalikke probleeme ette. Ega need muidugi nüüd kindlalt kaela ei saja, aga parem oleks selleks siiski valmistuda.
Esimene samm oli eelkool. Sinna tahtis Mari ise VÄGA minna ja valitud sai Gaia eelkool, lihtsalt selle pärast, et mu sõbranna poeg ka seal käib ja koos ikka julgem või nii. Muidugi Maril seda julgust vaja ei olnud, sest ta oli nii põnevil kogu sellest kooli teemast ja juba peale esimest korda ohkas ta, et tahaks seal käia viis päeva nädalas, mitte ainult korra.
Lasteaias on Maril ka logopeed, kes hästi tihti uuendab ta iseloomustusi ja oskusi. Eks ma muidugi näen ise ka kodus, milles ta tugev on. Hetkel pakub hästi palju huvi tähed ja kirjutamine ja lugemine, aga erakordselt hästi tuleb tal just arvutamine välja. Ta on selles kohe täitsa tubli, eriti kui mänguliselt läheneda. Aga eks see ole vist igal lapsel nii. Mari lemmikmäng on ka kool, kus ma olen õpetaja ja tema lahendab minu antud ülesandeid. Ja kui valida saab, siis oleks iga tund matemaatika.
Mida aga meile lasteaiast soovitati, oli see, et kooli peaksime valima selle järgi, kus oleks võimalikult hea tugisüsteem. Ehk siis logopeed, eripedagoog, abiõpetajad, kui laps peaks mõnes tunnis jänni jääma vms. Ja eriti hea joppamine on see, et siin Kardo kodule kõige lähem kool vastab kõikidele neile nõuetele. Ehk siis Tallinna Rahumäe Põhikool. Ma tean, et see sõna “erivajadus” on paljudele hirmutav ja eks ta mullegi alguses oli, aga ma olen pigem väga selle poolt, et laps saaks ka koolist igakülgset tuge, et ei tekiks seda tunnet, et ma ei oska ja lõpuks ei taha isegi proovida. Ma muidugi ei tea, kuidas tänapäeval on, aga kui mina kooli läksin, oli meil klassis üle 30 õpilase ja õpitempo käis ikka kiiremate järgi. Ma mäletan, et meil oli kolmandas klassis isegi üks poiss, kes ikka veel lugeda ei osanud ja nii palju kui ma nägin, oli tema ainukene “abi” see, et ta klassi ees lugema ei pidanud ja lõpuks ei rääkinud üldse enam mitte kellegagi.
Muidugi see võis ka ainult mulje olla, ega ma lapsena ei teadnud ka, mis temaga seal peale tundi tehti või mitte, aga abi sellest suurt igatahes ei olnud. Seega ma eelistan, et laps saaks vähemalt kogu selle koolirütmi endale meeldivalt käppa, isegi kui selleks on vaja lisaabi. Ja on tore, kui on koole, mis seda pakuvad.
Täitsa vabalt võib juhtuda ka nii, et järgmisel aastal ei ole tal mingit lisaabi vaja, aga parem ikka ette mõelda, kui lambist kooli käest kuulda, et teie laps ei saa hakkama. Samas jällegi hea, kui kool üldse märkab ja tahab abi pakkuda. Ma olen kuulnud, et osad vanemad keelduvad sellist nõu ja abi vastu võtmast, mis mulle ka arusaamatu. Kas on tõesti siis see häbitunne vms nii suur, et ei julge last aidata? Ei tea.
Teine asi, mis veits hirmu tekitab on see, et kurjad kommentaatorid on ju Mari sünnist saati mind “hoiatanud”, et mu lapsi koolis kiusama hakatakse, sest ta ema on ju “see Mallukas”. Ma ei tea, kui väga esimese klassi lapsed mind üldse teavad või mitte, aga ega see mõte just kuigi meeldiv ei ole, et inimesed kodus oma lastele räägivad, et aa issand iuuu, sinu klassiõde on MALLUKA laps. Ma olen täiesti kindel, et Mari isegi ei tea, et mingisugune narrimine või kiusamine maailmas eksisteerib, kui siis ainult nii palju, kui nad siin õdedega teineteist kräunutavad. Ükskord oli lasteaias üks poiss talle puupea öelnud ja Mari õhtul voodis rääkis, et tal hakkas selle peale süda valutama, sest… ta ei teadnud hästi, mida see sõna tähendab ja ta oli nii pettunud selles, et keegi võis arvata midagi nii tobedat, et tal on puust tehtud pea, sest inimestel ei ole ju puust, vaid luust pea. Vähemalt nii palju on mul praegu süda rahul, et ma tean, et Mari minuga kõike jagab. Aga samas tean ka seda, et kuigi ta on hästi julge ja jutukas, siis on ta samal ajal ka veidi hella hingega ja kui ma peaksin kunagi kuulma, et keegi teda narrib või kiusab, issand jumal… i’m gonna loose my shit.
Mari on alati see, kes teisi aitab ja märkab, kui kellelgi on abi vaja või keegi haiget saab vms, et see tundub nii hirmuäratav, et ta hakkab olema kollektiivis, kus juba on mingid narrimised ja kiusamised jne. Ma lihtsalt LOODAN, et ei ole, aga veits on hirm ikka sees. Üldse ta tundub veel alles nii väike laps, kes ei peaks veel selliste asjadega tegelema, nagu kool, haha.
Kellel lapsed lähiaastatel kooliteed alustanud, kuidas teil see läks? Kas on mingit kiusamist vms olnud nii väikeste seas? Ja kas teie lapsel on mingit lisaabi läinud, või sai kohe kõigega hakkama?
44 kommentaari
Täiesti ilma irooniata mainin, et tänapäeval on “erivajadusega” juba suutmissurveline väljend ja seetõttu negatiivse alatooniga. Tuleks kasutada neutraalsemat “lisavajadusega”. Kui me ise jälgime enda sõnavara, et vältida suutmissurvelisi väljendeid, siis õpivad ka lapsed juba varakult, kuidas ennast väljendada nii, et ükski neurodiversityga inimene ei tunne ennast halvasti 🙂
Ma ei ole kunagi arvanud, et see oleks kuidagi halb sõna, aga jätan meelde 🙂
Minu tütar on ka erakordselt tundliku ebaõigslusradariga ja igasugune kiusamine läheb talle väga hinge. Esimesest kolmanda klassini, k.a, oli tal selle tõttu vahel emotsionaalselt päris keeruline. On hea, et Mari sinuga jagab palju ja loodetavasti jääb ta seda tegema. Minu tütar ka teeb seda ja seetõttu saime mina ja ka tema täiesti suurepärane klassijuhataja talle toeks olla ning julgustada jääma iseendaks – kaitsema neid, keda kiusatakse, ütlema välja, kui näeb, et käitutakse valesti. Eks oli pisaraid ja pettumusi muidugi. Kõige hullem oli see tüdrukute “täna olen sinu sõber, homme teise sõber” teema. Seda elas ta ka ikka korralikult üle ja kurvastas palju, kuid tänaseks on ta omale leidnud teised sõbrad (kunstikoolist), kes jagavad tema maailmavaadet rohkem. Ka kool on nüüd teine. Ehk siis hästi palju oleneb klassikollektiivist ja ka klassijuhatajast. Meil tõesti vedas, klassijuhataja oskas märgata ja tegi oma tööd südamega. Kurb oli küll kuulata selle väikese hinge muresid, kuid lohutad, teed kalli ja varsti jälle lahenes kõik. Täna on ta viiendas klassis ja mul on hea meel, et ta on jäänud iseendaks. Eks teismeiga murrab täiega peale ja neid draamasid tuleb kindlasti veel, kuid elame needki üle 🙂
Ma ei ole küll tuntud blogija, aga meie väikesest alevist loevad päris mitmed õpetajad ja lapsevanemad mu blogi, kuid lapsi seetõttu keegi narrinud pole. Klassikaaslased on lastele lihtsalt öelnud, et nad nägid neist pilte, mille olen blogisse või Instagrami üles pannud (Instas laste klassikaaslased/sõbrad käivad laikimas ka). Kui oleme kuskil käinud, siis lapsed on isegi öelnud, et võiksin blogis/Instagramis pilte jagada, et nende sõbrad ka näeksid – tundub, et see on nende põlvkonna jaoks täitsa normaalne. 🙂 Alles oli isegi selline seik, kus laps nägi sõbra kodus Bon Merite tooteid ja ütles, et meie kodus on ka need, selle peale vastas sõber, et minu blogi pärast ongi tema ema Bon Merite järele hull. Kui mu laps koju tuli, siis ta teatas mulle, et ma ei olegi ainus hull. 😀 Poistele pakkus see teema ainult nalja, ei mingit ebamugavustunnet ühel või teisel, et mina blogin või teise ema mu blogi loeb.
Muide, lapsed käisid alles lasteaias, kui juba nende rühmakaaslased rääkisid neile, et nägid seda või toda pilti, ilmselt vanemate kõrvalt, nii et ilmselt on ka Mari rühmakaaslased ammu kursis, kelle laps ta on, ei tule see koolis üllatusena. 🙂 Teie pere saated läksid lastele väga peale, mistõttu on Maril pigem juba oma fännklubi, mitte ei saa temast seetõttu kiusatavat, et ta sinu laps on. Ma vähemalt loodan, et see on nii. 🙂
Võib-olla on meil siin kasu igasugustest kiusamisvastastest programmidest, millega tehti juba lasteaias algust, aga mulle tundub, et kiusamist on vähe. Mingeid konflikte on lastel ette tulnud küll, aga pärast on jälle sõbrad edasi oldud ja otseselt kiusamist keegi kogenud pole. Väidetavalt pole nad näinud ka, et kedagi nende klassist narritaks, kõik olevat omavahel sõbrad ja uute lastega üritatakse samuti kohe sõpradeks saada. 🙂
See on väga lohutav kommentaar, tänks 🙂
Mina tahaks julgustuseks öelda, et lapsed sellises vanuses arenevad ikka veel megakiiresti. Mis praegu probleemne tundub, ei pruugi septembris kooli minnes üldse enam teema olla. Sinna on ikkagi veel peaaegu aasta jagu aega. Endal oli laps, kes kevadel veel suurem asi lugeda veel ei osanud, aga mõne suvekuuga omandas hulganisti vajalikke oskuseid. Kuidagi mööda minnes käis kõik. Ja tänapäeval pööratakse õpiraskustega lastele palju rohkem tähelepanu ka koolides. On õpiabi rühmad ja kõik muu säärane tugisüsteem. Ja kui Mari on teiste laste seltskonnas hooliv ja empaatiline kaaslane, siis lõpuks loeb see oluliselt rohkem, kui esialgne kesine lugemisoskus vms. Küllap kõik läheb hästi.
Aitäh :))
Tere
Ma võtan siis julguse kokku ja kirjutan enda loo, vb natukene annab tuge jne. Oma 9 klassi käisin TAVALISES koolis ja sealt edasi läksin oma linna ELIITkooli. Tartus siis HTG (Hugo Treffneri Gümnaasiumi), sealt hakkas minu langus pihta. Varem 4-5 õpilane aga seal ei saanud hakkama. Ma ei taha väita, et selles koolis on kehv süsteem – lihtsalt see ei sobinud minule! Tänu VÄGA headele juhustele sattusin 11.klassi poole pealt Tartu Herbert Masingu kooli õppima. Ma esiteks jäin seal koolis ka 11 klassi kordama aga 12 klassi lõpetasin väga heade tulemustega. KÕIK eksamid olid üle 80 punkti (mis peaks mingitki taset näitama).
Seal koolis tuli välja, et minu sissepoole kõnnakut saab füsioteraapiaga parandada, minu stress on tegelikult depressioon, ja nii edasi!!! Kõik need asjad ei tulnud minu surumisel VAID õpetajad ise suunasid. Seal koolis olid kõik vajalikud teenused olemas.
Tase koolis on muidugi väga kõikuv aastate lõikes, sest õpilased on erinevad. Meie aastal olime riiklikus edetabelis 14 kohal!!! (90% nendest tavakoolidest ees siiski) Aga on ka aastaid kus on pigem seal 100+ kohal.
Õppetööst – keskkoolis on ca 10 last, tavaliselt paar veel koduõppel, neid mina ei tundnud ega näinud. Õpetajad olid suurepärased. Kõik kes keskkoolis käinud teavad, et SINA ise muretsed enda hinnete pärast. Seal koolis oli õpetaja sinu teadmiste pärast mures. Ta tuli ka vahetunnis sinu juurde, et tule vaatame selle teema üle, sa vist tunnis ei saanud sellest aru.
Üks raskemaid eksameid – kirjand! Me tegime 10 proovikirjandit!! Mis mujal koolides oleks võimatu aga seal oli see võimalik! Õpetaja märkis ära puudused ja me arenesime selle aasta jooksul väga palju ja tulemused olid jällegi näha!
Kooliväline tegevus. Kes on olnud õpilasesindustes, teavad väga hästi et väga paljud üritused jäävad raha taha. Mitte seal. KÕIK ettepanekud, mis me tegime – direktor küsis PALJU vahendeid vajate. Saime teha nii koolilehte, kõiki huvitavaid päevi, etendusi jne. Avasüli oldi kooli poolt nõus kõigega aitama.
Lõpetasin 10+ aastat tagasi. 12 õpilasest 8 kõrgharidusega ja 3 lausa doktorikraad. Ja seda kõike ERIVAJADUSEGA kooli kasvandikud.
Suur aitäh jagamast Kaie, väga julgustav oli lugeda 🙂 <3
Mul läks esimene laps eelmisel aastal 1. klassi. Kartused olid suht samad, et kiusajad ja värki. Natuke isegi kiusati ka aga minu jaoks arusaamatul kombel selle tüdruku poolt, kellega ta varem juba tuttav ja sõbranna oli ja mõlemad nii rõõmsad olid, kui teada sai, et samasse klassi saavad jne . Tagantjärgi mõeldes, tundub mulle, et see tüdruk oli nagu kade, et mu laps teistega ka sõbraks sai ja tema enam ei olnudki a&o aga rääkisime ta emaga ja klassijuhatajaga ja praeguseks tundub, et on korras. Mul seepärast veidi keeruline, et laps ise naljalt ei tule kohe rääkima, kui midagi juhtunud on ja peab ise puurima ja hästi tähelepanelikult jälgima, mida ja kuidas ta vastab, et aru saada, kas oligi just nii nagu räägib või võib seal taga veel midagi olla. Õppimise poole pealt me palju ei muretsenud, laps luges palju juba enne kooli , numbreid tunneb ja matemaatikas hätta pole jäänud, kuigi see ta lemmik just ei ole. Õpetajalt väga mingit tagasisidet pole saanud aga loodan, et see pigem positiivne asi 🙂 Tugisüsteemide kohta lapse koolis ausaltöeldes teadmised puuduvad- kui pole vaja, siis ei pööra ju sellele nii paju tähelepanu. Igatahes, loodan ja usun, et Maril hakkab seal hästi minema- head inimesed on ikka maailmas hinnatud 😉
Aitäh, Kristi! Ma usun ka, et tihti lapsed ei pruugi rääkida, sest nad ei saa ju ise ka olukorrast täpselt aru ja see tekitab neis ehk segadust vms. Aga mul ainult hea meel, kui pole vaja midagi teada sul tugisüsteemide kohta, endal ka lihtsam 😀
Väga täpselt kirjeldasid oma kooliaja märkamisi kusjuures, me oleme üsna samas vanuseklassis ka. Aga jah. Nii oli. See vähene abi mida pakuti, tuli avaliku põlgusega. Et loll ja lohakas. Abi oli nagu karistus. Usun, et sinu lastel nii ei ole, te saate koole valida ja tuge, nüüd loodetavasti ikka natuke on teistmoodi ka.
Tol ajal oli küll tõesti täpselt nii, ja meil oli tugev kool, on siiamaani. Iga aasta tuli lapsi juurde, ja läks ära ka… Kiusatavad pidid aasta pärast kooli vahetama, kusjuures kõik nad olid vaestest peredest. Neil ei olnud vähimatki šanssi, täiskasvanu pilgu läbi tagasi vaadates ikka jõhker kuidas juba lapsed ühiskonnast nö välja praagiti. Jõukamad käisid võistlustantsus ja olümpiaadidel, ülejäänud pidid vaatama keda välja peksta, et enda ebakindlust sotsiaalse staatuse osas vähendada.
Meil on 2 ja 3 klassi kapsed , kes on mõlemad meie vabal valikul sellest õppeaastast koduõppel ja läbi waldorfi.
Näen kuidas nüüd asjad päriselt lapstele selgeks saavad, meil on aega , ei oea kiirustama kuhugi nagu tava koolis pidi.
Ma täiega tahtsin ka panna Waldorfisse, aga no ma pean arvestama sellega, et Kardol pole autot ja see kool kuskil ülemiste taga otsas 🙁
Tehku siis load jne… Pole teab mis mission impossible.
ma olen seda aastaid rääkinud, pole enam minu asi seda kobiseda siin 😀 arvestama pean ikka faktiga, et tal neid pole
Kas sa midagi segi ei aja? Tallinna Waldorfkool on ju Pelgurannas, mitte Ülemistel.
Hmm, ma kunagi googeldasin ühte Ülemistel. Kas neid mitu pole?
Guugeldasid vist Emili kooli? See asub tõesti Ülemistel, aga see ei ole waldorfkool.
Jah, Tallinnas on teine waldorfkool veel – Hilariuse kool –, aga see on tõsise erivajadusega lastele.
Tallinna lapsed käivad ka Aruküla ja Keila waldorfkoolides.
Waldorfkoolid on need: http://xn--waldorf-hendus-nsb.ee/asutused/kool
Mul läksid lapsed see aasta kooli. Jah on raske- kool on 30 km kodust, koolitee ületab ka tiheda liiklusega maanteed(jumal see kõleb nagu need vanainimesed kes räägivad kus lapsena sai kooli jala 101 km käidud). Aga kool on waldorfkool ja see kool on kõoge imelisem, muinasjutulisem koht kus käija! Lapsed on õnnelikud, vanemad on õnnelikud. Ja koolistressi ei ole :).
Millise linna waldorfkoolis lapsed käivad ja kes keegi oskab kommenteerida Pärnu waldorf kooli? Olete rahul?
Mul on oma lapse suhtes täpselt samasugused tunded, mina mõtlen, et kuidas minu beebike hakkab järgmine aasta nüüd koolis käima kuigi tema ise on ka hull aktivist, poes tahab ise maksta oma asjade eest iseenda kogutud raha eest ja muudkui räägib et kui tema kooli läheb vot siis hakkab üksi poes ja igal pool käima, Mina jälle motlen et issand, kuidas ma saan lasta Oma pisikesel lapsel üksi kuskil käia :D. Kusjuures minu lapse vanaema on öelnud juba algusest peale et, meie laps näeb täpselt sama mood välia nagu Teie Mari, olen ise ka eelnevalt sarnasusi näinud aga mida suuremaks nad kasvavad seda rohkem Oma nägu lähevad, Lihtsalt väga lahe oli vaadata ja öelda Oma lapsele et näe su kaksik on telekas 😀
Ps. Minu lapse üks nimedest on Marii, kokkusattumus missugune ?
tahaks kohe näha su lapse pilti 😀
Kui saad siis ära muretse selle sõna erivajadus pärast. Lisa sinna ette veel hariduslik erivajadus (kui laps vajab koolis mingisugust abi hariduse omandamiseks, siis see on hariduslik erivajadus). Mis tähendabki et muud tal häda pole. Ja nagu ma ükskord ütlesin: Mari on nii tubli ja asjalik ja tore laps, et see, et tal kõne veidi hiljem tuli, ei määra ju tema isiksust.
Mind ka hirmutab ka laste koolikiusamine, mind noriti põhikoolis. Ma olin muidu tubli ja edukas õpilane. Meil oli hästi tore klass ja aktiivne. Aga mõned vanema klassi poisid norisid mind paksuks. Ma olin keskmise kaaluiibega (suht viimase piiri peal) aga kindlasti mitte paks. Ja mind on terve elu saatnud söömishäired. Aga ma olen ka seda oma kiusajatele öelnud ja nüüd hiljem, täiskasvanud meestena, on neil hästi piinlik. See last tollel hetkel ei aita, et hiljem kiusajad kahetsevad. Lihtsalt, aeg on edasi läinud ja ma loodan, et Mari saab endale superhea klassijuhataja, kes selliseid asju märkab ja oskab aidata.
Ainuke asi, mis aitab last kiusamise vastu (kiusamist tuleb koolides ette nii ehk jaa) on tugev ja hooliv kodu. Et vanemad armastavad ja kuulavad. See on kõige olulisem.
Ei, mina ei muretse enam, mul ammu aega harjuda olnd sellega 😀
Tahtsin kiita teid selle eest, et silmad lahti olete ja lapse erivajadusega arvestate! Lihtsalt, koolis on seda väga palju näha, kuidas vanemad ei suuda leppida selle mõttega ja ainus kaotaja on sel juhul ju laps. Väga tublid ja toetavad vanemad!
Minu laps vajas esimesed 2 aastat nii logopeedi kui eripedagoogi abi. Nüüd on juba 6.klassis ja abi juba mitu aastat ei vaja – on selline kena “Harju keskmine”.
Kiusamist jms tekib koolis kindlasti. Kas just laps ise osaline on, aga näeb ta seda kindlasti. Paraku on lapsi igasuguseid, koolis tuleb see oluliselt rohkem välja kui lasteias. Elu oma täies hiilguses hakkab toimima.
Aitäh 🙂
Tänapäeval (või äkki koguaeg nii olnud, ei tea) lapsed ja lapsevanemad suht õelad ikka, pole mõtet illusioone teha. Vanemad on stressis ja ülekoormatud või kibestunud ja lapsed võtavad selle kõik kaasa ja koolis algavad paratamatult võimumängud, tihti ka jaotutakse gruppidesse jne. On siis see paremate ja halvemate punt või osasid ei võeta üldse kampa jne, see tekitab lapsena ikka palju stressi. Koguaeg mingi võimuvõitlus käib. Eriti hull on see tüdrukute puhul, sest ei pruugi välja paista ju, kui kedagi tõrjutakse või omavahel olles midagi nipsakalt ja inetult öeldakse, mis tegelikult mõjub sellele väikesele hingele laastavalt, sest selles vanuses on sõbrad ja kool kõige kõige olulisemad ja on oluline, et nendega oleks kõik korras. Selleks ei pea üldse malluka või ükskõik kelle laps olema, et sattuda selleks kiusualuseks, ettekäänded leitakse alati, kas pole riided piisavalt head, liiga vana telefonimudel või oled liiga tark või saad õpetajaga hästi läbi vms. Tihti on nii, et see ka vaheldub periooditi, võib-olla mingi hetk sind kiusatakse aga teine hetk oled hoopis sina kõige “populaarsem” ja tahetum sõbranna ja kiusad teisi nt, siis jälle saab keegi uue telefoni nt ja kõik on hoopis temaga sõbrad ja sina jälle kiusualune jne. Vist kõik lapsed käivad need faasid läbi. Väga hull on muidugi see, kui rünnatakse nö pere kaudu ja pere kohta halvasti öeldakse, aga samas sa pole ju mingi halva kuulsusega influentser, vaid positiivne ja tunnustatud kuju, aga kunagi ei tea, mida võidakse välja mõelda. Lapsed ise ei pruugigi mõelda, aga vanemad kodus klatšivad ja on neil millestki puudus, siis annavad seda halba energiat lastele edasi. Niiet mõnes mõttes on selline võimuvõitlus jne koolis paratamatu, samas on võimalik sattuda paremasse ja halvemasse klassi. Mõnes klassis on läbisaamine parem ja suurem harmoonia, mõnda satub mingi kiusupunn ja rikub kogu meepoti.
Oluline on jah, et teil oleks omavahel usalduslik suhe ja et kodus oleks turvaline ja laps tunnetaks, et tal on turvavõrgustik olemas. Samuti oma kogemuse põhjal soovitaksin, et eriti kui kiusamine on põhikoolitasandil, siis ikkagi vahetada kooli ja mitte jääda sinna keskkonda. Teisi inimesi pole väga võimalik muuta, võib ju öelda, et see on vale, aga üldiselt väike tõenäosus, et nt teismelised oma käitumist muudaksid. Samas tänapäeva internetiajastul võib-olla see ei päästa, aga ma usun, et väga suur tõenäosus, et ikka muutub olukord paremaks. Ja võib-olla valida ka selline kool, kus keskendutaksegi õppimisele rohkem ja tarkus on väärtustatud, nö eliitkool, sest seal üldiselt vanemad ka normaalsemad ja lapsed ka emotsionaalselt targemad ja saavad aru, et kiusamine on vale ja nõme.
Oeh, õudne ikka see suureks kasvamine 🙁
Minu laps läks 6-aastasena kooli, eelmisel sügisel. Lasteaias koolivalmidus katsed läbis ilusti ja kasvatajatel jagus vaid kiidusõnu. 1-teine 6 aastane tüdruk jäeti edasi lasteaeda veel aastaks kuna polnud veel valmis. Nüüd, kui mu tütar 2-s klassis käib, siis on tekkinud matemaatikaga raskusi ja seetôttu käib järeleaitamis tunnis kus on teisigi klassikaaslasi, väga loodan, et ta seal kaua käima ei pea ja hakkab lôpuks matemaatika talle meeldima ja oleks kasvôi veidigi lihtsam tema jaoks see tund.. Olen isegi mõelnud, et ehk oleks pidanud aasta hiljem kooli saatma.. Samas teistes ainetes ta vâga hea ja lugemises ta klassi parim. Kiusamist veel hetkel tema klassis pole õnneks, kôik saavad omavahel läbi, aga kindlad lemmik sõbrad nö on küll, kellega parem klapp.
Minul läks poiss kooli septembris. Lugeda oskab juba 4-aastasest saadik ja on seega ülejäänud klassist ees. Palju on ka neid, kes alles tähti õpivad ja nende järgi tempo ongi paika pandud, minu poiss siis samal ajal loeb raamatukogu raamatuid nt või annab õpetaja lisaülesandeid. Igav tal õnneks ei ole.
On ka veidi hella hingega, võtab kiusamist südamesse ja kartis hirmsasti prille ette panna esimest korda. Õnneks pole midagi väga hullu juhtunud, plikad ajavad taga ja tahavad musitada, aga eks see tähelepanu talle pigem meeldib.
Üks paralleelikas pidavat sõimama prillipapaks vahel, aga selle kohta rääkisime kodus juba, et see poiss lihtsalt otsib põhjuseid midagi öelda ja kui prille poleks, küll siis noriks millegi muu kallal.
Meil on õpetajaga hästi vedanud, väga noor ja värske suhtumisega. Kirjutab kohe, kui mõni murekoht tekib ja kiusamist jälgib väga pingsalt.
Mari kohta muud nõu anda ei oskagi, kui et emasüda muretseb alati üle ja lastel läheb kooliga harjumine tunduvalt sujuvamalt kui vanematel. Ma ikka nutsin kodus kevadel, kui mõtlesin, et mu beebi peab üksi hakkama koolist koju tulema üle suurte tänavate. Aga väga tubli on ja ka minu usk muudkui kasvab.
Edu teile sellel teel ❤️
Meil ka kool ees, suurest tuhinast koos eelkooliga sai ostetud kirjutuslaud ja gloobus 😀 et juba midagi olemas.
Talle ka eelkoolis väga meeldib ja Ses suhtes süda kohe rahulikum. Aga eelmine kuu siis turgatas, et ma pean ju hakkama mõtlema sellele, et puhkused tuleb sättida kõik ju vaheaegadele ja hommikul pean hiljem tööle minema, kuna laps vaja kindlasti kooli viia, ta korralik unekott 😀 et tuleb tööl koormust vähendada. Et palju uut ja põnevat on ees 🙂
Teile ka edu sel teel 🙂
Minu laps käib küll juba 4.klassis, aga mäletan hästi, kuidas ma nii kartsin, kui ta kooli läks (ja ei ole 1.laps, suurem läks siis juba 5.klassi). Aga selles suhtes läks kõik ilusti, sai sõpru, megatore klassijuhataja üleüldine hea õhkkond. Ta käib mul Gaia klassis. Ja just sellepärast, et ta ka selline õrnema hingega, tunneb kaasa teistele ning nt. teinekord mingit loomavideot vaadates pisarad silmis. Ning mulle tundub, et gaia lastel on suurem ühtekuuluvustunne. Ka meil käidud Rajaleidjas ja lapsel kuni 6.klassini mate ja eesti keele tunnid väikeklassis. Hindamine vastavalt lapse võimetele ning õpetajate toetus tunda. Lisaks ka logopeed (mitte küll kõne tõttu, meil probleem õigekirjaga). Loomulikult tuleb ette ka kiusamist, aga tundub, et mitte nii nagu vanasti koolis oli. Praeguse seisuga ( 1 laps 4.kl ja teine 8.kl) tahavad mõlemad poisid igatahes veel koolis käia 🙂
Esimene klass käib. Lapsuke lugeda küll oskab aga kuna see on veel veidi konarlik siis 2-3 korda nädalas käib kooli logopeedi juures lisatuge saamas. Mingi 6-7 last nende klassist käib. Ja näib, et toimib. Lapsuke loeb aina paremini. Meil ses mõttes piirkonnakooliga vedanud, et tugiteenused on olemas ja klassijuhataja ka hästi toetav ja osavõtlik. Narrimist-kiusamist on paar episoodi olnud. Rääksisin sellest ka klassijuhatajaga ning tema siis klassis lastega üldiselt. Tundub, et probleemid on lahenenud ning tean, et ka probleeme tekitanud lastega tegeldi eraldi. Lapsel on igatahes koolirõõm olemas. Kooli läheb hea meelega ning räägib igal õhtul, mida uut ja toredat juurde õppis.
Mul üks algklassideõpetajast tuttav on ka öelnud, et tõesti vanemad kardavad seda sõna “erivajadus”. Eitatakse seda, sest nende laps on ju ka “normaalne”!! Ja nii see väike kodanik pusib ja pusib seal tunnis ja saab muudkui kolmesid ja mitte mingit motivatsiooni, sest paremaks ikka ei lähe. Olgugi, et ta ei tea, et ta ei peagi nende ülesannetega veel toime tulema. Palju mõistlikum oleks koheselt õpetaja soovitust ju kuulata ja saata laps õppele, mis talle sobib, mille tempoga ta sammu suudab pidada ja lapse tahe ka kasvab, kui ta näeb, et tulevad juba neljad-viied. Harjutused peavad olema ikka jõukohased. Aga vanemad eitavad ja kui laps on end kuidagi läbi vedanud halbade hinnetega, tuleb neljanda klassi lõpus see ema õpetaja juurde jutuga “Mis te sellest eriklassist rääkisite?” Ja siis on lapsel juba raske ümber harjuda ja õppima hakata, sest laps ise alla andnud. Nii kurb!
Kas Mari läheb suurde klassi v väikeklassi? Ilmselt lasteaia logopeed on ka öelnud, et toe vajadust hindab Rajaleidja.
Jah, sinna meil aeg kirjas
Minu tütar alustas see aasta kooliteed. Enne kooli oskas, lugeda, kirjutada ja arvutada, seda enam-vähem ka meie kool nõudis.
Iseloomult on väga Mari sarnane, abivalmis ja hella hingega. Ja enne kooli ma väga palju suunasin, et kui näeb kiusamist või teda kiusatakse hakaku vastu. Eks on üritatud ka teda kiusata, aga ta on vastu hakanud nagu ta räägib. Ma olen ise kunagi kiusu all kannatanud ja meeletult kardan, kui peaks minu lapsega sama juhtuma.
Aga ausalt lapsed on õelad, isegi väga. Paar nädalat tagasi, enne isadepäeva tuli plika koolist ja kuidagi jutu käigus tuli välja, et ühte poissi jubedalt kiusatakse, sest tal on isa surnud. See murdis mu südame kui plika kirjeldas kuidas ta igakord sellepeale nutma hakkab ja vetsu jookseb. Minu oma on vahele astunud, aga kahju oli juba tehtud. Käskisin sellest õpetajale rääkida, aga edasise osas ei tea kuna plika puudus mõnda aega. Samas enam ei narrita, aga isadepäev läbi ka ju.
Meil on kool veel selle Kiva programmiga liitunud ja ideaalis peaks kiusuvaba olema.
Issand kui kurb, ma vist kirjutaks ise klassijuhatajale, et kuulsin sellisest asjast, et ta teaks silmad lahti hoida 🙁
Ma olen täitsa kindel, et Mari leiab koolis palju sõpru. Ta on nii rõõmus ja aktiivne laps. Kindlasti saab hakkama. Lapsevanematena muidugi muretseme juba ette, et äkki…Tegelikult aga tuleb last usaldada ja sisendada kui super tubli ta on. Kui on selline usaldav suhe nagu teil, siis saavad kõik pisikesed ja suured mured lahendatud 🙂
Eri koole ja eriklassi ei tasu ka karta. Alati saab tõsta tavaklassi kui näha, et selleks valmis. Ise tean kahjuks mitut vanemat kes ei ole leppinud lapse erivajadusega ja panid lapsed tava kooli kuigi oleks olnud vaja lihtsustatud õppega väikeklassi. Lastel oli väga raske ja lõpuks ikkagi viidi üle teise kooli. Nüüd kõik hoopis rahulikum, pole seda tundide pikkust kõrval istudes õppimist ja närvilisust. Lapsed rõõmsad ja peres stressi vähem.
Meie peres ka üks erivajadusega laps ( kõnepuue ). Juba 4klass, toimetuleku õppel ja saab väga kenasti endaga hakkama.
Meil oli kooli algus vága raske nii minule kui lapsele . Ta on alati olnud aeglasem teistest ning vajanud rohkem abistamist, mida laps mingil ajal ei julgenus ôpetajalt küsida sest teised hakkasid ütlema et oled pugeja. Ja kiusamist oli ka juba esimeses klassis kus minu plikalt raha vàlja pressiti.
Eks iga uus algus raskke. Loodane et teil ikka hàsti see koolitee làheb.
Minu laps läks esimesse klassi eelmisel aastal. Temal ka kõne hilistumine ja lapseea autismi diagnoos. Seetõttu sotsiaalne suhtlus raskendatud (ta ei oska a’la jutu teemat valida ja ise suhtlust ei alusta). Kooli valisime sellise, kus on pisikesed klassid (8 õp sel aastal tema klassis). Logopeed oli ka koolis, sel aastal käime KOV toel kohalikus Teraapiakeskuses.
Kiusamist kui sellist otseselt ei esine. Oli üks intsident, aga õpetaja lahendas selle kiirelt. Rohkem pole selliseid asju esinenud. Ta oli ehk veidi välja jäetud, aga selle põhjus võis olla ka see, et teised kaks tüdrukut olid lasteaiast tuttavad. Sel aastal on minu lapsel pinginaaber, kes ka nö võõras ja said kohe sõbraks.
Hirmud olid suured, kui kooli läks. Praegu näen, et hoolimata oma erisustest on ta koolis rõõmus ja tahab seal käia. Akadeemiliselt on õpitulemused väga head.
Hetkel on pooleli diagnoosi ülevaatamine ja saame ehk suuniseid, kuidas edaspidi last aidata ja kuidas kool talle toeks saab olla. Kuna väike kool, siis õpetajad on ka väga armasad ja hoolitsevad.
Minu laps läks 1 klassi.
Elame maal. Klassis 23 öpilast.
Iga päev tuleb koju ,et narritakse, öeldakse pahasti. Ropendamise, see on julm ,kui julmad need lapsed on.
Vanematega rääkides, katsuks lahendada probleemi, aga mulle vastati vaid.
Kas sinu laps ei ütle siis üldse midagi??!.
Kalssijuhataj ütleb wt katsume probleeme lahendada. Nii juba septembrist saadik.