Ma olen ju rääkinud, et minu suurmate vigade hulka kuuluvad näiteks rahaga väga halvasti ümberkäimisoskus, liigne latataratsemine, asjade kiiresti ja võimalikult lihtsalt tegemine ja lõpuks ka laiskus.
Kui ma selle nimekirja oma sõbrale ette lugesin, siis tema leidis, et naisterahvast, kes ühekorraga kolib, teeb tööd mitmesse kohta, blogib, sisustab, kasvatab last, planeerib raamatuesitlust, läheb kohe langevarjuga hüppama, meisterdab ja remondib, koristab ja haldab kasside ja sigade armeed, ei saa teps mitte laisaks pidada. Väga hea!
Samas oma blogi kommentaare lugedes tekib mulle küll tunne, et inimestel on lausa foobiline hirm elu LIHTSAKS elamise ees. Ah, mis mu blogi lugejatel, isegi Kardo on säärane. Kõike on vaja üle analüüsida, mõelda ja juurelda. Miks?
Ma ei mõtle kunagi, et mida ma teen “juhul kui kõik pe*sse läheb”. Esiteks usun ma mõtte jõudu ja ei taha endale asjatult probleeme oma mõtlemisega kaasa tuua (pigem mõtlematusega:D) ja teiseks ei näe ma isegi põhjust, miks ma peaksin nii mõtlema. Noh, et midagi läheb halvasti. Enamasti ju ei lähe ja miks siis oma pead selliste mõtetega vaevata? Kui ei lähe hästi ja tuleb midagi välja mõelda, siis ma mõtlen kah, kuid mitte enne.
Muidugi see etteheitmine, et mina saan asju tasuta, kuidas ma küll julgen, jälle mul elu nii kerge. Jah, kallid sõbrad. Poed lihtsalt arvavad, et las see vaene suvaline eit saab oma liistud/värvid/randommuujuramidasaanud olen. Kas te eri arva, et mu blogi on ka mingil määral töö, kus firmad tõesti saavadki reklaami teha 🙂 Kuigi jah, imelihtne töö, sest a) ma ei teeks ühtegi tööd, mis raske on, sest järelikult ei ole ma mõeldud seda tegema, b) kuna ma armastan kirjutamist ei saagi ükski kirjatöö mulle raske olla. Sama oli ka raamatu kirjutamisega – imelihtne. Läks nagu linnulennul (ok, vähese vingumisega).
Mõnikord ma elan enda elu ka raskeks. Näiteks võtan ma endale liiga palju “ah, see on nii lihtne asi ja võtab nii vähe aega” kohustusi ja lihtsalt ükshaaval UNUSTAN neid teha. See on ka mu suurim viga, mida ma alguses mainida unustasin, sest ma olen maailma suurim unustaja.
Kallid lugejad, oma elu tuleb lihtsaks elada! ISE! Kui sul on mõni ülesanne liiga raske, siis palu abi, või tee pool, nagu Kevades soovitati. Inimene ei pea ise hakkama saama ja küsija suu pihta ei lööda. Mina aitan alati, kui saan, või ära ei unusta. Usun, et nõnda on lugu paljudega.
Kui sulle tundub, et näiteks su töö võtab sult liigset pingutust, siis teed sa vale tööd ja peaksid endale midagi muud leidma, mis tunduks kerge ja mõnus teha.
Kui su peika/pruta käib ilgelt pinda ja sa isegi ei mäleta, millal sa viimati õnnelik olid, siis otsi uus või ole üksi. Õnnelikum oled igatahes.
Inimesed ei julge lihtsalt muutusi teha. Tead miks? Tuleme tagasi algusesse. Nad analüüsivad kõike üle! Kui mina analüüsiks iga enda koostööpakkumist ja abipalvet üle, siis ma jätaks need ka võib-olla tegemata lõpuks. Aga mis tolku sellest oleks? Mina oleks ikka oma sitas seisus ja firmad reklaamita.
Ainult lugejad oleksid rahul: “Jess! Mallukal on nii raske! ÕIGE EESTLASE KOOREM!”.
Mina olen terve elu arvanud, et oma olemusega ma eriti Eestimaale ei sobi. Ma ei tea, ma tundun endale palju rõõmsam ja vabameelsem kui 90% siinsetest elanikest. Sest, kallid sõbrad, ma ei tegele ülemõtlemisega!
Siinkohal teile küsimus: millal te viimati midagi “üle mõtlesite” ja kas tänu sellele sai asi lõpuks tehtud või jäi sootuks ära? Mis tüüpi inimesed teie olete?
43 kommentaari
Vot selle kõige tõttu mina elangi eestist kõige kaugemas puntkis siin maakeral – Uus-Meremaal. Ning kui uskumatu see ka pole, siis tuleb tõdeda, et sa oled täpselt nagu mina. Ja kas tasuta saadu pole mitte parim asi ? Naudi kuniks saad ning las need kadeduseussid sisisevad.. 😉
Olen eluaeg vihanud eestlaste väljendit: “Kes ytles, et elu peab kerge olema?”. Ma tavaliselt kysin siis vastu, et kes kyll ytles, et peab olema raske, et mida raskem, seda parem? Et kus neid medaleid jaotatakse hiljem?
Siis leidsin William Blakeì poeemi, milles sellised read:
Every Night and every Morn
Some to Misery are Born.
Every Morn and every Night
Some are Born to sweet delight.
Some are Born to sweet delight,
Some are Born to Endless Night.
Minu jaoks on need read just sellise tähendusega, et kui usud ja loodad, siis on ka elu ilus. Ja onn ei tähenda sugugi seda, et magad rahapatakate otsas ja sööd sulavoid…moned on ka siis omaarust maailma onnetuimad:)
Minu jutt ei lähe küll teemasse , aga ma vaatasin ühe fotograafi blogi ja nägin ka neid sinu ja kardo zombie pilte , hahaha , päris äge 😀
Mina arvan jällegi, et selline kuldne kesktee on kõige parem 😀 Muretseda ei tohiks asjade üle, mis ei ole enam sinu võimuses (asjad, mida olen juba teinud, kuna neid enam niikuinii muuta ei saa ning seega peab nö situatsioonist lahti ütlema, mida paljud ei tee ning muretsevad, ketravad peas olukorda läbi ja ütlevad “oleks pidanud..” või tulevikus toimuvad asjad, mida tõesti ette ennustada kuidagi ei saa). Samas elada jällegi sellist nö boheemlase elu, et üldse rahadega ümberkäimise peale ei mõtle ning võtta uisapäise laenu, analüüsimata tagajärgi, pole ka hea. Seega minu isiklik arvamus on see, et kui rahadega on kitsas, siis mingit prioriteedid peab ikka paika panema ning laenude jne osas ei tohiks rutakaid otsuseid teha, vaid enne siiski kaaluda. Ma kunagi olin ka väga kärsitu ja olen natukene ka siiani, kuid õnneks on see iseloomujoon vaikselt tagasi tõmbunud ja mõtlen ikka kulutused läbi (hah, mu ema veel ütles mulle siis, kui pubekas olin, et ma ei oska raha üldse hoida). Samas püüan mitte üleliigselt muretseda, sellega pean natuke veel vaeva nägema, aga olen aru saanud, et iseloom on täitsa treenitav 😉 kõik on mõtlemises kinni. Edu!
Nõus olen selle osaga, et oma elu ei peaks nii keeruliseks ja üle mõtlema. Aga erandiks on see, kui kellegi teise heaolu sõltub sinu pohhuismist.
Ma üldse ei taha nõme kommenteerija olla, aga näiteks sellesama remondimehele maksmise teema. EI mõtle järgnevalt tänitavalt, lihtsalt sellise objektipõhise töötaja vaatevinklist taolisi lugusid kajastada.
Ok, ta oli vastutulelik ja ütles, et pole hullu kui raha hiljem saab ja ilmselt siis ei olnudki tal hullu oma asju ümber korraldada vastavalt raha hilisemale laekumisele. Aga TEGELIKULT on nii nõme käituda. On suur vahe, kui kliendid hakkavad sulle maksma lubatust 10päeva hiljem. Minul ju arvete kuupäevad ei muutu – elekter, telefon, küte jne jne tahavad ikka maksmist.
Ise selle remondimehe saabastes olles – nojah, eks ma ka SAAN HAKKAMA selle aja, aga vb mu lapsel jääb vihmajope ostmata (no praeguste ilmadega sobilik näide), sest keegi ei suutnud oma asju korda ajada. Võib-olla plaanisin sünnipäeva pidada, sest teadsin, et kuupäevaks X laekub raha. Võib-olla on mul hambaarst kinni pandud just selleks nädalaks, sest raha pidi laekuma.
Ma ei sure nälga, sest tatart ikka kapist leian, aga miks pean sellepärast elu pidevalt ja pidevalt ümber korraldama, sest keegi teine ei viitsi ette mõelda? Olen normaalne inimene, et hakka selliste juhtumiste pärast kellelegi kõrri kargama, aga viienda järjestikkuse juhtumi korral tekib ikka ülesõidetud tunne küll. Jah, võiksin kõrri karata iga hilinenud sajaka pärast, aga miks pean oma närve ja aega sellise asja jaoks kulutama?
Uuesti – et mõtle seda nii, et küll oled nõme ja ei oska oma rahaasju ette mõelda. Kõigil ju juhtub vahel, et tahaks paremini kui välja kukub. Tahtsin lihtsalt näidata selliseid lugusid kolmanda osapoole vaatevinklist ka. Võib-olla mõni loeb ja mõtleb järgmine kord mõne oma asja hästi veidike paremini läbi 😉
Kokkuvõttes soovin ikka edu ja et laen varsti laekuks, liistud seina saaks ja Milvi-Mari kosuksid jõudsalt 🙂
Jutt väga õige ja tegelikkusest just nii ongi !
Nii hästi öeldud, ning nõustun 100%.
Pean nentima , et ma olen sinuga väga sarnane inimene 😀 Ma ei ole ülemõtleja ma teen asju käigu pealt mis tuleb see tuleb ja ongi kõik 😀 Mõni inimene imestab üsna tihti kuidas ma nii kergekäeliselt kõike võtan , aga ma olen alati hakkama saanud , ma ei kujuta ette kuidas , aga ma ei peagi midagi tegema selle jaoks , et hästi läheks 😀 Kui tekib muresid , siis ma üldjuhul vaatan neist mööda ja võtan neid nagu proovile panekuid , et kas ma ikka olen nii” kõva eit” nagu ma arvan end olevat 😀 Elu on lihtsalt väärt elamist ja nautimist ja muretsemine on lihtsalt üks tüütu tegevus mille ma jätan inimestele kellele meeldib mõelda 😀
Samuti olen ma jube laisk inimene tegelikult enda arust , seda kas ma tegelikult ka olen vot ei tea 😀 Oma tegemised ja kohustused jätan viimasele minutile alati , olgu siis aega kas 1 kuu või 6 kuud 😀 ikka teen viimasel momendil ja olen siiani kenasti hakkama saanud 😀 Positiivset ellusuhtumist on vaja ja usku sellesse mida teed 🙂
Ma olen ka selline pohhuistlikum 😀 Aga kahjuks tänu sellele olin ka kooli ajal laisem ja jätsin kõik viimasele hetkele, mõtlesin alati et ah küll jõuab/saab. Mõnda asja põen küll natuke üle vb, kui pean nt tegema midagi mida enne ei ole teinud, siis natuke pabistan et kuidas ma seda nüüd täpselt teen jne.
Aga mul on üks töökaaslane kes on no täielik über pohhuist ja mulle nii meeldib 😀 Ses suhtes ta teeb väga hästi vahet mille üle on mõtet muretseda ja mille üle mitte, ja isegi nende asjade puhul ta ei muretse ega kigise vaid lihtsalt võtab kätte ja teeb ära. Ses suhtes olen paljugi tema suhtutmist hakanud üle võtma, sest tema kõrval tundusin isegi mina alguses hull ülemõtleja. Rohkem inimesi võiksid olla sellised minu arvates, oleks elu kõigil lihtsam 😀
Inimesed on oma loomult tegelikult ju kadedad. Ja need, kes ka avalikult välja näitavad, siis ma ütleks just, et neil puudub piisav analüüsivõime, et mõista, miks nad nii teevad või mõista, et äkki nii ei peaks, saab ka teisiti. Nii et üldiselt ma olen alati arvanud, et inimene peab oskama analüüsida oma tegusid ja elu ja seda tegid ka sina Mallukas, seda kirjutist kirjutades. Vahe on lihtsalt selles, et sa suudad näha ja mõista ennast inimesena paremini kui väga paljud need, kes üldse ei mõtlegi sellele, et äkki elavad nemad kuidagi valesti või mõtleks vahel sellele, et ehk on see “raske elu” nende enda valikute tulemus, mitte kellegi teise süü.
Mina olen ka selline ülemõtleja ja ma alati vaatan nendele kuidagi alt üles, kes oskavad elada muretult, nii palju kui see võimalik on. Ilmselt siin on juba see küsimus ka, mida keegi üldse mureks või probleemiks peab. Ja töö osas olen ma alati arvanud, et see, kui sa teed seda tööna, mida sa hobina armastad, siis oled sa õnnelik inimene. Õnneks saan ma seda enda kohta ka öelda 🙂
Igal juhul üle oskan ma ikka mõelda ja enamasti see tervisele kasulik ei ole aga liiga vähe mõtlemine viib minu meelest ka lõpuks ikkagi punkti, kus ilusad kerged muinajutulossid võivad väga lihtsalt kaela lennata 🙂
Eh, ma kohe pean ka sõna võtma.
Ma olen see ülemõtleja-tüüp. Ikka kohe väga raske diagnoosiga :D. Ma nimelt mõtlen KÕIKE vähemalt kolm sammu ette. A la: “Kui ma teen niimoodi, siis mis tulemus on? Mida ma selle tulemuse korral järgmisena teeksin?” Nooremana oli MSNis suhtlemine ka üks rist ja viletsus, kui ma pidin enne iga kord millegi ütlemist vestlust samuti kolm sammu ette planeerima, et mitte avastada end piinlikus vaikuses või mingis oletatavas konfliktis :D. “Kui ma nt seda ütleksin, mis siis tema vastaks? Mis ma talle selle peale omakorda vastaksin?”
Õudukas, ausõna. Aga ma ei saa sinna midagi parata, sest kõik võimalikud halvad stsenaariumid kaaluvad igasuguse spontaasuse üle. Kuigi nüüd viimasel ajal olen ma kergemini käega lööma hakanud ja aktsepteerinud seda, et kui ka tekib konflikt või mingi muu jama, siis las tekib – I’ll cross that bridge when I come to it. Super suhtumine.
Mina olen ka see nn. ülemõtleja. Analüüsin suhteliselt palju asjade üle, mida teen/ütlen. Aga olen leidnud aja, kuna seda teen. Olen suitsetaja, ja iga suitsupaus läheb mul sellele, lisaks käin jalutamas, tund-kaks mõelda asjadele, lisaks veel pühapäeval üks tund läheb planeerimisele, mida vaja teha järgmisel nädalal. Asjad paika pandud, kuskil tunnise täpsusega, ja päevas tund vaba – mis võetud ekstra nn. ootamatustele. Minule on see edu toonud.
Toon näite – kui oma äriga, käituksin suvaliselt, kuidas tuju on – siis ei oleks sellest mitte midagi välja tulnud, ja miinus oleks ammu! Või autojuhi lubade tegemine – peale iga sõitu mõtlesin, mida valesti tegin – ja voilaa – järgmine kord ma neid vigu enam ei teinud!!!! Sama ka ülikoolis olles jne jne. Tuleb lihtsalt jälgida, kuna sul aeg analüüsiks! Kui oled ikka korralik planeerija (milleks end pean), siis saad ka sellega hakkama!
Mis puutub blogi eest väikeste kingituste saamisesse – siis see peaks olema NORMAALNE! Kui mulle ei meeldi teatud firma riietereklaam, siis ausalt, ma ei loe postitust läbi ja ei kliki toodetele. Aga vinguda sellest, krt kirjutage ise ja saate aru, kui raske see tegelikult on!
Elu peabki lihtsalt võtma. Huumoriga. Sest elusana ei pääse meist keegi, nagu üks tsitaat ütleb.
Mida kergem, seda parem. Kui mul oleks võimalik, siis ma ei käiks üldse tööl, elaks suurima hea meelega rantjee elu. Kahjuks, nagu mu ema ütleb, saavad seda lubada endale vaid väga andekad inimesed. Mina ilmselgelt ei ole üks neist.
Aga…isegi kui on raske ja raske on tihti, püüan ma leida positiivseid hetki. Elu on kohe palju ilusam. Aga kadedus on meile kõiki sisse kodeeritud, mõnedele rohkem, mõnedele vähem ning vaieldamatult on eestlase lemmiktoit teine eestlane. On see siis blogija, juuksur, minister, arst, kodukana – kui liiga hästi hakkab minema, tuleb kaikaid kodarasse pilduda. Nalja pärast.
Ma loodan, et sa minu “nalja” pärast ei pahanada, see oli mõeldud neile, kes ütlesid, et “tehke järgi ja küsige”. Ma küsisin. Ei saanud vastust. Samas, miks ma oleks pidanudki, eks? Mis kasu on ühel ehituspoel ühest täiesti tavalisest maaperest.
Ja eks me oleme ka Diipi mõningaid kirju saanud, et otsitakse sponsorit. Kahjuks samamoodi oleme pidanud ära ütlema.
Eks mul võiks ka väga raske olla ja ma võiksin end halliks muretseda, eelkõige just kooli pärast. Aga ma olen seda kooliasja hakanud rahulikumalt võtma. Ei pea olema kõik puhta viied ja alati täiuslikult tehtud. Kui see eeldab seda, et ma olen kogu aeg närvipundar, siis tänan ei. Teen asju nii nagu mul hea on ja eesmärgiga, et mulle päriselt ka meeldiks ja et ma naudiksin töötamist. Teiste inimeste teravad nooled mind ei heiduta, sest enamasti ei ole asi minus vaid neil endal on probleem, mis vajab tegelemist. Ja noh, kui teistel läheb hästi ja on mõnus, siis mulle meeldib ikka kaasa elada, mitte kadetseda. Vahel on natuke kade ka aga see läheb kähku üle. Hea on palju parem olla. 🙂
Oi, ma olen meeletu ülemõtleja, aga seda kuidagi teises mõttes. Teatud otsused nagu lemmiklooma võtmine, kooli vahetus, kolimine ja paljud spontaansed kuhugi minekud või tegemised tulevad üsna lihtsalt. Mõtlen pigem elu murede ja kitsaskohtade peale, kardan, et midagi võib pekki minna ja teen vigu või teeb keegi mulle haiget või teen ise kellelegi jnejnejne…Aga samas ei pea ma ennast ka just eriti eestlaslikuks, sest ma olen väga avatud inimene, nii homode, emode, avalikult rinnaga toitmise ja igasuguste ekstravagantsete inimtüüpide suhtes. Minu ülemõtlemine on pigem seotud minu emotsionaalsuse ja hirmudega. Muidu ei pea ennast absoluutselt kitsarinnaliseks ega karda uusi asju katsetada!;)
Selle nimi on “highly sensitive person” ja miski 15% inimestest pidid sellised tolema. See emotsioonide teema tuleb sealt. Ma kah selline.
Kirjeldasid mind just 😀
Ma hetkel mõtlen uue kassipoja koju toomist üle. Nimelt homme toome ühe pisikese, nukra saatusega kassipoja olemasoleva kassi juurde ja no absoluutselt ei tea, kuidas meie oma reageerida võib 🙁
Soovitan kasse kõigepealt võõral pinnal tutvustada (nt õues) siis ei teki vanemal kassil oma territooriumi kaitsimist. Seejärel tuua tuppa noorem kass ning seejärel vanem (sama moodi võtab territooriumi kaitsmist vähemaks). Kui nad alguses ei klapi siis tuleb hakata vanemat noorema lõhnadega harjutama (nt väiksele kassipojale pleed alla panna, teeb enda lõhna juurde ja seejärel see vana kassi juurde panna, et harjuks. Kindlasti tuleks jälgida, et noorem ei hakkaks vanemat kiusama (kui too ise mängida ei taha), sest muidu tekib vanemal kiiresti stress ja võib hakata ka märgistama. Samuti peaks jälgima liivakaste (kas vanem tahab jagada, kui neil on kahepeal üks kast siis vanem võib keelduda sinna minemast ja hakata hädasid mujale tegema). Muud vist rohkem ei oska hetkel mainida – aga loodan, et hakkavad hästi läbi saama!
Me just käisime ja ostsime eraldi liivakasti jms, esialgu oli plaan et kuni laupäevani on kassipoeg eraldi toas. Vahepeal olen siis kassipojaga ja siis teisega ning laupäeval proovib ukse veidi lahti jätta, et nad üksteist näeksid ja siis vaatab juba edasi. Turvakodus kinnitati, et peaksid ilusti hakkama läbi saama ja mees on mul ka kindel, et pigem saab Sammy kassipojalt naha peale, kui et vastupidi 😀 Eks näis, wish me luck !!
See, et noorem vanemale liiga ei hakkaks tegema on maru tähtis – samuti on karjasuhe tähtis. Vanem ei tohi tunda, et te tema koha nüüd karjas nooremale loovutate, vaid tema on ja jääb tähtsamaks.
Lihtsalt nägin kõrvalt kuidas tänavalt leitud kassipoeg võeti sinna, kus oli juba vanem kass olemas (samuti kunagi ise tulnud). Nad otseselt ei kakelnud ega midagi, vanem pigem vältis teda, aga noorem käis pinda ja üritas mängida ja tüütas teda ja vanem kass pigem hoidis kodust eemale (oma aiaga maja, et ei olnud ainult toakassid). Lõpuks jäigi vanem kass kadunuks – et ei teagi kindlalt, kas juhtus midagi või pani ise jooksu.
Seda olen jah lugenud nüüd siin paar päeva, et tähelepanu peab mõlemile võrdselt jagama ja silma peal hoidma, et pisem ei hakkaks kiusama. Ma pidasin selle naha peale saamise alla silmas pigem, et meie oma on selline õrnake, ma oleksin VÄGA ehmunud, kui ta isegi sisisema hakkaks – kuigi see pidi väga normaalne olema ja kassipoeg ise on alati teiste kasside läheduses olnud ja samuti selline rahulikum.
Paraku elame korteris – kolmetoaline küll aga siiski ja ei saa neid sellisel suuremal pinnal tutvustada. Tean vaid seda, et kui vend oma põnniga meil külas käis ja põnn põrandal ringi roomas, siis meie oma istus meetri kaugusel ja rahulikult jälgis, mis toimub – saba ei lehvinud ega midagi. Ei tea kas nüüd imikut ja kassipoega võrrelda saab aga 😀
Mul läheb küll kõik nagu lepasereega, isegi kui asju üleanalüüsin.. väga palju on olnud olukordi kus otsustan midagi tegemata/ostmata jätta ja nädal hiljem tänan ennast selle eest 😀 Ainus ebaõnnestumine oligi see, kui pidin kiirelt otsuste vastu võtma ja polnud aega mõelda kuidas asjaga minna võib. Läks sitasti igatahes. Ootamatuid asju juhtub ikka väga palju ja tihtipeale ikka selliseid asju, kus keegi aidata ei saa peale iseenda, eriti kui enda sita otsuse tõttu on midagi viltu vedanud.
Ohhh, see teema on minusse. Ma püüan endast välja juurida ülemõtlemist, liigset muretsemist teiste ja enda murede pärast, plaanide tegemist. Ma olen üks nendest, kes kirjutab või teeb endale plaani ja kui selle järgi asi ei peaks minema, olen ma üldiselt üpris nadis seisus..sest ma lihtsalt kujutlesin enda peas välja kuidas asi peaks toimuma. Aga no endaga tuleb tegeleda, püüan ka võtta kõike rohkem vabamalt ja mõnikord see õnnestubki 🙂
Sulle aga edu! 🙂
Ma olen pigem väheanalüüsiv-elu kergelt võtja 😀 Ma analüüsin küll, aga mitte üle. Näiteks kui kolisin Eestist ära, ilmselt poleks kolinud kui oleks üleanalüüsinud ja kartnud. Vahetasin teises keeles ka ameti ja sain hea töökoha mis mulle täiega meeldib. Hetkel teen autojuhilube ka teises keeles, olen täiega põnevil mil saan oma autoga sõita 😀 Rohkem analüüsima hakkan kui otsus puudutab raha, suuremat väljaminekut.
Minu mitte mõeldud otsused: 2a tagasi ostsin poksikoti lootuses pokiga tegelema hakata, see jäi muidugi lihtsalt lae alla rippuma kuni leidis uue kodu, siis ostsin õmblusmasina, et hakkan hullult õmblema, mida ma teen suht harva 😀 ja toas on mul pea 170cm kõrgune alusega terassikiik 😀 Ühetgi neist jkahetsenud ei ole, siiani 😀
Ma pole Su blogi varem kommenteerinud, aga selle postitusega olen küll rohkem kui nōus! Paljud ärid ja rahategemisvōimalused on viimastel aastatel internetti kolinud ja nii naljakas on ausalt öeldes vaadata, kuidas eesti inimesed on nii kadedad kui keegi midagi saab! Blogimine ongi ju üks sinu töödest, ma ei saa küll aru, mis vōiks halba olla selles kui sa selle saad ja oskad boonuseid saada. Olen ise ka Austraalias elanud mōnda aega ja just tegelikult veidi sellepärast, et nende muretum mōtlemine üle vōtta ja mitte üle mōelda.
Olen ise megalaisk inimene ja teen tihti aja kokkuhoidmiseks n.ö shortcutte igal võimalusel.
Sama tunne.. Ise käisin 2 töökohas(mõlemat armastasin ja tegin rõõmuga) tööl+trennid+koolitused/kursused(hobid)+sõprade sünnad ja niisama külaskäimised. Ja siis keegi vingub, kuidas tal ÜHE asjaga niiiii palju tegemist, ajab ikka närvi küll.
See ka põhiline,et miski ei motiveeri paremini,kui viimane hetk. 😀 Aa ja ma olen niii laisk,et pigem teen kiirelt suurema osa ära,et saaks hiljem rohkem laiselda 😉
Ma ise kes hiljuti hakkasin seda blogi lugema ning vahel pole sinuga nøus jms, aga oli kohe tahtmine sind aidata kui kirjutasid sellest hindaja jms jamast! Aga siis juba tuli see artikkel kus køik oli korda saand ning mul oli siiralt heameel su üle!
Aga lühidalt óeldes on see kóik lihtsalt kadedus!! Ise elan juba pikemat aega Eestist väljas ning ka “heal” järjel, vói noh siinsesmóttes normaalsel, sest siin on normaalne käia 8-16 tóól ning selle palga eest maksta oma maksud ja jääb ülegi kóigeks muuks. Aga vot tuttavad/sugulased Eestis ei suuda olla lihtsalt ónnelikud kellegi teise jaoks vaid on hoopis kadedad ning väidavad,et elan hoopis mehevanemate rahakotil! 🙂 Mitte, et me mólemad käime tóól ja saame pmst vórdselt palka ning sellega maksame oma majalaenu.
Varem olin ka ise kadedam ja ussim kui veel Eestis elasin, aga kuna siin on kóik nii ónnelikud nii enda kui teiste üle ning see on _normaalne_ siin, siis on ka see endale külge hakanud – jumal tänatud! Palju kergem on olla 🙂
Vahel harva mótlen ka üle ja siis üldiselt näen aint negatiivset poolt, aga üldiselt püüan seda vältida ning hoida seda “mótlemist” móistusepiirdes. Mees móleb liialt üle ning siis ei saa kunagi miskit tehtud! Seega on hea balans, mina olen segane kiirustaja ning tema mótleja, paneb pidurid peale kui tóesti miskit hullu üritan korda saata! 🙂
Olen ka pigem selline pohhuistlikum inimene. Ümberringi kõik inimesed- peamiselt siiski naised- mõtlevad VÄGA palju üle. Kõik asjad tuleb läbi analüüsida jne. Minul on kõik korras, linnulennul. Ei mingeid draamasid. Töö vahel viib tuju nukraks kui pole eesmärk täidetud kuid siis mõne sekundi pärast mõtlen, et milleks kurb olla? Ma olen juba siiani jõudnud, teen edasi ja alla ei anna. Mõttejõud on tugev. Kohe kui olen kurb, tunnen et see pole mina ja tirin kohe enda poole masendust. Masendust, mis ei ole ega kuulu minu energiasse. Mõtle positiivselt ning kõik laabub ja enesetunne ka hea!
Kuna ma omasin ka kunagi blogi, siis need kriitlised ja vinguvad inimesed alguses tegid meele nukraks, kuid kui seda tuli pidevalt, sama joru, täis negatiivsust, siis mõtlesin et kas tõesti inimestel on nii halb elu, et sa tuled vinguma kellegi teise blogisse KELLEGI teise elu üle? Ma ei saa aru, kas inimestel on endal nii igav elu, et peab mingit erutust sisse tooma endasse kedagi maha tehes? Ma isegi tundsin end täna halvasti kui korra vihastusin läbi telefoni klienditeenindaja peale, kuid siis vabandasin ja ütlesin et olen tõesti pettunud teenuses jne. Ei suutnud kuidagi kellegi päeva halvaks teha, sest ega teenindaja pole ju süüdi ja kedagi sõimata pole ilus ning ma ei tunne end hästi. Siiamaani natuke tunnen süümekaid, et kasvõi korraks vihastusin võõra inimese peale. Aga see selleks.
Ole tubli Mallukas!
Ma just paar päeva tagasi mõtlesin sama, kui üks järjekordne tuttav hakkas mulle oma raskest elust rääkima 😀 No ei saa inimesed aru, et nad ise elavad oma elu raskeks 😀 Ja siis tullakse minult küsima, et kuule, kuidas sul ühtegi “mingit sorti probleemi” ei ole 😀
Ja sellest raklaamiasjast. Inimesed on lihtsalt kadedad, et sul on võimalus teatud firmade tooteid reklaamides neid tooteid ka tasuta saada 😀
Muig, tean täpselt, mida tunnete!
1) Olen laisk ja lohakas, nagu Oskar Ohakas 🙂
2) Kuu lõpus pangaarve miinustes? Ikka juhtub. Iga kuu 😀
3) Tahaks nüüd ja kohe! Mõtlemata, et mis siis kui… Mis seal ikka, kuidagi ikka saab ju…
4) Elukaaslane juurdleb ja kaalub ja otsustab ja mõtleb ja mõtleb ja analüüsib ja otsustab siis enamikel asjadel, milles mina ütleks “Jah, ofkoors! Kohe!”, et “Ei… sest äkki tuleb parem võimalus…”
Äkki tulebki parem võimalus.. 48 aasta pärast näiteks. Tasub ju ootata. Prfff.
Kõigepealt kerjad siin raha ja liiste, ning siis lähed langevarjuga hüppama? Äkki peaksid selle raha panema hoopis kõrvale?! Sest äkki sul ühel heal päeval lampe või vaipasi vaja, ning siis sa ei pea kerjama vaid saad need osta selle langevarjuhüppe raha eest..
Pean sulle kurva uudisena teatama, et langevarjuga saan ka täitsa TASUTA hüpata 🙁
Mida oligi arvata, et see tasuta tuleb 😀 Ma ei saa aru, miks sellest selline probleem tehakse, et sa NÖ kerjad asju 😀 See on täiesti normaalne palk sinu kirjutaud ja vaeva nähtud blogipidamisele. Kõik see vaev ja räpsed ja vihased kommenaatrid tuleb ju välja kannatada ja katsuda üle olla neist õelatest ja vastikutest inimestest !
Mina olen ka suht selline inimene, et ega ma tulevikule suurt ei mõtle ja katsun elada olevikus, see mis minevikus tehtud, mis seal ikka põdeda, isegi kui vahest meenutan midagi siis mõtlen, et ahh kui ma poleks seda teinud siis ei oleks kogumusi kah 🙂
Austan ja imetlen sind, et teed sellist meedivat ja lahedat töö mis endale meeldib ! 🙂 nii ongi lihtsam ja palju palju parem ning tähtis on see, et sa oleksid õnnelik ::)
Aga oleks siis tõesti asjalik blogi. Ainult häda ja hala ning teistest halvasti rääkimine.
Aga kes käsib lugeda? Kui lugejaid on, järelikult meeldib.
IDIOOT. PUNKT. 😀
See oli muidugi Laurale mõeldud 😉
Kirjutatud tekstis on justkui aru saada, et luges postituse läbi (kust muidu teab, et langevarjuga hüppama lähed), aga muud asjad nagu kohale ei jõua. Ikka tullakse täpselt seda sama teemat jaurama.
Olen idioot selle pärast et postituses pole kirjas, et Mallukas langevarjuhüppe tasuta saab? See, kui ma tahan et Mallukas ei peaks aina kerjama, teeb mind idioodiks? Äkki oled hoopis ise idioot? PUNKT 😀
Johhaidii. Teema ongi just selles, mis see teiste asi on analüüsida kuidas mallukas miskit teeb või saab. Kas ta peab iga asja juurde ära mainima kohe, et see on nüüd tasuta(järsku keegi sõber kinkis selle võimaluse? järsku talle pakuti seda firma poolt?)? Ja isegi kui ta olekski ise maksnud siis tema rahad ja ise teab, mis teeb, kui tahab siis kerjabki. Mis see teiste probleem on? Sa ei pea kellelegi emmet mängima, et näe, ära täna seda osta, pane ikka raha kõrvale, ossa tupsunupsuke. Ma soovitan mallukal kindlasti hakata nüüd iga asja juurde panema, kelle rahade eest saadud, kes kinkis ja palju maksis. Palun iga kuu ka arvestust palju midagi ostsid, mis asjad maksid, siis teised saavad öelda ja õpetada kuidas oma raha kulutada või rääkida, mis kerjus oled, et tasuta asju saad.
Mallu, soovitan oma päevasöögid ka kirja panna – saaks kohe öelda, et mida sa liiga palju sööd või mis liiga kallis oli – et säästuka alternatiive hakata sulle soovitama, saad raha kokku hoida!
Tea, miks Laura peaks küll Malluka lampide ja vaipade pärast muretsema?
Ma nii tahaks sinu moodi olla. Ehk siis selline mitteülemõtleja ja kergelt pohhuist (ma ei tea kas see on päris õige sõna, aga võib-olla on). Mina olen täpselt selline nagu sa kirjeldasid. Alati pabistan, genereerin enda jaoks peas sada plaani, vahel ei saa isegi normaalselt magama jääda sellepärast. Aju kärssab 😀 Ma nii kadestan inimesi, kes suudavad võtta vabalt.. või vabamalt. Mind ei aja mitte üks raas närvi see, et sa tasuta asju saad ja oma elu lihtsaks elad.. ma olen jah kade, aga mitte asjade pärast, vaid sellepärast, et tahan ka mitte üle mõelda ja vähem pabistada. Mõni lohutab, et see tuleb vanusega. No loodame 😀
Öige suhtumine. 5+ sulle. Kui mina ka mötlema oleks hakanud ja analüüsima, poleks mul ühtki last, poleks mul kodu, vöib-olla oleks hea töö ja haridus.:D