Loomasõber nagu ma olen, olen ma Facebookis ühinenud paljude loomagruppidega, üks nendest on ka Pesaleidja. Alles hiljuti jagati seal väga kurba pilti kassist nimega Vapper poiss, kelle elu pole teps mitte kerge olnud. No vaadake teda:
Tema nahka on purenud lest, mistõttu on ta ilma jäänud suuremast osast oma karvadest. Tal ei ole enam saba. Ta kasutab kõndimisel ainult kolme jalga, sest neljanda käpa luu on murdunud. Tal ei ole enam praktiliselt hambaid suus, aga sellegipoolest sööb ta isukalt nii konservi kui kassikrõbinaid. Ta seedimine ei ole hetkel korras, sest püüdes enda viimaseid kasukaraasukesi korras hoida, on ta endale suurtes kogustes liiva ja mulda sisse ahminud. Kõigest hoolimata sõtkub ta käppadega õnnelikult oma teki peal nii süües kui ka siis, kui arst tema murtud käppa mudib ja katsub. Ta ei näe tõesti välja nagu nunnu kiisu, keda tahaks kaissu haarata, aga me teame, et ükski tema vigastustest ei ole lootusetu. Me teame, et on olemas võimalus teda päästa ja me tahame seda võimalust kasutada.
Mu süda murdub sellised asju lugedes ja selliseid pilte vaadates. Ma tahaks ise midagi rohkem sellistes olukordades ära teha, aga ma ei saa. Ma ei suudaks sellega päevast-päeva tegeleda, sest ma nutaksin ennast vist iga õhtu magama ja kogu meie remondiraha läheks otsemaid kõikide loomade ravimiseks.
Näete, natukese hoolitsusega näeb poisu juba palju parem välja 🙂
Õnneks on selliseid inimesi, noh, nagu Pesaleidjas, kes on vaba aega ja headust kassidele anda raatsivad. Ja kes neid aidata proovivad. Aga nagu igal asjal on kaks külge, leidub inimeste seas ka neid, kes arvavad olevat hoopis targemad ja peaksid ehk ise saama voli otsustada, et millist kassi aidata ja keda mitte.
Just selle Vapra Poisi pildi all jäid mulle silma Aita Tammiku kommentaarid. Andke andeks, aga see inimene on lihtsalt…üsna mõttetu inimene. Praeguseks on kommentaarid kustutatud, aga ma kopeerin need teile siia ka, et te selle blondi vaala mõttevälgatusi lugeda saaksite:
“Annetan ainult süsti jaoks, et selline kass igavesele unele suigutada, tundub et olete lihtsalt loomapiinajad.”
Pesaleidjad vastasid talle rahulikult ja viisakalt, et miks peaks panema kassi magama, kui tema vigastused ei ole surmavad ja vaene loomakene ilmselgelt elujõudu ja -tahet täis. Kas proua Aita leppis selle vastusega? Oh ei, ta pidi ikka edasi kaagutama.
Lugesin et kass on HAMBUTU, sabatu, karvatu, 3jalaga, halloo Maa. Olen maalt talust pärit, seal lollustega ei tegeletud. kas te maailma päästmisega pisut liiale ei lähe, tibukesed?minu pakkumine süsti osas on endiselt jõus;)
See siin on lihtsalt haige ja kaastundmist väärt juhtum. Hankige omale elu ja laske surijatel rahus surra.
Vapra poisi tutvustuses on emakeeles kirjas: Vapper Poiss on pärit Raplamaalt, kus ta ühe pererahva taluhoovi peale ilmus – rääbakana, karvutuna, sabata ja kolme jalaga ning sooviga leida inimese lähedust ja abi. Aita meil aidata! Üheskoos saame pakkuda Vaprale Poisile ravi, mida ta vajab. Meie Pesaleidjate ootusärevus on juba suur selles osas, kui armas võib Vaprake välja näha siis, kui ta lõpuks kõigist tervisehädadest paranenud. Neid uudiseid tahaksime me tulevikus ka teiega jagada.
Mida oleks pidanud Pesaleidja tegema? Loom tuleb abi otsima, ta EI TAHA surra ja teda ON VÕIMALIK aidata, aga mingi suvaline eit leiab, et ta peaks Pesaleidja lehele ülbitsema tulema?
Kahju küll, et olete terve mõistuse sootuks kaotanud või vastupidi, tulus bisnes? Mis?:)
Ilmselgelt ei mõista see naine, kui kulukas on loomade ravi. Ilmselgelt ei mõista ta, et ravitakse ka neid, kes tema meelest seda väärt ei ole. Jumal tänatud, et see tema otsustada ei ole. Selles suhtes, et kui minu otsustada oleks, siis ta peaks ka oma lõustaga inimeste ees vehkimise eest trahvi maksma ja oma vaalalikusega bussis kaks piletit ostma, aga kes olen mina, et siin midagi arvata 🙂
Kes aga tahab Vaprat Poissi aidata, siis annetada saab Varjupaikade MTÜ kontole EE061010220101365016, makse selgitusena märgi ära Vapper Poiss.
Mis teie arvate, kas sellises olukorras loomi tuleks aidata?
31 kommentaari
[…] sai 1700 eurot Pesaleidja, kes aitas näiteks sellist tegelast nagu Vapper Poiss. Selle rahaga saavad nad kindlasti ravida paljusid kasse ja võivad kindlasti ka meile teada anda, […]
[…] Anettega anda Pesaleidjale, kuna nemad teevad alati super tööd loomade päästmisel (mäletate ju Vapra Poisi lugu!) Pesaleidjas on tihti loomadel vaja erakorralist abi ja selle jaoks ka raha, seega loodan, et […]
[…] 2. Millal sa viimati nutsid? Ma olen väga emotsionaalne inimene, seega nutan üpris sageli. Pisara poetasin Vapra poisi pärast, kellest Mallukas kirjutasin siin. […]
Olles lugenud ka nt Kasside Turvakodu tagasiside nupukesi, kuidas läheb kunagi samasuguses hädas olnud kiisudel oma uues, armastavas peres, siis.. Pole vaja vist öeldagi, et need püüdlused tasuvad end sajaga ära!
Ilmselgelt on tegu raske valikuga. Tihti upitatakse elule loomi kelle puhul oleks vast targem lasta neil minna. Mõnikord on raske aru saada, kas aidatakse looma või ennast. Muidugi tore, kui õnnestub vigane loom elule aidata ja veel toredam kui tal edasises elus kõik hästi läheb. Aga tihti päästetakse sellises seisus loomi kelle jaoks paranemis protsess ise on juba piin. Loomale ei tee selgeks, et “kuule, sa nüüd natukeaega normaalselt liikuda ei saa ja see valu su jalas läheb lõpuks üle. Ja sa pead neid ravimeid sisse sõõma, noh lõpuks hakkab parem”. Ma olen seda meelt, et kui paranemis protsess ise on loomale piin siis ei ole looma suhtes aus sundida teda seda läbi elama. Kui “paranemine” tähendab seda, et loomale tuleb edaspidise elu jooksul regulaarselt ravimeid manustada, et ta enamvähem normaalselt funktsioneerida saaks, siis ei ole aus sundida teda sellist elu elama. Kui loomal on lootus täielikuks paranemiseks, kasvõi kolme jalaga (kass on suuteline kolme jalaga normaalset elu elama) ja paranemise nimel ei pea loom läbi põrgu käima siis olen igati poolt. Kui aga hakatakse “päästma” loomi selleks, et enda südametunnistus ei luba mitte proovida siis on asi vale.
Ausalt öeldes olles lugemisega alles symptomite juures siis mõtlesin ka, et selline kass tuleks magama panna. See tundub lihtsalt piinade pikendamine. Aga kui kass ise ilmselgelt võitleb elu eest ja tahab elada, siis võiks ju teda võimalusel ikkagi aidata. Sellised vaprad lood mitte ainult ei taasta usku inimestesse, kes teda aitavad, vaid vahel ka ehk motiveerivad või inspireerivad kedagi enda sitast olukorrast välja rabelema. Jah, see on kõigest kass, aga ta on välja roninud suuremast sitast kui paljud inimesed ja sellega hakkama saanud.
Statistika mõttes panen kirja, et olen selles olukorras samuti süsti poolt.
Mis toimub Tartu Varjupaigas on hoopiski teine teema. Nagu ka Tallinna Hoiupaigas toimuv. See on äri ja soovitan kinnituseks vaadata vastavat Pealtnägija osa, kus kõik puust ja punasena ette tehakse, kui on veel kahtlusi.
Mis puudutab aga valida elujõulise ja elujõutu vahel – siis seda otsustab vastava kvalifikatsiooniga inimene ehk veterinaar. Ükski vabatahtlik ei taha võtta vastutust looma piinade üle, kui lootust tõepoolest pole. Lest, võib-olla liikumatu jalg ei saa olla põhjuseks looma magama panemisel. Üks taoline üsna täbaras olukorras kiisu, kellel esiti lootust polnud, on täna mu oma lemmik. Maailma ägedaim, kõige armsam kiisu, minu parim sõber! Kes kurat tuleb ja ütleb, et tema ei väärinuks elu?
KAHJUKS nonde turvakodude puhul pole veterinaari arvamusel kaalu. Kassi saatuse otsustab toosama turvakodu. Arst võib öelda, et tegu on lootusetu juhtumiga ja tema soovitab eutanaasiat, kuid ikka lükatakse Facebooki üles pisarakiskuja lugu õnnetust kassikesest (kes ta kahtluseta on), kuid kellele prognoositakse täielikku paranemist ja ilusat elu, kui vaid inimesed raha saadaksid. Ja siis “ravitakse” neid õnnetuid, kuni nad ühel hetkel enam ei jaksa.
Tõsilugu. Kahjuks.
Ah, selliseid imbekaid on hunnikus. Haiged inimesed ja muud pole öelda. Aa, seda ka, et väga rumalad ja eluvõõrad samuti. Ma olen näinud tööga seoses tohutult loomasarju, kus just nimelt sellised kiisud ja kutsud terveks ravitakse ja mõne aja pärast on loom nagu üks tõeline armas ja elurõõmus karvapall. Lollid, aga vaatavad peale, et oi karv on kole, mis sellisega ikka enam jamada. Haiged värdjad. Neil pole absoluutselt mõistmist, et see on selle looma ainus elu, mis on talle väga kallis ja ta annaks kõik, et seda edasi elada, eriti veel paremas seisukorras. Mitte ükski elusolend ei mõtle, “käpaluu on katki, ah mis ma enam jama, tapke mind ära parem”.
Annetasin ise juba hommikul selle kiisu jaoks, sest ma tean, kuidas arstide abiga on sellist kassi 100% võimalik aidata.
Nuud tuli mul endal kohe minu armsa kassi lugu meelde kui vanadus hakkas võimust võtma ja korraga tuli kümme tervisehäda. Kass ei söönud ja ei joonud ja neerud ei teinud korralikult oma tood rääkimata sellest et veepuudus oli meeletu, emakaga oli kõige suurem jama milleparast ka tulid enamik asju. Igapäevane tilguti andmine ja spets toidu sootmine otse kurku. Kolm kuud rasket tood ema käis alati lõuna pauside ajal kodus kassi sootmas. Kolm kuud kuni asi jõudis opini mis oli ainus võimalus teda päästa. Mõtlesime kull et raha on juba nii palju läinud ja kui ta opi ajal ära kukub siis on kõigest kahju ja raha raisus et äkki ikka paneks magama. Mina muidugi ei olnud sellega nõus aga polnud ka minu kõrvale pandud “rasketeks aegadeks” raha mis kõik kassi peale laks. Mäletan veel nii hästi kui ema helistas et mis nüüd saab et kas magama voi opile . Ja ma teadsin et veel 200 euri valja käia on liiga palju niiet ma sosistasin talle vaikselt et noh paneme siis magama. Ema süda seda õnneks ei lubanud ja kui ta mulle viie minuti pärast tagasi helistas ja ütles et opp on järgmisel päeval kell 8 olin ma maailma õnnelikuim inimene sest ma teadsin et siis on veel ju lootust. Kass elas opi üle ja ma pisardasin oma onnepisaraid koos oma ema ja doktoriga kes opereeris. Muide arstid ytlesid et võimalus et kass ellu jääb on ainult 10%. Sellepärast ka häbi tunnistada kaalusime magamapanekut. Kõik ligikaudu 1000 eurot oli seda väärt see oli umbes kaks aastat tagasi ja kass on hetkel oma õnnelikus 14ndas eluaastas. Vabandan kui mõne trükivea leiate telefonis ei ole vaga hea trükkida. Igatahes tahan öelda et Kunagi ei ole liiga hilja ja alati tasub võtta riske 🙂
Mina saan mõlema poole argumentidest aru. Kasse on meil palju ja selliseid vigastatuid ka, on absoluutselt väga armas ja hea, et neid aidatakse. Inimesed, kes loomi piinavad ajavad kurjaks ja nutma ning igast teele jäänud loomast on kahju…
Samas on mul ka kahju sellest, et Tartu varjupaigas on praegu kaks korda rohkem kasse kui sinna mahub ja seetõttu peavad töötajad tegema raskeid valikuid. Kasse on palju, sest toidetakse tänavakasse, aga vastutust ei võeta, pesakonnad kastiga varjuka ukse taha jne… Varjupaigal on kohustus igasugust, k.a metsikut, looma hoida varjupaigas vähemalt 14 päeva, see aga tähendab, et vanad olijad, kes tegelikult terved, opitud ja kindlasti väga toredad peavad nüüd looja karja minema… Seega tundub mulle ka natuke parem võimalus, et võetakse varjupaigast tore ja terve ja korras kass ja raha, mis läheks ühe kassi korda tegemiseks läheb nelja-viie kassi opituna (kasteeritud, steriliseeritud) koju saamiseks… Samas on sellest ühest elutahtelisest loomast ka kolekahju.
Ühesõnaga väga mitme otsaga teema ja saan omamoodi aru igasugustest arvamustest…
Kasse on seepärast palju, et paljud ei saa sellest aru, et kui ei soovita järeltulijaid, siis võiks oma kass steriliseerida. Sellest tulevad ka kastikesed, mis nt prügikastidesse topitakse. Lähevad metsikuks ja paljunevad niiet vähe pole. Ja siis kurdavad, et kassid siin ja kassid seal, miks keegi midagi ei tee? Miks neid kuskile ei panda v maha ei lööda vms?
Tegelikult on nii, et on kordi kus eutanaasia on loomale parim võimalik otsus. Antudjuhul see juhtum seda EI ole. See mis kiisul nahaprobleemidest on, on kõik ravitav. Käpp on teine asi, kuid ei ole põhjus eutanaasiaks
Pole tähtis on see loom või inimene, kui elulootust ja tahet on siis tuleb aidata! Kui see tädi ise kunagi voodis haige peaks olema, siis ma arvan, et talle võiks ka öelda: “ah te nagunii suremise äärel, mis me teist ikka piiname” . Võibolla on kohatu inimest ja looma oma vahel võrrelda, aga minul on ükskõik, oled sa loom või inimene, kui võimalik, siis peab aitama 🙂
Oeh…Olen oma pisku elu jooksul, mis ma olen loomakaitse vabatahtlik, näinud igasuguseid hullusid asju. Lestad, murrud- you name it. Olen süstinud ravimeid ja elanud aasta aega 40 kassiga, kellest üle poolte vajas pidevat ravimist ja hoolt. Samamoodi sai kasse tohterdatud ainult eraisikute annetustega. Ja oi, kuidas leidus, kuidas nüüd pehmelt öelda…kriitikuid, kes ei saanud sellest aru ja arvasid, et üks odav pisike süst ajaks asja ära. No kurat! Ajas/ajab ikka harja punaseks küll. Paljud ütlesid, et annetavad parem selle raha laste heaks v vanuritele v tont teab millele muule. Aga kes keelab? Ma leian, et inimene oskab ennast väljendada ja abi küsida, kuid loom seda ei tee ja neid tuleb aidata.
Ma lähen isegi praegu kirjutades nii põlema, et võiks kellelegi sujuvalt sisse sõita :/
Mu oma kass jäi tõenäoliselt kellegi hammaste vahele. Lahtine luumurd. Minul oli juba mõte, et pean oma lemmikust loobuma, sest arvasime arstiga, et ei saa asja. Aga…pea kolm kuud oli kipsis, jalg lapiti kokku. Jookseb ja ronib nagu noor kassipoeg. Neljandat käppa küll ei kasuta, aga see teda ei morjenda absoluutselt.
Empaatiat pole võimalik õppida. See kas on sinusse sisse süstitud lapsest saati või seda pole. Sa ei pea olema loomasõber, kuid empaatiavõimetuna oled nõrk lüli terves ühiskonnas, sest see võime pole liigipõhine. Aita on valmis süsti tegema ka mõnele lähedasele, kui viimast enam vaja pole või ta iseendaga enam hakkama ei saaks. Kel huvi, siis mu väited põhinevad doktoritööst, mis Tartu Ülikooli teadlase poolt tehtud.
Aitäh head inimesed, kes te olete kiisut toetanud. Ta on heades kätes ja luban, et juba paari nädala pärast näeb päris kiisu moodi ka välja ja ühel päeval nurrub päriskodus. Aitäh Mallukas teemat kajastamast!
Kertu
Minul on üks küsimus kõigile nendele inimestele, kes on mõelnud haiget looma magama panna: kui su vanem, kas siis ema või isa on juba nii vana, et ise hakkama ei saa, kas siis paned ka supilodu ette, et “näh, söö ära, see on mürk” ?
noojah, mina jällegi olen natuke selle “blondi vaalaga” nõus. Ma pole suur loomasõber aga ma ka ei vihka neid ja kahjuks (äkki natuke ka õnneks, no, et ei lähe nuttes magama jn) ei tunne mina sellised pilte nähes hullu soovi aidata. Kahju on ikka aga samas mis ikka teha. Palun nüüd ärge mind vihake ja minu vastu hullu sõimu tootke aga inimesi on erinevaid. Mallukas ja tema taolised loomaarmastaja on suure südamega ja nende abi/ töö on kindlasti nende loomakeste jaoks kasulik.
Ma olen seda poolt, et sellised kommentaare, nagu sellest postituses välja toodud, pole vaja postitada ning lisaks veel siis ennast kaitsma asuda. Vahel on parem lihtsalt suu kinni hoida.
To meow: See on tõsi, et maal on loomadesse teistsugune ja halvem suhtumine. Ma ei oska kindlalt öelda, millest see tuleb aga arvata ju võib. Maale tuleb ikka palju loomi aga inimesi on seal vähe ja siis ega üks talu ei jõua iga aasta kümneid hulkuvaid kasse ja ka muid loomi arsti juurde/ varjupaika viia. Tavaliselt on maal vaesem ja tööga koormatum rahvas ja ka abi on kaugemal. Lisaks maal loomad tulevad ja lähevad ning maal on vb inimesed harjunud, et kui tulebki mingi loom siis teda mitte söötes ja temast välja tehes, läheb ta ka lõpuks minema.
hakkaks talle ka ajama, et kuna ta nii suur on, siis tulevad talle igast tervisehädad niikuinii kaela ja äkki oleks siis mõistlik ta kohe ära tappa.. et piinlema ei peaks :S
loll tädi
Palun ära ole nii lapsik. See, et inimesel asjadest teistsugune arvamus on, ei anna kuidagi põhjust teda tema kehakaalu pärast mõnitamiseks! Mis sellel kehakaalul tema mõtlemisega seost on? Jätad praegu täpselt sellise mulje, nagu oleks tegu mingi põhikooli kiusamisega, nii et ilmselgelt oled sa alles paras tatikas.
Samas, seda märkasin ka Malluka puhul – miks oli vaja rõhutada seda “blondi vaala”? Kas muidu ei oleks loo mõte inimesteni jõudnud?
Mina isiklikult olen ka selle poolt, et kiisu terveks ravitakse, eriti kui tal veel midagi eluohtlikku ei ole, aga ma leian, et ei ole päris nii, et on minu arvamus ja valearvamus. Kui tema nii arvab (ja veel ära ka põhjendab selle), siis on tal täielik õigus oma arvamusele.
Hahhaahaa =)) Priima kommentaar! =))
Tohutult tigedaks teevad sellised Aita taolised kellede pärast tekkivadki sellised hüljatud loomad.
Ise olen võimalusel alati .Olen olnud Pesaleidja hoiukoduks saaremalt toodud kassiperele, kelledest üks pojudest on juba 5 a meie pere liige ja päästnud ka Tartus ühe kassi surnuks külmumisest, mis siis, et endal juba niigi 2 kassi oli ja lõikamata ning poolmetsiku looma tõttu oli mu pisike elamine kaks nädalat nagu kassipeldik 🙂 Aitan ka edaspidi igati kui võimalik ja loodan, et selliseid vaalu nagu Aita Tammik jääb järjest vähemaks.
Minu kiisu ei olnud 4 päeva midagi söönud. Töölt tulles helistasime kõikidesse lähimatesse loomakliinikutesse, kuid visiidiajad saime alles järgmise päeva hommikuks või lõunaks. Ise nad küll ütlesid, et seis on suhteliselt kriitiline kassi jaoks. Viimases hädas alustasime 20 paiku sõitu Loomade Kiirabi Kliinikusse Mustamäel, mis on 24h lahti.
Seal tehti kõik vajalikud protseduurid (röntgen, ultraheli) ning 23-ks oli selge, et kassil on mädaemakas. Kõikide protseduuride ja operatsiooni maksumus oli kokku 388€. Tegemist oli 13-aastase kassiga. Mida teha?
Välimuselt ja käitumiselt oli ta kui noor kass. Arstid ütlesid, et ei pruugi ärgata narkoosist, milles mängis rolli tema vanus, aga kui väidame, et ta on kõbus ja aktiivne, siis ilmselt läheb siiski kõik hästi ning võib elada veel mitmeid häid aastaid.
Kuna kiisul elutahet oli, otsustasime, olenemata kõrgest east (mis tegelikult kassi kohta polegi nii väga vana), anname talle võimaluse. KUI operatsioonil peakski midagi juhtuma, oleme meie teinud endast kõik oleneva, iseasi kas südameke vastu peab. Ei tahtnud teda abita jätta ja minna lihtsamat teed ta magama pannes, ee ei tahtnud jääda mõtlema, et mis oleks, KUI…
23 paiku läkski kiisu operatsioonile ja meie koju (elame u 25 km kaugusel Tallinnast). Arst ütles, et kui nad enam õhtul ei helista, siis on kõik hästi.
Jõudsime koju ja umbes 00:30 paiku helistas arst, ise ähmi täis ja ütles, et tema ikka nii väga tahtis meile teatada, et kiisu juba ärkab ja vaatab ringi jne. Meie kohe arvasime, et juhtus midagi, sest lubati helistada alles hommikul, kui kõik korras on. Hommikul tõime kiisu rõõmsalt koju.
Kokkuvõtvalt, kui on (rahaliselt) vähegi võimalik, ei ole oluline, kui palju ühe looma terveksravimine maksab, oluline on looma aitamine, tema elutahe ning võimaluse andmine paremaks eluks.
Ka meie sugulaste, sõprade ja tuttavate seas oli inimesi, kes krimpsutasid nägu, kui kuulsid, et kulutasime (vana) kassi operatsioonile mõne inimese kuupalga, kuid meid see ei morjendanud. Raha tuleb ja läheb, iga elu on väärtuslik. 🙂
“Raha tuleb ja läheb, iga elu on väärtuslik.” – mina arvan täpselt samamoodi ja usun, et võimalusel võiks ikka aidata. Kindlasti on selle õnnetu kiisu sees peidus kellegi parim sõber aastateks 🙂
Ja Loomade Kiirabi Kliiniku kohta on ainult häid sõnu, olen isegi oma loomadega seal mitmeid kordi vältimatut ja mitte nii vältimatut abi saanud.
Mina olen ka maal kasvanud ja seal oli julm elu- kui koer murdis kana maha siis see koer lasti maha. Kui kass sai pojad siis enamasti need uputati ära. Koerad jäid külateel auto/traktori alla.Sigu ( ja muid moodi) tapeti laste silme all. Kellelgi ei tulnud pähe kasse või koeri ravida. Kes jäi haigeks see leidis ruttu oma otsa. Polnud kellelgi tahtsmist ( ega ka võimalusi vist) ravida. Tulevad uued koerad-kassid.
Selline oli/on kahjuks elu, nii on see ka praegu. Alles hiljuti üks tuttav rääkis kuidas neil ühes kohalikus farmis tehti ” suurpuhastust”. See tähendab, et sinna farmi kogunenud kassidest lasti enamus maha. Sest neid pole lihtsalt kellelegi vaja.
Ise olen suur loomasõber. Ma olen pidanud panema ühe oma kassi magama kuna tal ilmnes raske terviserike millega polnud pikka elulootust. Ta oleks elanud veidi veel, ravi oleks maksnud sadu eurosid aga ta oleks ikka surnud varem või hiljem. Pigem varem.
Esimese asjana eutanaasiat kasutada soovitavad inimesed kellel pole endal olnud tõelist sõpra kassi või koera näol.
Tahaks ka proua Aita’t aidata ning kinkida seepi ja jupike nööri-läheb libedamalt!
Ma olen maailma suurim kassufänn ja mu süda lihtsalt murdub selliseid lugusud lugedes ja pilte vaadates. Antud ülbe tegelane on ilmselgelt debiilik. Nagu ta ütles, maalt pärit, ja seal on tihti selline suhtumine loomadesse. A la 20 kassi-koera ümber talu, poolmetsikud, näljas ja paljas. Kui ära sureb, keegi puudust ei tunne. Muidugi on ka armastavaid inimesi, aga miskipärast TUNDUB mulle, et maal on loomadesse halvem suhtumine. Pole ma ise ka teab mis linnapreili (Tartust ju siiski), aga ma ei ime isegi tolmu kui kass magab. Kiisu uni on püha 😀 oijah, panen ka Vaprale poisile omapoolse annetuse teele! Ja aitäh Mallu, et juhid sellistele teemadele tähelepanu. Nii jõuab kiisudeni loodetavasti ka rohkem abikäsi.
Ta näeb isegi praegu nunnu välja, arvestades neid vigastusi.
Toetan kindlasti !
Ja tollle naise kohta ei oskagi midagi öelda, halbu inimesi on maailmas liiga palju !
Need lood on alati nii kurvad 🙁 Teinekord lahistan ikka nutta arvuti ees.. Ausõna kui saaks, võtaks kõik kodutud kiisud endale. Aga sellised inimesed ajavad küll närvi. Keegi ei käskinud raha maksta, kui ei taha, siis ära anneta, aga tulla selliseid kommentaare kirjutama? No mis peab küll viga olema??? Minu arust on see häbiväärne, et riik meil ei panusta sellisesse tegevusse.
http://www.reporter.ee/2008/01/08/iga-arenenud-inimene-teab-et-seksimiseks-on-paremaid-kohti-kui-takso/
Huvitav, kas too seesama tädike?
Mina usun, et kui looma on veel vähegi võimalik päästa siis tuleks seda teha. Pesaleidjale olen iga kuu väikese summa raha saatnud ka just selle eesmärgiga. Ning ka enda kass sealt võetud. Kui oleks rohkem ruumi, võtaks veel.