MARI JOHANNA

abitus ja armastus käsikäes

6. mai 2014

maikardoTeate, mis on eriti naljakas? Kuidas üks inimene suudab sinus tekitada nii erinevaid emotsioone.

Ühel ööl ärkas Mari üles. Tal oli nohu, köha ja üldse kehva olla. Ja ta nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis ja ma ei osanud mitte midagi teha. Andsin piima – ei taha, andsin lutti – ei taha,  võtsin sülle – ei taha, panin voodisse – ei taha. Mähe puhas, kõht täis, aga vot midagi ei taha. Nutta muidugi tahtis. Mind jalgade ja kätega peksta ka tahtis.

Ma ei oska kirjeldadagi, mis tunne mul sees oli. Ühest küljest olin ma kurb, et tal nii halb olla on ja magada ei saa. Peale tundi aega hakkasin ma tundma viha – no kurat, MINA tahan ju magada ja ma olen juba KÕIKE teinud! Siis tundsin ma häbi. Kuidas ma saan vihane olla? Tal on ju paha olla ja kuidas kurat, ma saan vihane olla. Mõistsin, et ma ei olegi tegelikult otseselt tema peale vihane, vaid selle olukorra peale. Et ma ei saa ega oska teda aidata, et ta ei oska öelda, mis tal parasjagu viga on ja mida ta tahaks, et ma teeksin.

Ma oleks ju teinud ükskõik mida! Kui ta oleks tahtnud, et ma oleks kulmude abil Paidesse roomanud, kurat, ma oleks ka. Ärgu ainult enam nutku!

Ma tahtsin minema joosta, toppida endale tropid kõrva ja magada, käskida Kardol selle lapsega tegeleda. Samas kohe kui Kardo lapse enda sülle võttis, siis tahtsin ma ta enda kätte tagasi võtta – ta ju nutab, ma pean midagi tegema!

Üritasin paaniliselt meenutada, et mida ma teistel kordadel teinud olen, kui ta nutnud on. No ei tulnud pähe. Ja kui ma nüüd üritan meelde tuletada, et mida ma too öö lõpuks tegin, siis see ka ei tule pähe. Mis imelik värk sellega on?

Lõpuks, kui ma lapse endale kaissu magama sain, tundsin ma rõõmu. Esiteks selle pärast, et ta lõpuks magab ja enam nii südantlõhestavalt nutta ei röögi. Teiseks olin ma rõõmus, sest lõpuks ometi saan mina ka magada! Kolmandaks olin ma rõõmus, et ma sellist janti ainult umbes kolm korda elus olen pidanud läbi elama.

Rõõmsana ma magama jäingi ja ärkasin ka otseloomulikult sama emotsiooniga. On võimatu ju muud moodi ärgata, kui su kõrval on väike inimene, kes teeb oma silmakesed ainult naa-aatukene lahti, näeb mind ja saadab mulle koheselt ühe suure unise naeratuse. Avab silmad ja katsub nii hellalt mu nägu, nagu ma oleks maailma väärtuslikuim ja armsam inimene. Kuigi tegelikult on seda ju tema. Minu väike nubiinake!

Milline õnn on olla inimese kõrval, kes alustab oma päeva naeratusega. Aga veel suurem õnn on olla kahe säärasega. Haha, see kõlab nagu ma teavitaks oma rasedusest vms, aga tegelikult on teine selline inimene loomulikult Kardo. Mina olin muidu vanasti küll hommikuti selline grumpy, aga nüüd on see võimatu. Lihtsalt võimatu, kui mul on nii võrratu perekond.

Kõik maailma inimesed peaksid ikka lapsi saama, sest olenemata sellest, et sa pead olema käsipidi ta väljaheites, ta okses ja pissis, suudab ta ühe naeratusega terve maailma ilusaks muuta. Seda on vist võimatu seletada inimesele, kellel last pole. Mina igatahes seda vanasti endale ette ei kujutanud, aga nüüd ei suuda ma ilma selleta elada.

35 ndll

Eriti saikona tunnen ma ennast siis, kui ma vahel Mari sülle võtan, ta vastu ennast surun ja ütlen: “Mari, mäletad, kui sa mu SEES olid?” ja naeratan õndsalt.

Mari enam ei talu seda, kui ma teda enda vastu pressin ja kallistada tahan. Ta tahab krabada pulti, mu juukseid, kasse, diivanikatet, seda naljakat korki seal laual ja lõpuks suhu panna seda toredalt krõbisevat kommipaberit.

Oeh, tal juba ei ole enam minu jaoks aega….Aga hommikul saame jälle kudrutada!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

12 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply I. 8. mai 2014 at 07:23

    Meil kaasaga on sellesinatse tunde pärast juba kolm last :) ja kui antakse, siis ei jää ka see neljas tulemata :)

  • Reply Riina :) 6. mai 2014 at 23:25

    Oh….I know exactly how you feel!
    See oleks just nagu eile olnud, kui ma samamoodi poika pärast üleval olin. Ei tahtnud ta mitte midagi ja ainult röökis/nuttis. Siis olid hetked, et laske mul ometi magada ja võtke keegi laps. Kui mees ta siis sülle võttis, tahtsin teda kohe tagasi ja lohutada jne…
    Ausalt, mul oli vahepeal tunne, et ma rsk hüppan teise korruse aknast lihtsalt alla. Kohutav lihtsalt!
    Ja kui poiss oli maha rahunenud ja magama jäänud, siis vahtisin teda ja mõtlesin, et ta on ikka kõige nunnum ja armsam laps :) Viha ja armastus käsikäes :)
    Mis puudutab kallisid, siis mul poiss ei taha ka, et ma teda kallistaks vms. Rabelema hakkab kohe. Aga vahest tuleb ise kaissu ja tahab musisid ja kallisid :) Tal käivad sellised hellusehood peal. Siis jookseb mu juurde ja surub otsaesise vastu mu suud. Siis pean häälega musimopsti tegema ja joostakse jälle minema :) See on super nunnu :)

  • Reply Merilin 6. mai 2014 at 20:15

    Ja aina ägedamaks läheb kõik. Varsti jookseb pardi moodi paterdades ringi ja haarab ümber su jala kinni ja kilkab “kai-kai-kai” (meaning kalli-kalli-kalli). Igatahes olen sinuga nõus, et lapsed on überlahedad:). Ja see rasedusaegne pilt näitab,e t olid peaaegu sama ilus kui mina raseduse ajal ;).

  • Reply Leevi 6. mai 2014 at 19:51

    Ja nii ongi! On need lapsed, mis nad on. Vahel söövad viimasedki närvid ära ja tahaks meeleheitest karjuda, et jätku ometigi emme KORRAKS rahule. Aga siis vaatavad otsa ja tuleb see süütu naeratus. Kurjusta siis selliste peale! :D

  • Reply Ellu 6. mai 2014 at 18:53

    Mallukas, tead see jonnimine öösiti kõlab sarnaselt kikude tulemisega, ehk selles probleem? :)

    • Reply Mallukas 6. mai 2014 at 18:57

      Ei olnud, see oli juba paar nädalat tagasi ja tal oli nohu ja köha. Lihtsalt hingata ei saand hästi. Täna arst veel ütles, et igemed pole turseski, et sealt küll ühtegi hammast veel ei tule :D

      • Reply Sirly 6. mai 2014 at 19:28

        Seda arsti juttu ei tasu küll 100% tõena võtta. Mul poisil läksid igemed esimest korda paiste kui oli suur juba vähemalt 6 hammast :)

        Aga nõretab lausa armastusest :D :D

  • Reply Kristiina 6. mai 2014 at 18:42

    Ma olin ka kuskil puberteedist kuni 20 eluaastani teadmisel, et ei mina taha ühtki räbalat (jah, ma töesti olin nii hale, et kasutasin nii koledat söna). Siis tuli mul lapseisu, päris enda lapse, kes ei ole hoida ainult, vaid ikka aastaid minuga ja keda mina ja kes mind tingimusteta armastab. Ja ma pole kordagi kahetsenud, mis sest et siiani pole ma saanud magada öösiti normaalselt ja ta on päris jonnakas laps olnud. Ta on minu oma ja ma ei suuda ikka möista kuidas ainult kahest rakust kasvab selline pisike ime siia maailma. Seda ei saa mitte kuidagi kirjeldada, küll aga ise tunda.

  • Reply Eneli 6. mai 2014 at 18:29

    Tõeliselt kaunis pilt ning armas ja siiras postitus! :)

  • Reply Olja 6. mai 2014 at 18:24

    Aahh.. see niii jumalikult ilus pilt !

  • Reply Kaire 6. mai 2014 at 18:22

    Nii armas jutt :)
    Ja minagi ei kujutanud ette, et lapse siiras naeratus võib olla tõesti nii eriline ja soe, et kohe ununeb kõik halb ja päike hakkab taas pilve tagant paistma:)

  • Reply Minni 6. mai 2014 at 18:20

    Nii armas :)
    Kõige kallimaid tuleb hoida :)