kaheksa kuud armastust

Kallis Marjontšik,

Täna saad sa kaheksa kuud vanaks. Nooreks? Igatahes su iga on kaheksa kuud väljaspool emakat. Hea töö!

Kardo ütles mulle ükspäev, et olenemata sellest, et sa oled kogu aeg armas olnud, lähed sa iga päevaga aina armsamaks. Tõsi ta on. Kuigi me oleme sind algusest peale imetlenud, on mul praegu naljakas vaadata pilte, kus sa alles “väike olid”, mitte, et sa praegu mingi hiiglane oleks, aga ikkagi.

                                       Mäletad, kui sa alles sündisid ja puldi suurune olid?

                                                      Ühekuune kaunitar oma roosa kleidikesega. Imearmas!

                                          Minu kahekuune väike, väike nööbikene

                                                                 Väike moosivarganäoke!

Kui alguses öeldi mulle kogu aeg, et oh, Mari on nii sinu näoga, siis nüüd hõiskavad kõik, et sa oled täielik minikardo. Ma pean tunnistama, et ma olin esiti kade. Sa oled ju MINU beebi ja minu väike tütreke ja ma tahaks, et sa oleks täpselt minu näoga ja et me saaks panna selga samasuguseid kleidid ja inimesed ohkaksid, et issand, te olete ikka täitsa kaksikud. Selle asemel öeldakse, et oi, sul on ju suur Kardo ja mini Kardo. Aga mis seal ikka, ma armastan teid nagunii mõlemaid, seega minu poolest võite te siis sama hästi ühte nägu olla kah.

Ennist tegid sa pidevalt mingisugust ossikükki, aga nüüd, umbes nädalake tagasi, said sa aru, et ossikükk on üks lahe asi. Esiteks saab sellega hoogu lükates EDASI LIIKUDA! Jah, ka minu väike Mari liigub nüüd edasi ja sukeldub kõiksugu huvitavatesse asjadesse nagu käekotid, tolmurullid, kassikarvad, ehted – kõik, mis vähegi silmapiiril paistab.

Vähe sellest, et sa otse edasi minna oskad. Nüüd avastasid sa ka selle, et ÜLEVAL pool on ka palju lahedaid asju. Ja kui sa usinalt turnid, on võimalik värisevatel jalgadel seista kah, nagu väikene kitsetallekene. Mitte nii väga kitsetallelikult karjud sa samal ajal “ÄÄÖÖÄÄÄÄÄÄ!” ja kisud raevukalt raamatuid riiulist välja. Ju siis need ei sobi sinna ja sa näitad juba varakult annet sisedisainile. 

See pilt on nii naljakas, sest sa nagu näitaks näpuga enda peale ja küsiksid: “Kas tõesti on kõik need võrratud viljad toodud MULLE?”. Oh sind vana armsat nupsikut. KÕIK annan sulle, mida su hing vähegi ihaldab!

Sa sööd tublisti kõike, mida antakse. Puuvilju, juurvilju, RPAd, püreesid. Putru pole ammu teinud, aga sa nagunii vitsutad tubli kolm korda päevas sööki sisse, nii et ma ei muretse, et sul sellest pudrust midagi saamata jääb. Värsked viljad Nõmme turult on meie mõlema lemmikud. 

Kuigi sa oled näost täiesti issikas, olen ma täheldanud, et mõnikord, kui ma toast lahkun, siis sa natukene tihud. Justkui mõeldes, et kuhu ma ometi lähen. Samas tasub sulle näidata näiteks puulusikat, unustad sa mu täielikult ja uuesti meenun ma sulle siis, kui sa mind jälle näed. Oma heameelt väljendad sa niimoodi, et hakkad lõõtsutama nagu koer 😀Ma pean tunnistama, et sinuga on veidi raskemaks läinud. Kogu aeg tahad sa turnida, ronida, seista, uurida, puurida. Muidugi sa veel ei mõista, et kui sa lahti lased, siis sa võid ju ometi haiget saada. Teadsa, kullatükikene, mu süda puruneb kildudeks, kui sa kukud, haiget saad ja suured pisarad su silmadest veerevad. Ma ei taha, et sul valus oleks. Seetõttu kaalun ma tõsiselt Jussi toa täitmist vatiga ja sinu seal hoidmist, kuni sa nii seitsmeseks saad. Sest ma ei taha kohe teps mitte, et sa haiget saad.

Täiesti uskumatu on see, kuidas ma poleks vanasti iial arvanud, et ma saan emaks. Veel vähem, et mulle MEELDIKS ema olla. Ma rääkisin uhkelt, kuidas ma ei taha kunagi lapsi ja nüüd on mul nende sõnade pärast häbi. Kuidas ma ei peaks tahtma sinusugust võrratut inimest oma ellu? Kuidas ma üldse ilma sinuta elada sain?!

Ma armastan su seikluslikku pilku, kui sa taaskord riiuli otsa ronid, et näha, kas see maitsev küünal on seal alles. Ma armastan su pehmete põskede musitamist. Ma armastan su tibatillukesi käsi, mis pahatihti kleepuvad, on kassikarvased ja tolmused. Ma armastan isegi seda, kuidas sa protesteerid, kui ma su käsi pesen. “See on minu kraam, ma hoidsin seda seal hiljemaks! Muidu mu käed ei maitse mitte ku-iiiii-daaaa-giiii,” puhked sa nutma ja mina naeran nagu rongaemale kohane.

Ükskord nägid sa maas sipelgat. Su nägu oli täis üllatust. “Tea, mis see olla võib? Väga väike kass? Väga väike siga? Väga väike inimene?”, oli su pilk mõtlik. Siis kadus sipelgas terassilaudade vahele ja sa hakkasid teda otsima, mis kulmineerus sellega, et sa konkreetselt solvusid, kui ma su sealt üles korjasin. Mulle tundus, et sul oli plaanis see sipelgas kodustada. Minu kallis tütreke. Küllap sa tulevikus kodustad kõik loomad, kelle sa tänavalt leiad. Ah, ma hakkan arvatavasti koos sinuga tänavalt neid loomi otsimas käima, sest mida rohkem, seda uhkem!

Me lihtsalt armastame sind nii, nii, nii, nii väga. Ja ma tean, et sina meid ka. Sest meie oleme perekond ja nõnda on perekondades kombeks. Teineteist armastada.

Palju õnne, mu moosinäoke!