KINGILOOS

KINGILOOS #17 – ILUTAKSO

18. veebruar 2014

Ühel hetkel hakkas naabrinaine kurtma, et keegi võiks tulla ja meid ilusaks teha. Ei tea, kas riivasin juba nii hirmsasti silma oma rääbakusega või mis, aga plaan sai paika. Nüüd oli vaja ainult leida keegi, kes kahest kollist kaunitarid teeksid. See imetabane koht osutus olema ilutakso!

Meie juurde tuli selle koha algataja Mari (imeline nimi, eksole!) ja tõepoolest oli ta üks äärmiselt tore inimene. Tegime koos pulli, rääkisime juttu, jõime kohvi ja sõime viinamarju. Tema usinad käed muidugi kogu aeg käisid ja nõnda sai meie mõlema juuksed värvitud ja lõigatud.

E-RI-TI MUGAV! Mõelda vaid – tuleb teie koju üks lahe inimene ja teeb teid ilusaks. Mõnus! Ma olen päev läbi ennast nii kaunina tundnud, et ei teagi kohe, mida selle tundega peale hakata. Kuhu minna ja mida teha. Käisin postimajas hoopis pakke postitamas :)

Neil seal ilutaksos ei ole ainult juuksurid: on ka meikarid, maniküürid, pediküürid ja isegi vahatajad. Mis saaks olla mugavam lapsega emale? Või siis eriti laisale inimesele? Või eriti laisale lapsega inimesele? Ka naabrinaine jäi rahule, aga sellest saad lugeda tema blogist.

juuksur makingof

 

Nagu ikka – niisama ma ei uhkusta ja ainult endale ei hoia. Üks minu koleda soenguga lugeja saab ka lõpuks inimeste sekka astuda! Ok ok nali, võid ilus ka olla ja niisama väikest “ülesvuntsimist” vajada :D Kingiloosi võitjale tuleb koju juuksur võitja valitud ajal ning värvib ja lõikab ta juuksed :)

  • Kliki LIKE Ilutakso Facebooki lehele.
  • Kirjuta kommentaariks enda kõige suurem äpardus juustega.
  • JUUBELDA RÕÕMUST, sest juba varsti on Malluka sünna ja need kingiloosid saavad läbi ;)

Muidugi lõppeb selle uue uhke mänguga ka meie eelmine kiisutoiduloos, selle võitis säärase kommentaari autor:

Diana Levtšenko
Meie kassi nimi on täiesti tavaline. Nimeks on tal Pätu, kuid pole mina enne näinud üht kassi, kes oleks oma nime rohkem väärt. Mürab ja mürgeldab nii mis jaksab ja seda just siis kui meil uneaeg on, lisaks veel on ta parajalt suur jahimees ja see PÄTT on eriti toredaid üllatusi mulle voodi ette toonud :D

Palju õnne Diana, palun meili mulle mariannkaasik@gmail.com

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

112 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Stina 20. veebruar 2014 at 17:49

    Endaga seoses ei tule vist ühtegi äpardust meelde aga mäletan väga hästi seda, kui veel vennaga pisikesed olime ja juuksurit mängisime, mina olin juuksuri rollis ja lõikasin omastarust ilusa soengu vennale pähe, hiljem pidi ema tal juuksed nulliga maha ajama :)

  • Reply nunnulyn 20. veebruar 2014 at 16:07

    Esimene asi, mis pähe turgatab, on ilmselt minu pubekaaja vajadus endale ägedaid juukseid saada. Olen alati pikki musti juukseid imetlenud ja eriti salapärase variandina kólas elektrisinine. Juba alguses tundus värv kuidagi…lilla, aga see ehk pähe määrides muutub. Aga ei, kus sa sellega, elasin oma superlillade juustega ja ma mäletan veel, et käisin Pinki kontserdil peale seda kohe ja vóhivóóradki muhelesid ja küsisid, et miks üks noor tüdruk endale niiviisi tegema peaks. :D Samalaadne variant juhtus skandinaavia blondiga, mis minu peas muutus mahedast blondist oranziks koletiseks, sellest ma sain kiiremini lahti. :)

  • Reply Silvia 19. veebruar 2014 at 19:13

    Polegi olnud äpardusi veel. Aga eks ma nii noor ka veel et küll neid jõuab.
    Juuksurisse oleks vaja küll minna. Mul juuksed nagu rapuntslil :D Pikad ja sassis on nad ka pidevalt.

  • Reply Elise L 19. veebruar 2014 at 18:35

    Pole apsakaid teinud õnneks, st ma polegi väga midagi oma juustega teinud: üks kord mahapestava juuksevärviga end punaseks värvinud ja üks kord endale tuka lõiganud, mida ma ei sirgendanud 5ndas klassis… ehk siis mu tukk oli… lokkis. Ma pole juuksuris 12? aastat käinud, otsi lõikan harva ja ise, vahetevahel teen muna-oliivõli maski ning ei pese liiga tihti pead (pole vajadust ka). Juuksed on tumepruunid, lainelokkidega ja pikad… Aga juukselõikust tahaksin võita isale :)

  • Reply Eva 19. veebruar 2014 at 18:16

    Tumelilla ja roosa juuksevärv on olnud minu saavutuste tipp umbes 16 aastaselt. :D

  • Reply Kadi 19. veebruar 2014 at 17:40

    Minu kõige feilim juuksevärvimine oli ca 2 aastat tagasi. Pidin minema töövestlusele, paar tundi oli aega ja mõtlesin et okei, teen end ilusaks ja värvin oma juuksejuured ära (blondeerisin). Panin värvi pähe vannitoas, pesin asjad puhtaks ning tiksusin siis aega täis. Kui maha hakkasin pesema 30 minutit hiljem, avastasin et no tore, vette ei olegi (vahepeal jõudis vesi ära minna)!!!. Minul suur paanika, et jään kõikidest juustest ilma, kuna blondeerisin ju! Tõmbasin omale kilekoti pähe, lisaks müts ja dressipluusi kapuuts ja jooksin poodi vee järele. Ostsin kaks 5 liitrist veepudelit ja jooksin kodu poole tagasi, soojendasin vett kannus ja tasapisi siis loputasin välja, väga säästukalt. Tulemus oli aga eriti blondid juuksed, täielik piimakas. Aga no lõpp hea kõik hea:) PS! ja töövestlus ei läind hästi. Ju siis polnud minu päev.

  • Reply Mari-Helena 19. veebruar 2014 at 15:55

    Minu blondides juustes olid roostes veest mõnusad kollased jutid, mis jätsid mulje nagu ma vabal ajal tegeleks pea wc-potis hoidmisega. Otsustasin, et aitab ning sõitsin maalt linna juuksurisse. Pärast 3 tundi jauramist oli tulemuseks: sinised juuksejuured, üldine pruun juuksetoon, kollaste triipude asemel rohelised triibud. Mulle tehti värvipesu, millega saavutati rõve pruun värv. Samas taheti väljakasvu värvida, kuid seda hoiti liiga kaua peas ning sellest sinised juuksejuures. Kollased triibud digimuutusid rohelisteks.

    Mis seal ikka, tagasihoidliku pubekana ulatasin oma mitusada krooni ja õues helistasin ulgudes emale :) Seejärel otsustasin maal kohaliku juuksuri juurde minna, kes soovitas mul kollastest triipudest lahti saamiseks segada kokku sidrunihappepulber ja soe vesi ning hoida seda peas 20 minutit. Voilaa, triibud olid täiesti tasuta kadunud!

    Õppetunniks see, et kohalik juuksur võib parem olla kui nimekas salongis tegutsev juuksurihakatis.

  • Reply Janica Adamson 19. veebruar 2014 at 14:07

    Ma nüüd küll nii optimistlik pole, et loosiratta õnnele loodaksin.. aga seda postitust lugedes tuli mul koheselt meelde, kui ma aastaid tagasi olin oma pikkadest kiharatest väsinud ja plaanisin pikalt, et millist soengut ma juuksurisse minnes omale teha lasen. Ja mõtlesin siis, et natukene üle õlgade järku oleks üsna suurepärane valik, võtsin juuksurisse minnes pildigi kaasa. Ning siis istudes seal juuksuritoolis, tabas mind täielik shokk kui ma tundsin oma kuklal juukseajamisaparaadi surinat.. see oli tõesõna üks jubedamaid kogemusi. Ja siis ma tulin sealt juuksuri juurest, kuklal healjuhul paari cm’sed juuksed. :D

  • Reply Kätlin 19. veebruar 2014 at 14:05

    Kunagi olid mul juuksed peaaegu tagumikuni. Mõtlesin siis, et lasen natuke juukseotsi ja tukka lõigata. Kena slaavi neiu mõistis mind kuidagi valesti ja lõikas mul terve patsi maha. Ainuke võit oli see, et ma ei pidanud talle maksma. Nutsin, mis ma nutsin, aga juukseid see pähe tagasi ei kasvatanud. :D Nüüdseks õnneks jälle ilusad-pikad. :)

  • Reply Lillu 19. veebruar 2014 at 13:34

    Äpardust nagu polegi juhtunud. Küll on aga minu praegune väljanägemine selline, et minu lapski joonistades mind, teeb “emmele pähe kartulikoored”. Nii, et ma vajan ilutakso abi, tõesti :) !!!

  • Reply Pisi 19. veebruar 2014 at 10:43

    Mida sa teha lasid? Pildilt ei näe vahet.

    Aga minu suurim äpardus on seoses ilutaksoga. Peale seda ei julenud ma kaks aastat juuksurisse minna, kuni mulle soovitati keilas uhte juuksurit, kelle juures olen nüüd kaks korda kàinud.
    Äpardus siis selline:
    Palusin oma väga pikad juuksed lõigata V tàhe kujuliseks, et saaksin neid lahtiselt ilusti kanda. Kõige luhemad juuksed pidid olema vähekene pikemad, kui õlgadeni. Tulemus oli siis see, et mu juuksed lõigati sirgelt õlgadeni. Olin viimaseid nàdalaid rase ja tahtsin, et juukseid saaks ka patsis kanda, tulemus oli siis pats ja terve hunnik klambreid, kui tahtsid juukseid kinni hoida.
    Värvidest pidi tulema mullle juustesse kahte vàrvi. Kuna ise olen kartulikoorevàrvi juustega, siis tahtsin tumepruune ja punaseid salke, tumepruune enda juustest ei leidnud ja punaseid pidi ka luubiga taga ajama. Nii et täielik raha raiskamine. Ei olnud vàrvi ja ei olnud ka korralik lõikus. Juuksur ei olnud algaja ja emakeel oli eesti. Nii et aru pidi ta must saama. Kordagi ei küsinud üle ka, nii et tundus, et sai ikka kõigest aru.

    • Reply Mari 19. veebruar 2014 at 11:18

      Tere pisi.
      Sooviks väga teada millal ja kes sellise asjaga hakkama sai. Kas mäletad juuksuri nime?
      Tänan
      Mari
      Kui soovid võid mulle otse info@ilutakso.ee aadressile kirjutada. Olen väga tagasisidest huvitatud.

  • Reply Kunksmoor 19. veebruar 2014 at 10:22

    Aastaid tagasi otsustasin, et on aeg vahetada igav blond värv millegi ägeda vastu – tumelilla! Mul ei olnud veel kunagi tumedaid juukseid olnud, aga kuna ma olin ikka üsna rebel sel ajal, siis why not!? Muidugi ei lasknud ma seda teha juuksuril, vaid ikka ühel sama rebelil sõbrannal. No pubekana on ikka üsna ükskõik, kes sul neid juukseid ju värvib. Istusin toolile, kilekott ümber õlgade ja sõbranna hakkab värvima. Poole värvimise pealt avastab sõbranna, et värv hakkab otsa saama. WTF!? Minu poolpikkadele juustele jagus värvi täpselt nii palju, et pooled alumised juuksed jäid värvimata. Kraapisime viimaseid värviriismeid potsikust ja juba värvitud juustelt, aga ikka jäi puudu. Lõpuks leidsime kusagilt ema asjade seast kärtspunase värvi ja otsustasime sellega värvida. No parem ikka, kui heleblondid juuksed alt paistmas (tol ajal kandsin juukseid alati patsis, niiet blond oleks sealt eriti hästi välja paistnud). Nädala pärast külastasin juuksurit, kes värvis mu juuksed ühtlaselt tumelillaks. See vahepealne aeg oli kohutav – tumelilla vs. kärtspunane! Nüüd olen aastaid jälle blond olnud ja tumedaks värvima enam ei kipu (tagasi heledaks on NIII raske saada).
    Sellest tuli nüüd küll pikk jutt, aga minu jaoks oli see tol ajal üsna õpetlik – makeoverid tee ikka juuksuri juures! ;)

  • Reply M 19. veebruar 2014 at 10:01

    Mina värvisin tumedad juuksed blondiks, vahepeal olin täiesti oranž ja see oli jube. Siis tahtsin blonde juukseid alt värvida mustaks, aga jäid hoopis hallikad-sinised, no see oli lausa kohutav :D
    Palju olen katsetanud ja värvinud. Enam väga ei raatsi, olen saanud juuksed korda ja ei tahaks enam blondeerida, see väga palju lõhub juukseid.
    Ise olen ka juukseid värvinud, aga sellest pole midagi head välja tulnud, pool nägu värviga koos :D Tavaliselt on juuksuriks ema, keda tuleb pikalt moosida, sest juuksevärve läheb mu pikkadesse juustesse 2 pakki :D Lõikamas käin hästi toreda juuksuri juures :)

  • Reply Marilyn :) 19. veebruar 2014 at 09:47

    Hahh, ei teagi kas see oli äpardus või loll idee aga ma värvisin endal juuksed roheliseks….jah briljantrohelisega :D Kahjuks pilte mul ei ole sellest hetkest aga noo jah nii maa siis tatsasin suvel mõne aja rohelise peaga ringi :D

    Ja noo mul oleks praegu küll väga hädasti vaja, et mu täiesti igast küljest välja kasvanud soeng ilusaks tehtaks. Tegelikult mõtlen juba pikemat aega, et suur soov oleks korralik järkuslõikus teha, et juuksed ilusamini ja paremini hoiaksid aga noo hetkel napib lisaraha lihtslt selleks,. Seega oleks see võit mulle kui rusikas silma auku, et ikka 7. märtsil suurel ja glamuursel firmaüritusel hea välja näeksin :P

  • Reply k2tsuu 19. veebruar 2014 at 09:45

    Mu suur aps oli siis, kui ma alles 12 olin ja välja pestava punase värvi pähe panin.. Loomulikult ei kulunud see maha ja loomulikult ei lubanud ema mul jäädagi nende värvidega värvima. Ehk siis ma käisin vist üle aasta ringi mingi väljakasvanud ja ärakulunud roostepunasega :(

  • Reply kristi 19. veebruar 2014 at 09:26

    Minul polegi väga erilist juhtunud. Kord püüdsin ka omale tuka lõigata ja sain vöga edukalt hakkama kuni järgmise päeva hommikuni. Hommikul oli tukk nii püsti, et seda enam sirgeks kammida ei saanud ja otsustasin selle täitsa maha lõigata. Väga hull siilikas jäi selle koha peale :-D :-D aastaid oli minu klassipiltide peal mitmes mõõdus tukk.
    Peale seda ei ole enam midagi hullu olnud, sest seesama Ilutakso Mari on minu õde ja mis te arvate kelle peal ta oma kätt harjutas ;-)
    9da klassi lõpuaktuseks lõikas mu juuksed täitsa maha ja jättis pikad peenikesed punupatsid mulle pähe :-) kodus olles veel suutsin ta ümber rääkida ja ta lõikas need patsid maha :-) peale seda oli soeng väga lahe ja aktuse pilte vaadates tuleb alati meelde see vahva ja tore aeg kui Mari oma kätt harjutas. Nüüdki on tema see inimene kelle lasen oma juuste kallale :-D aastate pikkune usaldus on omalkohal ;-)

  • Reply riin 19. veebruar 2014 at 09:13

    Teised loosid pole mind väga huvitanud, aga sellest võtan küll osa :D

    Mul on sellised pikad ja paksud ja tugevad juuksed, nii et ma väga katsetaja ei ole, sest ei taha loomulikku ilu rikkuda. Juuksuri juurde läheks hea meelega, tahan end blondiks teha :D Poevärvid ei hakka peale ;) Nii et teeme palun nii, et tuleb üks tore tädi mulle koju ja teeb mind blondiks :) Oma raha eest juuksurisse ei jaksa minna, sest kui olen uurinud, palju läheks maksma minu heledaks tegemine, siis … noh … hea, et ma selle peale ära minestanud pole.

    Suurimad äpardused ongi olnud selle koduse blondeerimisega. Parimal juhul saan natukene heledamaks, nagu päikesepleekinud pruuni, halvimal juhul olen oranž. Kõige ehtsamat sorti oranž.

  • Reply Julia 19. veebruar 2014 at 09:05

    Kõige suurem äpardus juustega oli mul siis kui proovisin tumedat värvi(musta värvi) juukseid blondeerida ja seda veel mingi turult ostetud blondeerijaga :D See millised mu juuksed olid seda ei anna vast kirjeldada,aga paras nuustik ja kusevärv oli kindlasti peas.Alates sellest päevast turult enam värve ei osta ja hoia blondeerijatest ka eemale kuigi suur soov on ikka kunagi juuksed heledaks saada ja näha kas mulle sobib :)

  • Reply Jaanika 19. veebruar 2014 at 08:35

    Olin aastaid blond ja raseduse ajal värvisin tumedaks. Mõne kuu möödudes oli tahtmine tagasi blondiks saada, aga kuna lapse kõrvalt pole aega juuksurisse minna, siis olen juba mingi 7x blondeerinud ja ikka on see kusekollane toon mul juustes sees. Tahaks, et mõni proff nüüd saaks mu juuksed normaalset tooni ja lõikaks mu kurepesa (mis on blondeerimise tagajärg) maha kuna ma ei suud seda enam lahti kammida normaalselt. Tegelikult viimasel ajal olen üldse kammimisest loobunud.

  • Reply triin 19. veebruar 2014 at 08:30

    Peale pekki läinud tukka lõikuse on kõik korras ;-)

  • Reply Liisu 19. veebruar 2014 at 08:16

    Ükskord ostsin Stocikst hulludelt päevadelt ilusa blondi juuksevärvi, värvisin siis juuksed ära, tulemus oli lillakas tumehall, läksin siis poodi ja ostsin ruttu selle värvi, mis ma tavaliselt kasutan.
    Teinekord juhtus juuksevärvi marki vahetades sama asi, ilu tumeblond värv oli, aga tulemus oli tumepruun, sellele enam teine värv kahjuks peale ei hakanud ja nii ma tumedaks jäingi, hakkas lõpuks meeldima ja harjusin ära.

  • Reply Maile 19. veebruar 2014 at 08:15

    Minu juuksed ongi sellised teistmoodi, juuksur ei tea kunagi mis värv mismoodi jääb ja igakord hoiab hinge kinni et mis nüüd välja tuleb. Samas pooldan iluinimestele vabaduse andmist, siis tulemus kõige vingem kui ei piiritle nende fantaasiat.
    Enda kõige suurem äpardus vast nende nn ühekordsete värvidega, mis vahel ikka täiesti erilist värvi pähe jäävad pruuni asemel punakas või ups miski aeg olin täitsa lilla peast.

  • Reply Kerttu 19. veebruar 2014 at 07:30

    Mul õnneks pole midagi suurt juustega juhtunud, kui mitte lugeda äparduseks seda, et lasin enda juuste alumised otsad siniseks värvida, maksin 30 (!) € ja pärast kahte pesukorda oli muidu tumesinine värv kadunud, asemel oli imelik rohekashall värv.

  • Reply janeli :) 19. veebruar 2014 at 00:52

    Oiiii kui ma õigesti mäletan, juhtus see äpardus kui ma olin 12 aastane. Nimelt tahtsin ma omale kohutavalt tukka ette. Juuksurisse minekut ära ei jõudnud oodata ja otsustasin ise selle “imelihtsa” asja ära teha. Ennem muidugi küsisin muidugi kalli emme käest nõu, kes otseloomulikult sellega nõus ei olnud, aga ma suutsin ta pehmeks rääkida. Kõigepeale pesin juuksed ära ja seejärel kammisin niii sirgeks kui võimalik ja hakkasin aga lõikama. Niii, kõik ilus ja tore, kuni mu juuuksed täielikult ära kuivasid, ja minu tukk oli umbes täpselt 2cm pikkune :D ma nägin lihtsalt naeruväärne välja :D Muidugi ei osanud ma selle peale mõelda, et see niiiii lühikeseks võib kuivada :D oiii seda nuttu ja hala :D õnneks sain ma kuidagi klambritega selle kinni lappida :D oma õppetunni sain ma kätte ja enam juustega ise mässata ei julge :D :D

  • Reply Kristina 19. veebruar 2014 at 00:26

    Minu kõige suurem äpardus juustega juhtus ühe kiire otsuse tõttu,kuna aega polnud laste kõrvalt juuksorisse minna siis üritasin ise elus esimest korda oma tukka tasandada aga see mis välja kukkus nägi ikka väga kole ja vildakas välja niiet ei ürita seda rohkem korrata.

  • Reply Kristina 18. veebruar 2014 at 23:43

    Neid äpardusi on mul ikka päris palju olnud, sest ma olen oma juukseid nii kuradi palju värvinud ja piinanud igatepidi.. aga mu jaoks kõige jubedam on olnud sirge tuka ettelõikamine, sest mu juukse struktuur on selline üsna laines ja õline ja seda tukka pidin ma pesema päevas 3 korda :D + siis sirgendama.

  • Reply Ty 18. veebruar 2014 at 23:29

    Minu äpardus juhtus juuksuris, 31. detsembril. Tahtsin oma blondile peale tumedaid triipe sisse ja tulemuseks oli lillakas-hall pea (!)… Ja siis läks ülevärvimiseks :D Napilt nägin rakette :D

  • Reply Anni 18. veebruar 2014 at 23:07

    Minu äpardus ei ole minuga juhtunu, vaid minu tehtu. Ma olen nimelt üks neist, kes tuttavate juukseid värvib, lõikab, punub jne. Sinnamaani polnud ühtki kaebust veel olnud, aga ükspäev pärast suuremat pidu, kus sai korralikult joodud, tuli mulle kõne… Soenguga oldi üllataval kombel väga rahul vaatamata sellele, et ma väga häguselt mäletasin selle lõikamist, aga tuli välja, et tüdruku pluus oli selja pealt täielikult auke täis XD
    Endaga on vist kõige hullem olnud see, kui värvisin enda tol hetkel blondid juuksed tumepruuniks. Tehisliku valguse käes oli kõik väga ilus, aga kui järgmine päev sõbrannaga kokku saime, siis hakati mult uurima, et miks ma samblarohelise värvi kasuks otsustasin :)
    See Ilutakso idee on küll priima! Täitsa kaalun nende kutsumist, sest 3-kuuse ja 22-kuuse kõrvalt olen ma täitsa võssa kasvanud. Ise enda juukseid on päris keeruline lõigata.

  • Reply Kessu 18. veebruar 2014 at 23:06

    No halvim mis minuga juhtunud on, juhtus umbes aastal 1998, mil moes olid naturaalsed juuksevärvid henna ja basma. Henna tegi pea punaseks ja basma siis mustaks. Haisesid mõlemad nagu imikusitt, aga see selleks. Mõtlesime sõbrannaga, et teeme minu juuksed basmaga ja tema juuksed hennaga ilusaks. Mõeldud-tehtud. Ainult, et kui värvi maha pesime, olid tema juuksed kenad porgandivärvi, minu omad aga… SINISED!!! Sinised! Ja kui te arvate, et see sinine sitt maha tuli, siis eksite. Raha meil rohkem ei olnud, seega ei saanud juukseid ka üle värvida ja nii ma käisingi oma paar nädalat kuni maha kulus. Käsi südamel, rohkem pole ma selle sodi poole vaadanud ka mitte.

  • Reply Kärt 18. veebruar 2014 at 23:06

    Ma värvsni põhikoolis ise üksi kodus juukseid ja tulemus oli suurepärane! Noh, muidugi ainult nii palju kui ma ise nägin…kuhu enda silm ei ulatunud seal olid suuuured suured laigud :D Rohkem üksi ei värvinud juukseid :D

  • Reply leenu 18. veebruar 2014 at 23:02

    Lõikasin ise endale tuka põhikoolis.. see oli poolteist cm pikk ja enamuse ajast hoidis turri nagu ükssarviku sarv..

  • Reply Seen 18. veebruar 2014 at 22:56

    Kõrvaltvaatajate silmis on minu juuksed vist yks suur äparduste rida. Mu enda jaoks oli kõige suurem äpardus kui otsustasin kiirelt blondiks saada ja siis nende totakate neoon juuksevärvidega, mis meenutavad guašše, hakata pidevalt triipe tegema, mille tulemusena oli mul järsku peas üks väga suur rasta. No ikkagi salk, mitte terve pea, aga siiski äärmiselt häiriv. Ca pool aastat kõikvõimalike asjadega ravimist, kuid parimaks tulemuseks jäi siiski, vaid visuaalselt okei pilt, katsudes siiski kivikõva. Aitas ainult lõikamine :/.

    Aga ilutakso abi vajaks väga. Olen kõndiv juukseäpardus taaskord. Teate ju kyll neid moodsaid ühelt-poolt-kiilakas soenguid. Muidu äärmiselt kihvtid, aga vot välja kasvatada täielik õudus. Ja nõnda mul ongi yhel pool pead juuksed lõuani ja teisel pool õlgadest pikemad. Oeh. Hilfe mich bitte? :D

  • Reply Eliise 18. veebruar 2014 at 22:53

    Olgu jumal tänatud et ma ei ole oma juukseid kunagi kanni keeranud, ei lõiganud neid ise ega kusekollaseks värvinud. Ainus asi on see et iga kord kui ma oma juuksed mustaks värvin siis hiljemalt nädala pärast ma mõtlen et oleks võinud ikka mingit muud värvi värvida.

    Kas selle kingiloosimise lõppemise pärast peab päriselt ka õnnelik olema? ..Kui peab siis peab, käsk on vanem kui meie… JUHUUU MALLUKA SÜNNA TULEB JA KINGITUSI ME ENAM EI SAA .

  • Reply v 18. veebruar 2014 at 22:52

    siin teiste äpardusi lugedes jäin m6tlema, mida katastroofilist siis minu juustega juhtunud on. paar asja tuli isegi meelde:
    1) kuskil 7-8a sai juuksurisse mindud, et pikkadel juustel otsi l6igata ja juuksur sai kuidagi 6nnetult aru, et tahan tukka (ei tahtnud!) tänu sellele olen siiamaani suht täpne, kui midagi juuksurile seletan.
    2) m6ned aastad hiljem sugulaste juures kylas olles oli sugulaste väike poeg (minust nii 3-4a noorem) nii änksi täis, et mul nii ilusad pikad juuksed. lolli peaga lasin poisi siis juuste kallale nikerdama. l6pptulemus – korralikult juustesse sissemässitud ymar juuksehari. kuna kannatust oli, siis väga hullu polnud, kuid päris kaua hoidsin ymarharjadest kauge kaarega eemale.
    tavapärane on see, et jään juukseidpidi kas elukaaslase v6i iseenda käte alla (väga pikkade juuste needus). viimasel ajal ka poja kätte, kui lahtiste juustega tema juurde lähen :)
    erilisi värviäpardusi pole (kodus olen värvinud vist kord v6i paar ajutise värviga ja laigulisus mind eriti ei häirinud :P ), juuksurisse sattusin vahepeal ikka haruharva, enne rasedust sai paar korda värvitud ja korra raseduse ajal, kuid nyyd oleks vaja uuesti minna :) ahjaa, esimene kord juuksuris värvides oli mul koju j6udes mega peavalu – juuksur polnud värvi korralikult maha pesnud.

  • Reply Madli 18. veebruar 2014 at 22:43

    Tere ,
    Mina olen kunagi väiksena endal tuka maha lõiganud ja teinekord juuksed briljantrohelisega ära värvinud :D
    auhind on hea :)

  • Reply Olga 18. veebruar 2014 at 22:43

    Väiksena (u 8-9 aastasena) häirisid ming uued juuksekarvad mis pealael tekkisid. Niisis otsustasin ma nad ära lõigata. Koledaks läks siis kui see koht hakkas ‘siilina’ tagasi kasvama :D Ja mul ei tulnud muud mõtet pähe, kui juuksuri juures lasta juuksed ära lõigata (pm potisoeng tuli), selle asemel, et lihtsalt tukk lasta ette :D

  • Reply Ly 18. veebruar 2014 at 22:36

    Kõige hullem oli siis, kui tahtsin uuesti blondiks saada, olid pruunid juuksed ning värvisin blondiga ja olin kollane, eriti rõve.

  • Reply C 18. veebruar 2014 at 22:31

    Mul ikka juustega palju äpardusi juhtunud.
    Kui olin mingi neljane, olid mul üle selja pikad juuksed. Naabritüdrukuga mõtlesime, et mängiks juuksurit. Mõtlesime pika peale välja, et lõikame mulle ”lillesoengu”. See pidi siis välja nägema nagu potisoengu moodi, ainult et selline kaarjas, nagu lilleõied (pealt vaadates peaks lillekuju olema, loodan, et saate aru :D). Naabritüdruk jõudis mul natuke nüsida juukseid ja patsi maha lõigata, kui ta ema koju jõudis. Mina läksin koju ära ja hoidsin omaette, et ema mind ei näeks. Üks hetk tuli naabrinaine minu patsiga, et kuulge kas mina sellest puudust ei tunne. Ja siis ema märkas ja oli väga kurb. Tänan Jumalat, et naabritüdruku ema koju enne koju jõudis, kui ta jõudis mulle selle imelise soengu lõigata. Õnneks emalt pahandada ei saanud, aga pärast seda ei lasknud kedagi võõrast kääridega oma juuste kallale. :D
    Niii, teine lugu. Tahtsin värvida mingi 5 aastat tagasi oma pikad kartulikoorevärvi juuksed tumedaks, ammu olin tahtnud. Ema muidugi ei teadnud ja see oli saladus. Otsustasime siis sõbrannaga, et ta värvib mul mahapestava värviga. Tahtsin musta värvi ja läksime siis poodi ja võtsime Palette’i (mis mul ometi arus oli?) mahapestava värvi.. Või tooniva värvi. Ma ei teagi kuidas seda kutsutakse. Tooniks valisime Blue Black. Läksime siis sõbranna juurde, panime suures ärevuses selle värvi pähe ja kui maha pesin, siis oli see värv… lilla!!! Hakkasin siis mõtlema, et mis ometi valesti sai minna ja kui lugesime üle uuesti selle värvi nime, siis jõudis kohale, et see on BLUE Black. See oli juba paras pang ja me ei teadnud miks see üldse siis lilla jäi, võibolla sellepärast, et tooniv oli. Ühesõnaga läksin nuttes koju ja istusin pühapäeva õhtul kell 10 köögis ja nutsin emale, et ma ei taha kooli minna. Õnneks ta ei pahandanud jälle ja samal õhtul helistasime juuksurile ja küsisime nõu. Sel õhtul sain lõpuks oma ihaldatud brüneti pea. Tegelikult nüüd juba kahetsen, et üldse värvima hakkasin, aga no katsu sa tiinekale selgeks teha, et pärast kahetsed :D

  • Reply Jane 18. veebruar 2014 at 22:13

    Ilmselt kõige koledam äpardus oli siis, kui kodus poe-värviga juukseid värvisin, enne lõpuaktust, “blondiks” , mis jäi üpris inetu…

  • Reply Maarit 18. veebruar 2014 at 22:01

    Endaga erilisi äpardusi juhtunud ei ole, aga kunagi ammu sai õele soengut tehtud lakiga küünla lähedal , võite kolm korda arvata, mis temast järgi jäi :D :D Õnneks ta on mulle selle andestanud! :D

  • Reply Karolin 18. veebruar 2014 at 21:57

    Minu kõige suurem äpardus juustega oli see, et kui ma väike olin viis vanaema minu ja mu vennad juuksurisse lõikusele. Juhtus, aga nii, et kuna ma olin ka pükstega ja vanaema oli teisel pool seina lõikusel sain ka mina omale uhke poisipea kuna juuksur ei viitsinud süveneda sellesse, et ma olen tüdruk ja jalas olid mul roosad püksid :). Nii sain ma omale suveks poisiliku välimuse ja vanaema ei lahkunud enam kunagi juuksuri juures minu kõrvalt :)

  • Reply Kerli 18. veebruar 2014 at 21:52

    See on esimene loos millest ma osa võtan ja minu lugu on järgmine. Nimelt oli mul paar aastat tagasi vaja kangesti mustadest juustest blondid saada. Mõeldud-tehtud.. ostsin kuskilt suvalisest poest vesiniku ja blondeerimispulbri. Vesinik ikka see kõige kangem ja kohe ikka kaks komplekti. Esimene sats tehtud, selline rebaseroosa. Vaja paremat, teine kord veel pähe sama möks. 45 min hiljem, maha pestes märkan,et peast tuleb meeletult juukseid. Otsad kõik tulid küll ära ja võite arvata kas see roosa värv jäi pärast pähe või ei :D. Tegelt oli see surm mu juustele, siiani ravin neid ja lõikan, nüüd alles hakkavad enam vähem korda saama :(

  • Reply Mari 18. veebruar 2014 at 21:50

    Minu kõige suurem äpardus juustega? Tõenäoliselt mingi jubeda otsusega juukselõikus, näiteks üks tuka lõikamine mis mõjus pigem potisoenguna.. Samuti ei sobinud mulle blond värv ja käisin alguses suht kollasena ringi ka.. enam blondiks ei värvi :D

  • Reply ave 18. veebruar 2014 at 21:36

    oi ma olen palju ämbrisse astunud….blondeerides ülikollaseks muutunud ja siis teise bloneerijaga uuesti kohe värvinud….megalt rikkunud

  • Reply Maiku 18. veebruar 2014 at 21:31

    Hmm..ma olen olnud suure osa oma elust blond. Ükskord mõtlesin, et teeks mustad triibud juustesse. Mõeldud tehtud. Aga tulemuseks olid hoopis helesinised triibud:D
    Ütleme nii, et ehmatus oli suur aga kokkuvõtteks olin selle värviga isegi mõnda aega(hakkas meeldima):D

    Ja ex kunagi ammuammu on tulnud ette ka “lehma sonksi”. Kus ise sai oma blondid kiharad värvitud mustaks, aga ju siis 1 pakist tuli puudus..Eest olid juuksed ilusti mustad, aga taga pakatas suur lehma kari (loe: juuksed olid musta laigulised).

    Õnneks enam selliseid asju pole olnud:)
    (#)

  • Reply Minni 18. veebruar 2014 at 21:31

    Kõige hullem asi, mis minuga elu sees on juhtunud: värvisin punast blondiks. Tulemus jäi hallikas-lillakas, täiesti õudukas! Käisin uhkelt või mitte nii uhkelt ringi nagu väike vanamutt. Hall-lilla kadus peast väga suure vaevaga.
    Juustega seoses veel üks nali: värvisin kunagi juuksed punaseks, olen eluaeg blond olnud. Kui läksin peikaga koju, ei tundnud mu vanemad mind absoluutselt ära ja arvasid esimese hooga, et mu peika on tulnud neile oma uut pruut näitama:D Makes sense eksole

  • Reply Sandra 18. veebruar 2014 at 21:25

    Kunagi karmis teismeeas (15a) tundus mulle, põlisele blondile, hea mõte oma juuksed leekivpunaseks värvida. Noh, ikka sellega, mis paari pesu järel maha peaks kuluma. Tulemus oli kohutav, aga muidugi siis ma seda ei arvanud veel. Värv hakkas umbes poole aasta pärast veidi kuluma ja selleks, et kulunud juus kole ei oleks, värvisin sama värviga üle. Olin kärtspunane kaks aastat. Õudne aeg see teismeiga…

    (fingers crossed, et liisk mulle langeb, sest muidu lasen oma sorakate kallale juba oma kaheksakuuse juustekakkuja)

  • Reply Krissu. 18. veebruar 2014 at 21:24

    Muidu ma eriline loosimistes osaleja pole , aga selle auhinna puhul hoian küll kõik pöidlad peos…
    sest üks enda arust tark müüja soovitas mulle just hiljuti juuksevärvi , mis pidi olema eriti ilus tuhkblond , loobusin siis mina sellest värvist , mida tavaliselt kasutasin ja arvake mis värvi mu juuksed said…? kusekollased , yes ! :D

  • Reply Maarja 18. veebruar 2014 at 21:23

    Minu suurim äpardus juustega jääb umbes kümne aasta tagusesse aega, kui sõbranna tahtis juukseid punaseks värvida. Olime varateismelised ning raha puudusel otsustas ta kasutada minu abi. Kuna ma polnud kunagi varem kellegi juukseid värvinud, juhtus see, mis juhtuma pidigi – väga suured laigud sõbranna juustes. Kuigi nüüdseks on minu juustevärvimisoskus paranenud, ei lase sõbranna enam mind enda juuste ligi – vähemalt mitte neid värvima. :D

  • Reply Marianne 18. veebruar 2014 at 21:20

    Minu kõige suurem apsakas minu juustega ongi praegune olek. Ma ei ole ma ei tea mis ajast juuksurisse jõudnud. Mu juuksed on välja kasvanud, jubedalt pikad ning katkised… :/ Enamus ajast on nad kinni, sest nad on nii koledad.

  • Reply Kadri 18. veebruar 2014 at 21:17

    2. klassis olin üksi kodus ja mõtlesin, et lõikaks omale tuka… Tehtud! Minu mäletamist mööda nägi täitsa ilus välja ka. Siis hakkasin mõtlema, et ema ju näeb, kui ta koju tuleb, et äkki pahandab. Lõikasin tuka maha, et ta ei näeks! Sain omale ilusa siilika triibu otsa ette. Muidugi oli see nii toredal ajal, et jäin ka klassipildile sellisena (:

  • Reply Anne 18. veebruar 2014 at 21:11

    Lugedes eelnevaid jutte tuli tahtmine ka omapoolne “juuksuri” apsakas kirja panna. Aga juuksuriks olin mina ise! Nõukaaegse plikana maal elades ei juhtunud just väga tihti nii olema, et vanaisa just pidi poodi minema ja ema just parasjagu ei olnud jälgimas, et mis pättustega see jõmpsikas nüüd tegeleb. Ma olin kuskil 5-aastane ja otsutasin ennast ilusaks teha. Kapi otsas peidus oli selline tore vigur, millega sai juukseid lokki keerata ning sellega otsustasingi ennast kaunistama hakata. Juuksed olid mul väga pikad, üle poole selja. Alustama pidin otse loomulikult keset pealage (kust siis mujalt?!) ja sinna kinni see pagana juuksevidin jäi. Ja kus häda kõige suurem, seal ema kõige lähemal. Suure kisa ja kära saatel lõikas ta kinnijäänud juuksed ära – ehk siis kuskil pool pead. Nii sain ma oma esimese poisipea. Ema oli väga kuri, ise olin endaga rahul :)
    Juuksepunt on maal kapisahtlis ikka veel alles ja juustega katsetamised pole siiamaani lõppenud.

  • Reply merka 18. veebruar 2014 at 21:10

    Ohjah. Aastal 2011 kui käisin suvel laeval praktikal, oli vaja vahepeal juuksurisse minna. Elukaaslane ütles, et lõika lühemaks ja mina jällegi mõtlesin, et TEEKS BLONDID TRIIBUD. Ise muidu selline pruunikas. Ohjumal kui ma juuksurist välja tulin hakkasin tänaval nutma :D Elukaaslasele meeldis, aga mulle mitte. See värv ja see kooslus üldse oli nii jube!! Pead võisin kasvõi 20 korda päevas pesta, aga lihtsalt tundus, et pea nädal aega pesemata. Lisaks nägin ma välja nagu mu ema. :) Praktikal tõmbasin patsikummi pähe ja proovisin seda õudust siluda.

    Vastik.. :P Nüüd juuksed suhteliselt pikad ja musta värvi.. Juuksuris käisin viimati…. 2011 aasta suvel. Jep. :D Kodus muidugi värvinud aga lõiganud mitte. :P

  • Reply Käxu 18. veebruar 2014 at 21:05

    Minu kõige suuremaks õnnetuseks oli see, kui värvisin kodus vahtvärviga, mis ei segunenud korralikult (jäi natuke tükki): elamine oli värvi täis ja juuksed jäid laigulised :s.

  • Reply Jennifer 18. veebruar 2014 at 21:05

    Kunagi värvisin juuksed blondiks ja muidugi tuli sealt edasi ka see tihe juuksejuurte värvimine. Kuna elan väikses kohas, siis poes seda tooni blondi, millega varem värvisin, polnud. Võtsin mingi enam-vähem sobiva Garnieri juuksevärvi ja asusin usinasti sellega koju jõudes värvima. Ootused olid kõrged. Enda loomulik välja kasvanud toon oli selline meekarva, pärast Garnieriga värvimist olid juuksed sellist halli tooni, mis tegi silmad ette ka mu 80-aastase vanaema hallikale juuksevärvile. Mitte kunagi enam ei usalda Garnieri värve, sest ka hiljem oli sellega halbu kogemusi. :)

  • Reply Gerlin 18. veebruar 2014 at 21:04

    Ma usun, et paljud on seda kogenud, kui väiksena juuksurit mängitud sai ja igast soenguid sai tehtud. Ühe korra äkki kolmandas klassis, lasin klassiõel jälle enda juustega tegeleda ja mõtles, et lõikab mu juuksed järku, aga kahjuks oli lõpptulemus see, et mul oli poti soeng.. oi kuidas ma kodus pragada selle eest sain. :D

  • Reply laila 18. veebruar 2014 at 21:03

    Su naabrinaine sama äge tundub nagu sina ;)
    Lugeda soovitan ta blogist, neid buduaari naljanumbreid ;)

  • Reply Merle 18. veebruar 2014 at 21:00

    No tänane loos on täpselt mulle! :)
    Plaanin juba pikemat aega juuksurisse minna, kuid pole seda lapsehoidjat kuskilt võtta. See oleks super variant! Endal küll mingeid erilisi juhtumisi juustega pole õnneks olnud, huh, loodan et ei ole tulemas ka :)

  • Reply Maarja 18. veebruar 2014 at 20:56

    Minu parim saavutus on ikka nooruspõlves olnud see, kui arvasin, et jube lihtne on saada blondist punaseks või pruuniks ja siis mõelda, et saan ühe poevärviga ka kõik tagasi blondiks. No ei :) Nii ma siis olengi end kodus varajanud toreda pissukollase juuksevärviga nädalaid :D sest ega ka teine ega kolmas blondeerimine ei aidanud.

  • Reply marit 18. veebruar 2014 at 20:53

    Eks neid apsakaid on oma jagu juhtunud, kuid kõige hullem ämber oli see kui hakkasin oma kartulikarva juukseid blondiks värvima ja tulemuseks oli pissi kollane toon…No see oli nii mega õudne, et ma nutsin päris mitu päeva, sest kohe üle värvida ei saanud. Nägin isegi öösel unes , et juuksed seesugust värvi ning ärkasin nutuga. Peeglisse ei tahtnud vaadatagi..See oli õudne. Muidugi perekond püüdis tuju üleval hoida ning ütlesid et oi kui huvitav ja pole üldse kole…Aru saadav ju..Pärast kui see õudus möödas oli tunnistasid ka nemad kui rõve see oli..

  • Reply Rillu 18. veebruar 2014 at 20:48

    Mind on selle Ilutakso teenuse puhul huvitanud see, et kuidas nad värvi maha pesevad? Salongides on selleks spetsiaalsed peapesukausid, aga kodus pole sellist asja ju kellelgi.

    • Reply Mallukas 18. veebruar 2014 at 20:49

      Aga kuidas sa ise kodus pead pesed :D? Me tegime vanni kohal

      • Reply Rillu 18. veebruar 2014 at 23:47

        Gaah, kui ebamugav. :D Mul on kodus ainult duššikabiin. Peaga kraanikaussi ka ei mahu.

        • Reply Mallukas 19. veebruar 2014 at 06:19

          duššikabiinis saab ju eduakalt pead pesta? mina ei kurtnud igataes :D

          • Rillu 19. veebruar 2014 at 08:42

            Ma ei suuda ette kujutada, kuidas see on võimalik nii, et ülejäänud keha kuivaks jääks.

            Või siis jääks selg kangeks.

            Või olen ma lihtsalt salongimugavustega harjunud.

            Vaieldamatult ma vingun palju.

  • Reply Liis 18. veebruar 2014 at 20:45

    Ma lõikasin endale ise tukka ükskord. või noh, olen seda teinud korduvalt. ainukesel pildil, mis mul lasteaiast jäänud on, ilutsen ka kauni auguga tukas. teinekord oli juba täies täiskasvanueas. hiljem läksin juuksurisse olukorda päästma ja nii piinlik oli kui ta õudu ja õõva täis näoga küsis, et kes mulle sellise asja pähe lõikas. luiskasin siis, et juua täis peaga mängisime sõbrannaga juuksureid :D

  • Reply Kertu 18. veebruar 2014 at 20:43

    Ma enamasti värvin juukseid kodus ja tol saatuslikul päeval oli mingi Palette juuksevärv eriti sooduka hinnaga. Toon paistis ka päris kena, ilus hallikasblond. Tõin värvi koju ja lasin mehel endale pähe mätsida. Aga oh häda, tulemus oli tibukollane!! Mees esialgu veel kartis, et see on tema süü :D Esimest korda värvis ja kohe selline äpardus :D
    Töö juures tavaliselt mehed muutuseid välimuses tähele ei pane, aga minu tibukollast pead märkasid järgmine kord küll kõik. Õnneks sain pärast tööd endale juuksuriaja ning hingehinna eest tehti minu tibust ilus hõbeblond soeng :)

  • Reply Kristiina K 18. veebruar 2014 at 20:41

    Kuigi ma olen juba hea hulga aastaid juukseid värvinud (ja peaaegu alati ise), ei ole mul värviga õnneks midagi halba juhtunud ja mingit jubedust pole ka lõigatud (kuigi vahelduseks oleks tore lasta kellelgi teisel oma juuste eest hoolitseda! :D ). Küll aga on mul rohkem muret sellega, et mul tekib pea vasakule küljele aeg-ajalt üks suur pusa, sest ma magan sellesama koha peal ja muudkui nühin öö läbi pead vastu patja. Kuna ma suurem asi kammija pole, siis võingi vahel ootamatult avastada, et kõrva kohal on vähemalt rusikasuurune rastapats-pall. Ja kuna lahtikammimine on kole valus, siis ma lükkan seda muudkui edasi, samal ajal pusa muudkui kasvab… Kammimine, kui ma oma julguseraasukused lõpuks kokku võtan, võib võtta kuni paar tundi, siis ma ikka nutan ja luban endale pühalikult, et ei lase enam pusadel tekkida. Kuni ma mõne nädala möödudes jälle samasuguse samast kohast avastan… :(

  • Reply Kristi 18. veebruar 2014 at 20:37

    Koige suurem apardus oli paev enne pulmi.kui otsustasin ise juukseid varvida.kuid mis valja tuli -mul oli jaanud laigud juustesse.otsustasin minna oma tuttavast juuksuri poole.kes varvis mu juuksed yle.kuid oh nalja juuksed olid mul lainud tugevast blondeerimisest SINISEKS.mis mul yle jai kui abiellusin helesinakate juustega.

  • Reply Egle P. 18. veebruar 2014 at 20:37

    Minu üks kõige suurematest äpardustest on olnud see, kui tahtsin oma juukseid blondeerida, lõpptulemus oli- HALL, ja mitte selline ilus hall, vaid konkreetne vanamuti hall. Mõnesmõttes oli sellest kasu kaa, sest noo nägin ära milline ma vanana välja nägema hakkan. Oeh, nüüd ma ei kardagi enam vananeda, kuna täitsa kobe tips vahtis sealt vastu. Seda muidugi siis, kui ma oleks juba 80, aga ma pole ja seega saatsin oma sõbranje jooksuga poodi uut värvi tooma ja veel samal päeval blondeerisin uuesti. :D

  • Reply Liis 18. veebruar 2014 at 20:34

    Kaks korda on mul juustega üsna kehvasti läinud. Väga pikalt olin juukseid ikka ja jälle blondiks värvinud. Siis sai kõrini ja tahtsin natuke tumedamaid. Mitte päris tumepruune, aga mõned toonid tumedamaid kui see plaatinablond mis mul oli. Käisin siis keskkoolis ja raha polnud, et juuksurisse minna. Niisiis ostsin poest värvi ja läks värvimiseks. Lõpuks siis kui värvi maha pesin olid mu juuksed midagi sinise ja halli vahepealset. Ise tundsin ennast sookollina ja koolis hüüti mind vanaemaks. Paar päeva hiljem ostsin jälle vana head blondi värvi ja olin taas ilus.
    Teine kord värviga ebaõnnestumist oli siis kui vaese tudengina jälle raha vähe oli ja ostsin tavapärase värvi asemel ca 10kr odavama värvi. Ja peale seda värvi olin siis täiesti kollane peast. See oli kohutav. Õnneks oli talv ja sain mütsi silmini tõmmata ning poest uue värvi tuua. Kokkuvõttes ei säästnud ma siis midagi, vaid maksin palju rohkem selle värvi eest. Rohkem eksperimenteerida pole julgenud :D .
    Ja Ilutaksot oleks väga-väga vaja, sest olen oma 2 nunnuga kodune ja ei õnnestu kuskil väga käia ilma nendeta :)

  • Reply Sandra P 18. veebruar 2014 at 20:29

    Mul olid mustad juuksed, soovisin kasvatada välja oma loomulikku värvi, pruun. Kuid siis tuli huvi hoopis blondiks värvida, juuksur värvis ka poe värviga(juured heleoranžid kuid tumedatel otstel oli vaid teisttooni jume), kuid kuna tumedast heledaks on niinii pikka protseduuri vaja ja mina olen kannatamatu, ostsin endale putkast (kus venemaa tooteid myyakse) juuksevärvi, no ideaalne. Juuksed kohe oranzid kuid heledad. Kahjuks aga sai minu peanahk trauma, peanahal kobrutasid punased kärnad või misiganes loomad. Nii ilus blondide juurte vahel paistmas :) praeguseks juuksed taas tumedad (tumedaks värvides kadusid ka kärnad …. ise ! )
    Ja veel .. juuksed on mul ilusad ja terved ning jäädavaid kahjustusi õnneks ei saanud :)
    lõikuseabi kuluks marjaks ära ! :)

  • Reply Kristi 18. veebruar 2014 at 20:29

    Läksin lõpupeoks roosasid triipe tegema juuksuri juurde ja lõpetasin terve roosa peaga. Veel sai blondeerimas käidud ja juuksed murdusid pealae pealt ära.

  • Reply Trimami 18. veebruar 2014 at 20:28

    Rastad!

  • Reply triinu 18. veebruar 2014 at 20:26

    Nonii, minul oli ükskord ka üks põnev värk,nimelt tahtsin ma hirrmsasti uut soengut ja mu eksmees pakkus lahkesti end juukseid lõikama. Mõeldud tehtud….ütlesin et tehku järku, no kui raske see ikka on?:D jäin siis mina telkut vaatama ja mingihetk tundsin kääre kõrvadekõrgusel(juuksed olid mul muidu pooldeselga), ja siis hüppasin püsti nagu oleks elektrit saanud, ja nägin peeglist et ta oli mulle TREPI pähe lõiganud. Esimene aste algas kõrvade kõrgusel…ja ca 5cm allapoole järjmine aste jne.:D kurja…küll ma olin kuri ja sajatasin et üldse lubasin. Igastahes nädala pärast olid meil pulmad ja juuksur naeris ja küsis “ise lõikasid wää?” Hullult punnis klambritega seda treppi kinni:D
    Igastahes kõigil nalja kui palju aga see mees enam ei pakkunud end juukseid lõikama:D

  • Reply Helena 18. veebruar 2014 at 20:26

    Ükskord lasin emal juukseotsi lõigata.. olid mul siis pikad lokkis juuksed, nii pooldeselga. Ema lõikas-lõikas-muudkui lõikas, kuniks lõpuks olid juuksed ainult suuni, ühtlaselt, nii tagant kui ka eest.. kohutav.

    Nüüd tahaks juuksurit külastada küll, terve raseduseaeg, praeguseks 8 kuud olen sealt eemale hoidnud. Nüüd sünnituseks võiks ilusaks saada :D :D

  • Reply Ingrid 18. veebruar 2014 at 20:26

    Minu kõige hullem juukseäpardus oli nii umbes 5. klassi lõpus see, kui kuulasin ema, kes kiitis, et mulle nii sobiks poisipea (nagu Meg Ryanil tol hetkel vmt), ja lasin selle ka realiseerida! Tegemist oli üleüldse minu elu kõige kohutavama juuksuriskäiguga, kuna kogu see protseduur oli nii meeletult valus (käärid olid vist nürid juuksuril ning jäi mulje nagu ta lihtsalt rebiks mu juuksekarvu). Ja loomulikult sellele järgnev poisipea väljakasvatamine oli ka paras kannatusterada… No kujutage ise: ca 13 aastane tüdruk, mingi kohutav ebamäärane “soeng”, teismeliste poiste kius :D
    Igatahes nüüd olen täiesti kindel, et ei lase endale ka pensionipõlves mitte iialgi seda tüüpilist vanaprouade soengut (loe: hallikaslilla poisipea keemiliste lokkidega) teha!
    Ja üleüldse unistan praegu juuksurissejõudmisest (häbi tunnistada, aga viimane visiit oli august 2011) – pole last lihtsalt kellelegi jätta seniks :(

  • Reply B 18. veebruar 2014 at 20:24

    Absoluutselt kindlasti see kui lõikasin oma juuksed tol ajal populaarsesse bob-soengusse, mis mulle üldse ei sobinud. Enne seda olid juuksed alaseljani. Tundusid väga katkised ja mõtlesin, et nii kasvavad uued terved juuksed asemele. Selle asemel ei kasvanud juuksed ÜLDSE peaaegu 2 aastat ja ei paranenud mu juuksed ka kuna selleks, et seda jubedat sonksi veidigi ohjeldada, pidin juukseid sirgendama.

  • Reply Katrin 18. veebruar 2014 at 20:16

    Oh seda ilutaksot oleks hädasti vaja, juba pikemat aega kogun hoogu, et juuksurisse minna.
    Kõige suuremad äpardused juustega juhtusid alati siis, kui mul ema minu juukseid lõikas (ema lõikas meil alati juukseid ise, esimest korda käisin juuksuris kui 18 sain) :D Aga ühel korral, kui tahtsin oma pikki juukseid NATUKENE lühemaks lõigata (õigemini, et ema lõikaks), siis tulemus oli JUBE. Ema lõikas mulle ikka vääääga lühikese soengu :D Mitte küll päris poisipea aga väga-väga lühikese ”soengu”. Ta lõikas natuke, siis vaatas, siis arvas, et natuke on vaja ühtlasemaks lõigata ja nii mitu-mitu-mitu korda järjest. Mina rääkisin, et ah aitab küll, palju ta ikka lõikab neid juukseid aga no kes siis mind ikka kuulaks :D Vähe sellest, et juuksed olid väga lühikesed, oli see soeng niii kole, et ma ei julenud nädal aega kooli minna :D Pärast lõikamist muidugi tund aega nutsin ka ja ütlesin emale, et ta on kõige õelam inimene maailmas :D See oli viimane kord, kui ema koos kääridega enda juuste ligi lubasin.

  • Reply Kadi 18. veebruar 2014 at 20:14

    Peab mainima, et mingit suurt äpardust polegi juhtunud, sest ma liiga pussy ja ei julge liiga palju oma juustega katsetada :D

  • Reply :) 18. veebruar 2014 at 20:13

    Mulle meenub kohe see, kui mu õde otsustas, et mul oleks vaja uut soengut. Ütles, et pole vaja muretseda ja sõbranna õpetas talle, kuidas juukseid lõigata. Kui soeng valmis oli ja peegli ette astusin pidin nutma hakkama. Ühelt poolt õlgadeni juuksed ja teiselt poolt rindadeni. Ma ei julgenud peale seda tükkaega juuksurisse minna.

  • Reply Annika 18. veebruar 2014 at 20:12

    Oi kuidas VAJAKS seda auhinda !!!!!!!!!!! Mul on ka beebi ja ma suht kogu aeg üksi ka temaga, vanemad (nii minu kui mehe) elavad hoopis teistes linnades ja nii polegi mul pisikest kellegiga jätta :( Mehel ka pikad tööpäevad ja kui on vaba siis on nv ja hoopis kuidagi teisel lainel- päev kaob käest. No pluss muidugi majanduslik olukord pole ka just alati paraku kiita :(
    Mu kõige suurem äpardus oli kui värvisin (Garnieriga) enda juuksed blondi asemel lillaks või selliseks no väga rõvedaks siniseks. Läksin siis poodi mingit värvi sinna peale ostma (et noh värvin üle või nii) ja mingid pubekad olid ka värve valimas ja üks ütles teisele- Värviks lillaks juuksed! -.- Võite arvate kui puudutatuna ma ennast tundsin eksole :( :D :D
    No siis värvisingi juuksed üle, kasu ei midagi, hoopis laiguliseks läks.
    Otsisin netist igasugustest ilublogidest nippe- proovisin nii nõudepesuvahendiga pesta :D :D :D kui vesinikuga.
    Tulemuseks sain juuksed, millest kamm läbi ei käinud. Nii ma käisin mitu kuud ringi, juuksed krunni ja mütsi alla peitu.
    Lõpuks võtsin julguse kokku ja leidsin aja ja vaene juuksur, kes pärast tund aega mu juukseid välja kammis.
    Vot selline lugu mul, aga nüüd tahaks värvi ka neile lisada ja miks mitte ka üks trendikas uus lõikus :) Igaljuhul pöidlad pihus :)

  • Reply Ereroheline 18. veebruar 2014 at 20:11

    Oeh, kust ma alustan?
    Põhikoolis otsustasin ma, et ma tahan omale harja, aga oma pikki juukseid maha lõigata ei raatsinud, seega lõikasin ma oma tuka ära. Täiesti ära. Nii kaua kui neid ei olnud, oli kõik normaalne, aga kui kasvama hakkasid, siis oli mul kõige veidram soeng.. Tollaaegne sõbranna ristis selle “lehmakarvaks”. Sest see tõesti meenutas seda.
    Siis.. samuti põhikoolist, tahtsin naturaalsete värvidega oma juuksed mustaks värvida. Tulemus? Mul oli hallid juuksed… põhikoolis. Ei lubatud uuesti värvida, seega käisingi mõnda aega hallikate juustega ringi. Õnneks kulus see üpris kiiresti maha.
    Neid kodusvärvimise tulemusel olen laiguline üldse rääkima ei hakkagi.

    Väga meeldiks see, kui keegi nüüd tuleks ja teeks must ilusa inimese. :)

  • Reply triinu 18. veebruar 2014 at 20:11

    Esimene äpardus juhtus mul väiksena. Käisin isaga juuksuris ja eks ma siis sattusin vist hoogu. Koju jõudes lukustasin end tuppa, ning lõikasin tukast ikka korraliku salgu täpselt keskelt välja :D Vanaema tuli koju ja pidi rabanduse saama. Seda ei andnud parandada millegi muuga, kui lihtsalt sättida tukka üle ära lõigatud koha aga ega see eriti ei aidanud. Mul on vist isegi üks lasteaia pilt selle omapärase soenguga :D
    Teine äpardus oli selline, kus üht äkki tekkis soov juuksed lillakas pruuniks värvida. Endal on mul väga ilus loomulik värv. Blond, erinevate triipudega. Juuksed on paksud, pikad ja kohevad. Niimoodi ma siis mõtlesin, et targem oleks toonida, ei jää värv nii tumedalt peale ja on kergem maha saada. Umbes paar kuud olin siis tumelillade juustega. Tagantjärgi pilte vaadates nägid need ikka väga koledad välja :D Üritasin originaalvärvi tagasi saada…tulemus oli oranzikas-kusekollane blond :D läks ikka mitu värvimiskorda enne kui juuksed suhteliselt inimlikud välja nägid :D
    Ilutakso oleks mulle ideaalne, kuna ma ei suuda kunagi endale aega/raha leida, et juuksuris ära käia. Viimati käisin vist paar aastat tagasi otsi kärpimas. :/

  • Reply Triin 18. veebruar 2014 at 20:10

    Kõige jubedam äpardus – olin aastaid blond… tekkis idee värvida juuksed tumedaks.. ja mis oli tulemus?? Rohekas-sinakas-hallikas juuksevärv … ühesõnaga KOLE.. oli vaja siis blondiks tagasi.. esimesena proovisin sellise meekarva blondi värviga – mitte midagi ei mõjunud.. seejärel juba kange vesinik blond värv pähe ja ohoo blondiin oli tagasi.. aga mis minu juustest alles jäi??? sellest ma parem ei räägi :D

  • Reply MissLaura 18. veebruar 2014 at 20:10

    väga suuri äpardusi polegi olnud, sest selliseid asju on saanud alati ikka korralikult planeeritud ja enamuse tööst mu juuksega teeb ära õde, kes on poole kohaga juuksur suguvõsale :) aga midagi uut ja uhket tahaks kevadeks küll :)

    yayyy Mallu, piduuuu :)

  • Reply Silvia 18. veebruar 2014 at 20:07

    Neid juhtumisi on niiniinii palju olnud mis ma oma juustega kokku olen keeranud , aga kõige huvitavam oli vist see kui ma olin end juuksed blondiks värvinud ( mis oli juba iseenesest kohutav ) , aga siis tuli mul idee , et ma tahaks musti triipe , aga kuna mu vanaema mulle fooliumit ei andnud siis pidin ma ilma hakkama saama ja tulemus oli jube hall ja ma nägin konkreetselt välja nagu vanamutt ja , et juukseid normaalseks tagasi saada pidin ma oma juukseid 5 korda uuesti blondiks värvima . Kohutav juhtum :D Aga õppisin ka sellest omajagu :)

  • Reply Kadi 18. veebruar 2014 at 20:05

    Kuna mul on juuksed nõmedalt laines, siis kunagi ammu häiris mind üks salk kõrva lähedal. Otsustasin sellele salgule lõpu teha- lõpptulemuseks oli tühi auk juustes. :D

  • Reply Liina 18. veebruar 2014 at 20:04

    Kõige suurem äpardus on see, et sai kunagi liiga palju sirgendajat kasutatud ja juuksed ära rikutud. Lisaks kui kunagi katsetasin erinevaid juuksevärve, siis alati ainult poevärvidega kodus ning ka see on juustele oma jälje jätnud. ;(

  • Reply Edith 18. veebruar 2014 at 20:04

    Kellel pole näts juustesse sattunud? minul igal juhul on.. Seda ära ei saanud, seega pidi lõikama ja sellepärast olin ma kuskil järgmised kuus kuud mega-nõmeda mini tukaga. Alguses oli see kuskil 3 cm pikk. Värvimise poole pealt on mööda läinud see, et olen juuksed mustaks värvinud ja siis on välja kasvanud kuskil 10 cm ja kogu pea uuesti üle värvinud punasega ning siis see väljakasvand osa on heledam olnud, sest päriselt olen brünett. Suht nõme, eriti kui veel see punane kuluma hakkab.. musta peale värvitud punane on punane, aga enda juukse värvi peale värvitud kulub oranžikaks.

  • Reply Agness 18. veebruar 2014 at 20:03

    Eelmisel talvel, kui lasin järjekordselt emal juukseid blondeerida, muutusid need pärast värvi maha pesemist mitte blondiks vaid täiesti siniseks. Kiirustasime siis poodi värvieemaldi järgi ja tegime sellega mu sinised juuksed kokku. Lõpp tulemus, pärast värvieemaldit oli super :D blond värv ja tagasi ja ilusam kui kunagi varem.

  • Reply Hele 18. veebruar 2014 at 20:03

    Ohohooo, kõiki äpardusi ei suuda kingitusega ähvardades ka kokku lugeda. Kõige jubedam oli kui palusin sõbrannal juuste alumist piiri siilikaks ajada. No ja tuli viltu, tuleb uuesti proovida. Ja nii saigi proovitud, kuni reaalsel ainult pealael pikad juuksed alles olid :D
    Igasugu juuste peast murdumised ja must pea helepruuni asemel jne. võtaks selle kommentaariumi kinni :D
    Ahjaa, tuli meelde kuidas suure hurraaga esimest korda juukseid värvisin 13 aastaselt, blondiks enda arust. Istusin siis maja ees ja ootasin uhkelt ema koju, tuli ja kõndis mööda ja 3 päeva sõnagi ei rääkinud minuga :P Lõpuks küsis, millal me selle kusekollase üle värvime :D

  • Reply Kata 18. veebruar 2014 at 20:02

    Lillad juuksed, rohelised juuksed… Ehk siis ebaõnnestunud värvimised..
    Aga kõige suurema käkiga sai siiski üks juuksur hakkama. Olid ilusad peaaegu poolde selga juuksed ning palusin NATUKENE juukseotsi lõigata. Tulemus- juuksed polnud isegi mitte õlgadeni enam!!! Võite ette kujutada seda šokki, pisaraid ja masendust…

  • Reply Kadi 18. veebruar 2014 at 20:02

    Kõige suurem äpardus on vast see, kui ma ühel suvel maal vanaema juures olles otsustasin et olen ka öko ja teen aias leiduvast enda vast blondeeritud juustele mingi ägeda juuksemaski. Korjasingi siis aiast musti sõstraid, maasikaid, vaarikaid, saialilli ja muud kraami veel, segasin kõik kokku ja määrisin endale pähe. Hoidsin veel hästi kaua peas, et siis mõjub kindlasti paremini. Ja kui ma selle lõpuks peast ära pesin, olid mu juuksed sinakashallid nagu saja aastasel memmel. Egas midagi, pidi rätiku pähe siduma, rattaga külapoodi sõtkuma ja poe ainsa juuksevärvi ära ostma, milleks osutus õnneks üks üsna ilus pähklipruun toon. Sinna hukka läks küll mu blond pea, aga õppetund jällegi missugune. :D

  • Reply Kati 18. veebruar 2014 at 20:02

    Mu suurim äpardus oli see, kui värvisin oma blondeeritud juuksed tumepruuniks. Kaks päeva hiljem blondeerisin uuesti ära.. Kolm korda järjest!!!
    Lôpuks läksin juuksurisse, et oh, lôigake mulle Rihanna soeng ( see eest pikemad bob). Juuksur keerutas pead ja ütles, et need on nii rikutud, et peab poisipeaks lôikama. Olingi ca 5 kuud nômeda poti soenguga. Lôpuks värvisin 2korda pruuniga üle jälle, lasin ette panna pikendused (et ikka Rihanna oleks), mis olid mingid närakad.
    Thank good, et mul super juuksed on, mis kiiresti kasvavad ja taastuvad :D

  • Reply A. 18. veebruar 2014 at 20:01

    Oma suuremat äpardust mäletan ma vist elulõpuni, olin aastaid süsimust, kui otsustasin, et võiks blondiks hakata:D:D mõeldud tehtud. muidugi ei viitsinud ma juuksurisse minna, vaid lasin õel värvida. noooo värv sai pähe ja lõpuks oli aeg ära pesta ja oh seda paanikat, kui avastasin, et juuksed on ORANŽID, olin nagu rebane:D varjasin siis enda pead mütsiga, nii kaua kuni juuksurisse aja sain ja juuksur mind normaalseks inimeseks muutis:D:D ilmselgelt olime siis noored ja rohelised:D:D Hetkel on mul oma naturaalne juuksevärv- eestlase kartulikoor:D

  • Reply Greete 18. veebruar 2014 at 20:01

    Kunagi (nii lasteaias olles veel) mängisime sõbrannadega juuksurit. Nende ülinüride plastikkääridega õnnestus meil ühel tüdrukul ripsmed ära lõigata ja mina kaotasin tuka. Tukk sai kohe niimoodi ära lõigatud, et mul oli pool pead kiilas – ma siiani mõtlen, et kuidas küll need käärid sellist tööd said teha, nüüd ei saa isegi lihtsate majapidamiskääridega paberit lõigata, plastikuga lõikasime aga juukseid. Õnneks oli 1 mu ema tuttav juuksur ja ta üritas mu soengut päästa, midagi kuidagi andis ka – mingi veider tukk tekkis mulle, kuid õnneks oli suvi ja mul vähemalt ei olnud palav. :D

  • Reply Kadri 18. veebruar 2014 at 20:00

    Õnneks minu juustega pole midagi katastroofilist juhtunud :). Ainult ükskord kui ma oma katkiseid juukseotsi silmasin ja siis meenutasin endale õudusega, et ma käisin juuksuris aasta tagasi. Ükskord juhtuski nii… päris jube! :D

  • Reply Mariliis 18. veebruar 2014 at 19:59

    Ooo kuidas mul oleks seda vaja :) Ma kunagi blondeerisin juukseid kodus praktiliselt iga paar kuu järel. Kõik tuli väga kenasti välja ka juuksed olid ilusad alati. Siis ühel päeval otsustasin juuksurisse minna ja tumedaks värvida oma juuksed, et neile puhkust anda. See oli üks kõige kehvem otsus üldse. Järgneva kuu ajaga tuli mul juukseid peast peotäite viisi. Kõik kohad olid juukseid täis. Raudselt oleks saanud endale näiteks vaiba kududa. Lõpuks jäin ma ikka päris rääbakaks ja kurvaks. Peale seda olen aastaid igasuguseid juuksureid ja värve vältinud nagu tuld. Sõbranna lõikab otsi vahepeal :)
    Nüüd on mu juuksed juba kosunud ja tundub, et sul on kõik juuksed alles ja seega võib vist usaldada Ilutaksot :)

    • Reply Kea 18. veebruar 2014 at 22:04

      Sa vääriksid seda võitu juba selle vaiba kudumise jutu eest :D
      Ise olen ka see blond ja siis tume ja jälle tagasi :D
      Suurim äpardus.. hmm, juuksur tahtis mul juukseid järku lõigata, aga see nägi välja nii et pealmine osa oli õlgadeni ja alumine osa poole seljani. Ja see oli jube.

  • Reply Sigrid 18. veebruar 2014 at 19:59

    Kõige suurem äpardus oli ilmselt see, kui mulle poisipea lõigati. Lasin sõbranna endale pea kallale, tahtsin et ta 5cm lühemaks lõikaks aga lõpuks oli mul 5cm peas + tukk pikem. Päris hästi läks.. ÕNNEKS mulle väga hästi sobis poisipea, võttis lihtsalt aega harjumine. Praegu kohati soovin ka enda poolde selga juuste asemele poisipead aga millegipärast keelatakse mind koguaeg. :D

    Igatahes kuluks üks selline võit ära küll. Rasedus ja laps on juuksed nii mõnusalt ära retsinud ja nad vajasid värskenduskuuri küll.

  • Reply kadri 18. veebruar 2014 at 19:59

    Kunagi noorena tahtsin omale salke saada sisse ( no valged triibud ning ilus oleks kah olnud). Sai siis kodus lastud õel seda teha aga peale ei jäänud midagi. Ning siis ta toppis selle värvi mu juustese ning bloneeris mind ära no see polnud mina ja mulle see ei sobinud. Ning kui ühika läksin käisin sõbrannaga poes ja ostsime tumeda värvi ja värvisime üle :) tagant järgi hea meenutada ja naerda aga sellel ajal olin kurb ja mitte rahul.

  • Reply K. 18. veebruar 2014 at 19:58

    Terve mu elu juuste värvimist on olnud suur äpardus – poevärvid, ehk siis palju-palju katkiseid ja koledaid juukseid. :(

    JUHHEI, et Mallukal sünnipäev kohe-kohe!

  • Reply Sille 18. veebruar 2014 at 19:58

    Minu suurim äpardus juustega oli 9nda klassis, kui plaanisin enda kartulikoorekarva juuksed lõpetamise puhul pruuniks värvida. Lõpetamise päeva hommikul tuli siis minu tädi külla (tädi on juuksur), värvimiseks vajalikud asjad kaasas. Aga oh õnnetust, kui pea ära pesin, oli minu pea leekivoranž! Nutsin peatäie, aga mis seal ikka, midagi muuta aega enam polnud. Imekombel oli minu lõpukleit roheline oranžide lilledega ja minu juuksed sobisid sellega üsna oivaliselt :D Aru ma ainult ei saanud, kust selline värv sai tulla… Nüüd, 10 aastat hiljem, julges tädi mulle üles tunnistada, et võttis kogemata vale värvi kaasa.

  • Reply Anne-Mari J 18. veebruar 2014 at 19:56

    Mina tahtsin kord enda juukseid pruuniks värvida. Juuksur arvas aga, et blondist pruuniks oleks liiga järsk üleminek ja ta paneb natuke punast sekka. Tulemuseks olid muidugi pruunide asemel hoopis punakaslillad juuksed.

  • Reply Merilin 18. veebruar 2014 at 19:55

    Üks kõige tobedamaid äpardusi on vist see, kui toetad kuidagi kätega juustele ja üritad samal ajal tõusta.
    Ise muidu tahaks täiega kedagi toredat, kes juuksed korda teeks. Värvidega olen katsetanud igasuguseid variante, kõige koledam oli, kui kogemata olid juuksed kusekollased :D

  • Reply Mari-Liis 18. veebruar 2014 at 19:54

    Kõige suurem äpardus oli kui tahtsin juukseid mustaks värvida aga kogemata juuksed läksid lillaks :D ning sama kiirelt kui need lillaks läksid ,said sama kiirelt ka üle värvitud ;) Või siis kui tahtsin ka mustaks värvida läksid juuksed reaalselt siniseks siis oli küll,et omgomgomg ,mida ma teen…kuskile liikuda ei julgend ja suvine aeg oli ka ,veits mark oli mütsiga poodi minna aga noh ,müts sai pähe pandud ja poodi mindud ja uus värv ostetud :D

  • Reply Birgit 18. veebruar 2014 at 19:54

    Kunagi tahtsin omale musta värvi triipe teha, tegin kah ja lõpptulemuseks oli see, et terve mu pea oli rohelisi triipe täis :D

    • Reply Elise L 19. veebruar 2014 at 18:34

      Pole apsakaid teinud õnneks, st ma polegi väga midagi oma juustega teinud: üks kord mahapestava juuksevärviga end punaseks värvinud ja üks kord endale tuka lõiganud, mida ma ei sirgendanud 5ndas klassis… ehk siis mu tukk oli… lokkis. Ma pole juuksuris 12? aastat käinud, otsi lõikan harva ja ise, vahetevahel teen muna-oliivõli maski ning ei pese liiga tihti pead (pole vajadust ka). Juuksed on tumepruunid, lainelokkidega ja pikad… Aga juukselõikust tahaksin võita isale :)

      • Reply Elise L 19. veebruar 2014 at 18:35

        Vabandust, mu postitust läks valesse kohta ;)

  • Reply Kelly 18. veebruar 2014 at 19:52

    Ma võiksin vabalt kirjutada postituse teemal How I became a hedgehog…Üks kord blondeerides murdusid mul mõned juuksed ära, ei hoidnud liiga kaua vms. Kuivatasin ära ja kõik juuksed turritasid nagu siili okkad:( Ilmselgelt enam selle värviga ei värvi.