0
Uncategorized

kuradi ausalt ropendamisest

27. august 2014

Mul üks sõbranna alati leiab mingisuguseid perekooli teemasid minu kohta. Ma ei tea, kas ta ööd-päevad läbi istubki seal, või googeldab ta mind, ei kujuta ette. Igatahes näitas ta mulle taaskord linki, kus arutatakse siis selle viimase draama üle, kus raevunud meesterahvas Rait Liiv mulle koju sisse tungis, keeldus lahkumast ja siis mulle füüsiliselt liiga tegi. Sinnagi oli kopeeritud meie vestlust, kus ma tõepoolest just mitte kõige daamilikumate sõnadega tal palusin enda pere rahule jätta.

Teate, mis oli minu meelest kõige naljakam? Et perekooli inimeste meelest on ikka tükk maad hullem olla NII ROPU SUUGA NAINE, kui vägivaldsusele kalduv meesterahvas.

kaney-west-interview-0-7922989

Tõstan käed üles ja tunnistan, et tõepoolest olen ropu suuga. Teinekord lausa hirmus ropu suuga. Mõnikord arvavad inimesed, et põrguväravad on valla läinud, kust on välja marssinud 17 vanduvat meremeest, kuid see olen kõigest mina kirumas näiteks selle üle, et ma just jala vastu kapiserva ära lõin.

Ega see ilus ei ole, aga mis seal ikka. Sellist kõnepruuki suudan ma siiski õnneks ainult sõprade seltsis kasutada. Ei ole päris nii, et lähen turu peale ja möirgan vanatädidele näkku: “Vabandage, t*ra, kas ma võiksin saada pool faking kilo neid tomateid? Ahjaa, p*tsi, pidin ju sibulat ka võtma…Andke siis seda ka, na*ui!”.

Kui tarvis, suudan täitsa viisakas olla, aga kui kellegi ees mingit “olen viisakas” näitemängu etendama ei pea, siis ropendan nagu vanem meesterahvas, kes meenutab oma vulgaarseid reise lõbumajja. Kui olen näiteks laste seltskonnas, siis tõmban ennast ka ikka tagasi ja hüüatan näiteks: “oh sa püha tutt” kui midagi nihu läheb. Enamasti proovin ka tutid ukse taha jätta 😀

Perekoolis läks loomulikult ka kaagutamiseks selle üle, et mis ema ma ikka selline olen, kui niimoodi ropendan. Ja kas siis hakkan ma ka Mariga sama moodi, samu sõnu kasutades tülitsema? Võin kohe teid kõiki maha rahustada ja vanduda, et ei, ma ei kavatse oma paariaastase tütrega vaielda, kasutades sama sõnu, kui debiilikust naisterahvaga, kes sõnagi mu jutust nagunii aru ei saanud ja mind ainult tahtlikult närvi edasi ajas. Heh, kui ma selle nüüd kirja panin, siis ma mõistsin, et arvatavasti ka Mari ei pruugi mu jutust aru saada ja võib mind tahtlikult närvi ajada, aga noh, saate ju mu poindist aru 😀

Mu laps ei osa veel rääkidagi. Hell, ta ei oska isegi mitte seista. Ma tõesti ei tunne muret selle üle, kui ma praegu teinekord paar mahlasemat sõna ta kuuldes öelda võin. See ei tee minust halba ema. See teeb minust ema, kellele on kombeks ropendada. Ja ma tõesti eelistan olla pigem selline, kui see ema, kes ei viitsi lapsega mängida, kes ei loe oma lastele raamatuid ette, kes obsessib iga väikse asja üle, kes ei oska olla lapsemeelne, kes on vägivaldne, kes ei luba lapsel koju tuua kõiki maast leitud loomi (finders keepers!) või ema, kes on lihtsalt nii kuradima uptight oma mõtetes, et milline ta peab olema ja mida ütlema, et ometi teiste silmis hea ema olla.

Kas ma olen enda meelest hea ema?

large-8065138

Kallid lugejad, kas teie ropendate teinekord? Kas arvate, et see muudab kuidagi ema kvaliteeti? (Ma ei pea silmas muidugi kõneleva lapse ees paduropendamist, aga saate ju aru küll, eks).

[polldaddy poll=8270592]

Loe ka neid postitusi!

59 Kommentaari

Jäta kommentaar

  • Avatar
    Vasta Anita 1. september 2014 at 21:31

    Mallukas, ma annaksin sulle maailma kõik kuldmedalid selliste huumoripärlite eest 😀 tõsiselt, alati, A-L-A-T-I, saan suure kõhutäie naerda, kui tood mingi näite. Loen mehele ka ette ja siis naerame koos.
    Minu meelest oled üks kihvtimaid emmesid ja kindlasti Mari on kunagi uhke, et tal just selline ema on. Mida nende kräunujate lapsed öelda ei saa.
    Respekt!

  • Avatar
    Vasta jahh 28. august 2014 at 22:15

    Olevat teaduslikult tõestatud, et mida otsekohesem inimene on, seda rohkem ropendamisele kaldub. Elu on näidanud, et see on vägagi tõsi, sinu puhul tundub ka täiega nii olevat 😀

  • Avatar
    Vasta hehe 28. august 2014 at 11:16

    Ma loen ja imestan- inimesed on tõesti uhked selle üle, et nad ropendavad. Uskumatu. Ma olen kodust saanud sellise kasvatuse, et ropendamine on ebaviisakas. Ma ei tea, kas see teeb mind nõmedaks, rumalaks või lihtsalt täiesti ajaga mitte kaasas käivaks, aga ma siiralt ei ole elu sees ropendanud- kui kurat ja pagan välja arvata. Ja üldiselt segab mind ka, kui teised inimesed ropendavad, eriti kui seda teevad naisterahvad…

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. august 2014 at 11:28

      Eks asi ole kodust ka muidugi. Mina kasvasin muusikute peres, ainult mingid rokkarid ja mootorratturid pidutsesid kodus – arvata on, et ma pole mingi vaga talleke 😀

  • Avatar
    Vasta Liina 28. august 2014 at 11:15

    No kui mingi šitakott sita keema ajab, siis ikka v*tud ja p*tsid lendavad 🙂

  • Avatar
    Vasta Kriitik 28. august 2014 at 09:17

    Türi Paide Järva-Jaani, ma naersin nii, et munad märjad :D:D

  • Avatar
    Vasta Cac Tus 28. august 2014 at 08:26

    Naljakas vaadata, kuidas kõik siin järsku ropendamisega “kiitlevad”.

    Tõesti, kuldaväärt oskus.

    • Mallukas
      Vasta Mallukas 28. august 2014 at 08:29

      Ma ei ole absoluutselt sellega kiidelnud, ega oma uhket oskust rõhutanud. Nentisin lihtsalt fakti, et nii on. Ei tee minu meelest ropendamine kedagi teistest “paremaks”, aga samamoodi ei leia ma, et need, kes ei ropenda, oleks kuidagi teist masti, paremad inimesed. Nad on lihtsalt teist tüüpi inimesed ja olgu pealegi. Ei ole vaja nüüd ülemäära üleolevaks ka muutuda, et fafa, ma ikka tõeline daam, ei ropenda. Ära siis ropenda, jumala haud 😀

      • Avatar
        Vasta Cac Tus 28. august 2014 at 09:29

        Sul on hämmastav oskus alati kõike isiklikult võtta, mida ma kommenteerin. Pidasin pigem silmas neid, kes siin kommentaariumis rõõmsalt hõiskavad, kui vahvalt nemad koguaeg ropendavad. Aga tont sellega.

        FIY, ma ei ropendagi. Päris ausalt. Viimati vist siis, kui 5. klassis käisin ja see oli ka üks sõna suurest vihast. See on siis juba oma 20 aastat tagasi varsti.

        • Avatar
          Vasta Cac Tus 28. august 2014 at 09:30

          FYI*

        • Mallukas
          Vasta Mallukas 28. august 2014 at 09:31

          No kui sa minu blogis kommenteerid minu postitust, siis ma jah kipun isiklikult võtma. Huvitav küll miks, eksole?

          • Avatar
            Cac Tus 28. august 2014 at 11:37

            Usu mind, kui ma oleksin tahtnud sinu kohta isiklikult midagi öelda, oleksin kindlasti kasutanud sinu nime. Kasutasin aga sõna “kõik”.

            Lisaks, lugesin blogipostituse uuesti läbi ja ei leidnud sealt nagu väga ropendamisega kiitlemist, mida mina oma kommentaaris mainisin.

          • Mallukas
            Mallukas 28. august 2014 at 12:27

            Ok, selge

  • Avatar
    Vasta Aaloe Vera 28. august 2014 at 01:53

    Sinu labane sõnakasutus selle naisega suheldes oli tõesti uskumatu 🙂

    Ropendamine toob ruumi halba energiat, polegi muud midagi viga sellega. Ma oma kodu püüan mitte reostada, häirib ka kui teised seda teevad.

  • Avatar
    Vasta Maarika 28. august 2014 at 00:49

    Ikka ropendan. Lapsi küll (veel) pole. Kui nüüd meenutan, siis mu ema üritas kunagi ikka väga end tagasi hoida ja nüüd kui mina juba omajagu “üleealine”, siis vahel ropendab ja kohe ka vabandab. Lähedaste seas ma ikka ropendan, ka isuga kui vaja. Võin ka täitsa võõra kallal ropendada – kui vaja.
    Ausalt, ei näe ropendamises probleemi. Eks stereotüüp on muidugi selline rasvaste juustega, suitsetav ja joov emme, kes koguaeg ropendab. Mis sest, et Maril on PEREKOND ema ja isaga. Aga jah, see ropendamine teeb emast ema, loomulikult.
    Muideks, oman ka mitut kõrgharidust, ometi siiani ropendan 🙂 Sest teate mis meile õpetati? Ropendamine on normaalne ja üpris hea valuvaigisti!
    Aga igaüks tehku täpselt nii nagu end hästi tunneb.

    Muide, kui on mure, et lasteaiast tulevad lapsed juba nende koledate sõnadega koju, siis oodake vaid kui kooliaeg tuleb! Kui mina 90ndatel algkoolis käisin, siis oli juba “f*ck” kasutusel. Siis ei saanud muidugi üldse aru, et mida see tähendama peaks.

  • Avatar
    Vasta Mia 28. august 2014 at 00:01

    Ikka juhtub, et ropendan. Mitte nüüd nii et sidesõnadena kasutan, aga kui nt varba ära löön, midagi maha kukub jne 😀 Ja ikka jälgin ka kus ja kellega olen, et lampi ei kuku röökima vitte ja türasid 😀
    Aga ropendamisega tuleb meelde üks lahe juhtum tööl. Ma töötan erivajadustega inimestega ja meil on üks hästi armas downi naine. Alati räägib vaikse ja malbe häälega ning vaatab suurte silmadega otsa ja naeratab, täielik nunnukas 🙂 Ükskord rääkisin talle, et ta peaks pesemas ära käima, kell juba nii palju. Siis ta hakkas otsima oma pesemisasju aga nuustikut ei leidnud. Hakkas juba öökapis tuuseldama, endal peps püsti ja rääkis malbe ja vaikse häälega “Nuustikuke no kus sa nüüd oled?”, mingi hetk ta läks vist närvi sest järsku röögatas “Kuradi nuustik raisk, vittu kus sa oled?”. Issand anna abi kus ma üritasin hääletult naerda, õnneks ta mu nägu ei näinud 😀 Et noh töötaja/tegevusjuhendaja ei peaks ikka naermisega julgustama sellist ropendamist.

  • Avatar
    Vasta Marta 27. august 2014 at 23:38

    Mina karjusin täna rgates üle korteri t*ra!!!! -avastasin, et olen sisse maganud. -TÄIESTI normaalne nähtus 😀

    Liiga palju sa kindlasti ei ropenda ja natuke peab ju ikka seda tegema -see on märk otsekohesusest (kui roppe sõnu sidesõnadena just ei kasuta)

    • Avatar
      Vasta L. 28. august 2014 at 10:32

      Märk otsekohesusest?

      Minu arvates on see märk rumalusest ja mingeid arukaid vestlusi/vaidlusi ei saa pidada inimesega, kes oma argumente kaitseb roppustega või endaga teisele arvamusele jäävat inimest krõbedate omadussõnadega kostitab.

  • Avatar
    Vasta K 27. august 2014 at 22:20

    Ei ropenda üldse. Ei mina ega mu mees. Kui midagi väga nässu läheb vms, siis isegi “kurat” ei ütle, vaid “kurrjaa”. Üleüldse on minu jaoks tülgastavad nii ropendavad kui suitsetavad naised, nii et saan nüüd siin kindlasti sõimu kaela 😀

    • Avatar
      Vasta Kk 3. september 2014 at 03:21

      Eesti keelseid roppuseid ja tegelikult ka inglise keelseid kasutan väga harva, vaid äärmuslikes situatsioonides. Näiteks kui absoluutselt kõik kipub nihu minema ja ma põletan end kümnendat korda supiga või lõhun ära oma lemmiku tassi või väänan jala välja (Jep, olen koba) või kui ma olen väga väga vihane. Küll aga “kurat” lipsab mul üle huulte küll üsna tihti. . Aga kurja on ju palju palju parem sõna! 😀

      Aga endale ka ei meeldi ropendavad naised. Ma mõtlen need, kes topivad roppuseid igasse lausesse. Miks ja milleks?

  • Avatar
    Vasta A. 27. august 2014 at 22:09

    Ma ikka ropendan küll. Ma ei kutsu kõiki küll sukabljaadiks aga tunnen end vabalt ! Laste juuresolekul ma ”leituan” samamoodi teisi väljendeid. Näiteks, kui ma kellegile mingisugust seika jutustan, kus keegi närvi ajas ja meelele tuleb sõna p*tsi, siis ütlen putkavaht – miks ? phuk knows 😀

    Need uptight emmed võiksid vahepeal endale ka elada !

  • Avatar
    Vasta Reelika 27. august 2014 at 21:49

    Oeh…jälle andis pikalt kerida, et kommentaari jätta.
    Ikka ropendan ja ma pole selle üle sugugi mitte uhke. Ja kohe kindlasti pole ma sellepärast halb ema oma lapsele! Sina samuti mitte!
    Novot, täna tahtsin küll endale käekoti pähe tõmmata, sest lasteaeda tagasi minnes hõikas 2poolene kõva häälega SITANIKERDIS. See kaunis hüüdnimi mu mehe, kui ta peale kuri olen.
    No astusin mina kahe lapsega laseaiast välja, et koju minna, issi pidi vastu tulema. Ühes käes saabasteta laps(saapad olid märjad, sest otsustati ka vihmaga õue minn) ja teises turvahällis 5kuune. Keda polnud oli loomulikult issi ja mu telf jäi lasteaeda kapi peale. Muidugi pidin ma nendega siis tagasi minema. Nad olid nii rasked! No ja siis ma vandusin ja tatitasin seal. Lasteaeda tagasi minnes hõikas laps koridoris kõva häälega: Issi sitanikerdis. Oi kui mark mul oli 🙁

    • Avatar
      Vasta A. 27. august 2014 at 22:11

      Soovitan klaviatuuril leida nupp : Page Down – pole kerida vaja

  • Avatar
    Vasta Hele 27. august 2014 at 21:39

    Vihahoos tuleb neid ikka omajagu. Samuti kui varba vms ära löön, siis on asi eriti hull – tuleb kohe mustmiljon kõigekoledamat roppsõna järjest. Õnneks teiste kõrvad seda üldjuhul kuulama ei pea ja enamasti teiste ees siiski ei ropenda, või kui ka ropendan, siis tagasihoidlikumate sõnadega. Avalikult ropendavat (noort) naist on tõesti häiriv kuulata. Samas omas seltskonnas, kui mõni sõbranna midagi krõbedamat ütleb, siis pahaks ei pane. Ka vanaema ropendab mul aeg-ajalt – see mind samuti ei häiri, pigem on naljakas kuulata, kuidas vanemate naiste suust selliseid sõnu tuleb 😀 Meeste puhul ei häiri see üldse – kui just iga teine sõna roppus pole. 😀

  • Avatar
    Vasta Ts 27. august 2014 at 21:36

    Üks asi on ropendada siis, kui hetkeks närvi lähed või vihastad. Mis mindki selle naise-lapsepeksu sissekande juures šokeeris oli see, kuidas kogu sinupoolne vestlus/sõim kõlas nii tohutuma labaselt, et häbi hakkas. Ja mulle pole ropendamine võõras. Asi polnud niivõrd sõnades, vaid kogu sisus. See on see, mis kõiki siin šokeeris. Emadusega pole sel üldse midagi pistmist.

  • Avatar
    Vasta terts 27. august 2014 at 21:27

    Ma olen ikka ka vapustav voorimees eriti autoroolis, no jummel mis seal autos toimub kui keegi mulle ettte keerab, valgusfoorile piisavalt kiirelt ei reageeri vöi lampi pidurid blokki paneb ja üldiselt omas seltskonnas ja inimestega kellega ma end hästi tunnen ei vali ma ka väga sönu samas vanemate juures vöi tööl vöi uues seltskonnas olen ma maru viisakas:D ja see pole nii et üritan end tagasi hoida vaid siis nagu automaatselt lülitub see ise välja!:D loodan et kui ma kunagi lapse saan oskan ka käituda. Sellega seoses meenub naljakas situatsioon – kui mu söbranna närvi läheb vöi midagi ei lähe nii nagu ta tahab kasutab söna fakk, veetis paar päeva külas mul ja löpuks ta 2a poja ütles ka järgi fak ja see tuli veel nii et see K seal löpus oli eriti röhitatud. Maru naljakas oli et 2a fak ütleb aga naerda ju ei tohi ja hakkasime mölemad kohe keelama aga naljakas oli ikka:D

  • Avatar
    Vasta L. 27. august 2014 at 21:21

    Vau! Nüüd kiideldakse, kes on suurim voorimees! Imetlusväärne!

    Ei ole ma kunagi enda kodus kuulnud karvaseid sõnu, ei kasuta neid ise. Tegelikult on suures vihas üle huulte lipsanud, aga seda väga harva ja põhiliselt öösiti, kui pikaajalise magamatuse pärast närv üles ütles. Peale imiku on ainsaks tunnistajaks mees olnud.

    Aga et ma kuskil seltskonnas, kus ma end vabalt tunnen, ropendaks ette ja taha. Mitte kunagi! See ei tähenda, et ma end kuidagi tagasi hoian, ei, ma lihtsalt ei ropendagi. Jube on kuulata, kuidas osadel iga lause algab ja lõppeb roppusega. Ropendav naine on eriti… Mittenaiselik. Ka ropendavat meest pean labaseks.

    Enda mees hakkas töökaaslaste keskel ropendama, ta ise ei pannud seda tähelegi. Ma tegin pidevalt märkuseid ja lõpuks tegin teda järele, siis ta tunnistas ise ka, et kõlab labaselt. Pärast võõrkeelse kollektiiviga liitumist on ropendamine kadunud.

    Kui ma reaalis ärritun, siis kuradid ja raisad lipsavad küll sisse, aga kirjutades ei muutu ma kunagi labaseks.

    Sõprusringkonnas ei ole ka mitte ühtegi ropu suuga naist. Kõik on haritud ja eneseväärikad. Ma ei pea silmas haridust (mul endal ka seda palju ei ole) vaid haritust.

    Ps! Meenus, kuidas teismelisena kuulsin, kuidas ema keskealine naissoost tööline talle “mine m*nni” ütles. Mitte vihaselt, vaid nagu “käi ära – ei ole” stiilis imestav hüüatus. Ma olin täiesti hämmingus, kuidas üks inimene räägib ja veel enda tööandjaga. Väga madal.

  • Avatar
    Vasta mannu 27. august 2014 at 20:56

    Umbes kaks korda aastas tuleb üks ropp sna ehk. Endast lugupidaval naisel ei ole vaja ropendada.
    Mäletan, kui päris väiksena õues üks poiss õpetas mulle “idi nahhui” ütlema, aga ei öelnud, mida see tähendab. Kui siis isa õhtul mind sööma hüüdis ja ma vastu “idi nahhui” karjusin, sain korraliku peapesu 😀

  • Avatar
    Vasta Lenks. 27. august 2014 at 20:42

    Roppustega meenub alati oma ema.
    Ma pole kunagi kuulnud teda ropendamas.Päris ausalt.Eks ta tegi seda,aga teiste väidete kohaselt nii 35.aastat tagasi ehk,kui mitte rohkem.
    Mina aga olen kuulnud väga vihast fraasi : “Sitane Siga ! ” See oli mõeldud siis isale.
    Kuna tegemist on vene rahvusest daamiga,siis see kõlas pigem : “sjitane sjigaa! ”
    Meie vennaga naersime muidgugi pisarad silmis. Siiani naerame,kui vanemaid satume külastama samaaegselt.Selline mõnus fraas,mida möödaminnes nina alla visata.
    Emal muide on siiani maru häbi,et ta sedasi üldse ütles laste ees.

  • Avatar
    Vasta Neiu 27. august 2014 at 20:27

    Ah, see jutt oli nagu 0,75 mind, ainult, et ma võin niisama ka ropendada. Rõõmust ja õnnest ja puha.

  • Avatar
    Vasta meow 27. august 2014 at 20:20

    Ma naersin just end pooleks selle turu pealt ostlemise näite kohta 😀 aga teemasse- ropendan liiga palju, aga seda õnneks ainult omade keskis.

  • Avatar
    Vasta rauk 27. august 2014 at 20:03

    Minu mäletamist mööda on kõige kõvem sõna, mida ma oma vanaemalt ja emalt kuulnud olen, “kuramus”. (Ja mina püüan sama liini hoida.) Ka minu isa ja üldse keegi meie sugulaste, naabrite ja tuttavate seas ei ropendanud. Seda lihtsalt ei tehtud. Mõned vanemad ja vähese haridusega inimesed, eriti maal, ütlesid rahvapärase jutu sees vahel “sitt” ja “perse”. Aga neid pärisroppusi (eeskätt suguelundite rahvapärased neljatähelised nimetused) kasutas ainult ühiskonna absoluutne põhjakiht – kriminaalid ja allakäinud külajoodikud. Mina tajun avalikult ropendavat inimest siiani sellisena. Arvan, et ropendava ema lapsel ei saa olla “hea lastetuba”. Aga eks tänapäeval hinnatakse arvatavasti nagunii piirideta eneseväljendust ja vaba käitumist sellest kõrgemalt.

  • Avatar
    Vasta mm 27. august 2014 at 19:52

    Kõik ropendavad aeg-ajalt. Lihtsalt osad suudavad end igal ajal kontrollida ja teised ei panegi tähele, kui vales seltskonnas lendavad sellised roppused, et kõik vaatavad suu ammuli. Ma ise kaldun olema see, kes ikka suudab kontrollida ennast vajadusel. Samas suhteliselt olenemata seltskonnast(täiskasvanute), on üsna tavaline, et ka võõraste kuuldes öeldakse “mul on sitt olla” vmt.

    Kuna lasteaias töötades olen ka igasugust rahvast näinud, siis seoses ropendamisega ka tore jutt:
    kolmeaastased juntsud mängivad liivakastist ja üks rabab teiselt kühvli ära. siis on väike sõnavahetus(“anna tagasi-ei anna” “ma ei ole sinu sõber enam” jnejne) ja siis see kellelt kühvel ära võeti vihastas ja karjus tesele “KÄI SIIS VITTU”. Ma oleks ääre pealt pikali kukkunud 😀 nii väikse inimese suust midagi sellist kuulda. Läksin siis uurisin, et mis ta enda meelest just ütles ja kes niiviisi räägib tal kodus. (loomulikult ma ei arvaud, et ta teab mis ta ütles) ja siis ta ütles, et issi ütleb emmele ka nii. Õhtul muidugi emale ütlesin humoorikalt, et lapsel nii kena sõnavara. Ta pidi maa alla vajuma häbist.

  • Avatar
    Vasta Janika 27. august 2014 at 19:51

    Kui Mari oma esimese ropu sõna ütleb, küll sa siis end kontrollima hakkad 😀

  • Avatar
    Vasta Maire 27. august 2014 at 19:49

    ikka rolendan vahest…kuid enamjaolt tulevad nee vanapaganakesed üle huulte. No mis teha. Õnneks laste kuuldes ei tarvita neid. Püüan vähemalt mitte kasutada. Mees ropendab siis kui tulivihane on. Nt autoroolis. Olgu siis juures kestahes.
    Jaei, mulme tõesti ei meeldi ropendavad lapsevanemad. No need kes iga päev kasutab sidesõnana midagi roppu. Vahest ka omadussõnana. Tihtipeale selliste voorimehelike lapsevanemate lapsed kasutavad ise ka sellist sõnavara. Hirmus on vahest õues kuulata kuidas 1 10 aastane saadab oma ema nii siiralt sooja kohta koos kõigi muude erinevate genitaalide nimetustega. Aga kui küsida et kas sa tead ka mis see tähendab? siis ega pool ajast ei tea seda keegi neist .
    Lapsepõlvest tean üht naabrimeest, kellel oligi üle ühe sõna 1 paganake vaja lisada. Ja siis veel R tähte mõnusalt rõhutades. Mõneti oli see naljakas ja mõneti pani ikka mõtlema et mis ta siis viimaks ütles? Sest kui ropused välja jätta….siis nagu ei jäägi midagi alles.

    • Avatar
      Vasta Liane 28. august 2014 at 20:02

      Mina ei tea, minu vanemad kunagi ei ropendanud kodus, aga miskipärast kipub mul tõele aru andes tihti mõni karvane üle huulte lendama. Ma ei tunne selle üle uhkust, aga pean tõdema, et eesti keel on lihtsalt nii vaene keel, et tsensuursete sõnadega enda emotsiooni väljendada on võrdlemisi raske. Või siis olen mina lihtsalt harimata mats ja peaksin sõnaraamatusse sukelduma. Ma lihtsalt vihkan selliseid väljendeid nagu “pekki”; “panni”; “putka”, mida kasutavad leedid nende teatavate roppuste asemel, mida meie, madalalaubalised rongaemad, suvatseme välja paisata! Muidugi ei lähe ma tööle ja kolleegidelt hommikukohvi kõrvale ei küsi, et “Noh vi–d, mis n–s on?” See ei ole ilus ja ma arvestan sellega, et mõnele inimesele karjub selline asi lausa hinge. Küll, aga tunnen end vabalt, kui ma endasuguste sõbrannadega nelja seina vahel Peipsi ääres kämpingus veini joon ja sinihallitusjuustu söön, sest nii palju on rääkida ja kui ma hakkaks iga roppuse asemel enda tuju/emotsiooni/meelsust vms keeleliselt korrektselt lausestama, siis peale minu ei saaks ükski teine sõbranna sel õhtul sõna kuna, mu stiilselt daamilik jutt veniks hommikuni!

      • Avatar
        Vasta L. 28. august 2014 at 21:37

        Ei tunne enda ropu suu üle uhkust, aga oled irooniline nende suhtes, kes ei ropenda?

        Ma pean kahjuks ütlema, et ropendamise vältimiseks ei pea ma üldse ajusid pingutama ja mu stiilsed daamilikud jutud on täiesti ladusad. 🙂

  • Avatar
    Vasta Moriarty 27. august 2014 at 19:39

    Edu ropendamisel! Ma olen ikka vahel mõelnud, et kuidas küll minu lapsed niimoodi ropendama on õppinud. Nüüd sain aru, et eks nad on õppinud ikka lugupeetud blogija ja tema fännide lastelt. Päris raske on sellise lokkava idiotismiga võidelda, aga eks ma üritan edasi.

    • Avatar
      Vasta L. 27. august 2014 at 21:28

      Nõustun. Minu lapsed on lasteaiast (!!!) väga “toredaid” sõnu koju toonud.

  • Avatar
    Vasta Annika 27. august 2014 at 19:36

    Täitsa voorimees ikka tihti. Nüüd autoroolis ei ole ma vist iial nii palju ropendanud. Ja kuna Soomes elan siis siin on see v*ttu ju lausa sidesõna 😀 Lapse kuuldes kahjuks kh ropendan aga talle olen selgeks teinud et see pole tegelikult ilus ja täiskasvanute värk. 😛

  • Avatar
    Vasta Pisi 27. august 2014 at 19:32

    Mina ei ropenda. Kui ikka lapsed tigedaks ajavad, siis vahest libiseb sõna kurat suust välja.

  • Avatar
    Vasta C. 27. august 2014 at 19:31

    Oh jaa ma ikka ka vahel ropendan mõnuga, kunagi pubekana oli ikka iga teine sõna ropp, praegu olen veidi välja kasvanud sellest, kuid muidugi oleneb ka seltskonnast.
    Sa küll selle pärast et vedu ropu suuga oled ei tee sinust veel halba ema. Kuid eks igaüks näeb “halba” erinevalt. Minu jaoks on halb ema see kes kasutab oma lapse peal vägivalda, kes ei tunne huvi oma lapse tegemistes, kelle jaoks on töö või hobid tähtsamad.
    Mind see et ema vahel midagi roppu oma lapse kuuldes ütleb pole probleem, aga suvel ilusate ilmadega oli rannas täiesti kohutav näha emasid lapsevankrit lükkamas, suits ees ja siidripurk käes, vot see on jubee 😀

  • Avatar
    Vasta Hanna 27. august 2014 at 19:02

    Purjus peaga(harva) kui kuskile koperdan jm siis lendab sajatusi nii mitmetesse tumedatesse aukudesse. Aga üldjuhul mitte, sest peab ikka valima koha ja aja, kuigi viimasel ajal peika ja sōbrannade ees ka mōni ebaviisakas sōna tuleb nt: hahaa t*ra see on ikka nii hea nali vm. Aga siiski harva.
    Hea meenutus on sellest, et olen oma ema, kes on viisakas naisterahvas, vaid paaril korral ropendamas ja 1 elavaim mälestus oli siis kui tal kallid talu munad lendasid kōik pōrandale ja siis tuli ikka vihane v-tähega kohta saatmine 😀 😀

  • Avatar
    Vasta Liina 27. august 2014 at 18:59

    Ilmselgelt need inimesed, kes on pannud, et nemad mitte iial ei ropenda, valetavad iseendale. Cmn, olgem nüüd ausad, kui palju on tänapäev neid inglikesi, kelle jaoks väikenegi vandumine on surmapatt ja jooksevad nurka punastama?! 😀

    • Avatar
      Vasta Britt 27. august 2014 at 20:57

      Mina näiteks ei ropenda, aga see ei tähenda, et ma peaksin ennast inglikeseks või vandumist surmapatuks.

      Mul on lihtsalt teistsugune sõnavara ja oskan oma frustratsiooni muul moel väljendada. Teeb see mind nüüd nõmedaks või?

      Teiste ropendamine mind ei kõiguta, rääkigu kuidas tahavad.

  • Avatar
    Vasta Katre 27. august 2014 at 18:54

    Noh, mõni minu blogi lugedes arvab vist, et ma ei tea mis asjad roppsõnad ongi, aga mul on ka selline varjatud kiiks, et kui ma inimesega natuke vabamaks muutun (ehk siis sõbratasandil suhtlema hakkan), pillun ka mina teksti ikka üsna mahlakaid sõnu ja väljendeid sisse, sest mulle meeldib. Tegelt väga ei meeldi, aga ma olen selle veaga enda juures lihtsalt nii ära harjunud, et ma ei pane enam pahaks, las ta siis olla. Olen enda arust piisavalt tõestanud, et viisakas kontekstis suudan ma ka mitte neid väljendeid kasutada ja täpselt nagu sinagi kirjutasid, siis ega ma nõnda poodi süüa ei lähe ostma. Isegi kui mööda kihutavaid ja mind üle sebra mitte laskvaid autosid mõttes miljonisse eri paika saadan, suudan ma samal ajal viisakalt suust hoopis välja tuletada midagi hoopis viisakamat.

    Samas aga lapse tõttu TAHAKSIN üritada seda tema kuuldes ikka vähem teha, sest iialgi ei tea, milline sõna talle külge hakkab ja tavaliselt just need KOGEMATA kuuldud sõnad neile meeldima hakkavadki, mille nad siis kuskil keset poodi meelde tuletavad ja kõval häälel välja ütlevad. 😀

    Ma ei väidagi, et ropendav naine on ilus, aga minu arust on palju hullem selline ropendav naine, kes EI OSKAGI muud moodi rääkida – ÜLDSE! Mul on näiteks tuttav, kelle igas kolmandas lauses on sõna “p*tsi” ja kelle kahe aastane laps käib mööda kodu ringi ainult seda sõna korrutades (kindlasti on muidki, mida oskab). Vot sellisel juhul on asi juba käest ära.

  • Avatar
    Vasta M 27. august 2014 at 18:53

    Ropendan ka nagu voorimees. Püha issand kui ma veel juhtun midagi ära lööma omal või kõik ei lähe plaanipäraselt….:D tsivilisatsioonis katsun end taltsutada, aga kui keegi oskaks mõtteid lugeda… 😀

  • Avatar
    Vasta Reet 27. august 2014 at 18:52

    Ropendan samamoodi nagu voorimees, kui keegi või miski närvi ajab.

    Tead , ma arvan, et sinust on seal perekoolis nii palju teemasid, sest sa tunned ennast vabalt ja ei häbene öelde seda, mida sa mõtled. Paljud seda teha ei julge. Teevad seda teiste seljataga. Näo eest on ninnu-nännu ja siis seal samas kiruvad selja taga kellegile teisele, et vaata millene see on ja kuidas ta oma lapsi veel kasvatab.

    Minule ka kõik su arvamused, seisukohad ja ütlused ei meeldi, aga ma lihtsalt loen need läbi ja elan oma elu edasi. Kõik ei peagi kõigile meeldima.
    Ja mina arvan, et sa oled Marile sellega juba heaks eeskujuks ja emaks, et sa õpetad talle, et igal inimesel on õigus oma arvamusele ja seda ei peaks keegi kartma väljendada, mis siis, et see ei pruugi kõigile meeldida.
    Kui jälle tagasi mõelda selle vägivaldse meesterahva teema peale, siis ma arvan, et ma oleks samamoodi käitunud. Iga korralik ema kaitseb oma last.

  • Avatar
    Vasta Kätlin 27. august 2014 at 18:52

    Kunagi keegi kommenteeris, et minu sõnavarast võiks roppude sõnade leksikoni koostada..
    Ropendamine jääb siiski sinna kui ma olen pühaviha täis. Laste ja võõraste ees kui on vaja keegi kuskile saata, siis läheb ta ilusti läbi lillede sinna. 😀

  • Avatar
    Vasta alvi 27. august 2014 at 18:49

    Kui midagi väga untsu läheb või kui tõesti nt varba ära löön :p , siis tõesti ei suuda keelt hammaste taga hoida…suust lendab midagi enne välja kui aju reageerida jõuab 🙂
    Halb ema ma sellepärast kindlasti pole 🙂
    Ja kui laps üritab järgi öelda, ütlen kohe talle, et emme ütles koleda sõna ja sedasi tegelikult ei tohi :p

  • Avatar
    Vasta Ann 27. august 2014 at 18:43

    Lugesin Facebookis antud posti sissejuhatust ja itsitasin omaette. Lugesin posti läbi ja ei pidanud pettuma, jällegi. 🙂
    Ise ropendan mõnikord, üritan end jälgida. Pigem on tegu siiski vandesõnadega, nagu pagan, kuramus või perkele.
    Laste seltskonnas jätan tavaliselt lõpu ütlemata “Ah sa igavane.. ” või lisan sinna mingi lambi sõna e.g suslik.

  • Avatar
    Vasta k 27. august 2014 at 18:42

    Üldiselt ei ropenda, aga kui närvi lähen või kuskile jala vms ära löön, siis oma ette neid ilusaid sõnu ikka lendab 🙂

  • Avatar
    Vasta L. 27. august 2014 at 18:41

    Hoian ka end tagasi laste ja vanemate inimeste juuresolekul. Abikaasat roppused ei häiri. Küll aga tema vend vaatas mind väga üllatusest pakatava pilguga, tegi vist isegi mingi kommentaari selle kohta. Nüüdseks on juba ära harjunud ja ei pööra absoluutselt sellele tähelepanu, mainib vahel, et tore kui ei pea naisterahva juuresolekul nii kammitsetud olema 😀

  • Avatar
    Vasta Aili 27. august 2014 at 18:39

    Kindlasti ei tee ropendamine kedagi halvemaks emaks. Samas, mida ma tean, ma ropendan vajadusel nagu voorimees. Nüüd lapsega olles ikka püüan valida enda sõnu. Vana hea pu**i asemel kasutan sõna putkavaht, jne 😀
    Mina ju sattusin ka kord internetiavarustes kamba naiste otsa, kes leidsid, et kasutades sõna sitt, ei leia ei mina, ega mu laps tulevikus tööd. Ennekõike aga hakatakse mu last lasteaias selle pärast narrima. Ei oska küll öelda kust loogikaotsast see järeldus tehti, aga nii mulle öeldi. Ei, mulle tegelt ei öeldud, minust räägiti taga.

    • Avatar
      Vasta Janika 27. august 2014 at 19:04

      Minu vägagi viisaka kõneviisiga vanaema õpetas mulle juba siis, kui ma alles päris väike olin, et sitt on see õige eestikeelne sõna, kõik see nunnutamine selle sõnaga ei muuda asja vähem sitemaks 😀

  • Avatar
    Vasta Maarika Müür 27. august 2014 at 18:27

    Ikka jah, ütle parem kes ei ropenda ? Eks ikka juhtub viha hoos v kui haiget saan… 😉 täiesti loogiline et möni karvane suust välja kargab 😉

  • Avatar
    Vasta Merilyn 27. august 2014 at 18:27

    Ma olen see ropendaja, kes kasutab neid roppe sõnu teatud inimestega koos olles sidesõnadena. Näiteks kodus korterikaaslasega vesteldes on iga väiksem lause (oluline või mitte) mingil määral ropp. Samas, kui ma käin kodus vanemate juures, ei tule ropud sõnad üldse üle huulte.

    Ja ma olen end mitmeid kordi võõrutanud. Paar korda on õnnestunud, siis koguneb see kõik jälle endasse ja siis ropendan mõnda aega tõesti nagu voorimees. Praegugi tunnen, et ma ei peaks ütlema;”Tra, ma tahan vetsu minna,” oma korterikaaslasele. Esiteks muidugi sellepärast, et see pole tegelikult tema asi, kas ma lähen vetsu või ei. Teiseks… Kuigi ta ise ropendab ka, siis see siiski on veidi ebaviisakas, ma tunnen…

    Ometi ei vaata ma kellegi poole halvasti, kui need ropendavad. Välja arvatud siis ehk mingised algklasside lapsed, kes teavad hullemaid sõnu kui mina ja siis need lapsevanemad, kelle lastele sõnad külge jäävad ja siis oma laste ees ropendavad…

  • Avatar
    Vasta Annaa 27. august 2014 at 18:23

    Vahel on nii hea ropendada. 😀 MA oskan küll, aga siiski pigem ei ropenda, üksinda kodus küll teinekord, kui jala ära löön või kui pirukas kolinaga ahju põhja kukub.

  • Avatar
    Vasta Anni 27. august 2014 at 18:18

    Ma olen vana ropendajaAndrus, vahepeal üritan küll tubli olla. Siis löön end ära kuskile mainstream kohta või keegi s*tub hinge, ajab lihtsalt tigedaks-Ja voila! Same me back again