Issand, ma ei mäleta, millal ma viimati nii kaua blogimata olen olnud, aga viimane nädal on kuidagi eriti kiiresti mööda läinud. Eks see vist peab paika küll, et kõiki maailma asju siin korraga ei saa, mistõttu vist nii ongi, et mu blogimisehobi on saanud endale fotograafia näol võrdväärse vastase. Ärge nüüd sellest välja lugege, et ma ähvardaksin siin blogimist lõpetada või miskit, seda nüüd kohe kindlasti ei juhtu. Ma peaksin vist lihtsalt hakkama blogiideid kirja panema, sest kui pildid tehtud on, siis on päris keeruline neid igaveseks ära unustada, aga mõne hea teemaga läheb mõte uitama, möödub paar päeva ja piuh, ongi lännu.
Ma ei suuda isegi aru saada, kuidas see nädal ikka nii kiiresti möödus. Viimane postitus oligi TV3 peo kohta, see oli reedel. Mis ma reede-laupäev tegin ma isegi ei mäleta. Mind hämmastavad alati inimesed, kes oskavad lambist öelda, et mida nad aasta tagasi samal päeval tegid. Mu ema on selline inimene, mäletab kogu aeg kõike kuupäevaliselt. Ma ei mäleta enamasti mida ma eilegi tegin, hehe.
Seda ma tean, mida ma esmaspäeval tegin, sest ma konkreetselt pildistasin hommikust õhtuni. Kuna teisipäeval läksime suht vara hommikul nädala lõpuni Lätti, siis pidin ma kõik beebidega kohe nädala alguses ühele poole saama. Oli see vast alles pikk päev, aga tehtud sain! Ma panin just enda pildistamise feissi väikse kollaaži ka oma esmaspäevasest tegemisest. Mis sääl ikka, jagan siiagi.
Lätist kirjutan ma eraldi postituse, ehk paari päeva jooksul. Ma tahaks ühe video ka enne kokku panna, aga mul on tunne, et see reis lastega oli umbes sama lõõgastav kui orava varbaküüsi lakkida. Muidugi on äge lastele (või no pigem Marile) uusi asju näidata, et ta muudkui erinevaid kohti avastada saaks, aga tõsi on see, et lapsed on paganama väsitavad.
Päevad on veel selles suhtes okeid, et nii kaua kuni lõunauni veel ei murra, saab kenasti hakkama. Lendega on isegi kergem, sest tema võib magada ka kandelinas või vankris. Aga Maril on nagu mingi viie sekundiline hetk päevas, kus ta ise tunnistab, et uni on ja võiks lõunaune teha. Kui see maha magada, siis muutub alati rõõmsameelne Mari jorisevaks ja porisevaks väikseks inimeseks, kellega pole kuigi tore kuskile enam aega viita, kui see koht just voodi ei ole.
Iga õhtu oligi selline tunne, et peame mingit võistlust, et kes kelle enne magama saab ja siis hiirvaikselt a) lakke vahtida ja kujutada ette, et see on su privaatne alone time iseendaga, b) üritada Kardoga supersosinal rääkida, et lapsed üles ei ärkaks, sest muidu tekib tahtmine küll lihtsalt eluks ajaks igasugune reisimine ära unustada ja lihtsalt kodus püsida, kus on nii lihtne kogu selle lapsemajandusega hakkama saada.
Näiteks. Hotellitoas/vankris magas Lende umbes 45 min lõunaund. Kodus, voodis magab ta umbes 2, mõnikord ka 3. Mari on üldse selline, et kodus väljapool ei maga ta vist never lõunaund. Huvitav, miks see süsteem nii on? Et jumala eest väikeste lastega pered kuskile minna ei tahaks või? 😀
Ah, mis ma inisen. Tegelikult oli kõik väga tore, aga no nii väss on olla, et selle asemel, et siin edasi trükkida, lähen parem magama ära. Aga seda võite mulle rääkida küll, et kui tihti ja kus teie oma pudinatega käite? Mina alati kujutan ette, kuidas terve reis saab olema ainult lusti ja rõõmu ja uusi seiklusi täis, aga tegelikult on see a-la-ti nii, et jõuad lõpuks surm silme ees koju ja vannud, et never again 😀
37 kommentaari
Loen ja mõttes ütlen “jess!”. Augusti lõpuks sai selgeks, et sel korral suve Eestisse pole ettenähtud. Nii sai otsus vastu võetud- autoga Horvaatiasse! Mõeldud-tehtud. Pakkisime kotid, tõstsime emmaljunga bagassi ja sõit 5 kuuse beebiga võis alata. Kokku, 2 nädalaga, läbisime 5200km ja väike mees pidas väga hästi vastu. Ainukesed pisaras olid tunnelites (5-7km-sed), kus päeva valgus järaku vahetus “südaööga”. Ülim kogemus! Selgus , et puhkus beebiga on palju torem, kui kunagi ette oskasin kujutada ;)))
viiekuusega on kindlasti hea reisida, nii pisikesega mugavam kui juba liikuda soovivate pudilastega 😀
Meie olime sellel suvel julged ja otsustasime sõita oma 2,5 aastase lapsega autoga Poola puhkama. See tähendas 8 tundi sõitu 2 päeva järjest, et kohale jõuda. Mul oli kõik plaanitud: meelelahutus, meisterdamised, mängud, vahepalad jne. Sinna sõites läks kõik hästi ja laps oli üllatavalt tragi. Kohapeal aga jäi laps haigeks, nohusse ning köhasse ja muutus loomulikult virilaks. Tagasisõit oli täielik õudusunenägu. Mitte miski teda enam ei huvitanud, autos ta mitte silmatäitki ei maganud, muudkui ainult jonnis ja vingus. Loomulikult selle tulemusena läksid meil mehega juba ka närvid krussi ja endalgi kadus motivatsioon püüda last kuidagi lõbustada, kuna mitte miski niikuinii ei toiminud. Reis tipnes sellega, et viimase otsa Eesti piirist Tallinnani laps lihtsalt röökis täiest kõrist vahet pidamata ja mina lihtsalt hoidsin kõrvu kinni.
Seega isegi kui oled ette valmistunud, last treeninud ja reisiplaanid läbi mõelnud, siis laste puhul võib ikka juhtuda midagi sellist mida ei saa ette ära hoida.
Arvestades, et eelmine kord ei jõudnud te Tallinna bussijaamast edasi, siis seekord jõudsite isegi kaugele ? juba edukas trip! ?
Tere, mul on üks küsimus, palun ära solvu. Mis sai sinu kehakaalu/vormi jälgimisest? Minu arust näed sa praegu 10-15 aastat vanem välja.
Kas paksud näevad vanemad välja või :D?
Mulle öeldi alles, et ma olen liiga lihases ja näen selle pärast vanem välja. Ma tahan teada, kus siin see tõde on, kumb meist siis vanamutivälimusega on? Minuga rääkija kasutas just argumenti, et “Anne Veski on nii palju ilusam kui Marju Länik, sest keskealistel peab ikka liha ka luudel olema” – sest ilmselgelt olen ma Anne Veski ja Marju Länikuga samas vanusegrupis, eks ole.
Ma olen ka just aru saanud, et paksud on siledamad näost, sest kortsud on kenasti pekki täis. Aga noh, kui ma näen 15 aastat vanem välja, siis lohutan ma ennast sellega, et ma oleks päris kobe 44 aastane daam 😀
Mallu, . kas teie peres autot vist ei ole ?
Ma arvan , et saan aru, miks inimesed treenimisest räägivad. Mitte spetsiaalsest treeningust vaid nende lapsed on harjunud sünnist saati olema turvatoolis vöötatud. Hiljem on iste ka vöötatud ja ilmselt autosõit on nii igapäevane ja ehk ka pikemaid sõite väikesest peale tehtud. Nii et see ei olegi neile lõppeks eriolukord ja kui see vöötatud pink on nüüd bussis või lennukis pole samuti probleemi.
6 tunnist lendu ei saa treenida jah, ja ma ei usu et nii mõeldigi. Väike lapsele ei tee selgeks ka lõpuni mis tähendab ootamine, küll aga on vaja ise olle leidlik pidevalt, sest lapsed tüdinevad ruttu. Jah, ühis-transpordis on see kordi keerukam. Sa ju ei hakka seal laulma ja pr’pr häälitsema. Ehkki kõik mõistaks seda kenasti. Millegipärast lennukis on see enam mõistetav ja tihti ka naabrid püüavad kaasa aidata lapse tähelepanu köitmisel , mis on mu meelest tore.
Mida aga ikka soovitan on üle aastasele enne reisi rääkida, millega minnakse ja mis sel teel toimub, näeb. Lapsele enne kooli pole vahet kas reis on 3 tundi või 8 tundi , pigem ütle, et me sõidame terve päeva kuni tuleb uus päev, siis ta loodetavasti ei oota kohalejõudmist kohe kui bussi, lennukisse istub.
Sa arvad et su laps on liig väike aga ei ole, alati võid jutustada rõõmsa põnevusega mis ootel on. Vaat kui laps näeb esimest lund siis sa ju ka näitad ja räägid, mis siis et ta seda lõpuni ei adu.
Õpeta nägema, vaatama pilvi. Ja lennuajal siis saate neid pealtpoolt vaadata. igal väikesel detailil on suur mõju ja tähtsus reisil ja oleneb kuidas neid detaile esitleda, tähelepanu juhtida, huvi tekitada.
Kui ma ise väike olin ja rongiga vanaema juurde sõitsime , siis alti ema nägi karu ja kitsi ja põtru ja ütles et kui me vaikselt vaatame aknast ega siple , siis näeme ka….. Võite arvata miks me neid iial ei näinud 🙂 kuigi me olime jumala kaua hiirvaikselt paigal.
On palju mänge mida reisil mängida aga see sõltub lapse vanusest. Päris pisikestega ongi keerukam kui nende oma olemus on püsimatu ja ei jäägi muud üle kui leiutada just oma lapse huve ja oskusi arvestades mänge, jutukesi, laulukesi jne
Bussis mäng -söödav, mitte söödav. Aga tehke sellest naljaks kogu peremäng. Keegi nimetab asju ja vaid siis kui see on söödav, teete võidu plaksu (Lende ka, issi/emme abiga )nagu kiiruse peale , kes enne saab ja siis tekib olukord kus aina tahad võita ja plaksad ka siis ku keegi hüüab saabas! OOO kas sa tõesti sööd oma saapad ära ja naeru kui palju.
On aega mida iganes õppida või seletada. Kuidas linnuke teeb nokaga pesa või et jää on vesi ja jäätis on nagu jäätunud piim või et liblikas ei ole lind kuigi ta lendab jne jne
Näiteks minu lapsed õppisid suuri numbreid loendama just bussisõitudel. Tähed said selgeks 2 selt ja siis hakkasime raamatust veerimise laulusid mängima aa-ee aaa-iii aaa-uuu ee-iija ja neid lühendama ja silpe tunnetama. Olin ise ka üllatunud kui mu kolme ja poolene veeris ja hüüdis rõõmsalt emme see on viineri peatus , mis tegelikult oli vineeri 🙂 Ära kuagi arva et millegi seletamiseks on liiga vara, tee seda vaid vanusele sobival viisil.
Peaks need mängud kõik meelde tuletama ja kirja panema.
Lapsed ongi erinevad, ka samas peres. Ühega annab kokkuleppida ja teisega on pidevad ehmatused. 🙂
Aga samas ma näen liig tihti seda, et vanem ise (teadmata/mõistmata ) provotseerib last.
On vanemaid kes keelavad nii palju, et see muutub juba taustamüraks, millele keegi ei reageeri enam.
Siis on vanemaid kes ei pane tähele lapse soove, juttu, hinge seisundit. Ma ei räägi siin neist, kes on lapse suhtes laus kurjategijad, ei tavalistest muidu hoolivatest ikka. Ei pane tähele, sest on ise enda tegemiste, tunnete, hirmude, mõtete ja muredega ametis.
Näide. Jalutan Kadrioru pargis, sügaval kus autosi ei kihuta. Nii, seal kaks mammat oma 2-3-4 aastaste mudilastega jalutamas. Lapsed tunnetavad õieti, et siin saab joosta, möllata ja teevadki seda. Üks mammadest aina kriiskab vaetpidamata Miia!!! Joosu !!! Miia , kuuled väää, Miia seisa, Miia ära jookse, Miia! Tule tagasi Miia. Me läheme koju kui sa tagasi ei tule ja siis hakkab taga ajamise mäng, mis lapsele sobib aga ema ajab hulluks. Saab lapse kätte, rabab sülle, see vonkleb ja väänleb end lahti ja pistab jooksu! Taas see kriiskav Miiatamine !
Kõrvad jooksevad sitavett ja mina imestan , miks ta ei tohi joosta siin, kus siis veel ? Parem õpeta talle kuhu maani tohib ja siis jooksku tagsi ümber emme ja jälle edsi. Või oodaku piiril kuni emme annab uue piiri. Loomulikult ei saa see piir olla vai 10m , ikka nii et lapsel oleks vaba olla ja sina näed teda. Usu kui peidad end puu taha on tal vajadus ise sind leida. Mängi kaasa , ole loov ja osav. Lase tal oma energiatase maha laadida ja siis tee üllatus piknik-näiteks. Saate koos istuda ja päikest nautida ja juttu puhuda. Usu saab ka nii väikestega asju pingevabalt ajada, juhtides nende täelepanu osavalt muule. A’la kuule keegi linnuke laulab. Kes leiab muruliblede vahelt triinu ? või mis iganes muu põnevusega öeldud ideeke.
Enne pargist lahkumist tuleb hoiatada, et kui jõuame sinnani kus on autod siis enam joosta ette ei saa. See ettehoiatus on igalpool kasulik, sest see on see aeg mida laps vajab tulevase olukorraga leppimiseks.
Isegi kui ta sellepeale hakkab vaidlema, ära sina vastu ütle muud kui praegu veel mängi, jookse. Ja oh imet kui siis 20-30 min pärast on SEE ebameeldiv hetk käes ei olegi ta stressis. Tihti on see just probleem mänguhoos lapse magama minekuga, aga rakendage seda nippi ja vaadake kuis mõjus. Aa veel võib magama mineku asemel öelda et tuleb pessu minek ja pidaamasse pugemine.
Reisimisest hiljem…. naljakas aga mu suur laps vajab nüüd voodiremonti et tutti minna. 🙂
Me käisime naaberriigis bussiga kui laps oli aastane, 6h sõitu. Autos kordagi ei maganud, sinult väänles ja röõkis. Siis mõtlesin küll, et johhaidii – never again! Nüüd käisime uuesti kui ta 3 oli ja beebi oli 8-kuune. Õnneks nii pikka sõitu ei olnud ? Kuid õhtul ei saanud neid kuidagi hotellitoas magama. Ise oleks ammu tahtnud voodisse pugeda, aga lapsed segasid teineteise und. Meil kodus on süsteem, et mees paneb elutoas beebsi magama ja mina magamistoas mudilase ja pärast tõstame beebsi magamistuppa. Aga hotellitoas polnud sellist võimalust?
Ma ei pea reisile minemagi, et nii oleks ?
Me käisime just oma 5. pulma- aastapäeva tähistamas Laulasmaa SPAs. Noorim sai mineku päeval 6k, keskmine on 2 ja vanem 4. Kokku 3 spaa päeva. Mul oli terve see aeg hääl sõna otseses mõttes ära suurest käsutamisest ?, noorimaga oli kõige lihtsam- tiss, uni, ujumine, tiss jne. Lõunaund vanemad mul üldse ei maga, saunad ei sobinud jne. Aga vanim käis laste massaazhis ja oli täiega sillas sellest. Koju jõudes mõtlesime mehega, et krt kus oli alles väsitav puhkus, mitu päeva taastusime sellest ? Lastele meeldis, talvel vaja uuesti minna, ehk Pärnusse. Nüüd oktoobris sõidame minu emale külla ja plaanime lapsi jätta ema juurde, et kahekesi Toila wellnessi minna 3 tunniks, saaks siis saunadesse lõpuks kah…?
Mis puutub kahekesi reisimisse,siis meie reisisime eelmisel suvel. Ootasin kolmandat, me polnud kahekesi lennureisil või üldse kuskil kaugemal koos käinudki varem ja mõtlesime, et teeme ära, enne kui kolmas sünnib. Lapsed olid nädala minu ema juures. Väga värskendav oli, kuigi pool reisi mõtlesime, et oh kui tore lastel siin oleks… ??
Ma tean mida sa tunned. Tahaks vähemalt kohvri lahti pakkida aga jaksu ei ole. Mõtlen, ei iial enam! Kuni järgmise korrani 🙂
Minu kogemuste põhjal on lapsega lihtne reisida kui tal veel jalgu all pole (eriti kui laps veel rinda saab). Peale seda on (väike)lapsega reisimine nagu igapäevaelugi – väsitav ent kogu seda lõputut tõmblemist väärt. Puhkamiseks seda tõesti nimetada ei saa. 😀
Käisime eelmine aastavahetus perega indias 🙂 poja oli siis kaheseks saamas, ütleme nii, et see paar nädalat lâks väga hästi, aga koju lend oli veits jonni täis. 🙂 muidu üldiselt oli hea reis 🙂
Meie Kanaaridele 6.tunnisest sõidust sai sujuvalt 8 tundi, sest kütus sai otsa ja tegime vahemaandumise.
Lapsed olid siis viiesed.
Kokkuvõttes nad tegelt tublid, kuigi…see kõik kokku polnud tore.
Käisime augusti-septembri kolm nädalat Itaalias, kaasas oli reisil neljaseks saanud poja. Super, mitte mingisuguseid probleeme. Kuna ta nii elav ja aktiivne, siis reisil olles on ju k6ik uus ja huvitav, ei kordagi igavust (mitte et me teada seal teadlikult l6bustanud oleks), iga teine päev oli ranna – lebo ja vaatamisväärsused sai ka k6ik läbi käia. Rentisime auto ja Itaalia sai risti-rästi läbi s6idetud. Ei kahtle enam kordagi, kas v6tta laps reisile kaasa V6i jätta koju,igaljuhul kaasa. 🙂
Nii äge, et teil kordagi raske ei olnud. Samas mina ka ei kahtle, et kas võtta kaasa või mitte, isegi kui nean, et never again, siis IKKA tahan ju nemad ka kaasa võtta 😀
Käisime suvel Narvas spaas, meie jaoks pikem sõit, sest elame Tartust veidi väljas. Planeerisime mineku kenasti laste lõunaune ajale, et saaks autosõidu ilma kärata mõõda saata. Winwin nii läkski… Aga edasine oli katastroof. Vanem laps 2a8k keeldus sõõmast ja magamast. Esimene õõ nutsid mõlemad võidu, teine õõ juba vähem aga see eest oli päev katastroof. Tagasi koju jõudes olime mehega niiiii läbi, et siiamaani pole tahtnud kusagile kaugele põngerjatega minna 😀 ..
Mul pmst sama vanad lapsed ja reisida mulle meeldib aga ilma lasteta ei raatsi ja koos nendega ei viitsi. Lohutan end mõttega , et küll jõuab nii ilma kui ka koos. Nad veel nii pisikesed, et ei näe pointi neid ühest kohast teise loksutada ja vaevalt isegi jõuaks reisi nautida. Kokkuvõttes oleks see reis üks suur laste kanseldamine ja kodus on seda siiski oluliselt lihtsam teha. Mitte, et me ainult kodus istuksime, seda mitte. Me sõidame ikka palju siia-tänna jne aga pean silmas just reisieesmärgiga minekuid.
Siiski on mul alati tore vaadata, kuidas teised viitsivad lastega koos käia ja ma ei tee neid sellepärast üldse maha. Isegi saan vahel teistelt indu ja mõtlen, et oh võiks puhkuse ajal minna kuskile kaugemale kõik koos aga reaalsus on see, et kui aeg plaanist kinni haarata siis ei viitsi kohe kuidagi.
Tegelikult ei saa ma hästi aru neist kes on otsustanud oma pisikesed lapsed autosse pakkida ja nendega mitmeks nädalaks Euroopat vallutama minna ise raiudes kuidas neil ei jää küll laste pärast midagi tegemata. Ärgu siis jäägu aga selge on see, et laps tahab ringi joosta mitte kuskil kinni istuda.
Nojah, kellele kuidas :))
See oligi vist meile kõige suurem jura reisi juures – 4,5 tundi bussis kinni olla. Ma ei kujuta ette, mis meil 6h lennukis olema saab, sest kui Marile veel saab viimases hädas telefoni anda või temaga midagi mängida, joonistada jne, siis Lende tahab lihtsalt liikuda ja ronida, ning kui talle seda keelata, on tulemuseks kohutav kraaksumine 😀
Mul ka suurim hirm seoses beebiga reisile minemisega just selle lennuaja üleelamine :D.. Sest ok 3-4 h kannatab kuidagi moodi ära, kui magab siis on eriti hea. Aga kõik, mis üle.. Ohh.. meil oli plaan Taisse..nii meeldib seal, aga ei julge minna beebiga just pika lennuaja tõttu.
Bussis veel enam vähem ok. Saab tooli peal niheleda ja sülle võtta aga autos ju konkreetselt kinni. Bussiga muidugi väga palju kaugemale ei kannataks minna ka 😀
Mul pole halli aimugi, seepärast küsin. Kas beebi võib põhimõtteliselt ka mööda lennuki vahekäiku koperdada, kui isu on? 😀 Keegi vist ei aja teda ära?
Nii ammu pole niivõrd õiget ja avameelset arvamust lastega reisimise kohta lugenud ega kuulnud…. Ma ei ole omast arust kyll mingi ronaema, aga ma pole kunagi aru saanud vanematest kes näiteks imikuid soojamaareisidele kaasa tarivad?kuidas siis vanemad puhata ja teineteise seltsi nautida saavad?
No soojamaareisid on üldiselt nädal pikad. Paljudel pole kedagi, kes nii kaua last/lapsi hoiaks. Ja olgem ausad, ega keegi PUHATA lastega väga saagi, saabki lihtsalt perega koos reisida. Ma ei kujutaks praegu enam ette, et läheks soojale maale ja jätaks lapsed maha, nad ju tahavad ka soojale maale 😀 Samas eks need arvamused võivad muutuda, sest paar aastat tagasi käisin ma rahumeeli Marita reisil.
Kui teavad tahta, siis jah.
Päris pisikesed ei jaga küll asjast ööd ega mütsi ega oska seda sooja maad tahtagi. Kui aga lennureisi kergesti üle elavad ja muud rutiinimuutused ka, siis oleks muidugi see neilegi väga tore aeg.
Miks puhkus võrdub kohe vanemate kahekesi olemise ajaga? Me pole kaugel käinud oma lastega, viimati Riias neli päeva, väga tore oli. Õhtul läksid lapsed magama ja siis nautisime teineteise seltsi.
Me oleme lapsi väga väiksest peale igale poole kaasa võtnud ja neil on teada, kuidas mingis olukorras käituda.
Me küll puhkame mehega, kui lastega reisime. Nad on meil vahvad kaaslased. Aga selleks tuleb ise tööd teha algusest peale, et see nii läheks.
Ma päriselt ausalt küsin, kuidas sa teed tööd, et laps 6h liikumatult istuks? Kodus sunnid tundide kaupa “harjutama” v :D?
on võimalik ,vägagi 🙂 me ei reisi lastega väga tihti ,kord aastas ja Pole vahet kus me oleme ,käituvad ühtmoodi igalpool . Lisaks on meil iga aasta vaja käia paat korda rootsi-norra vahelt autoga 13 tundi. Pole tulnud ette et peaks auto kinni pidama ja röökivat last kantseldama. Jah mingi hetk on neil ebamugav ja annavad sellest teada aga siis annab ilusti seletada et pausini on nt 2 h aega ,seletada ära et on võimatu ja ohtlik jääda kiirtee ääres seisma ja saavad aru. ma arvan et liisa mõtleski seda et kui alguseat peale lapsi kasvatada teatud moodi siis ongi nendega lihtsam ,olgu autos ,rongis ,kodus või välismaal ,lapsed kes ilusti käituvad kodus oskavad seda ka üldiselt väljas pool kodu teha .
No täiskasvanud inimesena sa peaksid aru saama, et 11 kuusele lapsele ma ei seleta, et oota 2,3,4,5,6 tundi, eksole 😀 Ja sa ei seletanud seda “kodus treenimise” osa.
Ma vastasin Erri kommentaarile muidu.
Samas ma ei tea, miks laps peaks 6 h liikumatult istuma? Ma olen lennukiga lennanud, keegi ei sunni seal liikumatult istuma, väljaarvatud turbulentsi oht vmt eriolukord, kus tuleb jah rihmad kinni panna ja paigal istuda. Liigutada võib ka siis muidugi. Viimati näiteks oli üks u pooleteisene laps, ema liikus temaga päris palju mööda vahekäiku, et last lõbustada.
Kas sa päriselt ei tea, milliseid abivahendeid vanemad lastega lennureisidel laste lõbustamiseks kasutavad? Guugelda siis.
Jah, seda küll, et lennukis on võib-olla natukene parem, sest tõesti saab vahekäiku ka liikuma lasta, bussis peab ikka ju turvavöö kinnni olema (mida me ei suutnud ka iga hetk Mari puhul tagada). Meil bussijuht pidurdas ka kogu aeg eriti järsult, seega ei julenud ka väga. Täiskasvanud inimesedki kukkusid seal,lastest rääkimata.
Ma olen ju lennureisidel käinud lastega ja päriselt ma oskan googeldada, aga ühe koha peal istumisest ei saa last elu lõpuni “lõbustada”.
Oleme enamasti plikadega koos reisinud, on raske, nt Gruusia mägedes 5-aastane oli ikka väga hädas, koos suusavarustusega seljas tassida jne. Kuna noorem laps läks sel aastal kooli ja vanemal tüdrukul 9-s klass koos eksamite ja gümnaasiumi katsetega, siis otsustasime sel sügisel täiesti kahekesi reisima minna. Natuke kurb meel, samas , eks alates juunist saame perega koos reisida. 10 päeva kooli ajast reisida hetkel pole võimalik.
Vahel on vaja täiskasvanutel ka kahekesi reisida, ilma, et mitu suud koguaeg vaheleräägiks ja magama jääks alles pärast vanemate uinumist:)
Laste temperamendid on ka erinevad. Osad lapsevanemad arvavad, et nemad kasvatavad oma lapsi kõige õigemini ja teised ei saa lihtsalt hakkama, aga tihti ei saada sellest aru, et neil võib-olla ongi rahulikumad lapsed – nagu mu ema ütleb jahukotikesed. 😀 Arvatakse, et kui on ühe kahe lapse kasvatamiskogemus, et siis teatakse lastest kõike. Laste iseloomud on erinevad ja kõik ei ole kasvatuses kinni. Mõni laps on lihtsalt energilisem ja kõik. No ja ärge tulge mulle rääkima, kuidas te kahe-kolmesele seletate, et ta ootaks veel 3 h enne, kui ennast liigutada saab. 😀