Vaatasin täna mingit sarja, kus isa oli megarange ja ei lubanud oma lastel midagi teha. Isegi mänguasjad olid kapis luku taga ja rääkidagi võis siis, kui isa selleks oma armulise loa andis. Mäletan isegi, et lapsepõlves on mulle paar korda öeldud, et laps räägib siis, kui kana pissib.
Kuna ma väiksena ei saanud aru, et mida see imeline “metafoor” tähendama peaks, siis valgustati mind, et noh, kana ju ei pissigi. Ehk siis lapsed ei tohigi rääkida? Mis hea vanemdamine see veel olema peaks? Mulle tundub see pigem mingi lapssõdurite treenimisena.
Kunagi käisime Kardoga külas ühel perel, kus lapsed olid ka hitlerisa võimu all. Väike laps ei tohtinud tooliltki üles tõusta, sest “muidu saad laksu!”. Olenemata sellest, et ta ei teinud ju mitte midagi. Ta tahtis näiteks seista, või oma vendadega mängima minna. Ei. Las ta lihtsalt istub ja ootab, kuni isa annab talle loa püsti tõusta. Muidu võib ju laksu saada.
Mina neid inimesi ei teadnud ja muidugi hoidsin ma külas olles oma suu kinni. See ei tähenda, et ma pärast Kardoga ei arutanud, kui jube elu nendel lastel olla võib. Mitte mingist lustist ja armastusest pole jälge ka. Ainult kord, distsipliin ja reeglid. Juba paariaastastele lastele.
Ma tean, et lastel peaksid mingid reeglid olema, aga no kuskil on piir ka, või mis. Millised reeglid teie oma lastele peale pannud olete, või mis kohustused neil on?
Ps! Head nimepäeva Milvile!
30 kommentaari
Tegelikult kana pissib, kuid ta teeb kahte asja ühekorraga. Ehk kui sa näed kahevärvilist kanakakat, siis see valge osa ongi piss. 😀 Mu ema kunagi selgitas mulle. 🙂
Lapsena aitasin kõiges, mis jõukohane. Enne kooli pesin oma riideid ise maal saunas, loomulikult nõudepesus aitasin alguses loputada (u 4-5 a)-hiljem, kooliajal pesime pereliikmetega vaheldumisi. Loomulikult prügi väljaviimine. Heinateost võtsin osa nii kaua kui mäletan. Rohimine. Ehk siis kõikidest töödest, mis jõukohased..alguses kergemalt, hiljem siis korralikumalt. Elementaarne enda asjade korrashoid ning lisaks osavõtt üldkoristusest. Enamus suuremaid töid tehti perega koos.
Rääkida lubati ikka, aga ma ise loomult nii vaikne, et lapsena rääkisin siis kui midagi küsiti. Mängisin rahulikke mänge. Male õppisin kuueselt ära näiteks, see meeldis. Kahjuks eakaaslased polnud sellest huvitatud, pidin täiskasvanutega mängima. Muidugi barbidega mängisin ka ja telekamängu. Piiranguid ei olnud, sest esimesest klassist saati oli selge, et oma asjad hoian ise korras. Olin üpris üllatunud, kui mõnda klassikaaslast vanemad kooli tõid, vveel hullem – kotti pakkisid. Minu jaoks oli kool minu kohustus ja vastutus. Oli ka kolmesid mõnikord harva, aga mis sest, olin kõik ise teinud ja iseseisvalt õppinud.
Praegu tuttavate lapsi vaadates …oma isiklikku tuba ei koristata, vanemad teevad seda. Lapse (isegi üks 12 aastane) ainuke kohustus on koolitükid – ülejäänud aja passib arvutis või teleka taga. Isegi kui sõbrad külas käivad, istutakse koos arvuti taga. Ja ükskord olin külas pikemalt – oligi, et terve aeg oli laps arvutis. Päeval 14st umbes kuni meie öösel 2st magama läksime, oli laps ikka arvutis. Kui hommikul ärkasime 12, laps arvutis. Loodan, et ta vähemalt natuke magas. Vanemad õhtul veel ütlesid, et max kolmeni võid olla. Ja kui lühiajaliselt olen külastanud, siis ka alati arvutis.
Ühesõnaga, olen katsunud vanematele viusakalt mainida, aga kasu muidugi ei midagi ja ega see teiste õpetamine pereasjades ka õige pole.
Nii et jah… Mulle tundub, et kui mina oleksin 14 aastasena vabalt üksinda elades hakkama saanud (söök, arved, kodu korrashoid, lihtsamad remonditööd, regulaarne rutiin töö või koolina, koduelektroonika jms), siis täna nii mõnigi samaealine ei oska isegi süüa teha…
Muidugi on imelik sundida last paigal istuma või kui soovib vestlusest osa võtta, vait jääma, aga täieliku möku kasvatamine, kes ei oskagi elementaarseid asju nagu seltskonnas viisakas käitumine või baasoskused, siis no ma ei tea.
Vestlusest osa võtmine on üks asi (noh, kuipalju oskab tegelt 4-aaastane näiteks vestlusest osa võtta), aga pidev vahele haukumine, et oma mingit tahtmist saada, nõuda, väljendada on siiski ebaviisakas. Ise olen ka pärit perest, kus koduseid töid ei lastud teha, sest “lapsed teevad lohakalt”. Aga ega ei õpigi ju midagi tegema kui ei lasta.
Mnjaaa. Mul oli ka mingi moment see kana pissimise teema lapsena.
Poiss on 1a9k ja põhiline reegel on see, et kõndides hoitakse käest kinni või kõnnitakse ilusti emme kõrval. Emme voodi peal ei hüpata/jalutata/seista. Kõike ei saa KOHE ja päris kõike ei peagi saama.
Seda vahele segamist, kui mina telefoniga räägin alles harjutame.
Üldiselt kodu korrashoiu kohapealt ei ole hetkel mingeid reegleid vaja kuna mu kallis poja on hullem korrafriik kui ma ise. Mitte üks riie ei tohi vedeleda. Kõigil asjadel on oma koht. Tolmuimejaga tuleb VÄHEMALT kord päevas põrandad üle käia, harja ja mopiga ka. Tolm peab olema pühitud jne 🙂
Eks tulevikus mingid reegid tulevad veel aga pole mõtet spekuleerida kuna enne reaalse olukorra kätte jõudmist ei tea me keegi, mida täpselt teeme 🙂
Ma tean ühte pere, kus laps selleks, et rääkida tohiks, peab käe tõstma :/ Kurb kui lapsel ei lasta kodus ka ennast vabalt tunda. Vahele segamine on muidugi teine así aga see tüdruk on nii tagasihoidlik ja ei julge niigi midagi rääkida. Mul poisil ka reeglid, et enne kodust ära ei lähe, kui tuba korras…enda järelt koristame ise, söömine käib laua taga, vahele ei sega, tuleb oodata, kuni kord temani jõuab 🙂
jaa mina ka ei võinud rääkida, ainult siis kui kana pissis 😀 aga enamasti ka siis kui külalised olid.
mu tirts saab alles 2 ja reegleid nii palju, et koristab oma ”pesa” ära – ehk paneb asjad laua peale/alla ja viib riideid vannituppa. proovin küll suunata, et enne sööb soolast ja siis magusat kuid see väga veel ei õnnestu. voodisse läheb kell 9, tavaliselt läheb uinumiseks tund… 😀 vahele segab piisavalt..
tulevikus on peamine, et ta koristab oma tuba. aga ta neitsi tähtkujust ka, seega loodan, et pole probleemi 😀
Selle tähtkuju asja peale küll ei tohiks lootma jääda 🙂
Kõik Neitsid kellega mina näiteks olen kokku puutunud teevad küll neid asju, mis neil südames, väga hoole, korra ja armastusega, kuid sellised tähtsusetud asjad nagu toa koristamine ja riiete hoidmine käivad pigem siuh-sauh. Õde ja eluaegne sõbranna, kellega olen koos elanud, on mõlemad suured riiete kuhjajad ja plirts-plärts asjade hoiustajad 🙂
Küll aga nende hobi- ja tööasjad on väga laitmatult korras ning kontrolli all.
Jah, võin omadest kogemustest öelda, et ma küll hoian oma kapi üldiselt suurepärases korras ja kõik on ilusti sorteeritud, kuid kombeks on, et ma ei pane järgmine päev tööle sama asja selga aga kui see asi pole must ega vaja pesu siis ei käi see mul kappi vaid siiski diivani äärele ja vahel võib seal neid asju üpris palju olla, kuni ma hakkan sorteerima ning enamus siiski pesukorvi loobin 😀
Endal lapsi pole, kuid mäletan, kuidas minu kasvatamisega oli. Vanemad olid mul üsna normaalsed, seda ma muidugi ise tol ajal ei arvanud 😀 Praegu saan aru, et tegelt oli mul ikka päris palju vabadust, aga seda vaid seni, kuni kooli asjad olid kõik korras (kontroll oli kõva-aga ka asja eest, kuni põhikooli lõpuni sai ikka emale-isale õpitud, mitte endale) ja kõik muud vajalikud asjad tehtud. Kõige esimene niiöelda “kohustus oli nõudepesu. Olin siis vist 13-14, kui pidin hakkama igapäevaselt kodus nõusid pesema. Eks ema pesi ka ikka, aga eks sai viilitud ka erinevatel viisidel. Samuti rakendati mingist hüvest ilmajäämist, kui ei teinud seda, mida paluti või milles sai vanematega kokku lepitud. Samuti olen üsna noorest east alates aidanud vanavanemaid. Puude ladumine, heina sai kunagi tehtud niiet seda nägu, ühel vanaemal oli 200 pealine lambakari. Üldiselt leian, et mind on hästi kasvatatud. Esimest korda suvel tööle läksin, kui olin 13. Töötasin pm kõikidel suvedel vähemalt kuu, kuni täisealiseks saamiseni. Tol ajal ma muidugi eriti sellest midagi ei arvanud, aga nüüd olen tänulik nende nõudlikkuse eest 🙂
huvitav kui palju on neid kes on lapsepõlves tänulikud oma vanemate tegevuse eest? olgu siis vabakasvatus või liigne reeglistik või kuldne kesktee?…mul omal ei olnud eriti piiranguid. kuhugile läksime ütlesime ise kellaaja mil kodus oleme, kui ei olnud, olime oma sõnast üle astunud ja järgmine kord enam ei saanud minna. vanemate kasvatuse üle hakkasin alles hiljem mõtlema…kui vanemaks sain …ja eelkõige kui omal lapsed tulid.
Selle kojuminekuga oli eriti kevadeti, kui esimesed soojad ilmad ja pikad valged õhtud saabusid jama, no nii ütlemata põnev oli sõpradega mängida. Isa ikka paar korda tuli järgi mulle 😀 no samas polnud tol ajal mobiiltelefonid ka väga levinud ja käekella ma ka ei omanud. Mis pubeka ikka puutub, siis ei jäänud ükski pidu käimata ja oioioii kui palju on sellest ajast meenutada 🙂 samas olin alati piisavalt alalhoidlik, et kuskile jamadesse ei sattunud, politseilt pole trahvi saanud jne. Eks see arusaamine, miks mida nõuti ja tänulikkus vanematele saabubki siis, kui mõistus peas nö 🙂
Meie kodus oli küll väga halvasti sellega. Kokkulepetest pidin kinni pidama ainult mina. Näiteks – leppisime kokku, et ise ütlen millal koju tulen. Ütlesin näiteks kell 21.30. Ema oli nõus sellega. Kell 20.00 helistati mulle suure kisaga, et miks ma veel kodus pole. Sedasi korduvalt. Koju jõudes, muideks, küsiti imestunud näoga, et noh mis sa nii vara koju nüüd tulid, pidid ju pool kümme tulema.
Kohe 8a. Saav tüdrukutirts.
Reegleid meil jagub. Elementaarne viisakus on väga tähtis. Kui suured inimesed räägivad, siis vahele ei räägi! Magamineku kellaaeg on paigas, enne mida on rutiinne toa koristus ja lapse pesu. Toiduga ei mängita. Õpib kohe, kui koolist tulnud ja söönud. Õue saab, kui tuba korras. Asjad tuleb välja nö. Teenides ( tema vanuselt siis käitumise/ õppimisega), niisama sülle ei kuku midagi.
Eks neid reegleid ole veel. Pole liiga range, ega kasvata ka vatitupsu hellikut, kel kõik ette taha ära tehakse.
mul on vist suht palju reegleid. nt kui keegi teine kellegi teisega räägib, ka telefoniga, siis vahele segama ei tulda. kohtustusteks on tubade koristamine oma asjadest. suurem poiss saab tolmuimejaga ka hakkama, ja omal soovil on ta isegi mopiga põrandaid pesnud. kapiuste ja igast klaaside küürimisest rääkimata. vanem laps teeb endale osasid sööke ise, vennale ka. vahest peavad järele vaatama ka väikesele õele. osade asjadega on mul nn vanaema kasvatus. st enne teed selle ja siis saad tolle. nt, enne olgu puder söödud, ja siis saab kohupiima/kommi vms. ja enamik ajast on lihtsalt nii, et kui ei tee mis öeldud, siis jääb millestki ilma. hetkel on selleks teler, wii, arvuti, jalgratas. lapsed rääkida ikka tohivad, kuid vahele ei tohi segada. hetkel on magamajäämisega ka nii, et kui voodis olles kisama hakatakse, mängima vms, siis lihtsalt jäävad ühest eelmainitud hüvest ilma. kuna kõik elame korteris, lastel 1 tuba, siis peab arvestama ka teistega. õnneks reeglina ka arvestavad.
eks on ka nii, kui nt sõna ei kuula, st ei vehi asjaga, ei viska, ei löö, siis jääb ilma sellest mis lendas, millega löödi vms. oli periood, kus meil oli külmkapi peal 1 kast, kuhu korjasime kõik millega pahandust tehti. mõne päevaga saadi aru et ega ei maksa teha kui lemmikmänguasjast ilma jääb.
korrale kutsumiseks on ka koduarest, senini 1 päev korraga, nad nooruksed veel ju.
aga tuli just meelde seik, kus lapsed olid maja ees õues, lasin neil crocsid jalga panna ja poriloiku jooksma minna. las mässavad. 1 hetk tuli ka 1 sõber neil, kes oli niiiiii puhtalt ja uuelt riides, et ta ei tohtinud pori ligidalegi minna, muidu määrib ära.
aga lasteaias olen kohanud vanemaid, kes panevad lapse viimase moe huppade ja lennedega riidesse, ja siis need H&M-d jms vägevad asjakesed, ja õhtul järele tulles on ulmevihased, kuid laps on MÄNGINUD! kui riidekesel on poriplekike või on liugu lastud. taevas hoia kui rühmas süües on pluusikesele plekike tekkinud. kas kasvatajad siis ei oska lapsi hoida et nad riideid ei määriks? või kuidas kasvataja küsis karistusmeedotite kohta. rääkisin enda omad ära, ja siis ta rääkis, et enne 1 lapsevanem käskis oma lapse pimedasse tuppa kinni panna kui ta sõna ei kuula.
lisaks siin ikka leidub neid, kes ei lase oma lapsel teelt murulegi astuda, kuna uus kingake-sokike võib mustaks saada. et ega siis uusi asju määrimiseks ei osteta.
mulle meeldib kui lapsed õues mässavad. seepärast ostan neile kasutatud asju, millest pole kahju kui katki läheb. tulevad vahest porist tilkudes tuppa, ise säravad õnnest. pessu ja elu läheb edasi…
Pean mainima, et just selline kasvatusmeetod mulle meeldib ja nii üritan ka mina vaikselt oma 2,6 aastast last kasvatada. Lihtne on muidugi rääkida aga teha palju raskem aga eks näis kuidas välja kukkub 🙂 Igaljuhul edu ja jaoksu ja mega tubli, au ja kiitus !!!
Ma loodan nüüd pole juttu minu juures käimisest. Kui on siis ütlen. Vennad on ju pisikesed, õrnad alles. Suur õde ei oska veel vendadega mängida. Teeb haiget. Parem on teda hetkel piirata vendadega mängimisest. Muidugi meil ei ole mängu keeldu ja hitlerissit ka pole ! Aga kui on külalised siis võiksid lapsed ka rahulikud olla ja paigal istuda. Kui külalised läinud las siis müravad (kui just tõesti pole eraldi mängutuba vms ). Ning leian, et lapsele on vaja disipliini õpetada. Kui välja lähme , kohvikusse jm et ei kisata /karjuta jne. Segab ja häirib teisi ju ! Hetkel mängivad kõik kolm ilusti koos kuid siiski on kordi kus plika läheb liiga ülemeelikuks ja teda peab korrale kutsuma ja istuma panema. Vennad ju pisid ! Haiget pole vaja kellegil saada 🙂 loodan et pole meie pere ja kui on siis kahju et selline mulje meist jäi !
Parimat !
sa ise olid ka väiksena rahulik ja paigal kui külalised olid?
Mina näiteks olin. Üldse ei leia, et selline asi vale oleks. Kole on vaadata, kui laps ei oska omaette vaikselt mängida või viisakalt käituda. Kurb on lihtsalt see, et tihtipeale on tegemist halva kasvatusega ja käitumine on alati selline.
Ei olnud teie 😀
Õige sõna on DISTSIPLIIN!
Aitäh 🙂 ma pole juba ammu Eesti keeles kirjutanud. Kipub ununema 🙂 vabandust !
Minu laste reegel on see,et välja/magama minnes peab alati tuba koristatud olema. Või juhul kui keegi külla tuleb,tuleb samuti tuba koristada.
Kohustusi rohkem nagu polegi.
On pigem harjumused. Nt söögilauas süüakse koos, õuest tuppa tulles pannakse jalatsid õigesse kohta,riided nagisse jne.
Liiga palju kohustusi ei maksa lastele peale panna,kuid midagi väiksemat kindlasti,sest lapsed peavad harjuma maast madalast kohusetundega. 🙂
Mu pliks alles 6a, mingeid kohustusi nagu eriti ei ole.. eks oma mänguasjad ikka peaks üles korjama. Ja ma üldse ei salli riideid laokil igalpool, laps vahel ‘kogub’ riideid tooli peale, selle kohta on mul kindel reegel küll-pesukorvi 😀 Ja kuna ma selline pedantlik siis meeldib kui asjadel on oma koht, õpetan seda ka lapsele., asju on kergem leida. Kana pissimise jutt oli mul ka väiksena, oma lapsele ma sellist asja ei ütle. Tobe oli see minu meelest. Laps saab rääkida küll, aga mitte siis kui mina räägin mõne täiskasvanuga w telefoniga. Pole ilus vahele segada ja kõrva ääres karjuda.
Minu laps on veel liiga väike, et mingeid reegleid kehtestada. Keelan küll neid, mis keelatud on ja kogu moos 🙂
Aga arvan, et kasvatan teda nii nagu mindki.
Meil oli vennaga nii, et kui koolist koju tulime, siis sõime ja õppisime kohe ja siis oli aeg nö enda asjadega tegeleda. Kooli päeviti pidime toas olema kell 8 õhtul ja magama läksime kell 9. Kuigi me kohe magama ei jäänud, olime suured raamatu fännid, seega lugesime õhtuti. Nädalavahetusel pidime toas olema kell 9. Rohkem ma nagu praegu reegelid väga ei mäleta. Lapsed nagu lapsed ikka, tegime pahandust, saime karistada jne. Ei olnud meil tunni ajaseid teleka vaatamisi ja siis läks teler kinni või mingeid muid napakaid asju.
See kellaaegade asi oligi nagu kõige suurem nö reegel. Aga mida aeg edasi, siis ka see läks lõpuks üpris suvaks 🙂
See kana pissimise teema oli ka sees 🙂 Aga sain lõpuks sellele pihta ja ütlesin siis, et nii ei ole aus, kana ei pissigi 🙂 Seda pigem öeldi siis, kui vanemad inimesed “tähtsaid” jutte ajasid. Siis öeldi, et laps räägib siis, kui kana pissib ja mine nüüd teise tuppa 🙂
Aaa no ja see toa korras hoidmine ja koristamine oli ka teemas. Meil oli vennaga tuba pooleks, siis tema pool oli alati klants puhas ja korras, minu pool oli nagu prügimägi 😀
Noh, võõraste inimestega on alati see, et kunagi ei tea mis olukord seal igapäevaselt on. Endalgi kogemus lapsega, kes a-l-a-t-i segas jutu vahele, ei kuulanud sõna ja lihtsalt räuskas. Noh, kasvatamatuse asi ikka, eksole. Kuid kui külalised tulid, siis ainult taolise hitlervanemdusega saigi lapse vait ja korralikult käituma, sest eks vanematel oli häbi ka, kui suur laps ja sõna absoluutselt ei kuula. Lapse süü see muidugi ei ole, aga sellises vanuses enam ümber ka ei kasvata.
Jutule vahelesegamine ongi minu meelest üks hirmus asi tegelikult. Ausalt, sellise asja peaks lapsele ikka selgeks tegema. Näen palju vastuplärtsuvaid lapsi, kes vanematel isegi rääkida ei lase. Endal pole iialgi olnud probleemi, et laps jalgu trambiks ja möirgavat häält teeks, kui palutakse, et ootaks kuni jutt ära lõpetatakse. Muidugi meil on (peaaegu) alati (ei julge väita, et 100% alati:D) olnud ka nii, et tõesti kui jutt/lause ära lõpetatakse, siis kuulatakse laps ära. Samas kui palju lapsi ma näen, kes lihtsalt ütlevad MIND EI HUVITA või MA RÄÄGIN IKKA ÄRA ja kui üritatakse selgeks teha, et nii pole ikka viisakas, siis trambivad jalgu ja möirgavad nagu karud ja hullemal juhul annavad vanematele tou ka kirja.
mul on 1 selline tuttav laps. ema ütleb “lõpeta ära!”, laps vastu “LÕPETA ISE!”…ja emale rusikaga vastu jalgu. … minu hämmingu peale ütleb “ta on ju laps ainult….”….
paar aastat tagasi läksin poisile lasteaeda järele. tuli ka 1 emme oma tütrele järele. emmel oli kaasas väike läbipaistev kilekotike magusaga-kohupiimad, kommid jms. laps vaatab “NIIIIII VÄHE?????”. veidi aega hiljem nägin kuidas tulevad poest, tütrekesel suurem kotike kommide jms kraamiga käes…ja jumala rahuloleva näoga.
lisaks. mänguväljakul. silma järgi ütleks et seal 7-8 aastane poisike. ei saanud väikesele liumäele kui ta tahtis. viskus liumäe kõrvale kõhuli ja hakkas käte ja jalgadega maad taguma, ise röökides et tema tahab siis kui tahab ja olgu olla!!!! tuli siis pisike tüdruk ja püüdis lohutada et oota, küll saad. selle peale läks kisa suuremaks…tema ju TAHAB KOHEEEEE!!!!!
aga on ka selliseid üliarmsaid nunnusid lapsi, kes oma olemuselt on ikka nii armsad. teevad oma lapsetegusid, kuid ei häiri kedagi, viisakad.
Meie pea 8.a tütrel ainuke kohustus on oma tuba koristada ja oma väikest õde vaadata vahepeal kui nt. süüa teen. Muidu elu tal suht lust ja lillepidu 😛
Ma vaatasin ka seda saadet. Aga näedsa isegi isa süda sulas imenunnu kupsika peale:)