abitus ja armastus käsikäes

Teate, mis on eriti naljakas? Kuidas üks inimene suudab sinus tekitada nii erinevaid emotsioone.

Ühel ööl ärkas Mari üles. Tal oli nohu, köha ja üldse kehva olla. Ja ta nuttis ja nuttis ja nuttis ja nuttis ja ma ei osanud mitte midagi teha. Andsin piima – ei taha, andsin lutti – ei taha,  võtsin sülle – ei taha, panin voodisse – ei taha. Mähe puhas, kõht täis, aga vot midagi ei taha. Nutta muidugi tahtis. Mind jalgade ja kätega peksta ka tahtis.

Ma ei oska kirjeldadagi, mis tunne mul sees oli. Ühest küljest olin ma kurb, et tal nii halb olla on ja magada ei saa. Peale tundi aega hakkasin ma tundma viha – no kurat, MINA tahan ju magada ja ma olen juba KÕIKE teinud! Siis tundsin ma häbi. Kuidas ma saan vihane olla? Tal on ju paha olla ja kuidas kurat, ma saan vihane olla. Mõistsin, et ma ei olegi tegelikult otseselt tema peale vihane, vaid selle olukorra peale. Et ma ei saa ega oska teda aidata, et ta ei oska öelda, mis tal parasjagu viga on ja mida ta tahaks, et ma teeksin.

Ma oleks ju teinud ükskõik mida! Kui ta oleks tahtnud, et ma oleks kulmude abil Paidesse roomanud, kurat, ma oleks ka. Ärgu ainult enam nutku!

Ma tahtsin minema joosta, toppida endale tropid kõrva ja magada, käskida Kardol selle lapsega tegeleda. Samas kohe kui Kardo lapse enda sülle võttis, siis tahtsin ma ta enda kätte tagasi võtta – ta ju nutab, ma pean midagi tegema!

Üritasin paaniliselt meenutada, et mida ma teistel kordadel teinud olen, kui ta nutnud on. No ei tulnud pähe. Ja kui ma nüüd üritan meelde tuletada, et mida ma too öö lõpuks tegin, siis see ka ei tule pähe. Mis imelik värk sellega on?

Lõpuks, kui ma lapse endale kaissu magama sain, tundsin ma rõõmu. Esiteks selle pärast, et ta lõpuks magab ja enam nii südantlõhestavalt nutta ei röögi. Teiseks olin ma rõõmus, sest lõpuks ometi saan mina ka magada! Kolmandaks olin ma rõõmus, et ma sellist janti ainult umbes kolm korda elus olen pidanud läbi elama.

Rõõmsana ma magama jäingi ja ärkasin ka otseloomulikult sama emotsiooniga. On võimatu ju muud moodi ärgata, kui su kõrval on väike inimene, kes teeb oma silmakesed ainult naa-aatukene lahti, näeb mind ja saadab mulle koheselt ühe suure unise naeratuse. Avab silmad ja katsub nii hellalt mu nägu, nagu ma oleks maailma väärtuslikuim ja armsam inimene. Kuigi tegelikult on seda ju tema. Minu väike nubiinake!

Milline õnn on olla inimese kõrval, kes alustab oma päeva naeratusega. Aga veel suurem õnn on olla kahe säärasega. Haha, see kõlab nagu ma teavitaks oma rasedusest vms, aga tegelikult on teine selline inimene loomulikult Kardo. Mina olin muidu vanasti küll hommikuti selline grumpy, aga nüüd on see võimatu. Lihtsalt võimatu, kui mul on nii võrratu perekond.

Kõik maailma inimesed peaksid ikka lapsi saama, sest olenemata sellest, et sa pead olema käsipidi ta väljaheites, ta okses ja pissis, suudab ta ühe naeratusega terve maailma ilusaks muuta. Seda on vist võimatu seletada inimesele, kellel last pole. Mina igatahes seda vanasti endale ette ei kujutanud, aga nüüd ei suuda ma ilma selleta elada.

Eriti saikona tunnen ma ennast siis, kui ma vahel Mari sülle võtan, ta vastu ennast surun ja ütlen: “Mari, mäletad, kui sa mu SEES olid?” ja naeratan õndsalt.

Mari enam ei talu seda, kui ma teda enda vastu pressin ja kallistada tahan. Ta tahab krabada pulti, mu juukseid, kasse, diivanikatet, seda naljakat korki seal laual ja lõpuks suhu panna seda toredalt krõbisevat kommipaberit.

Oeh, tal juba ei ole enam minu jaoks aega….Aga hommikul saame jälle kudrutada!