vastuseid, natukene vastuseid

Ma pidin Miiu juures videopostituse tegema, aga läks nii, et meie esimene videopost osutus hääletuks ja teist ei saanud teha, sest ma ei taibanud askis aonüümseid küsimusi lubada. Oleks pidanud ju teadma, et oma nimega ei küsi keegi mitte kui miskit. Igatahes ma korjasin sellised huvitavamad välja ja kutsun seda nüüd ULTRALAHEDAKS TAG’IKS! Kes tahab, võib ka vastata.

1. Kuidas erinevad blogi Mallu ja päris elu Mallu? Kuidas sarnanevad?

   Hmm. Ma tavaliselt olen vastanud, et ei erinegi absoluutselt, aga nagu näha, siis ma valetasin, sest nagu eilsest ropendamise teemast rääkides selgus ju küll, et näete, blogis ma ei ropenda, tavaelus aeg-ajalt ikka. Järelikult peab erinevusi veel olema….Ma räägin ja kirjutan küll näiteks üsna sarnaselt. Kui midagi kirja panen, siis on see suhteliselt üks-ühele sellega, kuidas ma seda räägiksin. Selles suhtes ma võtan sellele küsimusele vastamise kokku nii, et ma üldiselt olen ikka mina ise. Ei kirjuta ma oma blogis ühte, aga arva salaja teist. Ei kiida ma kedagi taevani, kui ta mulle tegelikult üldse ei meeldi jne. Blogi Mallu ongi päris elu Mallu. Ainult, et virtuaalselt. Ahjaa, blogi Mallu on võib-olla natsa ilusam ka, sest näiteks praegu vedelen ma mega krõõdana oma voodis ja olen kole kui öö, samas blogisse ma ju endast selliseid pilte ei lisa. Siis loon salaillusiooni, et küll olen mina alati ikka ilus inimene, aga noh, tunnistan nüüd raske südamega, et see on alatu vale ja ma näen enamuse ajast välja nagu prükkar.

2. Mida kirjeldaksid, kui raskeimat aega oma elus?

   No füüsiliselt raske oli Marikest välja pressida, aga diibilt öeldes emotsionaalselt raske oli mulle näiteks aeg Austraalias. Jah, see oli täis uusi inimesi, alkoholi, pidusid, mehi, elu teisel pool maakera, aga ma olin kõige selle sees üksi. Täitsa ihuüksi ja tegin seetõttu ka valesid valikuid*, sest mulle tundus, et ma olin selle otsuse sinna minna teinud väga ülepeakaela ja lihtsalt…läinud. Mulle meenub üks hetk mu elust, kus ma istusin Austraalias oma hosteli terrassil, tekk ümber mässitud, suitsetasin ja jõin rummkoolat, ise peatamatult nuttes. Ma ei suutnud uskuda, et kuidas ma olen nii hirmus üksi ja kuidas ma ei saa lihtsalt bussi peale istuda ja koju tagasi minna, kus ma enam ei oleks üksi. See oli üsna raske aeg ja halb tunne, pean ma tunnistama.
   

3. Kes on olnud sulle kõige armsam inimene läbi su elu?

   Eks ikka minu vanavanemad. Mis siis, et nad läksid lahku, siis kui ma veel päris väike olin, olid nad siiski mõlemad mulle alati olemas, abiks ja toeks. Mu vanaema õpetas mulle kangust – paljud kirjeldasid teda kui külma inimest, aga tegelikult ma arvan, et talle väga ei meeldinud lihtsalt need inimesed, sest mina kirjeldaksin teda üsna sõbralikuna, (haha, kõlab imelikult, aga noh ÜSNA, sest meie peres ei olnud tavaks kallistada-musitada ja seega oli ta nagu…verbaalselt sõbralik), enesekindla ja uhkena. Mäletan, et kunagi ma kõõlusin tooli peal ja vanaema nentis, et kui ma samas vaimus jätkan, siis varsti kukun ma ümber ja ärgu mina siis halama hakaku. Kae nalja, kukkusingi. Eks ma siis tõusin püsti, halamata loomulikult ja kloppisin kleidisaba puhtaks. Mis seal ikka, oligi vanaemal õigus…
   

   Vanaisa seevastu oli (või tundus mulle) vanaema vastandina. Papa oli super hoolitsev – näiteks alati kui ma magasin, ladus ta mulle peale kõik maja tekid, joped, pleedid, käterätikud ja pajalapid – äkki Maril on külm?! Kui ma ükskord selle kuhja all üles ärkasin, pidin Papa appi kutsuma, et sealt välja saada. Siis vanaisa tuligi ja muheles, et näed, lõpuks on laps sooja ka saanud, ei peagi külmetama. Eks see nii ole jah, et ega inimesel enne soe olla saa, kui ta peal on 7 kilo tekke! Vanaisa oli hirmus leplik ka. Mul oli kunagi lapsena koogitegemise periood ja papa sõi kiites ära kõik “saialaadsed” tooted, millega oleks võinud autoaknaid sisse visata.

4. Kirjelda mingit toredat seika oma lapsepõlvest.

   Olen siin kogemata juba eelneva küsimuse juures heietanud, aga meelde tuleb näiteks selline asi, et ükskord ma ronisin meie maja ees ühe puu otsa. Üles saamine oli vaevaline, ma polnud kunagi enne sinna üles isegi mitte saanud, sest oksad hakkasid päris kõrgelt. Igatahes lõpuks kandsid mu pingutused vilja ja üleval ma olingi! Ainult, et alla ma tulla ei julenud. Kell oli naeruväärselt vara ka. (Mul üldse oli lapsena komme hirmus vara ärgata, lausa nii vara, et ma ei saanud teiste ukse taha minna neid väljagi kutsuma, sest kell oli mingi 6 ja siis vanemad läksid alati neil imelikul kombel pahaseks :D). Ühel sellisel hommikul, kui kõik teised magasid ja minul igav oli, oligi see puu otsa ronimine aset leidnud. Lõpuks istusin pea tund aega seal puu otsas nagu ööbikuke, kuni lõpuks papa koju tuli ja mind alla aitas.
   

5. Miks sa tahad alati draamat teha?

   Päris ausalt ei istu ma kodus ja mõtle, et kuidas ma ometigi täna draamat saaksin teha. Aeg-ajalt juhtub see nii, et ma ise oma emotsioonide ajel kuidagi selle…võimendan. No näiteks selle eelmise teema juures oleksin ma ju kohe võinud öelda sellele naisele, et kuule, ma teid enam endale külla ei taha, sest su laps tegi minu omale haiget ja asi ants. Aga ei, ma pidin ikka peale lendama sõimeldes nagu tuulispask, sest ma olin emotsioonidest nii üle keenud. Nagu näha, siis sealt viiski üks asi teiseni ja lõpptulemus oli ikkagi draama.

   Samas on ka olnud olukordi, kus ma ei mõtle läbi, et mida minu sõnavõtt või arvamus inimesele teha võib, mis tundeid talle tekitada ja siis ma kirjutangi näiteks oma arvamuse sellest inimesest. Mitte mõttega, et oh, ma tahan, et tal hästi halb olla oleks, vaid täitsa…mõtlematult. Ehk on ka asi selles, et kuna ma ise sellised asjad üsna kergesti “alla neelan”, siis tundub see minu jaoks üsna…pohhui asi, millest üle saada. Aga näed, teistele ei pruugi olla.

6. Milline on sinu jaoks täiuslik suhe?

   Mina alati imestan, kui kuskilt loen, et täiuslikku suhet ei ole olemas. Minu meelest küll on – noh, seesama, kus ma praegu olen. Minu jaoks on täiuslik suhe see, kus teineteist armastatakse, teineteise soovidele tullakse vastu ja tehakse koos pulli ja nalja. Muud minu meelest vaja ei ole. Ahjaa, voodielu peab ka korras olema, sest kui sellega juba metsa läheb, siis läheb üsna pea kogu asi hapuks.
   

7. Mis arvad sina sellisest elukorraldusest, kus naine teenib mehest rohkem?

   See on sama hea, kui küsida, et mida ma arvan sellest elukorraldusest, kus naisel on rohkem jalanõusid kui mehel. Las siis olla, jumala eest? Perekond on ju perekond – seega on kogu see raha nagunii mõlema oma. Absurd oleks minu meelest olukord, kus naine teenib rohkem ja seetõttu mees kuu lõpus kuivikuid sööb, samal ajal kui naine kahe käega homaari näost sisse ajab. Aga mingi see teema, et omg, mees peab pere ülal pidada ma kindlalt rohkem teenima, see mind eriti ei eruta.

8. Mida arvab Kardo kogu sinu blogi teemast?

   Eile Kardo palus mu käest, et äkki ma edaspidi kirjutaksin neutraalsematel teemadel. Tema põhjuseks oli see, et ta ei taha näha, kuidas inimesed, kes mind ei tunnegi, minust halba kirjutavad. Ta on meil ju see õrnema hingega ja tal on nähtavasti palju valusam selliseid asju lugeda kui mul, sest noh, ma olen harjunud ja mul on suva. Eks siis ma üritan nüüd edaspidi neutraalsem olla, kuigi ma ei kujuta ette, et mis need neutraalsed teemad on… Ah, raudselt teen lihtsalt JÄLLE uue parooli ja kirjutan siis need mitte nii neutraalsed postitused sinna. Ja parooli ei anna ka kellelegi! Vot nii! Või siis hakkan hoopis müütama seda parooli, sest kui inimene mulle selle eest raha maksab ja ikka mulle sitta keerab selle infoga, siis noh…Edu talle, at least I got paid!

9. Mis on asi, mida sa veel ei oska, kuid tahaksid osata?

   Õmmelda veel ei oska, aga septembrist lähen Kullosse õmblusringi. Kui keegi veel tulla tahab, siis olete oodatud – hakkame kõik täiega lahedaid asju õmblema!

10. Kes on su parim sõbranna?

    No mina kutsun teda igatahes Petsiks, aga tegelikult on ta nimi Petra. Ta on väike, kuri ja armas, umbes nagu väike My. Sellegipoolest on ta minu suur lemmik, ilma kelleta ma vist elada ei suudaks. Kallis Petsike on ka minu peapruutneitsi, kas pole mitte armas?

11. Kuidas julged inimestega kokku saada, keda sa internetis kohanud oled?

    Ma ei tea, ma ei usu lihtsalt, et kõik inimesed internetis kirvemõtsukad oleksid. Ma ju olen ka internetis ja ei ole sugugi kirvemõtsukas. Pealegi on uued tuttavad hirmus lahedad. Kokku saada on juba selle pärast parem, et mulle tegelikult ÜLDSE ei meeldi Facebookis chattida inimestega. Häda vaevu saan meilidele vastatud, aga näiteks Malluka lehel need kirjad, neid on nii palju ja siis mõnikord ma loen neid telefonist ja mõtlen, et kodus vastan, aga siis on juba 6 uut kirja ja siis ma ei vasta kunagi. Päriselus seda ohtu pole, et ma vastata unustaks. Probleem on sellega, et mind tuleb vait ka saada 🙁

12. Mis on sinu jaoks kõige sagedamini esinev murphy seadus?

    Iga kord, kui ma mõtlen, et ah, ei viitsi ennast ilusaks teha, lähen oma tavapärases räämas olekus korra poodi/ID kaardi järgi/arsti juurde/seaga jalutama, näen ma alati mõnda tuttavat! Veel hullem, mingit eksi! Või siis tullakse minu juurde, et tsauu, sa oled Mallukas või? No kurat, ma tahaks sellistes olukordades ju vähemalt kammitud olla, aga oh ei. Ma pean olema vinniline, räämas ja kindlasti ka pükstega, kuhu peale Mari oksendas. (Siinkohal tervitused kenale blondile neiule, kes eile Järve Keskuse juures bussikas mulle ütles, et Mari on armas ja ma ei peaks kaalust alla võtma:D)

*Ei, need valed valikud ei olnud strippariks olemine vms, nagu siin korduvalt “paljastatud” on 😀

Kui te tunnete, et ma võiks mõnele küsimusele veel niimoodi pikemalt vastata, siis jätke need kommentaaridesse, nagu ikka 🙂